Astronoomianurk pöörab reaalteadusliku pilgu märtsikuu tähistaevasse, ent pakub ka asjatundlikku käsitlust helilainete, madalsagedusliku heli ja hiigeltuugenite teemal. Autoriks on astronoom Alar Puss.
Märtsikuu ja kevade algus
Peale talvist pööripäeva aegapidi pikenenud päev saab märtsis pikenemise hoogu juurdegi. Sellel pool aastat ühesuunalisel protsessil on omad tagajärjed: 20. märtsil saabub võrdpäevsus: enam-vähem kogu Maal on on öö ja päev võrdse pikkusega: Päike on näha 12 tundi ning 12 tundi ka nähtamatu. Kui täppiskalendreid uurida, siis pikkused on 20. märtsil siiski pisut päeva poole kaldu: asi on selles, et Päikese tõusu ning ka loojangu momendiks loetakse hetki, kui Päikese näiva ketta ülemine äär (mitte keskpunkt) on parajasti horiondil.
Päikese nähtavusele „lisab" aega ka Maa atmosfäärist tuleneva „tõstva efekti" ehk keerulisema nimetusega refraktsiooni olemasolu. Kuna valguskiired Maa atmosfääris veidi painduvad, näeme taevakehi, sh Päikest, tõusmas juba siis, kui reaalselt on objekt alles allpool silmapiiri. Samal põhjusel „hilineb" alati veidi ka Päikese loojumine. Kalendrites esitatavad Päikese tõusude ja loojangute ajamomendid (vähemalt üldjuhul) arvestavad nende efektidega.
Oma eripärad on päeva ja ööga poolustel. Kui jätta refraktsiooni „tõstev" efekt lihtsuse huvides praegu arvestamata, siis 20. märtsil näeme põhjapoolusel huvitavat vaatepilti: silmapiirile ilmub Päikese ülemine äär. Päike aga üleni tõusmisega sugugi ei kiirusta ning Päikese äär hakkab piki silmapiiri päripäeva „purjetama". Väga aegamööda saab siiski nähtavaks üha suurem osa Päikese kettast. Kui Päikese ketas viimaks üleni nähtavale ilmub, siis on kulunud mitte just päris 24 tundi, kuid enamus ööpäevast siiski!
Analoogiline, kuid siiski mõneti erinev protsess toimub samal ajal lõunapoolusel. Seal olles võiksime panna tähele, et silmapiiril paremalt vasakule (!) tiirutav Päike hakkab hirmus aeglases tempos omakorda loojuma. Ka loojumine võtab aega suurema osa ööpäevast. Kokkuvõtvalt võime siiski öelda, et kevadisel pööripäeval Päike põhjapoolusel tõuseb ja lõunapoolusel loojub.
Kui konkretiseerida kevade alguse moment: 20. märtsil kell 11.02 Ida-Euroopa talveajas, siis sel kellaajal asub Päike, liikudes aeglaselt Maa lõunapoolkera kohalt põhjapoolkera kohale, parajasti täpselt Maa ekvaatori kohal. Siinkohal peame mõistagi arvestama Päikese ketta keskpunkti.
Kui aga mitte ülitäpselt näpuga järge ajada, siis saame siiski nentida, et 20. märtsil teeb Päike Maa pöörlemise tagajärjel ööpäevase täistiiru just Maa ekvaatori kohal. Nii nagu ka pool aastat hiljem, sügisesel pööripäeval septembris.
Kes veel mäletab veebruarikuist lugu tähtkujudest ja sodiaagimärkidest, siis kevade alguse kellaajal liigub Päike Kalade märgist Jäära märki. Ausalt öeldes ei tahaks nende „märkide" kohta praegu midagi juurde kommenteerida…
Lähtudes aga tähtkujudest, on lugu mõneti teine. Kuu alguses asub Päike Veevalaja tähtkujus; 12-ndal märtsil kell 10.12 liigub aga Kalade tähtkujusse. Ega seegi ei tähenda iseenesest midagi. Kuid neid tähtkujusid endid saab keskööl lõunakaares imetleda pool aastat hiljem.
Märtsis peaks vahetuma ka aastaaeg – kuna Päike paistab üha kõrgemalt ning samuti ka üha kauem, siis talve peaks märts muutma kevadeks. Kui talv ikka on tulnud (mida juhtub miskipärast harva), siis enamasti lähevad ilmad tõesti märtsikuu jooksul soojemaks ning lumi on kuu lõpuks, vahel märksa varemgi, enam-vähem sulanud. Siiski venib mõni talv pikale ning kevade tulek peab aprilli ootama jääma.
Mäng kellaaegadega
Üks kole asi on taas kord tulekul. Nimelt jälle see kellakeeramine. 30-ndal märtsil kell 3 minnakse üle suveajale; kellaaega loetakse hoobilt tund aega edasi: kella 3-st kella 4-ks. Jälle. Jälle. Jälle… See „aja kruttimine" aga tähendab reaalselt seda, et ärkama peab alates 30. märtsist ühtäkki hakkama tund aega varem.
See on aga järjekordne „hiigeltuulik" inimorganismile. Unise peaga liiklusesse tormamine ning seetõttu suurenenud oht liiklusõnnetustesse sattuda pole aga sugugi hea asi.
Ka üldisemalt võib öelda, et kellakeeramise puhul on tegu inimeste tervisele mõttetu lisapinge tekitamisega. Kuigi mõned ei pane unerežiimi äkilist muutust tähelegi, ei kehti see kindlasti kõigi kohta. Ülimalt järjepidev „lollus ruudus", nagu juba Švejk mainis. Õnneks Švejki kirjutamise ajal veel kellasid siiski eriti ei krutitud. Romaan oleks kohe mitu peatükki juurde saanud… Kindlasti saanuksid lisaks Švejkile asjatundliku sõna sekka öelda ka teised „teadusnõukogu" liikmed nagu leitnant Dub, kadett Biegler, polkovnik Friedrich Kraus, tema kolleeg oberst Fliedler von Bumerang alias „kummitaat" ning paljud teised sama ametlikud isikud.
