Eesti Vabariigil võib meie raha olla nagu raba, aga taevas on tähti ikka rohkem. Septembritaevasse vaatab astronoom Alar Puss.
Käes on september, mihklikuu, tuntud ka kartulivõtukuuna. 7 kuni 18 aasta vanuste inimeste jaoks tähendab septembri saabumine üldjuhul uue pikaajalise sundasumise algust kohtades nimega kool… Siiski, kui Eesti koolid igasuguste hullude väärideoloogiate juurutamisega üha enam kaasa ei läheks, oleks õppimine tegelikult päris tore asi…
Päike septembris
Päike tõuseb ja loojub septembris, eriti sügisese pööripäeva aegu, suhteliselt järsult. Seega on ootamatult lühikesed ka ehakuma ja koiduvalgus. Suisa imelise kiirusega läheb õhtuti pimedaks, samuti hommikuti valgeks. Ööd aga üha pikenevad ja päevad lühenevad, ka Päikese päevane liikumiskaar taevavõlvil vajub üha madalamale. Kõik see viitab sügise tulekule. Sügise astronoomiline algus on 22. septembril kell 21.20, arvestades suveaega. Päike asub kuu esimesel poolel Lõvi tähtkujus, 22-sel kell 23.01 aga siirdub (keskpunkti mõttes) Neitsi tähtkujju.
Septembriööde planeedid ja tähed
Alustame jälle Kuu faasidega. Täiskuu 7-ndal kell 21.09, viimane veerand 14-ndal kell 13.33, kuuloomine 21-sel kell 22.54, esimene veerand 30-ndal kell 2.54.
Septembrikuu öödel on planeetidest parimad vaatlustingimused Saturnil. Planeet on vaadeldav kogu öö, tõustes õhtuti idast ja vajudes hommikuks läände. Kesköötundide ümbruses on Saturn kõige kõrgemal, paistes lõunataevas. Saturni heledus on sarnane heledaimate päris-tähtedega.
Heleduste mõttes võiks siinkohal võrdluseks tuua kõrgemal lõunakaares õhtuti paistva ulatusliku Suvekolmnurga tähed: väga kõrgel asub hele Veega ja pisut tuhmim Deeneb sellest ida pool. Mõlemast allpool, samas Saturnist kõrgemal, paistab Altair. Läänetaevas paistab Arktuurus, kirdetaevas Kapella. Seega ei erine septembri varaste öötundide taevapilt oluliselt sellest, milline see oli augustis, seega tasub üle vaadata augustikuise Astronoomianurga taevakaardid. (Küll on aga erinevusi hiliste hommikutundide taevapildis.)
Tuleme Saturni juurde tagasi. 21. septembril on Saturnil vastasseis Päikesega, planeedi heledus on 0.6 tähesuurust. (Võrdluseks, tähe Altair heledus on 0,76 tähesuurust, see on päris lähedane Saturni heledusele.) Saturn paikneb enamuse kuust Kalade tähtkujus, kuid 29-ndal kell 21.01, „migreerub" aga Veevalaja tähtkujju.
Kuu paikneb Saturnile kõige lähemal 8-nda septembri õhtul.
Saturni „andunud fänn", paljale silmale nähtamatu Neptuun, pole endiselt, analoogiliselt eelmiste kuudega, Saturnist väga kaugel, planeetide vahemaa on umbes 2.5 kaarekraadi; Neptuun asub kirde pool (Saturnist ülal vasakul, teleskoobi vaateväljas aga allpool paremal). 23-ndal on ka Neptuunil vastasseis Päikesega.
Jupiter, heledus -2 tähesuurust, särab hommikupoole ööd idakaares, Kaksikute tähtkujus. Planeet tõuseb kuu alguses kella 1 paiku, kuu lõpus aga umbes poolteist tundi varem.
Kuu on sedapuhku Jupiterile kõige lähemal 16-nda septembri hommikul.
Ka Veenus, paistes Jupiterist veelgi heledamana, on nähtav hommikupoole ööd. Erinevalt Jupiterist on Veenuse vaatlusaeg aga paraku lühenemas. Kuu alguses tõuseb Veenus enam kui 3 tundi enne Päikest. Kuu keskpaiku tõuseb planeet 3 tundi, kuu lõpus aga ligemale 2.5 tundi enne Päikest.
Veenus asub kuu alguses Vähi tähtkujus, 9-ndal kell 23.16 siirub planeet Lõvi tähtkujju. 1-sel septembril paikneb Veenus umbes 1 kraadi kaugusel Vähis paiknevast tähtede hajusparvest M44; hajusparv on uduse laigukesena vaadeldav ka palja silmaga.
19-ndal septembril möödub Veenus Reegulusest (heledaim täht Lõvi tähtkujus) 0.4 kraadi kauguselt (pisut lähemalt kui täiskuu läbimõõt).
Kuu kattumine Veenusega
Kuu on Veenusele (ja Reegulusele) lähimas asendis 19-ndal septembril. Sedapuhku on põhjust rääkida koguni Veenuse kattumisest Kuuga. Kuna Veenuse puhul on tegu väga heleda „tähega", võiks sellest ehk isegi eraldi rääkida.
Paraku küll, kattumine leiab aset täiesti päevasel ajal. See aspekt, mõistagi, ei räägi üldse asjale kasuks.
Veenuse kattumine Kuuga toimub Tallinnast vaadeldes ajavahemikul kell 15.02 kuni 16.05; Tartus vastavalt kell 15.06 kuni kell 16.07 ja Kuressaares kell 15.03 kuni kell 16.07.
Milleks asjast üldse juttu teha, kõik sünnib ju „kõikevarjavas päevavalguses"? Asi on selles, et „tublimad poisid" üritavad vahel Veenust leida isegi päevasel ajal ja teravad silmad on mõnikord selles isegi edukad. Sedapuhku, 19. septembril, peaks justkui olema ka uhke reeper Kuu näol. Paistab ju sügisene vana Kuu päeviti kaua aega ka pärast Päikese tõusu ning peaks taevasina taustal kenasti leitav olema.
Paraku… Kuu on sedapuhku juba päris „vana", nähtav hommikuses septembritaevas eelviimast hommikut kitsa sirbina ja päris kahtlane on tema nägemine päevasel ajal. Kuid otsida ju võib; kõigepealt otsitagu Kuud, siis järgnevalt otsitagu veelgi hoolikamalt edasi: äkki näeb keegi Kuu kõrval isegi Veenuse-täpikest. Kokkuvõttes on palja silma jaoks kõik asjaolud siiski „hapud".
Mõneti vist kipub kogu see „erinevatel tasanditel" otsimise soovitamine meenutama ühte teist „järjepidevust järjepidevuses", millest tuleb juttu antud kirjutise lõpuosas…
Kirjeldatud nähtust, Veenuse „kadumist" ja hilisemat „taastekkkimist", on siiski mõtet uurida läbi teleskoobi. Eriti efektne peaks olema Veenuse uuesti nähtavale ilmumine ehk „süttimine" just Kuuketta valgustamata osa serva tagant välja ilmudes.
Mõni lause hommikutaeva tähtedest
Kui öö hakkab juba tasapisi minema hiilima, lisandub hommikusse idataevasse, konkreetsemalt siiski kagusse, veel üks hele täht. See jääb heleduselt küll selgelt alla Veenusele ja veidi ka Jupiterile, kuid on siiski silmapaistvalt hele. Tegu pole siiski planeediga, vaid täitsa ehtsa tähega, mille nimeks Siirius.
