Vabariigi valitsus pani hiljuti lauale "julgeoleku ja jõukuse eelarve". Taevakehad kulgevad aga sellest hoolimata etteseatud radu pidi ning keegi seal üleval ei viitsi sellise valskuse peale isegi naerda. Oktoobritaevasse vaatab astronoom Alar Puss.
Käes on oktoober, tuntud ka viinakuuna. Tõenäoliselt seetõttu, et oktoobrikuu oli omal ajal mõisates sobiv aeg viina tootmiseks, kuna põldudel kasvav tooraine oli hiljuti üles võetud. Kindlasti ei tähenda viinakuu seda, et siis (ega ka ülejäänud 11 kuul) oleks vaja korraldada nt „aasta viinajooja" konkurss vmt. Samas on üldteada, et globalistlik rämps ei kohku ju millegi ees tagasi.. Arvestagem seda kindlasti ka 19. oktoobril, minnes KÕIK just sellel kuupäeval valimisjaoskonda pabervalima, võtkem ühtlasi ka enda mälu ja mõistus kindlasti kaasa!
Vastasel juhul toimub kindlasti jälle midagi taolist nagu juhtus Eestis 2 aasta eest partorg Juuksuri Juhaniga seonduvalt (vt. märtsikuu loo lõppu). Praeguseks on siiski lisaks teatavaks saanud, et Valimisteenistuse… või, nojah, Kartulikasva(ta)mise Juht, partorg Juuksuri Juhan on kaasanud ja kaasab kartulipõllu valvesse siiski täpselt ja AINULT 2 (loe: KAKS!) küülikust Vaatlejat ehk Audiitorit. Audiitor-küülikud istuvad mõistagi jänesekapsa lehti näksides kuuris puurides, mõistagi Juhani valvsa pilgu all. Rohkemate vaatlejate kohaloleku, rääkimata põlluveerele minekust, on Juhan karmilt keelanud. Tõsi, Juhan vaatab siiski pidevalt hirmunult ringi, ega Karu Kaarel endalt ära varastatud küülikuid otsima ei tule…
Madalduv ja pisut tembutav Päike
Oktoobrikuu vältel vajub ka keskpäevane Päike üha madalamale. Jätkub päevade lühenemine, mille arvelt ööd omakorda üha pikenevad. Pimenemine kiireneb oktoobrikuus kiiremini just õhtute arvel; hommikune pimeda aja juurdekasv on pisut aeglasema tempoga. Siin on põhjuseks tõelise päikeseaja ja keskmise päikeseaja erinevuse suhteliselt kiire kasv.
Teisisõnu öeldes liigub Päike oktoobris (juba ka septembris) taevavõlvil pisut kiiremini kui meie keskmist aega näitavad tavakellad; Päike läheb seega „keskmisest kiiremini" looja.
Hommikuti aga tõuseb Päike seega omakorda samuti „keskmisest kiiremini".
Kuna Päike on sügisel liikumas ju aina enam lõuna poole (seega Eesti laiuskraadist üha eemale), siis Päikese päevane liikumiskaar üha madaldub ning samuti peab paratamatult ikkagi üha hiljem toimuma ka igahommikune Päikese tõus. Kuid eelnevas lõigus olnud juttu arvestades toimub see siiski veidi aeglasemalt võrreldes Päikese loojumise üha varasemaks muutumisega õhtuti.
Kirjeldatud aspektis saavutavad hommikune Päikese tõus ja õhtune Päikese loojumine oktoobri lõpuks ja novembri alguseks üldise päeva lühenemise suunas enam-vähem võrdse kellajalise rütmi (nii õhtuti kui hommikuti veidi üle 2 minuti ööpäevas).
Etteruttavalt võib lisada, et novembrikuu edenedes aegapidi õhtu ja hommiku osad võrreldes septembri-oktoobri pimenemisega „vahelduvad": siis hakkab just õhtuti aeglasemalt pimenema kui hommikuti, sest tõeline Päike hakkab taevavõlvil pisut aeglasemalt liikuma kui „keskmine Päike". Päevade lühenemise üldtendets aga jätkub, kuid seda juba aeglustuvas tempos.
Päike asub peaaegu kogu oktoobri vältel Neitsi tähtkujus, kuid 31-sel kell 10.14 siirdub Kaalude tähtkujju. Mõistagi ei näe me samal ajal neid tähtkujusid, seda samal põhjusel, miks ei paista tuletiku põlemine läbi vägeva jaanitule…
„Talveaja" saabumiskaamos
Oktoobrikuine taaskordne eurohullus, kellaaja järjekordne kruttimine, leiab kardetavasti jälle kord aset oktoobri viimasel pühapäeval. Sedapuhku on selleks kuupäevaks 26. oktoober. Nii et praktiliselt terve nädal juba ka oktoobrikuust „neelatakse" äkilise pärastlõunase lisapimeduse poolt. Arvestades eelnevast jutust, et eriti „isuka" kiirusega pimenevad oktoobrikuus just õhtud (sageli pilves ilmad lisavad pimenemisele veelgi hoogu), tuleb ootamatult veel tund aega varasemaks löödud pimenemise tõttu kaamose tunnet hooga juurdegi. Aga kõik klapib: mida hullem, seda parem globalistide arvates. Siinkohal hüppab jällegi esile suur ja üha korduv ning üha paisuv küsimus: aga miks me selle kõigega ometi nõus oleme?
Kuu faasidest
Kuu on oma faaside vahetamise osas väga järjekindel: kuuloomise aegu on Kuu nähtamatu. Noor Kuu hakkab siis peatselt paistma õhtutaevas; Kuu kumer külg on paremale poole suunatud. Kuu faas kasvab õhtust õhtusse, samuti loojub Kuu öösiti üha hiljem. Siis tuleb ümmargune täiskuu faas; Kuu paistab siis kogu öö.
Järgnevalt tuleb vana Kuu faas; Kuu tõuseb öösel üha hiljem ja muutub ka kujult üha väiksemaks; sedapuhku on Kuu kumer külg suunatud vasakule poole.
Tõsi küll, Kuu ei püsi alati „päris püsti". Viinakuule nime andva vedeliku mõju siin mõistagi ei esine, kõik oleneb Päikese ja Kuu vastastikustest asenditest, sest Kuu oma valguse ju Päikeselt saabki.