Varjutusi märtsis
Tänavu märtsikuus on põhjust rääkida ka varjutustest. 14. märtsil leiab aset täielik kuuvarjutus, kuid Eestis pole see nähtav, sest Kuu läheb enne looja, kui Maa täisvarju koonus Kuuni ulatub.
29. märtsil, viimasel päeval enne „kellakeeramist", toimub aga osaline päikesevarjutus; varjutus on Eestis nähtav. Tartus algab varjutus kell 12.56, varjutuse keskmoment kell 13.39 ja varjutuse lõpp on kell 14.22.
Mujal Eestis vastavad ajamomendid veidi varieeruvad. Varjutuse maksimaalse faasi ajal katab Kuu 23% Päikese diameetrist (13% pindalast). Päikese ohutu vaatlemise kohta tuleb eraldi juttu allpool.
Planeedid tänavustel märtsiöödel
Veenus, paiknedes Kalades tähtkujus, jätkab kuu esimesel poolel õhtuti Ehatähena edela-läänetaevas säramist. (Tõsi küll, umbes kaks ööpäeva, 22-sest kuni 24-nda märtsini asub Veenus Pegasuse tähtkujus). Veenus loojub kuu alguses umbes 3,5 tundi pärast Päikest. Edaspidi võime siiski märgata Veenuse vaatlusaja lühenemist ja planeedi üha madalamale vajumist. Kõik see saab suurema hoo sisse kuu keskpaiku ning 23-nda paiku kaob Veenus ehavalgusse. Noore Kuu sirp oli Veenusele lähimas asendis 2. märtsi õhtul.
See pole siiski aga kõik tänavu märtsikuus seoses Veenusega. Planeet ilmub nimelt juba 6-nda märtsi paiku nähtavale ka hommikuti väga madalasse koidutaevasse idakaares. Vaatlustingimused on esialgu nigelad; planeet tõuseb vaid pool kuni kolmveerand tundi enne Päikest. Kuu 3-ndal dekaadil tõuseb Veenus umbes 1 tund enne Päikest; kui vaade madalasse idataevasse on vaba, näeb Veenuse ära küll; erilist otsimise vaeva ei tohiks olla. Muidugi, kuna Veenus hakkab märtsihommmikuti tõusma küllaltki vähe aega enne Päikest, seega suhteliselt valgenenud tingimustes ei paista ta nii säravalt heledana kui äsjastel talvekuudel läänekaares, kui oli nähtav mitu tundi ka pimedas taevas. Hele on Veenus olemuslikult aga ikka. Kuu jõuab Veenuse lähedale ka kalendrikuu lõpus, 29. märtsil, kuid kuna samal päeval on ka kuuloomine, siis Kuud näha ei ole.
Atmosfääri hea läbipaistvuse (ilusa ilma) korral on Veenus umbes 17-nda või 18-nda ööl näha nii eha- kui koidutähena. Teatud umbmäärasus tuleb sellest, et planeedi nähtavale ilmumise või kadumise aegu oleneb nähtavus mõneti ka vaatleja silma teravusest, kuigi eeldame normaalset nägemist. Seda, et Veenus paistab, kuigi kehvapoolsetes tingimustes, nii hommikuti kui õhtuti, tuleb ette päris harva (vt allpool täiendavat teksti). Veenuse alumine ühendus Päikesega on 23-ndal märtsil. Planeedi ühendus Päikesega tähendab astronoomias seda, et planeedi pikkuskoordinaat ekliptikal võrdub siis Päikese pikkuskoordinaadiga ekliptikal. Mis on ekliptika, sellest oli juttu veebruarikuu loos. Veenuse ja ka Merkuuri puhul saab ette tulla kaht tüüpi ühendusi. Üks on nn alumine ühendus, kui planeet on Päikesest eespool, Maale lähemal; ülemine ühendus aga siis, kui planeet paikneb Päikesega võrreldes „teisel pool" ehk Päikesest kaugemal. Ülemine ühendus esineb mõistagi teiste planeetide puhul ka.
Veenust tasub vaadelda ka korraliku binokli või teleskoobiga, kui juhtub käepärast olema. Tänavu märtsis on Veenus teleskoobis näha kitsa kuusirbi kujulisena. Kalendrikuu teisel poolel, eriti just 23-nda kuupäeva ümbruses (siis on Veenus paraku just õhtutaevast kadumas), võib heal juhul näha Veenust teleskoobis (peaaegu) rõngakujulisena.
Sedapuhku on põhjust rohkem rääkida ka Merkuuri nähtavusest. Merkuur on märtsi esimesel poolel nähtav õhtuti madalas ehataevas, seega läänekaares. Maksimaalselt loojub Merkuur kaks tundi pärast Päikest; ka Merkuur paikneb nagu Veenuski Kalade tähtkujus. Merkuur ja Veenus lähenevad teineteisele: heledam ning kõrgemal paiknev Veenus vajub iga õhtuga allapoole ning paremale. 12-ndal möödub Merkuur Veenusest 5,5 kraadi lõuna poolt. Paar päeva hiljem, 14-nda paiku kaob Merkuur koiduvalgusse. Merkuur on umbes sama hele kui heledamad päris-tähed. Lisaks võib ära märkida, et Merkuuri heledus tema seekordse, ligi kahenädalase vaatlusperioodi jooksul aeglaselt siiski väheneb. Veenusega võrreldes on Merkuur mõistagi kogu aeg „tuhm täheke." Vastloodud noore Kuu sirp oli Merkuurile kõige lähemal 1. märtsi õhtul: päris madalas paistev Merkuur asus Kuust allpool ja paremal; väga hele „täht" Veenus omakorda asus siis Kuust kõrgemal.
Ka Merkuuri võib mõistagi vaadelda teleskoobiga. Kuu päris alguses veel mitte, kuid Merkuuri vaatlusperioodi edenedes võtab ka see planeet üha enam kuusirbi kuju. Merkuur paistab aga teleskoobis Veenusest väiksemana. Eks ka tegelikult olegi Merkuur ju Veenusest väiksem; kaugemal on ta ka. Faasid vahelduvad Merkuuril ja Veenusel seetõttu, et Päike ei valgusta enamasti üleni seda planeedi poolkera, mis on Maa poole pööratud. Tegu on ju siseplaneetidega, mis paiknevad Päikesele lähemal kui Maa. Ülejäänud planeedid, välisplaneedid, (praktiliselt) faase ei vaheta.