Enne Siirust tõuseb kagutaevase uhke tähtkuju Orion, mida iseloomustavad mitmed heledad tähed; eriti iseloomulik on tähtkuju keskel asuv kolmest sirges rivis seisvast, päris heledast tähest koosnev nn Orioni vöö.
Täielik kuuvarjutus 7. septembril
7. septembri õhtupoolsel ööl on Eestis võimalik näha täielikku kuuvarjutust.
Eestis kehtiva suveaja järgi on poolvarjutuse algus kell 18.28, osalise varjutuse algus kell 19.27, täisvarjutus algab kell 20.31. Varjutuse maksimaalne faas on kell 21.12. Täisvarjutuse lõpp jõuab kätte kell 21.53, osalise varjutuse lõpp kell 22.56, poolvari lahkub Kuult kell 23.55.
Kuu tõuseb 7. septembril Tartus kell 19.51, Tallinnas kell 20.01 ja Kuressaares kell 20.08. See tähendab, et Kuu tõustes on osaline varjutus juba alanud, kuid samas pole Kuu ka veel üleni „varjunud".
Kuuvarjutused pole alati täielikud, osa kuuvarjutusi on osalised. Mõistagi tähendab osaline kuuvarjutus seda, et osa Kuu näivast kettast jääb varjamata ning särab ka varjutuse ajal uhkesti edasi.
Kuuvarjutuse põhjuseks on lihtne tõsiasi: Maa ei paista läbi. Analoogiliselt põhjustab päikesevarjutusi see, et Kuu ei ole samuti läbipaistev; nii Maa kui Kuu heidavad alati maailmaruumi varjukoonused, mis on alati täpselt Päikesest eemale suunatud.
Kuuvarjutus saab ette tulla ainult täiskuu ajal. Täiskuu aga paistab öösel, tõustes ligikaudu (kuid mitte tingimata täpselt!) samal ajal kui Päike loojub ja loojudes hommikul, andes „teatepulga" üle tõusvale Päikesele. Siit moraal: kuuvarjutuse nägemiseks on tingimused vaid öösel või siis äärmisel juhul ka õhtuse varase või hilise hommikuse hämariku aegu. Kohtades, kus Kuu on varjutuse ajal silmapiirist allpool, kuuvarjutus nähtav ei ole. Pool pooleks: poolel maakerast on Kuu alati nähtav, poolel aga mitte. Seega on kuuvarjutus, kui see ette tuleb, samuti nähtav poolel maakerast.
Kitsendused saavad olla ainult selles osas, kui Kuu tõuseb pärast varjutuse algust või loojub enne selle lõppu.
Miks ja millal saab kuuvarjutus tekkida?
Kuuvarjutuse tarvilik tingimus, nagu juba kirja sai pandud, on täiskuu faas. Kui see oleks ka piisav tingimus, esineks kuuvarjutus iga täiskuu ajal. Kuid reaalselt esineb kuuvarjutusi 1 kuni 3 korda aastas, kuid esineb ka aastaid, kus kuuvarjutusi ei toimugi.
Maa heidab endast maailmaruumi varju muidugi pidevalt, kuid enamasti ei saa Kuu isegi täiskuu ajal Maa varjuga „pihta".
Nii päikesevarjutuste kui kuuvarjutuste ajal peavad Päike, Maa ja Kuu jääma täpselt või peaaegu ühele ja samale joonele.
Kuu ja Maa orbiidid pole aga samas tasapinnas, nende tasapindade vahel on 5,1 kraadine nurk. Ainult siis, kui Maalt vaadates satuvad Päike ja Kuu orbiitide lõikepunktidele ehk sõlmedele piisavalt lähedale, saavad ette tulla varjutused. Tingimused varjutusteks saavad tänavu septembris kahel korral täidetud: Maal on vaadeldavad nii kuuvarjutus kui ka päikesevarjutus; muidugi mitte samaaegselt. Sest päikesevarjutuseks on ju vaja mitte täiskuu, vaid kuuloomise aga. Päikesevarjutus 21. septembril jääb sedapuhku Eestis nägemata, küll aga näeme 7. septembri õhtul täielikku kuuvarjutust.
Eri sorti kuuvarjutustest
Eestis on seekordse kuuvarjutusega asi nii, et poolvarjuline ja ka osaline kuuvarjutus on Kuu tõusmise aegu juba alanud. Kuid Kuu täisvarjutus, mis kestab 1 tund ja 22 minutit, on Eestis täies ulatuses vaadeldav.
Kui kuuvarjutus juhtub olema vaid osaline, on see samuti, juba kirjeldatud viisil, nähtav poole maakera pinna ulatuses. Kuid jutust käis läbi ka termin „poovarjuline kuuvarjutus". Mis siis see veel on?
Üldiselt mainitakse kalendrites, kus varjutustest juttu, ära nii täielikud, osalised kui ka poolvarjulised kuuvarjutused.
Esimese hooga võib kergesti jääda mulje, et poovarjulise kuuvarjutuse ja osalise kuuvarjutuse puhul on tegu ühe ja sama loodusnähtusega. Nii see siiski ei ole.
Kui millalgi (mitte tänavu) juhtub esinema puhtalt poolvarjuline kuuvarjutus, siis ootab osalist või ka täielikku kuuvarjutust näinud vaatlejat ees korralik pettumus: midagi nagu ei juhtugi! Kuu pidi kalendri järgi ju „varju minema", kuid võta näpust, ei läinudki!
Kui poolvarjulise kuuvarjutuse vaatlejal juhtuks aga kaasas olema valgustatuse mõõtmise aparaat ehk luksmeeter, siis oleks asjalood teised. Luksmeeter näitaks tõesti Kuu poolt lähtunud peegeldunud päikesevalguse inetensiivsuse nõrgenemist. Ka silm suudaks seda siiski fikseerida, kui poolvarjus Kuu kõrvale saaks panna teise, mitte varjus oleva Kuu…
Milles siis on asi?
Kuuvarjutustest „Kuult-uurija" pilguga
Kujutame ette, et oleme sõna otseses mõttes saatnud Kuu peale kosmonaudid, kes kuuvarjutusi Kuu pealt jälgivad. Kuu pealt vaadates oleks siis tegu hoopiski päikesevarjutustega: Maa jääks Päikesele ette.
Võtame esiteks „topelt-uurimise" alla täieliku kuuvarjutuse, mida me ka tänavu 7. septembril loodetavasti näeme (selge ilm oleks muidugi hädavajalik). Kuna Maa on Kuust suurem, siis Kuuga võrreldes on laiem ning samuti pikem ka Maa varjukoonus. Seega võib varjutusteks soodsatel astronoomilistel tingimustel Kuu suhteliselt sageli üleni Maa varjukoonuse sisse sattuda. Võrreldes täielike päikesevarjutustega juhtub seetõttu ka suvalises ühes ja samas maakera piirkonnnas suhteliselt sagedasti, et maapealne vaatleja näeb täielikku kuuvarjutust.
Kuu pealt sama nähtuse vaatamise seisukohalt on lugu järgmine: kogu Kuu Maa poole pööratud külje ulatuses, ehk siis kõikjal, kus Maa nähtav on, esineb igal pool täielik päikesevarjutus.
Olgu nüüd tegu Maa pealt vaadates osalise kuuvarjutusega; osa Kuu kettast särab seega edasi. Ka seda faasi näeme 7. septembril. Sedapuhku, kuna Kuu tõuseb veidi „hiljem kui tarvis", näeme osalist varjutuse faasi paremini pärast täisvarjutuse lõppu. Milline pilt avaneb osalise kuuvarjutuse ajal Kuul?