Oktoobrikuu ja üldse sügiseti on Kuu eriti hästi näha just vana Kuu aegu, seega hommikuti. Noore Kuu faasi aegu, õhtuti, peidab Kuu end päris madalasse lõuna-edelataevasse,ning paistab ka lühikest aega. Kiitust väärib siiski Kuu üsna korralik „püstiasend"…
Kui vana Kuu öösiti tõuseb, kipub ta olema asendilt pisut „selili". Kuid Kuu peab siiski väärilselt vastu ning kõrgel lõunakaares on ta päris kenasti enda püsti saanud. Seevastu läänetaevasse vajumise aegu kipub vana Kuu veidi kummuli olema. Vana Kuu päevast loojumist üldiselt siiski silmaga näha ei saa, sest päevasel ajal tuleb arvestada heleda sinitaevaga. Täiendav asjaolu on siinkohal see, et et päeval silmapiirile lähenedes kipub Kuu üldse silmist kaduma. Asi on ju selles, et horisondist mitte eriti kõrgel on Maa atmosfäär piki vaatesuunda ju päris ulatuslik.
Nii et täitsa õiged need rahvasuu jutud: Päike „kustutab" Kuu päeval lõpuks ikka alati taevast ära, kui see Kuu pole „taibanud" õigel ajal, varahommikul või juba öösel, loojuda! (Viimastel juhtudel peab siis muidugi ka Kuu faas teistsugune olema.)
Kuu faasid tänavu oktoobris on järgmised.
Täiskuu 7-ndal kell 6.47, viimane veerand 13-ndal kell 21.13, kuuloomine 21-sel kell 15.25, esimene veerand 29-ndal kell 18.21.
Planeetide nähtavus
Kui võtta mingi „koondatud keskmine" nähtavusajast ja heledusest, siis on oktoobriöödel ehk kõige paremini vaadeldav planeet Jupiter, mis paistab hommikupoole ööd. Planeet tõuseb öösiti üha varem, seda juba enne keskööd. Ka heledust on planeedil piisvalt: kuu lõpus on Jupiteri heledus -2.2 tähesuurust. Jupiter asub Kaksikute tähtkujus. Kuna Kaksikute tähtkuju tõuseb taevas kõrgele, tõuseb kõrgele ka Jupiter. See asjaolu mõjub vaatlustingimustele loomulikult positiivselt. 12-ndal on Jupiteril lähim asend tähtkuju heledaimale tähele Polluksile; asudes sellest 6.5 kraadi lõuna pool (allpool).
Kuu on Jupiteri lähedal (Jupiteri ja Polluksi vahel) 14-nda oktoobri hommkul.
Saturn on kuu alguses vaadeldav kogu öö Veevalaja tähtkujus. Planeet kerkib õhtuti kõrgemale ida-kagutaevas, kesköötundidel paistab lõunakaares ning hommikuti vajub edela-lääne poole.
Edaspidi saab Saturnist õhtutaeva objekt, mis loojub enne hommiku saabumist. Saturni heledus on 0.7 tähesuurust.
Kuu on Saturnile kõige lähemal 5-nda oktoobri ööl vastu 6-ndat.
Veenus on heleda Koidutähena nähtav hommikutaevas; heledus
-3.8 tähesuurust. Veenus pole parajasti küll oma heleduse tipus, kuid väga hele on ta siiski. Veenus paikneb kuu alguses Lõvi tähtkujus, 8-ndal kell 20.07 liigub aga Neitsi tähtkujju. Koidutähe vaatlusaeg on aegamööda lühenemas: kuu alguses tõuseb Veenus umbes 2.5 tundi enne Päikest, kuu lõpupoole aga 2 tundi enne Päikest.
Kitsas vana Kuu sirp on Veenusele suhteliselt lähedal 19-ndal oktoobril. (Samal päeval ja ainult sel päeval mingem kõik pabervalima!)
Merkuur ja Marss peidavad end sedapuhku vaatleja eest (küllap pole see valimiste aegu kasulik…)
Drakoniidid ja Lohe tähtkuju
Oktoobrikuus, nagu igal selgel ööl kogu aasta vältel, võib näha suvalisi üksikuid lendtähti ehk meteoore. Selliseid kosmilisi "prügiosakesi", mis Maa atmosfääri langevad, nimetatakse sopraadilisteks ehk juhuslikeks meteoorideks.
Nagu meil juba varem on jutuks olnud, esineb ka meteoorivoole. Vastavad kosmilised „prügiosakesed" on hajunud mõnede komeetide orbiitidele ja nende orbiitide lähiümbrustesse. Põhjuseks asjaolu, et komeedid on suhteliselt pudedad taevakehad, seega kipuvad nad jätma endi radadele (üldjuhul üsnagi väikesete) osakeste näol „jälgi".
Mõne sellise komeedi orbiiti või selle lähiümbrust lõikab aasta vältel ka Maa. Vastavatel päevadel korduvad aastast aastasse ka meteoorivoolud, kui taevalaotuses esineb suheliselt sagedasti „langevaid tähti".
Üks mainimisväärne meteoorivool oktoobrikuus kannab nimetust drakoniidid. Draakon, muinasjutuline elukas, on tuntud ka lohe nime all. Ilmselt on tuldpurskavate lohede algideena peetud silmas kunagisi saurusi, hiidsisalikke, kellest osa ka lennata oskas. Lohede tule puhumine koos muudegi müstiliste omadustega on mõistagi juba puhas folkloor.
Drakoniidide radiant paikneb Lohe tähtkujus. Tegu on Eestist vaadates põhjataeva tähtkujuga, mis teatud määral, olenevalt aastaajast ja kellaajast osaliselt ka lagipea ehk seniidi kanti kerkib.
Drakoniidide radiant asub Lohe kontuuri tuulelohet meenutava pea piirkonnas, nii et siinkohal on drakoniidide võrdlus „tulenoolte purkamisega" isegi olemas.
Drakoniidid on seotud Giacobini-Zinneri komeediga, mille periood liikumisel ümber Päikese komeetidele omaselt üpris elliptilisel orbiidil kestab 6.5 aastat. Periheelis ehk Päikesele lähimas asendis oli komeet viimati tänavu märtsikuus.
Drakoniidid on üpris salapärane meteoorivool, sest meteoorosakeste täpsem paigutuse jaotus pole eriti teada. Seetõttu on eriti keeruline ka ennustada tunnimaksimume. Üldiselt võib eeldada 10-20 meteoori tunnis. Esineb aga aastaid, kus drakoniidid ilmuvad tõelise tähesajuna. Kuna komeet oli viimati periheeli lähedal umbes pool aastat tagasi, pole sugugi võimatu, et ka sel aastal on drakoniidid päris uhke vaatepilt.
Drakoniidid esinevad suhteliselt lühikest aega, 6-st kuni 10-nda oktoobrini, maksimum on 8./9. oktoobri ööl. Kuna radiant on õhtul väga kõrgel, öö edenedes aga vajub madalamale, siis on parim aeg meteoore jälgida just õhtutundidel, mis on ilmselt vaatlejaile meeldivaks asjaoluks.