Marss, punane planeet, paistab kuu esimeses pooles kogu öö, kuu teises pooles aga loojub vastu hommikut. Marss paikneb Kaksikute tähtkujus; 30-ndal möödub Marss Polluksist 4 kraadi lõuna poolt (altpoolt). Polluks on teatavasti Kaksikute tähtkuju heledaim täht; sellest kõrgemal paiknev Kastor on pisut tuhmim. Marss on aga mõlemast tähest heledam. Vaatesuundade mõttes paikneb punakas planeet õhtuti kõrgel lõunakaares, liikudes nagu iga teinegi taevakeha, öö jooksul aegapidi lääne poole.
Kuu jõuab Marsile päris lähedale 8-nda märtsi ööl vastu 9-ndat.
Jupiter paistab Sõnni tähtkujus heleda tähena õhtupoole ööd.
Jupiter paikneb Marsist märksa paremal ehk lääne pool. Jupiter on Marsist heledam, kuid samas siiski vähem hele kui Veenus. Jupiter on teleskoobis vaatamisväärne, paistes veidi vöödilise kettana. Ka neli Jupiteri suuurimat kaaslast: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, paistavad päris ühesuguste täpikestena Jupiteri kõrval; mõni ühel, mõni teisel pool, see oleneb vaatlushetkest. Kui mõni kaaslastest on Jupiteri varjus, planeedi taga või ka ees, siis neid näha ei ole.
Kuu asub Jupiteri lähedal (Jupiter jääb allapoole) 6. märtsi õhtul. Üks õhtu varem, 5. märtsil, paiknes Kuu Taevasõela täheparve kõrval (täheparv asus siis Kuust veidi paremal allpool, Kuu kumera külje kõrval).
Saturn on sedapuhku nähtamatu.
Päikesesüsteemis on kaheksa planeeti. Kuni 2006. aastani loeti planeediks ka Pluuto, kuid praegu Pluutot planeediks ei loeta. Planeedistaatusest olenemata pole Pluuto kunagi palja silmaga vaadeldav ning sageli jäävad ka amatöörteleskoobid Pluuto vaatlemiseks „kiitsakaiks". Ilma optiliste abivahenditeta ei näe me kindlasti ka Neptuuni. Sama võib peaaegu öelda ka Uraani kohta, mis jääb enamasti just palja silmaga nähtavuse piirile.
Kuna selliseid „on – ei ole" nähtavusega „täheobjekte" on palju, siis lisab see aspekt vaid segadust ning seetõttu ei loeta ka Uraani palja silmaga vaadeldavaks planeediks. Neptuuni (ja Pluutot) ei tasu tänavu märtsis (teleskoobiga) otsida, küll aga võib õhtupoole ööd teleskoobiga püüda „kinni püüda" Uraani, mis paikneb Jäära ja Sõnni tähtkujude piirimail.
Esitatud põhustel ongi juba ammustest aegadest tuntud just viis planeeti: Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Meile paistavad need planeedid, muidugi, kui nad näha on, tähtedena, kuigi üldjuhul päris heledate tähtedena.
Mõistagi pole kõik planeedid näha öötaevas alati; võib juhtuda, et näha pole ühtegi, isegi kogu öö vältel. Selline olukord, kus viis planeeti paistsid öises taevas üheaegselt, oli viimati 2002. aasta maikuus. Märksa sagedamini võib näha 4 (või vähemat!) planeeti korraga, samuti pole väga haruldane olukord, kus viis planeeti on näha, ehkki eri kellaaegadel, ühe öö vältel. Kahetsusväärselt sageli esineb aga olukordi, kus mingi või ka mitu planeeti on küll kuidagi vaadeldav(ad), kuid küllalt lühikest aega ning väga madalas; sel juhul peab enamasti teadma nii umbkaudset sobivat kellaaega kui ka suunda, kuhu vaadata.
Planeetide nähtavusest üldiselt
Tähistaevast
Tähtedest märtsiöös kokkuvõtvalt niipalju, et talveõhtute tähtkujud Orion, Sõnn, Kaksikud, Veomees, Suur Peni ja Väike Peni, millest eelmises kuus juttu oli, on nähtavad pimeduse saabudes kuu alguses kagu-lõunataevas, kuu lõpus aga edelataevas. Heledaim täht, suhteliselt madalas lõunakaares paistev Siirius Suures Penis, on heaks heledaks täienduseks kirkalt paistvatele planeetidele Veenus ja Jupiter. Kui Veenus kuu 3-ndal dekaadil õhtutaevast kaob, saab heledaimaks „täheks" õhtuti Jupiter; Siirius jääb kinni hoidma hõbemedalikohast. Marss, mille heledus on talvekuudega võrreldes langenud, jääb ka Siiriusele heleduselt üha enam alla. Ka Merkuur, mis ju ka kuu alguses õhtuti paistab, on Siiriusest tuhmim. Hommikuse valgeksmineku alguses on parim vaade kõrgel paiknevatele heledatele tähtedele Arktuurusele ja Veegale: Arktuurus paikneb lõuna-edelasuunal, Veega aga idas.
Veenus – Maa naaberplaneet
Kuna tänavustel talvekuudel on õhtuti väga hästi näha olnud Ehatäht Veenus ja eks me näeme seda „tähte" ka märtsikuus, siis keskendugem veidi veel sellele planeedile.
Maa naaberplaneedid on teatavasti Veenus ja Marss. Veenus tiirutab ümber Päikese, asudes Päikesele lähemal kui Maa. Marsiga on vastupidi: planeet asub Päikesest kaugemal kui Maa.
Just need kaks planeeti võivad aga ulatuda Maale kõige lähemale, kui Kuu ning „kosmoseprügi" välja arvata.