Ei midagi erilist: Kuu peal esineb ikka täielik päikesevarjutus, kuid mitte enam igal pool Kuu pinnal (mis Maalt näha on). Mõnes Kuu piirkonnas on osa Päikese kettast varjutamata, seega on neis kohtades nähtav osaline päikesevarjutus. See piirkond Kuul ongi Maalt näha Kuu heleda osana.
Jääb üle selgitada, mis on poovarjuline kuuvarjutus. Ka seda võib Eestis samuti 7. septembril jälgida, siis, kui ka osaline kuuvarjutus juba lõppenud on. Siis ongi selline olukord, kus varjutus oleks nagu üldse lõppenud, aga „kirjade järgi" siiski kestab veel. Vaatame asja jälle Kuu peal olija pilguga.
Täielikku päikesevarjutust nüüdsel juhul kusagil Kuu peal ei esine. Küll aga esineb osaline päikesevarjutus. Kusjuures osaline päikesevarjutus võib esineda kogu Kuu ketta ulatuses või vaid ainult osal sellest (osades Kuu piirkondades ei pruugi seega ka osalist päikesevarjutust esineda). Nii et ka poolvarjulise kuuvarjutuse saaks põhimõtteliselt jagada veel täielikuks ja osaliseks, kuid optiliste efektide vähese erinevuse tõttu Maa pealt vaadates (üks hele Kuu kõik…) seda liigitust üldjuhul ei tehta.
Nii et poolvarjuline kuuvarjutus tähendab Kuu sattumist Maa poolvarju piirkonda.
Miks üldse esinevad Päikeseüsteemi taevakehadel nagu Kuu ja Maa, poolvarjude piirkonnad? Asi on selles, et Päike ei paista meile nagu teised tähed, punktikujulisena. Omakorda selle põhjuseks on see, et teiste tähtedega võrreldes asub Päike Maale oluliselt lähemal.
Näivalt kettakujuline Päike kiirgab ju eri punktidest kogu ketta ulatuses. Kui ainult mingi osa Päikesest jääb varju, kiirgab teine osa ikka edasi ning sealjuures sama võimsalt kui enne. See ongi ka põhjus, mis poolvarjuline kuuvarjutus on halvasti Maalt vaadeldav: isegi kitsas päikesesirbike „kallab" täiesti nähtamatu Päikesega võrreldes väga võimsat valgust ning peegeldunud valguses näib Kuu isegi Päikese sirbi poolt valgustatuna Maalt vaadates küllat heledana.
Kuu ja Maa poolvarjude piirkonnad, on, nagu ka täisvarjude piirkonnad, loomulikult suunatud alati Päikesest eemale.
Kuuvarjutuse korral kipub ka varjus olev Kuu siiski nõrgalt, punakas-oranzina, nähtavale jääma. Siin on „süüdi" Maa atmosfäär, mis valgust osaliselt hajutades saadab teatud protsendi Päikese valgusest siiski ka Maa täisvarju koonusesse. Osa sellest jõuab ka Kuuni ning sellest omakorda mingi osa peegeldub sealt ka tagasi. Suuremad võimalused selleks on pikema lainepikkusega ehk punakas-oranzil valgusel. Pole vaja vist lisadagi, et loomulikult on varjus oleva Kuu heledus drastiliselt väiksem kui varjutamata Kuu puhul.
Vaatame, mis siis 7. septembri, pühapäeva õhtul juhtub. Osaliselt juba varjus olev Kuu tõuseb enam-vähem otse idast, kaldudes kõrgemale tõustes paremale poole, kagutaevasse ja satub ajapikku üleni Maa varju, jäädes sinna päris tükiks ajaks, tunniks ja 22 minutiks. Juba enne seda, kui Kuu on taevas tõusnud kõrgeimasse asendisse otse lõunasuunal, on igasugune varjumine selleks korraks lõppenud. Kes alles keskööl või hommikupoole ööd Kuud vaatama asub, näeb öötaevas ikka seda tavalist, heledat ja ümargust „pannnkooki" või „juustukera", olenevalt maitse-eelistustest…
Tsentraalsete päikesevarjutuste andmeid Eestis
Lähtume järgnevas sellest, et tänavu, 21. septembril, leiab Maal aset ka osaline päikesevarjutus. Eesti jääb paraku sellest piirkonnast siiski kaugele eemale ja seega on see varjutus meil nähtamatu.
Küll aga sai tänavu 29. märtsil Eestis asuv vaatleja, kasutades valgust nõrgendavaid abivahendeid, jälgida osalist päikesevarjutust.
Küllaltki sageli loeme kalendritest ka sellise tõsiasja nentimist, et sel ja sel päeval esineb täielik või rõngakujuline päikesevarjutus, mis aga ei ole Eestis nähtav või siis on parimal juhul vaadeldav osalisena.
Kui sagedased on päikesevarjutuse mingi suvalise koha kesksed vaatlusvõimalused aga siis, kui varjutus on tsentraalne? Tsentraalsed päikesevarjutused jagunevad mõistagi juba mainitud täielikeks varjutusteks ja rõngakujulisteks varjutusteks. Harvadel juhtudel on tegemist ka nn hübriidvarjutusega, mis mõnes kohas Maal paistab rõngakujulisena, mõnes kohas täielikuna, kuid ärme sellega siin rohkem tegeleme.
Maa pöörlemise ja Kuu liikumise koosmõjus moodustavad tsentraalsete päikesevarjutuste nähtavuspiirkonnad Maal erineva pikkusega kitsaid ribasid.
Eesti on pindalalt päris väikese territooriumiga riik. Seetõttu tuleb paraku nentida, et Eestis, (st mingites Eesti territooriumi eri piirkondades) nähtav täielik päikesevarjutus, samuti ka rõngakujuline päikesevarjutus, on väga harvad nähtused, mis keskmiselt esinevad kord 300-400 sajandi jooksul.
Vaatame esmalt „lähiaja" täielikke päikesevarjutusi Eestis.
Saaremaal (samuti Hiiumaal, Haapsalus, Pärnus ja Ikla kandis) oli täielik päikesevarjutus viimati vaadeldav 21. augustil 1914. aastal. Saarlased saavad järgmist sama loodusnähtust nautida „juba" 1. juulil 2717. aastal, kusjuures siis esineb täielik päikesevarjutus kogu Eesti territooriumil.
Vahepeal, 16. oktoobril 2126. aastal, 25. mail 2142. aastal ja 23. märtsil 2536. aastal, näeb siiski ka Eesti territooriumi mingites osades täielikku päikesevarjutust, vastavalt siis Kirde-Eestis ja kahel järgmisel juhul Kagu-Eestis.
Püüame uurida ka rõngakujuliste päikesevarjutuste „lähiajalugu".
Viimatine Eestis näha olnud rõngakujuline varjutus esines kitsas piirkonnas Lõuna-eestis 17. aprillil 1912. aastal. Paneme siinkohal tähele, et kahe tsentraalse päikesevarjutuse vahele kusagil Eestis, ehkki suhteliselt napilt eri piirkondades, oli vahet vaid veidi üle 2 aasta. Järgmine, täisvarjutus, tuli ju juba 1914. aastal.
Enne 1912. aastat nähti Eestis eelmist rõngakujulist päikesevarjutust 1547. aasta 12. novembril. Varjutuse idapiir kulges Tallinn-Jõgeva-Tartu joonest ida pool. Kõigis mainitud linnades ja edasi lääne poole kuni mereni välja oli seega rõngakujuline varjutus siis nähtav.