Kuid ebameeldiv asjaolu on Kuu. Täiskuu oli alles 7. oktoobril (endisel konstitutsioonipäeval, eks ole!). Ka 8-ndal on peaaegu ikka veel täisfaasis Kuu juba õhtul tõusmas ning paistab muidugi hommikuni. Siiski, kohe pärast pimenemist pole Kuu veel eriti kõrgel ning just siis ongi ju loodetavasti sobivaim aeg meteoorideks.
Põhjataeva tähtkujusid
Jutt liikus Lohe tähtkuju juurde. Kuid see tähtkuju on päris keerulise kujuga ja heledatest tähtedest on seal ka vajaka. Seetõttu tuleb Lohe uurimiseks käsile võtta ka Lohe naabrid; seltskond paikneb põhjapoolses taevapiirkonnas.
Kuna mängus on ka Suur Vanker, peaaegu et lihtsamini leitav tähtkuju üldse, ongi hea selle tähtkuju järgi asju edasi uurida.
Öö õhtustel tundidel asub Suur Vanker mitte just kõrgel põhjakaares, kusjuures nn „õigetpidi asendis". Vastu hommikut on Suur Vanker tõusnud kõrgemale kirdesuuunda, kusjuures rattatähed asuvad aisatähtede kohal.
Põhjataeva tähtkujude hulka kuuluvad ka Väike Vanker, Kefeus, Lohe, Kassiopeia. Lohe kontuuur on keeruline, keerdudes mitme teise nimetatud tähtkuju vahel. Lohe pead kujutav osa (kus asub ka drakoniidide radiant) vajub öö edenedes allapoole, sabaots kerkib omakorda aga kõrgemale (vt juurdelisatud tähekaarte).
Orioniidid
Teine märkimisväärne oktoobrikuine meteoorivool on orioniidid.
Nimetuses peaks olema tuttavaid variundeid: tõepoolest, radiant asub Orioni tähtkujus. See tähtkuju on aga õhtupoole ööd nähtamtu, olles ida poolt tõusmas alles hommikupoole ööd. Seetõttu on orioniidid erinevalt drakoniididest vaadeldavad hommikupoole ööd.
Orioniide võib esineda suisa üle kuu aja (hinnanguliselt 2. oktoobrist 7. novembrini), kuid lendtähtede esinemissagedus on väike. Maksimum esineb eeldatavasti ööl vastu 21. oktoobrit.
Orioniidide tunniarvuks võiv olla kuskil üle 20, neid võib esineda ka tihedamini, kuid väga võimast tähesadu pole vist tänavuste orioniide puhul siiski ka oodata; kuid siiski: peaks olema, mida vaadata.
Oriooniidide meteoore vaadelda igati tasub, sest sarnaselt maikuu alguse eeta-akvariidide meteoorivooluga on ka orioniidid seotud kuulsa Halley komeediga, mis viimati oli periheelis 1986. aasta alguses. Halley komeedi tiirelmisperiood ümber Päikese on umbes 76 aastat. Praegu on Halley komeet ise meist väga kaugel, kaugemal kui Neptuun Päikesest. Komeedi nägemist tuleb veel oodata 2061. aastani ehk 36 aastat; seega on oktoobrikuus võimalus vähemalt komeedi kunagisi koostisosi näha.
Kuu osas on sedapuhku asi nii korras kui olla saab: 21-sel on kuuloomine ning Kuu on seega nähtamatu ja terve öö on tõesti nii must kui olla saab!.
Kahest komeedist
Kui veab, näeb vaatleja oktoobri teises pooles ehk isegi palja silmaga (tõsi küll, tuhmina) ühte tuhmi komeeti. Kui veel paremini veab, siis näeb ehk koguni kahte komeeti. Paraku on siiski suur ka tõenäosus, et selles osas ei vea üldse. Määramatuse põhjus on see, et Päikese ja samuti Maa suhtelisse lähedusse mõnikord jõudvate komeetide heledusi ei saa (veel ei osata) eriti täpselt ette välja arvutada.
Omapärane juhus on see, et mõlema komeedi parimad vaatlusvõimalused on meie jaoks tähtsa PABER-valimise päeva, 19. oktoobri kandis…
Suuremad lootused palja silmaga vaadeldavusele on komeedil C/2025 A6 (Lemmon), mis jõuab Maale vähimale kaugusele 21. oktoobril; Päikesele lähim asend saabub 8. novembril.
Esialgne hinnang komeedi orbiidi perioodile on umbes 1390 aastat; on ka veidi erinevaid hinnaguid.
Teine komeet on C/2025 R2 (Swan); esialgne perioodi hinnang on 22 550 aastat. Komeet avastati märkimisväärselt hiljuti, alles tänavu 11. septembril, päev enne komeedi jõudmist Päikesele lähimasse asendisse ehk periheeli! Maale lähimale kaugusele peaks komeet jõudma 19. oktoobril.
Komeedi Swan asukohta tähistaeva taustal 19. oktoobril kajastab juuresolev tähekaart, mis kujutab madalapoolset lõuna-edelataevast paaril esimel pimedal öötunnil; väga kaugel sellest kohast pole komeet ka paar päeva hiljem, 21. oktoobril.
Komeet Lemmon on vaadeldav õhtuti suhteliselt madalas lääne-loodetaevas (vt kaarti); asukohad tähistaeva taustal 19-ndast 21-se oktoobrini on joonisel ära märgitud. Heaks orientiiriks on jällegi Suur Vanker, samuti ka Karjase tähtkuju, heleda tähega Arktuurus.
Komeeti Lemmon võib vaadelda ka hommikuti kirdetaevas, siis on ka Arktuurus uuesti tõusnud; ka Suure Vankri aisatähed sihivad 21. oktoobri hommikul allapoole, komeedi suunas.
Nii et parimal juhul saab pabervalimistelt koju naastes näha õhtul suisa palja silmaga 2 komeeti korraga; halvemal ja tõenäolisemal juhul vaid 1 komeeti; kõige halvemal juhul, mis on samas ka küllalt tõenäoline, aga ei ühtegi. Teleskoobi ja ka binokli abil on komeedid siiski leitavad.
19. oktoobri ja 21. oktoobri vahemik on selgesse öötaevasse vaatamise mõttes kokkuvõttes siiski huvitav ja põnev. Vana Kuu sirp kaob samuti 21. oktoobriks nähtavalt ja ei sega ei orioniidide meteooride jälgimist ega komeetide otsimist!
Meedias räägitakse üsna vaimustunult seoses oktoobrikuuga ka ühest kolmandast komeedist, kuid see tõenäoliselt eriti heledaks ei muutu.