Maale kõige lähemale ulatub planeetidest just Veenus. See realiseerub juhul, kui Veenus ja Maa asuvad samal pool Päikest. Seda olukorda nimetatakse Veenuse alumiseks ühenduseks. Veenuse ja Maa kaugus on sellistel juhtudel umbes 42 miljonit kilomeetrit. Kuna aga Veenus on Maa suhtes siseplaneet (asub Päikesele lähemal), siis lähimas asendis Maa suhtes projekteerub Veenus taevasfääril Päikese ligidale ning on enamikel sellistel juhtudel meil nähtamatu. Kuid just näiteks tänavune, 2025. aasta märtsikuu pakub selles suhtes harva esineva erandi: Veenus on sedapuhku nähtav ka alumise ühenduse aegu, kuigi pigem kehvasti kui hästi. Nagu eespool juba kirja sai, on Veenus vaadeldav tänavu märtsikuus ligi kahe ja poole nädala jooksul nii eha- kui koidutähena! Nii et kui õhtuses ehataevas ununes Veenus üles otsimata, võib seda teha samal ööl uuesti, hommikuses koidutaevas.
Väga harvadel Veenuse ja Maa ning Päikese peaaegu ühele joonele sattumise juhtudel projekteerub Veenus isegi otse Päikese kettale. Sellised juhused olid meil (sh Eestis) viimati 8. juunil 2004. aastal ja 6. juunil 2012. aastal.
Järgmine Maalt vaadeldav Veenuse üleminek Päikesest leiab paraku aset meie jaoks väga kauges tulevikus, 11. detsembril 2117. aastal ning isegi siis pole seda Eestis öise aja tõttu näha.
Veenuse ajaliselt lähimad üleminekud Päikese kettast, mis ka kogu Eestist vaadeldavad on või on olnud, moodustavad järgmise aegrea: 6. juuni 1761, 8. juuni 2004, 6. juuni 2012 ja 11. juuni 2247. Siiski, Eesti edelanurk, sh Kuressaare, moodustab selles reas kerge erandi: Veenus jõuab 8. detsembril 2125 just parajasti Päikese ketta taustale enne kui Päike loojub; seega kõik see mees aegsasti väina taha vaatlema!
Hirmus pikad vahed ikka üldiselt, eks ole? Võib tekkida küsimusi, miks just juuni või detsembri algus on see võimalik aeg ning miks hiljuti esines siiski kaks ajas suhteliselt lähestikust üleminekut?
Vastata võiks nii: sageli, kuigi mitte alati, esinevad Veenuse üleminekud „paarikaupa", „ainult" umbes kaheksaaastaste vahedega. Kuid konkreetses maakera piirkonnnas ei pruugi siiski üks või koguni mõlemad sellest „paarist" vaadeldavad olla. Eks ole, päikesevarjutus, mille puhul otse Päikese ette satub mitte Veenus, vaid Kuu, esineb ju ka konkreetses Maa piirkonnas küllaltki harva.
Veenuse võimalikud üleminekud esinevad juuni algul ning ka detsembri algul. Kuid detsembris on päevad Eestis lühikesed ning Veenuse Päikesest ülemineku jälgimise võimaluste tõenäosused sellevõrra väiksemad.
Kui Maa ning Veenus satuvad samale poole Päikest juunis või detsembris, siis just neil aegadel on planeetide orbiitide ruumilise paigutuse tõttu (harvad) võimalused täpselt „ühele joonele" jäämiseks.
Veenuse üleminekut, samuti sellest märksa sagedamini ette tulevat Merkuuri üleminekut Päikese kettast polegi niisama lihtne jälgida. Selleks on tarvis Päikese heledust sobivalt valitud abivahendite abiga nõrgendada. Näiteks sobiks proovida keevitaja maski kasutamist. Tavalise teleskoobi ega binokliga EI TOHI kindlasti Päikese suunas otse vaadata: see lõpeks arvatavasti nägemise kaotamisega. Palja silmaga pole samuti tervislikel põhjustel mõtet Päikest takseerida. Kuid teleskoobi abiga võib Päikese kujutise projekteerida teleskoobi okulaarist sobival kaugusel olevale ekraanile või paberilehele. Siis on ülemineku puhul võimalik jälgida planeedi pisikest ringikest meenutava kujutise aeglast liikumist Päikese ketta taustal. Samal viisil saab jälgida ka nt 29. märtsi osalist päikesevarjutust (vt eespool). Veenuse üleminekud Päikesest on paraku „meie jaoks" juba toimunud, kuid Merkuuri järgmine üleminek toimub 13. novembril 2032. aastal. Üle seitsme ja poole aasta tuleb seega veel oodata, siiski pole see päris ületamatu ajavahemik. (Eelmine Merkuuri üleminek oli 2019. aastal.)
Päikest tasub kirjeldatud viisil uurida siiski päris suvalisel ajal igal selgel päeval, sest nii näeme ära ka Päikese laigud, mis Päikese meie poole pööratud pinna piirkonnas parajasti paiknevad.
Veenuse (tugevasti kiirendatud) liikumist 2012. aasta 6. juunil Päikese üldse mitte rahuliku pinna taustal kirjeldab järgmine video:
Kujutame nüüd ette ka Maa ja Veenuse vahemaa „teist äärmust", kui Veenus jääb Maaga võrreldes teisele poole Päikest. Sellistes olukordades on Veenus meile alati nähtamatu; seda nimetatakse Veenuse ülemiseks ühenduseks Päikesega. Siis on Maa ja Veenuse vahekaugus maksimaalne, nimelt 258 miljonit kilomeetrit. Kui võrrelda seda lähimale asendile vastava vahemaaga 42 miljonit kilomeetrit, siis on erinevus märkimisväärne.
Mõnikord juhtub Veenuse ülemise ühenduse aegu lisaks veel nii, et Veenus jääb Maalt vaadates Päikese ketta taha peitu. Mõistagi ei ole see sündmus vaadeldav, seda peame lihtsalt teadmiseks võtma. Viimati juhtus Veenuse kattumine Päikesega mullu varasuvel: 3. juunil ligikaudu kella 20.30-st kuni 5. juuni õhtuni umbes kella 18-ni. Veenuse varasuviseid kattumisi Päikesega on „viimasel ajal" esinenud alates 1976. aasta juunikuu algusest iga kaheksa aasta järel ning nii kestab see veel 2048. aastani. Edaspidi muutuvad ka Veenuse kattumised Päikesega märksa haruldasemateks.