Tsentraalsed päikesevarjutused – kogu Eestis korraga!
Veel hullemaks läheb olukord seoses päikesevarjutuste kohaliku esinemissagedusega siis, kui püüda uurida selliste tsentraalsete päikesevarjutuste toimumist, mis on, kas siis täieliku või rõngakujulisena, vaadeldavad kogu Eesti territooriumil.
Täielikku päikesevarjutust kogu Eesti territooriumil nähti viimati 20. juulil 966. aastal. Seega tervel eelmisel aastatuhandel säärast olukorda ette ei tulnud ja ka järgmist annab veel pikki sajandeid oodata. 1. juuli 2017. aastal on ju veel päris kaugel.
Ajaliselt lähim „Eestimaine" rõngakujuline päikesevarjutus tulevikus, mis on samas nähtav ka kogu Eesti territooriumil, leiab aset suhtelises „lähitulevikus", 21. juunil 2039. aastal. (Veel 9 aastat hiljem, 11. juunil 2048, saab saartel ja Edela-Eestis rõngakujulist päikesevarjutust uuesti näha.)
Eelmine rõngakujuline päikesevarjutus, vaadeldavana kogu Eestis, leidis aga viimati aset alles 8. juulil 624 aastal eKr! Nii et tänavu möödus sellisest sündmusest 2662 aastat; selles võrdluses on 14 allesjäänud aastat järgmise samasuguse sündmuseni täitsa tühine ajavahemik.
„Hiljutisi" täielikke ja rõngakujulisi päikesevarjutusi Eesti eri nurkades
Uurime veel veidi tsentraalsete päikesevarjutuste ajalugu, tuues näiteid seoses mõne Eesti erinevas kohaga.
Tartus (koos kagupoolse Eestiga) oli viimati täielik päikesevarjutus 12. mail 1706. aastal; see oli ühtlasi ka viimatine kusagil Eestis aset leidnud Päikese täisvarjutus enne 1914. aastat.
Tallinnas nähti täielikku päikesevarjutust 24. jaanuaril 1544. aastal; seejärel 22. juulil 1990 (esines ainult Tallinna kandis!); järgmine tuleb siis 1. juulil 2717. aastal (varjutus esineb kogu Eestis).
Siia võiks juurde märkida, et tallinlased ja üldse Loode-Eesti inimesed võisid (kui lubati) teha 3. mail 1715. aastal paarikümne kilomeetrise laevasõidu loode poole, et Päikese täisvarjutus ära näha.
Kirde-Eestis oodatakse „kõige rutem" kuskil Eestis nähtavat järgmist täielikku päikesevarjutust 16. oktoobril 2126. aastal. Sama loodusnähtust nähti viimati suuremas osas Kirde-Eestist 1. mail 1185. aastal; siis oli nähtust võimalik vaadelda päris suures Eestimaa osas (v.a Saaremaa lõunaosa ja Eesti mandriosa suhteliselt kitsas lõunaosa). Rõngakujulist päikesevarjutust nähti Kirde-Eestis viimati 19. aprillil 1064. aastal; uut tuleb oodata, nagu juba teame, 2039. aastani.
Edela-Eesti äärmises osas tuleb viimati enne 1914. aastat toimunud täisvarjutuse nähtavuse osas liikuda 25. veebruarini 1476. aastal. Rõngakujuline varjutus leidis sealkandis, Edela-Eesti nurgas, viimati aset 12. novembril 1547. aastal.
Nüüd võiks ehk esitada kogunimekirja Päikese tsentraalsetest varjutustest kusagil Eesti erinevates kohtades, alates 966. aastast kuni aastani 2017, eelmisest Päikese täisvarjutusest kuni järgmiseni, arvestades kogu Eesti territooriumi.
Siinkohal tuleb panna tähele, et tabeli alguse daatumite puhul, kuni 1547. aasta varjutuseni (kaasa arvatud), on arvestatud „vana" ehk juuliuse kalendrit. Edasised daatumid, alates 1706. aasta varjutusest, on kehtiva „uue" ehk gregoriuse kalendri järgi.
Gregoriuse kalender võeti Euroopas kasutusele 1582. aastal, kuid mitte igal pool. Eestis (koos Vene keisririigiga) mindi uuele kalendrile üle alles 1918. aastal, vaid mõned päevad enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist: 1. veebruari asemel loeti 14. veebruar, seega 13 päeva „jäeti vahele".
Seetõttu 21. augusti päikesevarjutus 1914. aastal toimus sel ajal Eestis kehtinud „vana" kalendri järgi hoopis 8. augustil; analoogiline lugu ka oli ka 1912. aastal.
(Lähi)mineviku märkusi
Tallinn ja selle lähiümbrus oli suhteliselt hiljutise, 22. juulil 1990. aastal aset leidnud päikesevarjutuse ajal ainus piirkond Eestis, kus see kohe pärast Päikese tõusu vaadeldav oli. Nagu aga huviliste mälestused jutustavad, rikkus pilves ilm parima efekti ära.
Sama varjutus oleks näha olnud ka Saaremaal, kuid Päike oli sealt vaadates veel silmapiiri all. Meeles on see, et mingi efekt oli siiski täiesti olemas.
Öö oli möödunud, oli juba valge. Kiiresti läks aga uuesti üsna hämaraks, mõni minut hiljem oli jälle valge. Kahju, et ilm polnud selge, vaatamata Päikese veel silmapiiri all olemisele oleks nähtust siiski väga huvitav jälgida olnud. Seda enam et kes see ikka viitsiks sellist, otseselt mitte nähtavat, „nurgatagust" varjutust kuhugi eemale vaatama sõita…
1914. aasta täielikust päikesevarjutusest siinsel autoril oma sel ajal tugevalt negatiivse vanuse tõttu mälestused puuduvad. Küll aga on meeles vanaema Maria jutud tema suheliselt varases nooruses aset leidnud, keset ilusat päeva ootamatust Päikese „imelikult mustaks minekust", ootamatust hämardumisest ja tähtede taevasse tulekust. „Õnneks" läinud see pigem üsna hirmutav nähtus päris kiiresti üle… Mingeid jutte mingi taevase nähtuse toimumise kohta olevat vist kuskil küla peal varem (ja mõistagi hiljem) räägitud ka, nähtu ise kujunenud (võimalikust) „eelreklaamist" hulga võimsamaks.
Suureks saades sai ajapikku välja peilitud, et konkreetselt pidi tegu olema 21. augustiga 1914. aastal; vanaema pidi sel ajal olema 11- aastane. Nii et kõik klapib.
Meeldivatest juhustest
Tsentraalset päikesevarjutust oma kodukohas hea õnne peale ootama jääda tundub eelneva põhjal olevat täiesti lootusetu üritus.
Siiski võib ette tulla erandlikke juhuseid.
Meenutame uuesti, et Eestis olid tsentraalsed päikesevarjutused sajand tagasi nähtavad ainult 2-aastase vahega: 1912. aastal ja 1914. aastal. Vaatluskohtade suisa kattumist Eestis siiski ei olnud, samuti olid varjutused ju erinevat liiki. Kuid siiski: aastaarvud on ju ülilähedased. Siit koorub välja mõte, et mõnikord võib siiski juhtuda, et ka täielik (või rõngakujuline) varjutus kordubki täpselt samas kohas päris kiiresti uuesti. Ning nii võibki tõesti juhtuda!