Lõunakaare tähtkujusid oktoobris
Üldise taeva tundmaõppimise eesmärgil on siinkohal juurde lisatud ka lõunakaart iseloomustav taevakaart sügisõhtutel, alates mõnest tunnist peale pimeduse saabumist. Kahjuks pole selles taevaalas eriti heledaid tähti: heledaim „täht" kogu sellel suurel alal on planeet Saturn.
Tähesuurused ja valgustatused, valgus ja kiirgus
Võib-olla vääriks pikemalt lahti kirjutamist tähesuuruse mõiste, kuigi juttu on sellest terminist ennegi olnud.
Kõigepealt kordaks üle, et termin „tähesuurus" ei iseloomusta tähe tegelikku suurust, vaid seda, kui hele täht on.
Tähe heledust on võimalik mitmel kombel kirjeldada. Kuna me hindame tähe heledust Maa peal olles, tuleb kätte leida, kui suure valgustatuse täht (või ka planeet, Kuu või Päike) Maal tekitab.
Veel tuleb arvestada kindlasti seda, et valgusena tunneme me tähe ja kõigi muude nähtavate objektide kogukiirgusest (või neilt objektidelt peegeldunud kiirgusest) seda osa, mida inimsilm registreerib. Ning kogu see kiirgus ise on elektromagnetkiirgus.
Elektromagnetkiirgust saab alati iseloomustada mingi lainepikkuse või sagedusega; tihti on selle kiirguse puhul tegu mingi lainepikkuste või sageduste vahemikuga.
Sagedus ja lainepikkus on üheselt seotud: sageduse ja lainepikkuse korrutis annab kiirguse levikukiirguse. Üldiselt tuntakse seda kiirust c- ga tähistatava konstandina. Selle pisut „ilusaks ümmardatud" väärtus on
c = 300 000 km / s ehk c = 1,08 miljardit km / h.
Tegu on nii valguse kui ka igasuguse muu sagedusega elektromagnetkiirguse kiirusega (praktilises) vaakumis. Osutub, et tegu on üleüldse suurima võimaliku kiirusega looduses. Kõik muud kiirused, mida on võimalik arendada, jäävad sellest kiirusest (kasvõi õige pisut) alla. Selle teadmise annab meile üks teoreetilise füüsika haru, nimelt erirelatiivsusteooria, mida võib nimetada ka ülisuurte kiirustega seonduva füüsika teooriaks.
Kui valguse (üldisemalt võttes kiirguse) teele jääb vaakumist tihedam keskkond, on valgus (üldisemalt siis elektromagnetkiirgus, edaspidi lühiduse mõttes kiirgus) sunnitud aeg-ajalt neelduma ja siis uuesti kiirguma. See võtab kokkuvõttes kiirgusel, sh valgusel, „hoogu maha" ning levikukiirus kokkuvõttes on siis väiksem.
Keskendugem nüüd sellele kiirguse lainepikkuste vahemikule, mida silm valgusena registreerib, so 380 nm kuni 760 nm. Ühik nm tähenab nanomeetrit, mis omakorda tähendab ühte miljardikku meetrit. Seega on valguse lainepikkus pisike. Sagedus on valgusel aga väga suur: sageduste vahemik on mõnesaja triljoni hertsi piirides.
Isegi nähtava valguse lainepikkuste vahemiku puhul ei registreeri silm kiirgust ühtviisi hästi. Kõige parem on silma võime valgust taluda lainepikkusel 555 nm. See vastab kollasele (või ka pisut rohekaskollasele) toonile, millisena ka Päikese hele ketas meile selges ja kõrges taevas paistab. Kokkulangevus pole juhuslik: inimkond ongi ju välja arenenud Päikese kiirte all…
Päikese ja teiste tähtede (ning üldse kõigi objektide) kiirgus, mille kiirgust vastuvõttev pind kätte saab, on iseloomustatav kiirguse intensiivsusega. (Miskipärast on see viimastel aasta(kümne)tel kippunud asenduma päris jubeda ja tobeda terminiga: „kiiritustihedus". )
Kui aga kasutada vaid seda osa kiirgusest, mida silm tajub, saame rääkida valgustatusest, mis juba jutu alguses sai ära mainitud.
Seos kiirguse intensiivsuse ja sellele vastava valgustatuse vahel on erinevatel lainepikkustel erinev: maksimaalne valgustatus saadakse 555 nm lainepikkusega kiirguse puhul. Teistel nähtava kiirguse lainepikkustel peab sama valgustatuse saamiseks kiirgust rohkem olema. Valgustatused jõuavad suisa nulli välja lainepikkustel 380 nm ja 760 nm. See on väga oluline asjaolu, mida tuleb kindlasti summarse valgustatuse leidmisel arvestama.
Valgustatuse puhul on silmale „kasutatav" kiirgus nähtavaks valguseks teisendades seotud ühikute üldisesse füüsikasse sobitamise seesmärgil nii, et kiirgusega seonduvad suurused on korrutatud läbi arvuga 683. Nii on kokkuvõttes saaadud valgustatuse ühikuks SI-süsteemis luks (lx).
Ümmarguselt kirja pannes on Päikese poolt põhjustatud valgustatus maapinnal, arvestamata „seklusi" Maa atmosfääris, ligikaudu 100 000 luksi.
Täpsemal matemaatilisel kujul kirja pannes peaks Päikese poolt Maal põhjutatud valgustatus olema selline:
E = 105 680 lx.
Jagades selle 683, saame valgustatuse energeetilistes ühikutes ehk vastava intensiivsuse:
I = 156 W / m2. Ehk siis 156 vatti ruutmeetri kohta.
Siia võiks ehk juurde lisada ka Päikese kogukiirguse intensiivsuse, mis (jällegi Maa atmosfääri arvestamata) Maani jõuab:
I = 1361 W / m2.
Seda väärtust nimetakse solaarkonstandiks. Siin on võetud arvesse kogu Päikeselt Maani jõudva kiirgusenergia hulk nähtavas spektripiirkonnas, samuti ka see Päikese kiirguse osa, mida silm ei taju (pms ultraviolettkiirgus, infrapunakiirgus).
Keskendume edaspidi taas vaid sellele kiirguse osale, mida silm tajub valgusena.
Pogsoni valem
Nüüd oleks vaja teha veidi „pahandust". Ei, mitte taas kord miljardeid röövida; selle jaoks on praegu Eesti riigiasutused koos valitsusega (see „sissejuhatav 10 siimumiljonit" oli ikka väga väike raha…). Lihtsalt… tahaks kirjutada ühe … valemi. See valem seob omavahel taevakeha luksides mõõdetavat valgustatust ning tähesuurustes mõõdetavat heledust. Sest just „tähesuuruse" mõistet lahti seletama sai ju hakatudki.