Täiendavalt helitemaatikast
Objektiivi jaanuarikuu loos sai muu füüsika osas juttu tehtud ka helilainetest, sh infrahelist. Kuna teema aktuaalsus on ajaga üha kasvanud, siis tuleks ka nüüd selle juurde tagasi; alustame kerge kordamisega.
Teatavasti mõõdetakse kuuldava heli valjust suhtelistes ühikutes, milleks on detsibellid; mõnikord on kasutusel ka bellid: 1 bell võrdub 10 detsibelli. Detsibellide nullnivooks (I0 = 0 dB) valitakse kuuldelävi, mis vastab heli energeetilisele intensiivsuse väärtusele 1 triljondik vatti ruutmeetri kohta (lühemalt kirjutades L0 = 10-12 W/m2 ). See intensiivsus iseloomustab ju päris väikese väärtusega energiahulki ning kiita tuleb inimkõrva tajumisvõimet. (Märgime, et siin kasutatud termin „energeetiline intensiivsus" on enamasti tuntud lihtsalt mõistena „intensiivsus".)
Valulävi on normaalselt kuuldava heli valjuse ülemine nivoo (Iv = 130 dB). Sellele vastab heli intensiivsus Lv = 10 W/m2. Veel valjemaid helisid kuuleb/tajub inimene üha enam ebameeldivalt, kuigi ebameeldivused kipuvad algama juba vähem kui 100 dB juures. Lihtsalt ebameeldivuse aspektile lisanduvad ka objektiivsed tervistkahjustavad efektid: esimesena võiks siinkohal viidata kuulmisfunktsiooni rikkumisele või suisa kurdiks jäämise võimalustele. Kuid mitte ainult.
Infraheli intensiivsused ja valjused
Nagu paljud kasvõi viimasel ajal on kuulnud, räägitakse tihti ka kõrvale mittekuuldava infraheli iseloomustamisel de tsibellidest.
Infraheli me kõrvade abiga ei kuule, kuid organism seda siiski tunnetab ning mitte just meeldivalt. Kuid mis on infraheli juhul organismi sisemisele „kuuldelävele" (nüüd peaks seda vist nimetama teisiti, nt „infra-tajuläveks"?) vastav detsibellide tase? Ehk siis infraheli valjuse tervisele ohutu nulltase? Kuna sellest tasemest võimsam infraheli mõjub keskmisele inimorganismile juba halvasti, siis sel juhul (infraheli!) tuleks „infra-tajulävi" võrdustada „infra-valulävega". Sellest tasemest ning selle kindlaksmääramisest aga ei kiputa eriti rääkima.
Baasina võetakse üldiselt ka infraheli puhul tarvitusele meile juba tuttava, kuuldava heli kuuldeläve detsibellide nulltase, millele vastab intensiivsus 10-12 W/m2. Kuna sellise intensiivsuse arvuline väärtus pole tõesti suur, võimegi seda seetõttu kasutada kokkuleppeliseks nulltasemeks ka infrahelide korral. NB! Kuuldelävi aga ei vasta infra-tajuläve ehk infra-valulävele! Siinkohal võiks ehk moodustada täiendava mõiste: infraheli „taju-valulävi". Just seda on meil vaja teada saada!
Pole põhjust eeldada, et infraheli organismi-sisene tunnetamine on samasugune kui kõrvakuulmisel. Seega ei saa me kuuldava heli kaudu kasutusele võetud heli valjuse mõistet otse infrahelile üle kandes infraheli tõelist mõju organismile hinnata valjuse samade arvuliste väärtustega.
Meenutame uuesti ka seda, et kuuldava heli valjus, mida me detsibellides (või ka bellides) mõõdame, on vaid suhteline võrdlushinnang; võrdlus tehakse kokkulepitud kuuldelävele vastava nullvaljusega. Põhimõtteliselt eksisteerib kuuldelävest veel väiksema intensiivsusega helisid; nende puhul tuleb heli valjus (kuid mitte intensiivsus!) arvuliselt negatiivne. Kuid inimkõrv nii nõrka heli ei taju.
Uurides infraheli mõju organismile, on vaja kasutada kuuldava heli valjusest üldisemat hinnangut. Teisisõnu, infrahelile hinnangute andmisel tuleb lähtuda just infraheli intensiivsustest (intensiivsuse põhiühik, nagu ka juba kirja sai, on mitte detsibell, vaid vatti ruutmeetri kohta). Intensiivsuste määramise jaoks võib praktikas mõõta vastavaid helirõhu muutlikke väärtusi ning siis teha matemaaatilisi teisendusi (vt allpool).
Veel täpsema hinnangu saamiseks oleks täiendavalt vajalik ka infraheli üldine sagedusvahemik (alla 16 hertsi, kuid alustada võiks ka juba madalamatest helisagedustest) täiendavalt jagada kitsasteks eri sageduslõikudeks. Iga sellise infraheli sageduslõigu kohta tuleks lisaks koostada eraldi uuring erinevate intensiivsuste (teisisõnu: perioodiliste, erinevate amplituudidega rõhuvõnkumiste) mõjust inimorganismile.
Kuuldava heliga seotud detsibellide piiride otseselt ka infrahelide organismile edastatava mõju „lubatud" piiridena ette kujutamine on eksitav üldistus. Kuigi kasutatakse ka mitmeid, kusjuures olemuselt täiesti erinevaid „kaalumise meetodeid", on nendegi usaldatavus väga suurte veakoridoridega; mõnelgi juhul tunduvad need „kaalumised" olema suisa „laest võetud".
Infraheli puhul tuleb just keskenduda eelkõige aspektile, et inimese (mõnevõrra muutlik) südame rütmisagedus on 1 hertsi suurusjärgus. Kui sellele sagedusele hakkab resoneeruma suure intensiivsusega kõrvalise infraheli sagedus, siis on see organismi jaoks „väline vaenlane" ning mõjub kokkuvõttes halvasti. Mida pikemalt organism infraheli taluma peab ning mida suurem on infraheli amplituud ja sellest tulenevalt ka infraheli intensiivsus, seda kehvamad lood on.