Heaks suhteliselt hiljutiseks näiteks on Türgi (mitte muidugi kogu selle territoorium), kus Päikese täisvarjutus toimus 11. augustil 1999 ja järgmine juba 29. märtsil 2006. aastal. Kahte vahvat varjutust, nähtavana samas vaatluskohas, lahutas vähem kui 7 aastat! Ning see pole mõistagi lühiajalisuse rekord. Ei saa välistada isegi kahte täielikku varjutust samas kohas kuskil Maa piirkonnas suisa ühelainsal aastal (umbes pooleaastase vahega), kuid selline variant on niivõrd harukordne, et konkreetseid näiteid praegu tuua ei oska.
Tulevikumärkusi
23. märtsil 2536. aastal saavad tulevased Tartu ja/või Tõravere astronoomid täieliku päikesevarjutuse jälgimiseks jääda Eesti piiridesse, siirudes observatooriumist vaid ligikaudu 15 km kaugusele kagu-lõuna suunas (võib ka kaugemale minna). Paras rattasõidu tee! (Ilma „kastita" on vast mugavam.) Ah jah, vaatlusvahendid tuleb ka kaasa tirida! Aga milleks siis jalgratta klassikaline pakiraam on?
Hakkame seega ehitama vastavat loode-kagu suunalist jalgrattateed! Sissejuhatavad 10 miljardit on riigieelarvest kõrvale toimetada hädavajalikud. Ning seda igal aastal kuni 2536. aastani välja! Siis ütlevad tulevased pigimustad põlved, et… „No ei tulnud välja, noh!" Nagu ilmselt ei tule enam välja ka observatooriumist sel ajal.
Noh, sellise olukorrani jõudmiseks võib kahjuks kuluda oluliselt vähem aega: mitte sadade, vaid isegi vähem kui kümnete aastate arvestuses: observatooriumi(te) kuplid nii meil kui mujalgi mail võivad esialgu veel isegi säiluda, kuid neegrid ja araablased ning afro-moslemiseerunud slaavlased lihtsalt tantsivad nende all, nugade välkudes, „kardavoi kabaaruskat…"
Pole muidugi ka vähimatki aimu, mis toimub meie maal 1. juulil 2717. aastal.
Tahtes siiski olla optimist, kujutagem siis ette 10 miljoni PÄRIS eestlasega selge taevaga Eestimaad, mille igas nurgas hästi teavitatud rahvas naudib päikesevarjutust. Kes soovib, vaatab niisama, kes soovib, teeb pilte.
Varjutuste põhjuste suunas
Kuuvarjutusi, nagu juba eespool juttu oli, põhjustab asjaolu, et Kuu satub Maa varju (läbipaistmatu Maa jääb Päikesele ette). Päikesevarjutuste põhjuseks on omakorda asjaolu, et Kuu ei paista samuti läbi ning jääb Maalt vaadates mõnikord Päikesele ette ning seetõttu on Päike kas siis osaliselt, rõngakujulselt või täielikult Kuu poolt kaetud.
See, kas tsentraalne päikesevarjutus on rõngakujuline või täielik, oleneb sellest, kas Kuu näiva ketta läbimõõt on vaatluskohas Päikesest pisut suurem (siis on päikesevarjutus vaatluskohas täielik) või pisut väiksem (siis on varjutus rõngakujuline).
Tsentraalse päikesevarjutuse puhul on alati olemas ka sellest oluliselt laiemad piirkonnad Maal, kus varjutus on nähtav osalisena.
Niisiis, ärme unustame: päikesevarjutusi põhjustab mingite Maa piirkondade sattumine Päikse varju. kuuvarjutuste põhjuseks on omakorda Kuu sattumine Maa varjukoonusesse. Viimati mainitud variant saab juhtuda vaid täiskuu ajal; maapinnal valitseb siis mõistagi alati öö ja korralikud inimesed magavad siis alati korralikult…
Kuuvarjutuste lähiaegade kulgemisest Eestis
Kordame ka seda üle, et kuuvarjutused on alati vaadeldavad korraga poolel maakerast, Seetõttu pole kuuvarjutuse, olgu see siis osaline või täielik, esinemine mingis konkreetses Maa piirkonnas, sh Eestis, mitte just eriti haruldane vaatepilt, kuigi mõni aasta võib ka vahele jääda.
Viimatine kuuvarjutus, sedapuhku osaline, oli Eestis vaadeldav 18. septembril 2024. aastal. Tõsi küll, varjutuse faas oli päris väike. Umbes samasugune „narriv", napi faasiga osaline kuuvarjutus oli Eestis nähtav 28. oktoobril 2023. aastal. Mineviku suunas pööratud aegreas omakorda sellest eelmine osaline kuuvarjutus Eestis leidis aset 16./17. juuli ööl 2019. aastal.
Veidi ka täielikest kuuvarjutustest. Viimati oli Eestis nähtav täielik kuuvarjutus 21. jaanuaril 2019. aastal; päris mitu aastat tagasi juba. Kuid veel varasemat täielikku kuuvarjutust nähti siinmail eelmisest vaid vähem kui pool aastat varem, 27. juulil 2018. aastal.
Vaadates kuuvarjutuste osas tulevikku, siis osalise kuuvarjutuse algust võib Eestis enne Kuu loojumist näha 28. augustil 2026. aastal. Järgmine, kuigi napi faasiga, osaline kuuvarjutus on Eestis nähtav 12. jaanuaril 2028. aastal. Järgmist osalist kuuvarjutust näeb siinmail sama, 2028. aasta 6. juulil.
2028. aastal näeb Eestis kokku koguni kolme kuuvarjutust, kuna tänavuse, 7. septembri täisvarjutusele järgnev uus täielik kuuvarjutus on Eestis nähtav 31. detsembril 2028, vana-aasta õhtul.
Globaalses ehk kogu maakera mõttes võib kuuvarjutusi, kui koondada kokku nii osalised kui täielikud varjutused, ette tulla 1 kuni 3 tükki aastas, kuid esineb ka aastaid, kus kuuvarjutusi ette ei tulegi.
Siinkohal tuleb teha järjekordne vahemärkus. Tihti loetaksegi „õigeteks" kuuvarjutusteks vaid nende osalised või täielikud juhtumid. Poolvarjulisi kuuvarjutusi kui vaatluslikult efektilt enam kui „pooletoobiseid", sageli kuuvarjutusteks ei loetagi. Vaid sellisel juhul kehtib eelmises lõigus toodud varjutuste esinemissageduse reegel: 0 kuni 3 korda aastas. „Tirides sisse" ka poolvarjulised juhtumid, sellisel juhul ei pääse Maa kuuvarjutusteta ühelgi aastal.
Päikesevarjutused kogu Maa mastaabis
Päikesevarjutuste esinemise sagedus Maal polegi tegelikult sugugi harv: poolvarjulisi kuuvarjutusi mitte arvestades esineb päikesevarjutusi globaalses mastaabis kuuvarjutustest isegi sagedamini! Igal aastal esineb Maal 2 kuni 5 päikesevarjutust; tõsi küll, 5 päikesevarjutuse juhul on iga varjutus neist osaline.
Kuid lokaalses mõttes, st mingis suvalises kindlas kohas Maal, on päikesevarjutustega lood paraku täiesti teised, nagu eelnevast juttu arvestades selge on.