Niisiis, Pogsoni valemina tuntud valem on selline:
m = -14,18 – 2,5* log( E).
Siin tähendab E taevakeha poolt põhjustatud valgustatust Maal (mõõtühikuks luks) ja m tähendab taevakeha näivat heledust tähesuurustes (mõõtühikut ei kirjutata).
Kohe toome näite, kasutades jälle Päikest.
Nagu juba eespool kirja sai, siis Päikese poolt Maal põhjustatud valgustatus E on 105 680 luksi. Võtame nüüd sellest arvust kümnendlogaritmi ja siis korrutame tulemuse 2,5-ga.
Nüüd võtame arvu -14,18 ning lahutame sellest eelmises lõigus saadud korrutise. Tulemuseks on:
m = -26.74
Nagu näha, mingit ühikut siinkohal kirja ei panda. Lihtsalt öeldakse, et see on Päikese heledus tähesuurustes. Seevastu valgustatus
E = 105 680 lx (ehk siis kõnekeeles 105 680 luksi).
Arvestades Pogsoni valemis olevaid miinusmärke, saabki selgeks, et mida suurem on Päikese, tähe, Kuu või planeedi põhjustatud valgustatus, seda väiksem on arvuliselt vastava taevakeha heledus.
Heledamate objektide heledused on negatiivsete väärtustega.
Valgustatused jäävad seevastu alati mittenegatiivseteks, kuid mida nõrgem on valgustatus, seda enam nullile väärtused lähenevad (null koma null null null jne).
Näiteid taevakehade (näivatest) heledustest ja vastavatest valgustatustest
Nüüd võiks esitada väikese tabeli mõnede taevakehade heleduste ning vastavate valgustatuste väärtustest.
Siinses tabelis on toodud oma „tüüpilistele väärtustele" lähedased planeetide heleduste ning vastavate valgustatuste väärtused. Ära on toodud ka mõnede tähtede heledused ning neile vastavad valgustatused.
Tabelist on näha, milline tohutu erinevus on kiirgusel (sh valgusel), mis jõuab meile Päikeselt võrreldes teiste taevaobjektidega. Heledaim „täht", tegelikult planeet Veenus, saadab Päikese valguse peegeldamise järel Maale valgustatuse väärtusega kümnetuhandik luksi.
Planeetide heledused on tegelikult nädalate ja kuude lõikes mõnevõrra muutlikud. Kõige enam võib olla erinev olla Marsi heledus (-2.9 kuni +1.9 tähesuurust); seega on Marss harvadel aegadel isegi Jupiteri maksimaalsest heledusest pisut heledam, kuid teise äärmusena esineb ka aegu, kus Marss on vaid umbes Põhjanaela heledusega, olles siis heleduselt nagu teise tähesuuruse täht (vt ka allpool). Vähemal määral, kuid siiski on muutlikud ka teiste planeetide heledused.
Ühe öö vältel muidugi ühegi planeedi heledus nähtavalt ei muutu. Kõige kiiremini võib mõnikord siiski ajas muutuda Merkuuri heledus; mõndel juhtudel võib Merkuur isegi järgmisel hommikul olla juba pisut heledam kui eelmisel; omakorda õhtuse nähtavuse aegu võib vahel juhtuda, et Merkuur on juba järgmisel õhtul veidi tuhmim kui eelmisel ning ülejärgmisel õhtul veelgi tuhmim.
Teise tähesuuruse tähena Merkuur erinevalt Marsist siiski vähemalt Eesti laiuskraadil paista ei saa. Asi on selles, et sel juhul kaob Merkuur heleda eha- või koiduvalguse taustal, kus ta siis paikneb, juba üldse silmist.
Saturn on heleduselt alati võrreldav esimese suurusjärgu tähtedega; Jupiter ja Veenus on aga heleduselt alati vastavalt „kõrgem klass" ja „kõrgeim klass"…
Tuleme tabeli juurde tagasi. Maal heledaimana paistev päris-täht Päikese järel, Siirius, põhjustab valgustatuse, mis on kõigest 8 miljondikku luksi. Teised, tuhmimad tähed, valgustavad Maad mõistagi veelgi nõrgemini.
Siit tulenebki otsene põhjendus, miks öösiti on pime. Taevavõlvil võib korraga palja silmaga näha umbes 3000 tähte; sealjuures enamik neist on (väga) tuhmid tähed. Valgustatuste liitmine jätab tähistaeva poolt Maale saadetud valgustatuse ikkagi üsnagi tühiseks. Nii, et, tõesti: „Ööd on siin mustad!", nagu ütles ka üldtuntuks saanud kuri võlur Fatamorgana. Pantalone siiski eksis, vastates paroolile: „Mujal ei ole jah!" Nojah, see sellega…
Vaid piisavalt suure faasiga Kuu (tekitab Maal valgustatuse kuni paar kümnendikku luksi) on piisavalt hele, et öid mõneti valgemaks muuta. Kuid võrreldes Päikese poolt pakutava saja tuhande luksiga on ka Kuu panus mõistagi võrreldamatult kehvem. Võrdluseks võiks ehk siinkohal esitada Päikest kui põhjatult rikast pärishärrat (nagu nt Soros ja Gatesi-poiss) ning täiskuud kui pärishärra moonaka saunalise sulase orja (nagu nt kohapealne globalistide klikk)… Tähtedest ja planeetidest rääkimata.
(Kui siinkohal korraks kujutada ette ainult valguse asemel Kuult peegelduvat Päikese kogukiirgust, siis siitki tuleb isegi arve teisendamata kohe välja ka see, miks isegi täiskuu öösiti üldse sooja ei anna.)
Teisendades valgustatused heledusteks, saame võrreldavate arvude vahemiku „inimlikes", mitte väga suurtes piirides. Arvväärtus -26.74 vastab Päikese heledusele (vt tabelit). Samas on selline heledus siiski silmale liig; Päikest otse silmaga vaadata ei kannata ja ei ole kindlasti soovitav ka seda teha üritada.
Kui kellegi on kodus (kasvõi väike ja kerge) binokkel, on see soovitav laste käeulatusest eemale panna: kasvõi kogemata läbi binokli (või teleskoobi) otse Päikest vaadates võivad väga halvad tagajärjed olla!
Ligikaudu sobib heleduse teise äärmuse näitena planeet Uraani heledus; veel tuhmimaid taevaobjekte palja silmaga ei seleta. Uraani heledus on umbes 5.7 (ümmarguselt siis 6. tähesuuruse juures).