Inimese organism on keeruline ning sisaldab lisaks südamele ka palju teisi elundeid. Ka nendel juhtudel on olemas teatud omavõnkesagedused, mida intensiivsed, infrahelidena levivad rõhuvõnkumised, saavad tugevasti häirida. Ning inimesi päris mitmeti häirida infraheli juba „oskab"; seda kinnitavad juba olemasolevate, suhteliselt minimaalsete mõõtudega tuulikuparkide näited ja muidugi mitte ainult tuulikud.
„Puust ja punaseks": tuleb täpselt kindlaks teha infraheli, samuti ka kitsasteks sageduslõikudeks jagatud infrahelide intensiivsuste väärtused, mille olemaolust organism juba „aru saab". Vastavad intensiivsuste väärtused ning neile vastavad valjuse taju-valuläve väärtused on siis maksimaalsed, mille puhul organism veel infrahelist kahju ei saa. Sellest lävest tugevamad helid mõjuvad juba tervisele kahjulikena. Täppisuuringuteks tuleb kaasata võimalikult palju inimesi. (Märgime siinkohal, et lühiajaline kontrollitud infraväljas viibimine ei tohiks veel mõjuda tervisele väga ohtlikult.)
Teatavasti on radioaktiivse kiirguse puhul hinnatud ka ajalisi faktoreid (kumulatiivne mõju). Loomulikult on sama oluline võimalikult täpselt teha kindlaks ka infraheli mõju kumulatiivsus: pikemat aega infraheli mõjupiirkonnas viibimine on organismile kindlasti ohtlikum kui lühiajaline. Meditsiiniga hästi kursis olevad (välistada tuleb igatsugu „jollerdavad staarperearstid" jt ideoloogiliselt hullunud) inimesed oskavad kindlasti vajalikke protsesse täpsustada.
Eeltoodud eesmärgini jõudmine vajab küllalt pikaajalisi hoolikaid uuringuid. Neid on mõistagi juba palju tehtud ka, kuid selles liinis tuleb ka Eestis tööd jätkata. Infraheli negatiivne mõju tervisele on aga kindlasti olemas.
Konkreetseid teisendusi
Selle alapunkti võib matemaatilisi seoseid mitte armastav inimene rahumeeli vahele jätta. Kuna aga infraheli temaatika on ühiskonnas oluline, oleks siinkohal igaks juhuks vaja lisada ka paar valemit.
Helilaine intensiivsuse leidmiseks õhus (olenemata sagedusest) tuleb võtta helilaine mõjul õhurõhu muutumise amplituud ruutu. Seejärel tuleb tulemus jagada 2-ga, seejärel jagada helilainest häirimata õhu tihedusega ning seejärel jagada helilaine leviku kiirusega.
Vastav intensiivsuse arvutusvalem on järgmine:
I = (Pamplituud)2 / (2ρv) .
I – helilaine intensiivsus.
Pamplituud – õhurõhu muutuse amplituud (maksimaalne muutus) helilaine mõjul, arv 2 üleval sulu taga tähendab õhurõhu muutuse amplituudi ruutu võtmist. Rõhu muutuse amplituude tulebki, ka infraheli sageduste puhul, katseliselt kindlaks teha.
ρ – helilainest häirimata õhu tihedus (sageli loetakse 1,29 kg/m3,, siiski esineb peamiselt seoses temperatuuriga teatud muutlikkus, mida tuleks konkreetsetel juhtudel täpsustada).
v – helilaine leviku kiirus. See ei ole ka konstantne suurus. Põhiliselt oleneb (infra)heli levikukiirus levikukeskkonna temperatuurist. Sageli võetakse heli kiiruseks õhus umbes 333 m/s, käibel on tihti ka 340 m/s, kuid konkreetsel temperatuuril tuleks kiirus konkretiseerida, Selle kohta on olemas vastavad tabelid. (Need on olemas ka õhu täpse tiheduse kohta.)
Helilaine intensiivsuse leidmiseks võime üle minna ka sellisele arvutusvalemile, mis sisaldab pikkusühikutes väljendatud laine amplituudi (täpsemini selle ruutu), kuid säästame siinkohal lugejaid. Tähele tuleb panna seda, et laine amplituud ja lainepikkus, kuigi mõlemaid esitatakse pikkusühikutes, on erinevad suurused.
Logaritmide skaala valem, mis teisendab heli intensiivsused heli valjusteks, on meile ka juba jaanuarist tuttav, kuid kordame üle: helilaine intensiivsus tuleb jagada kuuldelävele vastava laine intensiivsusega; jagatisest tuleb võtta kümnendlogaritm ning tulemus tuleb 10-ga korrutada. Kui I = I0 , siis L = 0. Jätame sama I0 -i (lihtsalt arvutamise kokkuleppelise „baaspostina") kehtima ka infraheli korral. (Kuigi baasi saaks ka teisiti valida.)
Vastav valem:
L = 10 * log (I / I0) .
Siin:
L – heli valjus;
I – heli intensiivsus;
I0 – kuuldelävele vastav heli intensiivsus.
Kuuldeläve korral valjus L0 = 0 dB; I0 = 10-12 W/m2;
vastav Pamplituud = 0,00003 paskalit (Pa). (Vt ka veidi tagasi, intensiivsuse arvutamise valemit.)
Heli kuulmise valuläve korral Lv = 130 dB; Iv = 10 W/m2;;
vastav Pamplituud = 100 Pa.
Organismile halvasti mõjuma hakkava(te) õhurõhu muutus(t)e amplituud(id); sellele vastava(te) infraheli(de) intensiivsus(t)e piir(id); sealt edasi ka neile intensiivsus(t)ele vastav(ad) valjus(ed) tulebki täpselt kindlaks määrata. Sulgudega on siin viidatud infraheli eri sagedusvahemikele.
Infraheli taju-valulävest tuleb lähtuda ka väga suurte tuulikute rajamisel idee puhul. Kui ikka organism juba tajub „vaenlast", tuleb vaenlane, nt „hiigeltuugen", kiiresti minema tõrjuda!