Lähiaegade osalistest päikesevarjutustest Eestis
Osaline päikesevarjutus, mida sai näha ka Eestis, toimus teatavasti tänavu 29. märtsil. Eelmine taoline sündmus oli Eestis 25. oktoobril 2022. aastal. Veel varem, 10. juunil 2021. aastal, nähti Eestis osalisena Põhja-Jäämere ja Põhja-Ameerika osades piirkondades näha olnud rõngakujulist päikesevarjutust.
Järgmist osalist päikesevarjutust näeme Eestis enne Päikese loojumist 12. augustil 2026. aastal, kuid näiteks Hispaania põhjapoolsemates piirkondades on see varjutus nähtav täielikuna.
Ka umbes aasta hiljem, 2. augustil 2017. aastal, näeme Eestis osalist varjutust; täieliku päikesevarjutuse vöönd kulgeb siis Eestile lähimas osas Vahemere ja Aafrika piirjoonte kandis.
„Ausat ja üleni" osalist päikesevarjutust saab Eestis jälle näha 12. juunil 2029. aastal. Täisvarjutuse riba ümber kulgevat osalist päikesevarjutust on Eestis taas näha 1. juunil 2030. aastal.
Veel poolvarjulistest varjutustest ja täisvarjutustest
Kui täisvarjude küsimus on ehk kuidagi arusaadavam asi, siis mida siiski kujutavad endast Maa või Kuu poolt maailmaruumi heidetavad poolvarjud? Eelneva jutu põhjal saame ehk anda lühikese vastuse: poolvarju küsimus tuleb Maalt vaadates mängu siis, kui Kuu satub Maa poolvarju! Kuid kas me saime siiski hoobilt targemaks? Võib-olla on siinkohal ikkagi paras nentida: „Mina küll mitte…"
Läheneme küsimusele uuesti „laial rindel", võttes mängu nii kuu- kui päikesevarjutused.
Appi tuleb võtta geomeetriline optika, mille puhul käsitletakse valgust kui sirgjooneliselt kulgevate valguskiirte kogumeid.
Päike ei paista punktikujulisena, vaid heledalt kiirgava kettana.
Seetõttu lähtuvad Päikese valguse teele sattuvatest ning Päikesest väiksema läbimõõduga taevakehadest maailmaruumi lõpliku pikkusega pimedad piirkonnad ehk varjukoonused. Siia võiks ehk lisada ka praktilises mõttes kasuliku tingimuse, et see varju heitev taevakeha pole Päikesele väga lähedal ja mitte ka tohutu kaugel.
Kes või mis iganes sellise varjukoonuse sisse satub, ühtegi punkti Päikese kettast ta ei näe, st Maa varjukoonuse sees valitseb alati päikesevarjutus. Mis ühtlasi, mõtteliselt maailmaruumist suisa maapinnale laskudes, viib selleni, et tegelikult näeme me päikesevarjutust igal ööl, Päikese loojumise ja tõusmise vaheaegadel. Seetõttu öösiti pime ju ongi.
„Tõelised päikesevarjutused", kui mingis Maa piirkonnas Päike päevasel ajal üleni kaob, erinevad geomeetrilises mõttes „igaöistest päikesevarjutustest" ainult selle poolest, et Päikest varjab maapealse vaatleja eest hoopis Kuu, mitte Maa.
Tõsi küll, optilised efektid on küllalt erinevad. Põhjuseks asjaolu, et täieliku päikesevarjutuse piirkond Maal on väga väike ja arvesse tuleb võtta valguse hajumist õhus. Eks sellepärast võetaksegi ette pikamaareise täielike päikesevarjutuste vaatamiseks: vaatepilt on üpris ainulaadne.
Kui Kuu oleks piisavalt suur, et selle varjukoonus maailmaruumis kataks kogu Maad ja oleks läbimõõdult ka veel mõningase varuga, ei erineks päevase täieliku päikesevarjutuse optiline efekt öötaeva omast. Erinevus oleks vaid selles, et kusagil tähistaeva taustal oleks Päikese kettast pisut suurem tume ring, kus ühtegi tähte näha ei oleks. Tume ring tähistaks mõistagi Päikest varjava Kuu valgustamata külge.
Kuid Kuu on Maast läbimõõdult (ja raadiuselt, mis on teadupärast pool läbimõõdust) umbes 4 korda väiksem. Seetõttu on ka Kuu varjukoonuse ulatus maailmaruumis kitsam ja lühem kui Maa varju puhul.
Täielikud päikesevarjutused Maal on päris piiripealne nähtus, kuna Kuu varjukoonuse otspunkt ulatub enam-vähem just maapinnani. Kas tsentraalne päikesevarjutus on täielik või rõngakujuline, oleneb sellest, millised on varjutuse aegu Kuu ja Päikese kaugused Maast. Põhiliselt oleneb see Kuu kauguse erinevustest, mõningal määral ka sellest, kas Päike on parajasti Maale lähemal või kaugemal. Nagu 2 kalendrikuu eest jutuks oli, siis väga palju need kaugused ei varieeru. Ometi piisab antud muutlikustest, et jaotada tsentraalsed päikesevarjutused täielikeks ja rõngakujulisteks. Miks siis tekib erinevus?
Asi on selles, et kui me vaatame mingit objekti üha kaugemalt, haarab see meie vaateväljast üha väiksema osa ja tundub seetõttu ka väiksem olevat.
Kui Kuu asub apogees, ehk siis oma orbiidi kaugeimas punktis Maast, paistab Kuu näiv ketas meile väiksemana. Kuna Kuu tegelik suurus mõistagi ei muutu, siis tähendab Kuu kaugemal olek ühtlasi ka seda, et varjukoonus, mida oleks nüüdsest kasulik nimetada täisvarjukoonuseks, Maani ei ulatu.
Anoloogiliselt aitab rõngakujulisele päikesevarjutusele kaasa olukord, mis omakorda peaks vastama Päikese lähimale asendile Maale ehk periheelile. Miks aga Päikese puhul on hoopiski vaja, et see oleks mitte kaugemal, vaid lähemal? Sest Päikese ja Kuu rollid on erinevad: Päike on kiirgaja ja Kuu on varjaja. Mida lähemal Päike on, seda suurem paistab ju ka tema ketas ning seda lühem on ka valguse teele ette jääva Kuu täisvarjukoonus.
Juulikuu Astronoominurgas oli jutuks, et Päike on Maale lähimas asendis jaanuaris, kaugemal aga juulis. Ometi näitavad arvutused, et nii täielikke kui rõngakujulisi päikesevarjutusi võib ette tulla põhimõtteliselt igal ajal aastas. See asjaolu näitabki juba ära, et põhiline roll, mis eristab „sikud lammastest" ehk rõngakujulised päikesevarjutused täielikest, on Kuu veidi erinevatel kaugustel Maast.
Osalised päikesevarjutused ja Kuu poolvari
Liikudes Maal tsentraalse päikesevarjutuse kitsast ribast eemale, satub vaatleja osalise varjutuse piirkonda, kus kuuketas varjab päikeseketast vaid osaliselt. Se tähendab seda, et Kuu koonusekujulise täisvarju piirkonnast ollakse eemal, kuid mingit varju Kuu Päikese kettalt lähtuvale valgusele ju kujutab.
Piirkonnad Maal, kus mingi päikesevarjutus osalisena esineb, ongi ju piirkonnad, kuhu langeb Kuu poolvari. Poolvari on seotud ikka selle asjaoluga, et Päike ei ole punktvalgusallikas. Vastavus on üksühene: seda ju osaline päikesevarjutus tähendabi, et osasid Päikese ketta kiirgavaid punkte me näeme, osasid aga mitte, sest Kuu on ees.