Kõige olulisem põhjus, miks need (näivad) heledused on üldse „sisse toodud", seondub inimsilma tajumise omadustega. Silm on logaritmiline vastuvõtja. Valgustatused (neist võetakse ju logaritm) peavad erinema suhteliselt palju, et silm hakkaks olema võimeline erisusi fikseerima. Seda arvestades ongi heleduste (tähesuuruste) skaala kasutusele võetud.
Termin „tähesuurus" ise pole siiski eriti õnnestunud, see tekitab asjatut segadust, sest tähe läbimõõtu see ei iseloomusta.
Matemaatikaminutike!
Pogsoni valem sisaldab logaritmi võtmist.
Mingist arvust logaritmi võtmist ei pea kindlasti kartma. Selle teeb meie eest ju ära „kõikvõimas" arvuti, kui me logaritmiga seonduvat gümnaasiumi ehk keskkooli aegadest enam ei mäleta ja peast leida ka ei oska.
Paar lihtsat aspekti meeldetuletuseks.
Logaritmimise kohta öeldakse nii: logaritm mingist arvust alusel mingi (üldjuhul muu) arv. Kui logaritmi alus on 10, siis seda arvu harilikult ei märgita. Nagu ka meie kasutatud Pogsoni valemi juhul: log E tähendab logaritmi valgustatusest alusel 10.
Püüaks logaritmi lahti seletada. Logaritm mingist arvust alusel 10 tähendab, et arv 10 astmel logarimi vastus võrdub logaritmitava suurusega.
Kui logaritmi alus on mitte 10, vaid mingi muu arv, nt 2, siis kirjutatakse see välja nii (võtame näitena kahendlogaritmi arvust 8):
log2 8 = 3. See tähendab et logaritmi alus on tähistatud pisikese numbrikesega tähise „log" järel.
Vaatme uuesti toodud näidet: log2 8 = 3
Teisipidi asjale vaadates on seos siin selline:
2 astmel 3 võrdub 8
(eks ole ju: 2 * 2 * 2 = 8).
Kui aga tehe on vaja teha selline, et logaritmi aluseks on 10, siis on tegu kümnendlogaritmiga. Tooks nt sellise näite:
log10 10 000 = 4.
Kuna logaritmi alus on seekord 10, siis, nagu juba öeldud, jäetakse 10 üldise kokkuleppe järgi logaritmi alusena välja kirjutamata. Seega on ekvivalentne kirjapilt äsjatoodud näitele selline:
log 10 000 = 4.
Püüdes nüüd logaritmi ka jälle lahti seletada, siis:
10 astmel 4 = 10 000
(eks ole ju: 10 * 10 * 10 * 10 =10 000).
Logaritmid tulid meil jutu sisse ka Astronoomianurga jaanuarikuu ja märtsikuu lugudes, siis seoses helitemaatikaga ja tuuleärikatega; selle võib üle vadata. Seda enam, et miihalite temaatika on vägagi endiselt üleval, valimiste eel eriti!
Logaritmide üldine teooria … oi-oi-oi, köster ja Laur korraga tulevad, lõpetame kiiresti selle jutu ära, sest kogu see värk polnud tänaseks üles antudki!
Täiendavaid märkusi
Erinevad inimesed tajuvad valgust siiski mõneti erinevalt. Seetõttu on vastav konkreetne füüsikaline heleduste skaala võetud kasutusele pikkade uurimistööde tulemusel, võttes kokku paljude erinevate inimeste nägemisulatuse keskmise.
Tähtede heleduste kohta veel selline täpsustus. Kõige heledamate tähtede heledused on nullinda tähesuuruse kandis ning mõnel juhtumil koguni negatiivsed (Eestis nähtavaid negatiivse heledusega tähti on kaks: Siirius ja Arktuurus). Kuid kõiki tähti, mis on heledamad kui +1.5 tähesuurust, nimetatakse täiendava kokkuleppena 1. suurusjärgu tähtedeks. Selliseid tähti on kokku 21 tükki. (Pannes 5 heledat planeeti juurde, saame 26.)
Päikese poolt põhjustatud valgustatus 105 680 luksi (millele vastab umbes 156 vatti ruutmeetri kohta) pole siiski kindel konstant. Seda pole ka Päikese kogukiirgust arvestav solaarkonstant 1361 vatti ruutmeetri kohta, sest ka Päikese kiirgamine pole ajas päris konstantselt toimuv protsess.
Kui võrrelda kasvõi äsjakirjutatud arve, siis tundub esimese hooga, et valgustatuse puhul on tegu märksa võimsama nähtusega võrreldes üldise kiirguse intensiivsusega. Samas teame eelnevast, et valgusena tajub inimsilm vaid väikest osa kogukiirgusest. Vastuolu?
Tegelikult vastuolu ei ole. Asi on lihtsalt ühikute kokkuleppelises valikus: valguse kirjeldamisele üle minnes korrutatakse vastavad energeetilised suurused läbi arvuga 683 ning nii saamegi need suuremad arvud. Põhjus selliseks teisenduseks on selles, et nii tekib süsteemne kooskõla füüsikas defineeritud rahvusvaheliste mõõtühikute süsteemi ühe põhiühikuga, milleks on kandela (cd).
Kandela iseloomustab veel üht valgusega seotud suurust nimetusega valgustugevus. Et aga mitte valgusetemaatikat korraga liiga pikaks ja keeruliseks ajada, jätame valgustugevuse lähema uurimise praegu mängust välja.
Valgustugevuse, samuti ka valgusvoo (ühikuga luumen (lm); vt nt „uuema aja" lambipirnide pakendeid) võiks lähema käsitlemise alla võtta mingis järgmises loos.
Tabelis toodud suurused, samuti solaarkonstant (1361 vatti ruutmeetrile) oleksid hästi kasutatavad, kui Maad ei ümbritseks atmosfäär. Atmosfääris levib kiirgus, sh valgus, ju neeldudes ja hajudes; selle täpne arvestamine on tõsine lisaülesanne. Kui taevakehad asuvad madalas horisondi lähedal, paistavad nad paksu vaatesuunalise atmosfäärikihi tõttu ju märksa tuhmimatena. Tabelis toodud heleduste ja valgustatuste väärtused annavad siiski suurusjärgud, millega arvestada, kui taevakehad asuvad küllaltki kõrgel.
Pogsoni valemi tõeline „võlu" seisneb võimaluses võrrelda taevakehade heledusi, kui mingi võrdlustähe heledus on hästi teada ja õnneks selliseid tähti leidub. Püüdes vaatlustega leida uuritava tähe ja võrdlustähe heleduste vahet, kaob ära „tüütu" konstant, milleks valgustatuse (seega lukside) näitel on -14,18 (vt Pogsoni valemit eespool). Õpikutes on selle konstandi üldiseks tähiseks enamasti a. Tüütu on see „a" seetõttu, et olenevalt, kuidas ja millist uuritava tähe kiirgustüüpi (sinist, punast, infrapunast, ultravioletset jne) mõõta, saab ka see konstant teised väärtused. Heleduste vahe leidmisel aga pole „a"-d
üldsegi vaja! Põhjuseks on lihtne lahutamistehe: a – a = 0.