Hiigeltuulikutest
Konkretiseerume siiski korraks veel hiigeltuulikute püstiajamise jubedusplaanile. Kõigepealt tuleb igal juhul paika panna juba jutuks olnu: leida inimorganismile sobiv infraheli intensiivsuse piir (seda täiendavalt ka eri infraheli sagedustel) ning ka vastav(ad) infraheli taju-valuläve valjus(t)e (detsibellides) lubatud piir(id).
Lisaks on vaja igasuguste kõrgustega ning labade pikkuste ja pindaladega tuulikute planeerimisel teha mudelkatsed ning arvutused vähemalt mõnekümnemeetriste sammudega iga plaanitava monstrumtuuliku planeeritavast asukohast lähtuvalt kuni kauguseni, kus tuuliku tekitatav infraheli saavutab organismile ohutu intensiivsuse (seega ka valjuse) taseme.
Igaks juhuks tuleks üle mõõta ka vähemalt 2–4 korda ulatuslikumad kaugused võimalike täiendavate ohtlike infraheli „piikide" leidmiseks ning nende arvesse võtmiseks. Mõistagi ei tohi ka enne kõigi nende tööde sooritamist hiigeltuulikuid ehitama hakata.
Pole midagi parata, kuid need uuringud on hädavajalikud, kuigi võtavad omajagu aega. Seega ei saa kogu Eestit täitvatest „maakera tiibadega telgedest" vähemalt lähitulevikus juttugi olla.
Ettenägevalt julgen väita, et hiidtuulikutest hernehirmutisi (uuemat uudissõna kasutades miihaleid) ei tohi üldse mitte kunagi meie maile rajada! NB! Väga kaugele eemale tuleb mõistagi kolida (igat sorti) miihalitel, mitte inimestel!
Kuid hiigeltuulikute rajamise plaanidele räägivad vastu lisaks infrahelide aspektile paljud muudki olulised probleemid. Toon näiteid. Kas igal pool igas suunas paistvad vibavad labad on miljardeid väärt vaatepilt? Kuidas nt selle 2,6 miljardi kantimisplaaniga ikkagi on, kuigi näivalt on sellega „kokutama" hakatud? Ning miks see 2,6 miljardit on ikkagi vaid alles algus?
Kuidas töötab elektrituulik ilma tuuleta? Miks tuleb elektrituulikud tugeva tuule korral… seisma panna? Miks saadetakse see (kehvasti toodetav) elekter Eestist eemale? Miks just meie nii tuulikute ehituse kui nende abil mujale toodetava elektri, kusjuures 100% ulatuses, kinni peaks maksma? Ja nii edasi ja nii edasi.
Külaelu noppeid ka ehk kastidest ning kartulitest
Viiendal märtsil 2025 möödub kaks aastat mõnest huvitavast sündmusest piirkonnas, mis paikneb Soome lahest lõuna pool, Liivi lahest põhja-kirde suunas ning Läänemere avaosast ida pool. Piirkonnast omakorda ida poole jääb samuti vahva veekogu, Peipsi järveks nimetatu.
Üheks neist sündmustest oli tegelikult sündmustejada algus, kus üheks peaosaliseks oli kohalik külamees, Juuksuri Juhan. Teise, võõra peaosalise nime me kahjuks nimetada ei oska, sest see isik oli põhimõtteliselt igale käsule lojaalne ning kandis täpselt alates 1. augustist 2021. aastast, kella 00.00-st kohustuslikku näomaski.
Nii tööl, kodus, puhkusel kui unehetkedel, loomulikult ka habemeajamisel ja näopesul. Nagu „lollidemaal", ei, pigem ikka röövlitemaal, maskimajandus toimima peabki. Olles nüüd täiesti aus, siis ka Juhan Juuksur oli Lojaalsuse Kehastus Ise ning kandis loomulikult samuti maski, kuid teda tunnevad külas niigi kõik, olgu väline vorm milline tahes… Ei tasu vist lisadagi, et mõlema isiku õlad olid arvukatest hiljutistest süstidest ja lisa-süstidest auke täis. (Eks need süstid mõlema mõistuselegi mõistagi täiendavalt halvasti mõjusid…)
Asjaolud kujunesid alljärgnevaiks.
Juuksuri Juhan sai salajase, kuid seda ametlikuma korralduse 5. märtsil 2023 kell 00.01 ilmuda salajasse kohtumispaika. Kaasa tuli võtta turvakaalutlustel vallavalitsusest koju kaasatoodud pitseeritud ning „eel-valimiste" paberhääli sisaldav valimiskast. Juhan, kuulekas parteisõdur, oli mõistagi kohal nagu viis kopikat. Kohale saabus ka „tundmatu", kaasas koguni kaks kasti. Esimene kast oli tavapärane valimiste vahetuskast, pitseeritud sama pitsatiga nagu ka Juhani kast. Vaid paberid kastides olid erinevad. Uus kast tuli Juhanil kiiresti „asenduskastina" vallamajja valimisvaatlejate valvsa pilgu alla toimetada. Me ei pea kahtlema Juhani käsutäitlikkuses ning rääkida polekski enam suurt midagi. Kuid teine kast oli märksa märkimisväärsem.
Kast nr. 2 oli pirakas. Kasti sisu üksinda kaalus täpselt 16 puuda ehk 262 kilogrammi. Kestaga kokku oli kastil massi veelgi rohkem. Seda kasti taris-tiris Juhan kodu poole ikka suurema jao kogu „valimispäevast"; sellega tal isegi vedas, sest hooldamata teerada oli suures osas jääga kaetud… Kuid kasti vedada tasus, sest selle sisu oli väärikas: kast oli tuubil täis topitud A4 formaadis Juhanile adresseeritud euro-auhindu! Sest omi mehi peab ju hoidma!
Sündmuste ahel kulges aga omasoodu edasi.