Poolvarjude piirkondade geomeetrilised kujud on aga täiesti erinevad täisvarjude piirkondade kujudest.
Täisvari lõpeb teatud kaugusel varjajast ära, olles siis vaid koonuse otspunkti koondunud. Juhtumisi on Maa ja Kuu puhul lugu nii, et Kuu täisvarjukoonuse otspunkt ulatub kauguse mõttes umbkaudu Maa pinnani.
Kuu ja Maa poolvarjude piirkonnad aga, vastandina täisvarjukoonustele, maailmaruumis Päikesest eemaldudes üha laienevad. Mis mõistagi tähendab, et need ulatuvad kuitahes kaugele.
Teisest küljest aga ilmneb, Päikese võimalikust varjutajast, olgu see see siis Kuu või Maa või ka mõni teine planeet, nt Merkuur või Veenus, üha kaugemale minnes, et poolvari, levides ja laienedes üha kaugemale eemale, samas aegapidi „hajub". Kuidas seda mõista?
Poolvarju efekt – millal on, millal pole?
Kujutame alustuseks ette rõngakujulist päikesevarjutust. Kuu katab enamuse Päikesest, kuid kitsas Päikese äär jääb siiski nähtavale. Seega oleme sel juhul, nagu korduvalt mainitud sai, Kuu poolvarju piirkonnas. Nüüd aga kujutame ette mõttelist katset, et me liigume koos Maaga Päikesest ja Kuust kiiresti üha eemale. Tulemuseks on muidugi see, et mõlemad, nii Kuu kui Päike, jäävad Maalt vaadates üha väiksemaks. Kuid siin on üks suur AGA: Kuu näiv läbimõõt kahaneb Päikese omast 100 korda kiiremini!
Seetõttu muutub tsentraalset päikesevarjutust üha kaugemalt eemalt vaadates Kuu Päikese taustal kiiresti üha pisemaks ja pisemaks. Lõpuks on tekkinud olukord täiesti analoogiline sellega, mida me nimetame Maal Merkuuri või Veenuse üleminekuks Päikese kettast; varjutuse efekt muutub täiesti marginaalseks ehk sisuliselt olematuks.
Täielikud päikesevarjutused on Maal võimalikud just tänu sellele, et Kuu on Maast napilt-napilt piisavalt vähe kaugel (ja seega paistab meie taevas Päikesega umbes ühesuurusena). Oleks Kuu meist pidevalt pisut eemal, paistaks see ka pisut väiksem ning siis saaksid toimuda lisaks osalistele vaid rõngakujulised päikesevarjutused.
Jällegi põhjustest
Aga miks siis Kuu, Päikese ja Maa vahekaugusi muutes Maalt vaadates just Kuu näiv nurkläbimõõt võrreldes Päikesega palju enam „kannatada saab"?
Põhjus on ikka neis geomeetristes seostes. Taevakeha näiva nurkläbimõõdu saab panna võrduma taevakeha reaalse läbimõõdu ja taevakeha kauguse jagatisega. Kuu kaugus Maast on ümmarguselt 400 korda väiksem võrreldes Päikese kaugusega Maast. Samas, kuna ka Kuu reaalne läbimõõt on omakorda ligi 400 korda väiksem Päikese reaalsest läbimõõdust, siis saamegi mõlema taevakeha nurkläbimõõduks Maa taevas umbes pool kaarekraadi. (1 kaarekraad võrdub 60 kaareminutiga).
Liigutame mängult Maad!
Hakkame nüüd mängult Maad Päikesest ja Kuust eemale lükkama, jättes Kuu ja Päikese asukohad endisteks. Mängult sellepärast, et reaalselt meil nii palju jõudu ei ole, mis parata… Mis aga juhtuks Maa „lükkamise" juhul Päikese ja Kuu näivate suuruste ehk nurkläbimõõtudega?
Liikudes koos Maaga Päikesest 2 korda kaugemale ning vaadates siis Maalt maailmaruumi, paistaks Päike omavat 2 korda väiksemat nurkläbimõõtu.
Aga Kuu? Liikusime koos Maaga ju ka Kuust Päikese ja Maa vahemaa võrra kaugemale. Uurime tulemusi.
Kuu näiv läbimõõt Maalt vaadates tuleks nüüd koguni 400 korda väiksem kui enne (siis oli see nagu Päikeselgi umbes pool kaarekraadi). Praktiliselt, ehkki ka Päike paistaks 2 korda väiksemana, oleks Maalt vaadates nüüd Kuust saanud Päikesega võrreldes punktobjekt ja päikesevarjutus jääks meil nägemata; 1 pisike tume täpp Päikese pinnal rohkem või vähem….
Seda kõike saime siis eeldusel, et kujutasime ette Maad 2 korda Päikesest kaugemal olevana kui praegu, kusjuures Kuu ja Päikese jätsime maailmaruumis endisele kohtadele.
Tegelikult muutuks Kuu praktilises mõttes punktikujuliseks ja märgatavat varjutust mitte tekitavaks juba maakera märksa vähemal kui kahekordsel nihutamisel Päikesest eemale.
Püüame järgnevalt teha uue kujuteldava katse, asudes mitte Maa, vaid Kuu „lükkamisele".
Nihutame hoopis Kuud!
Veelgi otsesema vaatlusliku võrdluse Päikese ja Kuu näivate suuruste osas saaksime, kui jätaksime Maa Päikese suhtes paigale, kuid nihutaksime päikesevarjutuse aegu hoopis Kuud oma praegusest asendist Päikesele üha lähemale.
Toimides sellisel viisil, Kuud Päikesele mõtteliselt lähendades, samas aga Maast eemaldades, jääks Päike Maalt vaadates mõistagi sama suureks kui enne, see-eest aga kahaneks Kuu nurkläbimõõt kiiresti üha pisemaks. Sest Kuu reaalne läbimõõt on võrreldes Päikesega ju väga pisike. Võrdluseks võiks panna käelaba silme ette ja siis seda eemale liigutada: toa või õue nähtavad osad kasvavad kiiresti!
Mingil hetkel tuleks siis Kuud hakata samamoodi Päikese taustal valgust nõrgendavate abivahendite abil otsima nagu Veenust või Merkuuri nende üleminekute juhtudel, projekteerides Päikese ketta kujutise teleskoobi abiga paberilehele või ekraanile, nii et pilt oleks terav. Päikesevarjutus kui nähtus ei tuleks siis kellelgi vist enam meeldegi…
Kokkuvõttes võib ehk seda öelda, et Kuu ja samuti Maa poolvarjud maailmaruumis on mõnes mõttes nagu vahelduvvool mõne „Peaspetsialisti" arvates: „Kord on, kord ei ole!" Kuid siiski: poolvarjutuse efekti kadumine on, poolvarju sees Päikesest ja varjutajast üha kaugemale liikudes, siiski ühtlane ja pidev.
Päris ära väsitab kogu see värk pikapeale, eks ole? Loobume siis nüüd täielikult teaduslikkust tagaajavast mõtteviisist (ehk isegi liialt palju…), pöörates mõttelise teleskoobi piki kohalikku silmapiiri…
Uusi tuuli „Rail Paldikus" ehk Valga-Valka raudteeliin
Vastu tulles rahva soovidele arendada uusimat teed Eesti rahva hommikusteks kohvijoomisteks Berliinis paralleelselt ka Tartu liinil, on rajamisel ka vastav „Rail Tartuka".