Igast töö, sh akadeemilisest tööst lõõgastumise üheks vormiks on
kindlasti sport! Vaatame nüüd, kuidas meie Suured Eeskujud seda sporti siis ka teevad.
Euroopa korvpalliväljakutelt
Läks meil see seekordne EM kuidas läks, no ikka juhtub. Kuigi kahtlaselt nagu iga kord kuidagi „juhtub" umbkaudu viimasel 30+ aastat. Kõik muidugi sobitub vahvasti üldisesse skeemi: kui kogu rahvas on üldmastaabis enda üdini orjameelsuse, hirmuga ja lauslollusega küllastanud, kandub see mõistagi ka sporti, sh korvpalliplatsile.
Kuid pole hullu, küllap läheb lõpuks ikka paremini! Ehk läinuks nüüdki ja isegi ehk varemgi paremini, kui meie hullumeelne „objektiivne" meedia rahvale ja sportlastele endile liigseid eufoorilisi ennustusi aina ette ei esitaks ja sellega mõttetuid lisapingeid ei tekitaks. Aga vähemalt Läti riigi õlle-eelarve seoses tuhandete eestlaste fännitelgiga Riias teeb Eesti, olgugi üdini ebaseadusliku koosseisuga, riigikogule ja samuti sama ebaseaduslikule valitsusele kindlasti järjekordse suure kummarduse.
Kummardused ja imetlused välismaalt, olgugi lõunapoolselt „lähi-välismaalt", teevad imet. Vahvaid asju tuleb seetõttu meiegi mail ette juba lähiajal!
Veel enne praeguse valimisteenistuse & co kiiretempolist lahtilaskmist ja kinnipanekut ning konservatiivide „e-vaba" võimuletulekut, seega juba sel aastal, korraldavat Eesti, ammu enne 2029. aasta Eestis toimuvat korralist korvpalli EM-i, erakorralise „Lisa- EM"-i.
Raha selle Uhuu-EM-i, vabandust, korvpalli „Lisa-EM"-i jaoks on ju s…ks… Sest kui juba haridus- ja teadusminister selle väite oskas välja formuleerida, siis on ju asjad kindlad! Eks ole? Sest kes on kõige haritum ja kes on kõige teadjam? Ikka vastavalt haridusminister ja teadusminister isiklikult, see olla ju juba definitsiooni põhjal nii! Kas keegi julgeb nt vastu vaielda eriti kõrgelennulisele mudaväitele, et algklassi lihttehe 8 * 4 on „teadmata suurus"?
Veel enam kehtib meie isikutarkuse lemma juhul, kui ja kuna on juhtumisi tegu suisa ühe ja sama isikuga nii hariduse kui ka teaduse kõrgpilotaažis. („Mis imeloom see „lo…lakaritv" teil seal jutus veel oli?" küsib ikka seesama minister.)
Kahtlustavad keeled räägivad, et selle …khm… noh, ütleme „indiviidi" teadmised küünivad isegi rahvaluule valda seoses pastelde ja kanneldega… Asi ju lihtne: pastel on kummaski käes ja kannel vastasseinas. No kas saab kasvõi ühe pastlaga kandlele pihta – see meisterlikkuseproov küünib juba koguni isegi spordivaldkonda ning just seda meil ju parajasti vaja ongi!
Kuigi väidetavalt tahtnud meie haridus- ja teadusvaldkonna „päikesetõus" hoopis kandlega pastlaid loopida, aga rammu jäänud pisut napiks. Aga kes on süüdi – ikka ise! Sest kuhu jäi õigeaegne ja kõikepäästev isiklik soovahetus? Lohutuseks võib loomulikult lisada, et kunagi pole liiga hilja alustada!
Hilja pole kunagi kellelgi alustada ka korvpalli „Lisa-EM"-iga!
Meie Kange Kodumaa meestekoondise kanged koosseisud platsil selgusid juba ammu enne „Lisa-EM"-i välja kuulutamist.
Teatavasti „mahub" korraga platsile viis meest ühes meeskonnas korraga. Eesti esiviisik saab olema järgmine: keskmängija ehk nr 5 kohal võtab poosi sisse sõjaprintsess Elektrimolekul isiklikult. Talle sekundeerivad platsil erinevates positsioonides Preili Esiuhuu, Preili Pakendiks ning loomulikult ka see superisik, kelle superteadmisi- ja võimeid on siin suisa mitme eelneva lõigu vältel ülima harduse ja uhkusega esile toodud. Meeste au meie meestekoondise esiviiskus päästab Jürgen-poiss, kes iga kohtuniku otsuse peale külma kõhuga „Ei ole!" kuulutab. Olles muidugi ennemalt kohtunikust aupaklikku kaugusesse eemaldunud.
Pink on meite poistel kah kenasti pikk. Juba väljastpoolt saali hakkab silma keegi, habeme järgi päris meheikka jõudnud, kuid muudes aspektides siiski veel pisipoiss, kelle teadmised ometigi lehmade ja sigade poegimistraditsioonide- ning tehnoloogiate vallas ka WHO uue Nobeli preemia komitees kiitva eelhinnagu on pälvinud. Mõni lootusrikkam loodab seetõttu suisa otse meie pingil mõningaid poegimise uusimat sorti katsetusi ära näha, kuid see on vast siiski liialdatud ootus. Pealegi kalduks ju platsil toimuv põhitegevus siis fookusest eemale vajuma.