Möödus kolm kuud, juunikuu jõudis kätte. Külas kartul maas, kuid kuidas sumedail suveöil põldu metssigade eest kaitsta? Ainuõige ning mõistagi ka konkurentsitult parima lahenduse leidis mõistagi Juuksuri Juhan. Ta ehitas elumaja ning kartulipõllu vahele vägeva nelja meetri kõrguse aia, nii et valguski mitte kuskilt läbi ei paistnud. Neli okastraati vedas veel kõige peale, lastes sinna posti otsast juhtida ka tööstusvoolu koos 400-voldise pingega. Põllu ülejäänud kolmele, metsapoolsetele külgedele aga Juhan aeda teha vajalikuks ei pidanud. Neis kolmes põllu küljes kehtivat ju „sigade usaldusprintsiip".
Juhan nimelt on kontrollitud määral nii teaduse kui ka usu mees ning usub seetõttu metssigade aususse. Iga kaasaegne, st „euroopalikke väärtusi" kandev metssiga pidavat Juhani väitel toimima ausalt ning üritama kartulipõllule trügida vaid järgmist trajektoori mööda: kõigepealt marsib kärssnina metsast ringiga mööda põlluveert plangu taha, st maja tagaküljel olevale paraadtrepile (kus valvab ka ketisolev tubli hundikoer) ja alles sealt püüab röhkija üle kõrge aia ning elektri-okastraatide põllule pääseda. Sellise ,„e-tara" (alternatiivselt „m-tara", nagu Juhan tähtsalt oma uhket kikkhabet maski all sõjakalt õieli hoides kommenteeris) nime kandva ehitise idee olevat andnud seesama tundmatu ning maski kandev tegelane Juhani auhindadele nii öelda „kauba peale". Sellel 5. märtsi tumedal ööl anno Domini 2023. Juhan „unustas" mainimata vaid valimiskastide vahetuse.
Kogu seda uuenduslikku kõnet ülejäänud külale oma „e-tara" kiituseks ajas Juhan ülientusiastlikult, tihtilugu osutades ka maja kõiki välisseinu ja aknaid enam-vähem üleni katvatele lugematutele auhinnapaberitele. Võime vaid arvata, et ega ka seespool maja olevad seinad polnud „auhinna-paratamatusest" pääsenud… Täpsemalt me ei tea, sest egas Juhan mingeid „uskmatuid" külainimesi kunagi majja sisse ju ei lasknud! Tõsi küll, enamus neist „seinaleht-auhindadest" olid juba loetumatuiks luitunud ja ootasid kastis järge ootavate ja enam endist värskust säilitanud eksemplaride vastu väljavahetamist. Enda võimsa enesekiitusliku ettekande lõppakordina hakkas Juuksuri Juhan oma jutu peale kohe ka intensiivselt plaksutama.
Kuid teised külamehed ei viitsinud niivõrd uuenduslikku laadi „e-aeda" oma maja ja põllu vahele ehitama hakata, vaid vedasid hoopis asjalikud klassikalised elektritarad ehk „karjused" oma põldudele ümber. „Põld peab ikka aknast näha ka olema," ütlesid need, uue „e-agronoomia" alal Juhanist märksa vähem haritud mehed, teenides niimoodi ära Juhani pikad ning sagedased vägeva vandumisega pikitud sõimuvalingud ning lisaks ka süüdistused „sigade agentideks" olemises. Mõistagi sisaldas iga „Juuksuri-mehe" sopavärvikas lause ka sõnapaari „kremli agent".
Metssigade „e-valimiste aukoodeksi" probleemistikku lisandus ka sportlik faktor. Kaarel Karuga, kes oma põllu ümber „karjuse" panekut lõpetades endale suunatud sõimumonoloogi taustal vaid laialt naeris ning seejärel asjast omapoolse ja põhjalikult erineva arvamuse esitas (sealhulgas AUHINDU HULLUPABERITEKS nimetades), läks käbe ning vihane Juhan kohe ka kaklema. Kakluse algatanud Juhan Juuksur sai selles sportlikus vastasseisus kiiresti kätte auväärse teise ehk hõbemedalikoha. Kisendades kokkuleppelist kõrgeima ohuastme „e-parooli": „Mine metsa, mees!", kihutas kabuhirmus põgenev Juuksuri-Juss ülikiiresti maanteele; seal õnnestus tal juhtumisi hüpata esimesse mööduvasse autosse ning täiendavad ohud seoses vihale aetud Kaarli isikuga olid sedapuhku möödas. Juhanil vedas, sest oli ju automaksuvaba nädal ja masinaid seega veel vuras.
Jääb veel nentida, et sügiseks oli Juuksuri Juhani kartulipõld loomulikult kartulitest tühi nagu põhjata postkast kirjadest, kuid sellest polnud Juuksuri-poisil lugu. Sest septembrikuu ööd on ju päris pikad ja pimedad ning kartuleid siiski sisaldavaid kartulipõlde ümbruskonnas ju jagus. Ning päkad olid Juhanil septembris sama kiired nagu juuniski…
Kuid kõik ajalehed ning „uudistemagasinid" eesotsas Wremjaga ehk praeguse akTuaalse kaAmeraga kiitsid nagu ühest suust Juuksuri Juhani rikkalikku kartulisaaki; samuti ka kartulipõllu turvamise uudset ning uhket „e-meetodit"…
Tagajärjed siiski olid sellelgi. Juuksuri Juhan oli nimelt sunnitud jällegi kiiresti põgenema; sedapuhku seisnes see (väidetavalt ajutiselt) Brüsselisse emigreerumises. Põhjendas Juhan seda üle õla ohutust kaugusest tagasi vaadates vajadusega kabinetirahus elektrimolekulidest elektrikartuleid kokku tinutada. Eks ta ole: „tinutamistega", „nuusutamistega" ning süstimistega sihukesed mehikesed faktidele tuginevalt ju tegelevadki.
Temaatika lõpetuseks, kultuurisoovitusena, kordame juhiseid, mida andis tuntud rahvamees Ernst Kern juba 1984. aastal nii Juuksuri Juhanitele kui kõigile teistelegi, kuidas kartulipõllul ning mujalgi (näiteks miihalite toodetavaid elektrimolekule kottidesse kühveldades) korrektselt käituda.
Kuu faasid märtsis
Esimene veerand: 6-ndal kell 18.31
Täiskuu: 14-ndal kell 8.55
Viimane veerand: 22-sel kell 13.29
Kuuloomine: 29-ndal kell 12.58
Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).