Vahepeal ei saa mainimata jätta, et loožikohtadel tribüünidel kriiskavad ja kiljuvad kogu Kaitseministeerimi praegused ja äsjased kisapulgad, kandes kaitsevärvi ning haavalehtedega kirjatud kostüüme. Varjamaks asjaolu, et pluuside all teevad lihaste varjunime all olevad kehakohad haavalehtedega samas rütmis aktiivseid liigutusi…
Vahetusmeeste pingi juurde tagasi. Uhkust ja au korvpalliplatsil kannab ühena vahetusmeestest Kaitseminister isiklikult. Kaitseminister seisab vajadusel kindlamana kui tema lemmik-itaalaste kaasatoodud, ehkki „kahtlase väärtusega" koroonaviirus omal ajal Saaremaal, omapoolse korvi all, püüdes (kahjuks üpris vähese „villaga"…) vastaste sisseloobitud palle alt üles läbi rõnga tagasi üles saata. Sest oma korvi, ühes Ukrainaga, peab meie Kaitseminister ju isiklikult kaitsma…
Pingil istumas leiame ka spetsiaalselt mänguks Gruusiaga valmis pandud Välisministri. Kui see mäng peakski kogemata kombel lahti minema, kihutab Välisministrike komissariaadi laua taha ning pistab röökima, et Gruusia on juba ette mängu kaotanud. Nähes aga seepeale Gruusia mägedepoegi kohtunikelauale tõsiste nägudega lähenemas, kihutab Välisminister toole (ja iseennast) korduvalt ümber ajades suisa imelise kiirusega saaliuksest väljapoole…
Veel üks pingile asetatud pambuke on kah üks huvitav kuju. Kuna tal habe puudub, mõjub ta igati õigustatult veelgi nooremana kui varem mainitud habemega tita-minister. Nojah, ongi nii, paksud tagavara-pampersipakid ongi sama pingi all igaks juhuks valmis pandud… See kujuke olevat kah mingi minister (!), kuid mitte kellelgi ei tule meelde, mis minister see poisiklutt küll olla võiks. Igatahes suu tal kuidagi kinni seista ei taha, seosetu lalin ei taha lõppeda. Nojah, ealised iseärasused ikkagi… Aga tõenäoliselt on asi selles, et kuigi keegi vindine papi väitis selle imik-ministri eesnimeks Erkki olevat, siis pigem on siiski vist hoopis Minister poisikese eesnimi, sest ajaga tuleb ju kaasas käia, seda ka moodsate nimede osas! Kuigi keegi kolmas kohapeal kujunenud diskussioonist (sarnaselt eelmisega samuti täitsa kaine) osavõtnu arvas aga hoopis, et ükski nimi ei saa antud juhtumil sobida, kuna sellisele ülinoorele inimesele pole lihtsalt veel nime panna jõutudki…
Igal juhul segane värk, kuid peaasi, et meie „Lisa-EM"-i korvikoondisel on igatahes pingil 1 jõud ikkagi juures! Meie esiviisklastest naiste jõu vastu platsil ta (nagu teisedki seal pingil + platsil vehkiv Jürgen) ta küll muidugi veel ei saa, aga loodame, et ka sellest „pambust" sirgub veel poiss ning ehk kunagi kauges tulevikus veel suisa meeski…
Mõistagi on ka Elektrimolekulil oma vahetus, sm Ämmakapp-Kilekott.
On viimane aeg asuda mängu enda analüüsi juurde. Ah et kes on vastane? Paraku ei tohi vastasmeeskonna päritolumaad reeta, sest see pandi siinmail kiirelt ning aegsasti 75-ks aastaks riigisaladuste tihedalt täidetud kuriteguderiiulile järjekordset lisakoormust ehk survet avaldama… No Gruusia see igatahes olla ei saa, sest Välisministrile pole sedapuhku väljakule viisat antud.
Aa, aga treeneripingi mehitatus? „No kuidas te julgete isikkoosseisu mehiseks konkretiseerida, te pahad putinistid, kremli käsilased ja anti-feministid! Sellega on see teema üle-üldiselt lukku pandud! Vohh teile!"
„Aga meil peaks platsil ju samuti nime poolest meeskond olema? On need ju Euroopa meeste meistrivõistlused!"
(Küsijaks olnud vanem daam viiakse tugevdatud politseijõudude ja K-komando poolt saalist minema. Rohkem see „K-kamp" & co saali siseneda ei julge, sest ka mõned juhtumisi kohalolnud MEHED ajavad rusikad püsti.)
Jätame ometi need rumalad ja provotseerivad „Kremli-jutud" ning asume lõpuks mängu enda käigu jälgimise kallale!
Palju polegi rääkida. Tsentnerist.. ei tsentrist Elektrimolekul saab kergelt palliga pihta ja hakkab nutma ning keeldub edasi mängimast. Preili Pakendiks vaatab niisama ringi; kui lõpuks saab 360 kraadi tehtud, kaob paraku ruumitunnetus ning tuleb istuli kukkuda ning mäng omaltki poolt lõpetatuks kriisata.
Preili Esiuhhuu haarab seejärel pingilt süstla, kukub sellega vehkima ning lubab iga lähenejat aegsasti torgata. Esimeseks lähenejaks osutub paraku ilmsüütu pall, mis maandub koos süstla ja Preili endaga automaatselt vahetusmängijate pingil. Edaspidi puudub igasugune mängu jätkamise soov niihästi Preili Esiuhhuul kui ka pallil, mis on miskpärast kiirelt pannkoogiks muutunud…
Platsile jäävad „meie poolt" veel sm Jürgen ning sama „tark" haridus- ja teadusminister. Viimane kriiskab kergendatult: „Mäng on läbi!" Millele Jürgen (kuigi sama kergendatult) sama vihaselt vastu röögib: „Ei ole!"
Nii sinna platsile see vali kisadialoog kestma jääbki, ka pärast seda kui kõik muud osalised („pambud" sealhulgas) on lahkunud või lihtsalt, nagu ka kohaletoomise aegu, minema tassitud…
Kuna kõik hajuvad laiali, kuulutab viimasena minema kõndiv veel 1 vindine papi Uhhuuu-EM-i üle õla ka lõppenuks.
Kui väsimus üllatama ei pääse, väitleb „haridus- ja teadusminister" keset tühja platsi sm „Jürgeniga" seal hallis veel kaua-kaua. Las väitlevad. Igatahes uksed saab nende ümber väljastpoolt kõvasti kinni pandud!
Järgnevalt on meil endil peaasi kogu see värk kiiresti kokku pühkida ja prügišahtist alla kallata!
Kultuurisoovitus teisendub sedapuhku liba- ajakirjanike, sotsiaaalameti ametnike, „staarperearstide" jm taolise Eestimaal resideeruva elanikkonna kõntsakihi tulevikunägemuste „pehmemat osa" arvestades mingiks kultuurikirjelduse taoliseks. Kohapealne „lõimumine" tiblade, neegrite ja araablaste massidega vajab ju otseseid juhiseid ja näiteid…
Lugu ise põhineb Juhan Liivi luuletusele "Aafrika mehed". Normaalsetes tingimustes võiks ehk seda soovitada ka nt luigemeedia luigelauluhümniks, kuid sellise kirjamülkaga mingi ühise konteksti loominegi oleks paraku väga solvav nii meie sajanditagusele kuulsale kirjamehele kui ka loo esitajatele, seega loobugem sellest.
Kui globalismi-hullude haru-erakondade toetusprotsendid on 19-ndaks kuupäevaks kõik juba üle 100 kruvitud, ütelge „küsitlusfirmadele" ka, et pisut nagu palju on vist midagi kokku „kloonitud".