Konkreetsemalt on Miina… ei… Piima… ei… Kiima… ei… Liiva… ei… Kliimaministeeriumis (Just, jah!) valminud plaan ehitada valmis „Rail Tartuka" täiemahulise liinina uhiuus Valga-Valka rongiliin.
Konkreetsemalt on uus rahvusvaheline raudteetrass plaanis ehitada tervelt 100 meetri pikkune: 50 meetrit Eesti poole, 50 meetrit Läti poole; keskele jääb Konnaoja, mille tühist laiust me ei arvesta.
Loomulikult kaasneb „Rail Tartuka" rajamisega ka trassikoridor, mis sümmeetriakaalutlustel saab analoogiliselt trassi pikkusele ka 100 meetri laiune. Lisaks uute rööbaste seadmise ideele on ehitamisjärku minemas ka rong ise.
Pärast pikki peenhäälestuslikke vaidlusi võeti vastu üldise numbrimaagiaga kooskõlaline otsus, et ka Valga-Valka vahel kurseerima hakkava kiirrongi pikkuseks saab täpselt 100 meetrit. Nii saab löödud ju mitu kärbest ühe hoobiga: rong seisab üheaegselt mõlemas lähtejaamas!
Kuid kui keegi arvab, et ajaga kaasas käimine on „Rail Paldiku" uusarenduse muudes aspektides kahe silma vahele jäänud, see eksib rängalt.
Kuna reaalsusele otse otsa vaadates jääb kavandatav rong kavandataval teel ise ju paigale, on ära korraldatud hoopiski rongisisene liiklus. Nimelt, kuna tassikoridor sai ettenägelikult lai, on võimalik suhteliselt laiana ehitada ka raudteerong. (Tõsi, mitte mitte küll ruudukujuline ehk suisa ka 100 meetri laiune rong, see oleks praegusel „Ukraina-ajastul" liigne priiskamine…). Piisab, kui rong bussi ära mahutab! Kiirliini Valga-Valka kiirrongi sees pannakse nimelt liikuma täiendav, 10 meetri pikkune liinibuss. Lihtne arvutus ütleb, et kiirbussi marsruut kiirrongi sees peab olema kiirraudteeliini pikkusest koguni 10 meetrit lühem, seega vaid 90 meetri pikkune. Kokkuhoid missugune! (Selle tehte tegi ametnike eest ära ühe „oravasaba-erakonna" „uhhu-füüsik").
Kuid Viina… eh, noh… KLIIMAministeerium meie pikamaareisijatele kõigi mugavuste otsingutel sellega veel ei piirdu! Käima on kavas lüüa ka omakorda liinibussi-sisene liiklusmarsuut!
Veelgi kokkuvõtlikumalt: „Rail Paldiku" paralleelharu, „Rail Tartuka" raames pannakse Valga-Valka kiirkaugliini-raudteel liikvele ka kiirrongisisese kiirbussiliini sisene kiirautoliiklus!
Konkretiseerimiseks tehti uus matemaatiline tehe, võeti ette liinibussi pikkus, meetrite mõttes siis arv 10. Bussisisese auto pikkuse arvutamiseks otsustati arvust 10 miskipärast maha lahutada just arv 2.
Pärast pikki suusõnalisi, võimalikult jubedate sõnadega sõimuvaidlusi ja muidugi ka ränki füüsilisi madinaid saadi Kliimaministeeriumi-siseselt bussisisese sõiduauto plaanitavaks pikkuseks puhtkogemata täitsa õige lõpptulemus, täpselt 8 meetrit! Limusiin missugune! Päris hea mitu inimest peaks sisse mahtuma, eriti kui nad üksteise süles ja kukil istuvad!
Ei ole vist kuigi raske teha järeldust, et meie 8-meetrise sõiduauto bussisisese marsruudi pikkus saab olema täpselt 2 meetrit! Millisel viisil aga lõpuks Kriimu.. …Riiu… NOH!… KLIIMAministeeriumis lõpuks selle tõsiasjani jõuti… noh, ärme hakkame parem lähemalt kirjeldama… Muidu tuleks veel lapsed enneaegu magama saata…
Millline on aga vahekokkuvõte?
Valga-Valka tulevane uhke kiirrong, mis meeldivate asjaolude kokkulangemise tõttu üldse liikuma ja seetõttu ka kütust kulutama ei peagi, seisab oma kiirliikluse sooritamise aegu tegelikult paigal. Paigalseis pole siiski absoluutne: rongi sees liigub 10 meetri pikkune buss, tehes 90-meetriseid edasi-tagasi „rahvusvahelisi otsi". Kuid reisijate otsese reisitee eriti otsustavaks lühendamiseks tuleb veel lisaks appi kiirrongi-sisese kiirbussi-sisene kiir-autoliin (auto pikkus 8 meetrit), mis vurab omakorda sinna ja tagasi, läbides „iga otsaga" täpselt 2-meetriseid marsruute.
Nii võidab järjepanu autost, bussist ja rongist välja oniv potentsiaalne Berliini hommikukohvi nautima mineja 100- meetrise rongisõidu asemel endale vaid 2-meetrise autosõidu samal marsruudil!
Ülejäänud Berliini-reisi osas jääb nüüd üle vaid, reaalteadlaste terminit kasutades, ekstrapoleerimine: kogu Tallinna ja Berliini vahemaa raudteed mööda (Tartu kaudu) lüheneb 50 korda! Sest Valga-Valka liinil sai 100 meetrist ju järele vaid 2 meetrit!
Kuid „uuenenud teepikkuse" ekstrapoleerimise Berliinini peame paraku ise tegema, kuna lisaks Liimi… no ei saa…, noh…, SELLE ministeeriumi ametnikele ei tea ju ka haridus- ja teadusminister sedagi, palju on 8*4. Võiks ju proovida teda õpetada, et… ei, siiski, ei saa, tema jaoks oleks see tase juba lootusetu raketiteadus…
Aga igahommikuste „Berliini-kohvilonksude" teemal jätkates: tõesti, tubli värk! Kokkuvõttes on saadud Valga-Valka rongiliini oskusliku projekteerimisega ju märkimisväärne kokkuhoid teepikkuses! Vaat see on alles optimeerimine!
Väga jämedalt võttes võime ehk hinnata, arvestades ka raudteeliiklust Tartu kaudu, Tallinna olevana Berliinist 1500 km kaugusel. Kuid jagades selle pikkuse 50-ga, saame, eelnevalt kirjeldatud reisimise kokkuhoiumeetodeid arvestades, Tallinn-Berliini „modifitseeritud kauguseks" vaid 30 km! Täiesti paras vahemaa! Tänapäeva liiklusvahendite võimekusi arvestades saab iga eestlane pärast igahommikust ärkamisjärgset riidesssepanekut ning enne päevastele toimetustele asumist nagu muuseas Berliinis hommikukohvi ära nautida! Peaaegu nii, nagu juba Lennu-Taadugi seda väga asjalikult omal ajal ette nägi…
Võit on isegi palju suurem kui esialgu paistab: saame ju ära jätta üha kallimaks muutuvate kohvipakkide üha ja üha kojuostmise, ära jääb ka vastav osakaal kogunevas majapidamisprügis; kohvimasinad võime (Berliinis) suisa maha müüa! Elektrikulu kohvivee keetmisel kaob samuti täiesti nulli! Kõik suurepärased lisa-aspektid ei tule ehk kohe meeldegi! Kokkuhoid lausa pressib end igast uksest ja aknast sisse!
Mis selle kõige peale muud ikka lisada kui juba aastakümnete tagant tuttava hüüdlause: „Hurraa, seltsimehed!" (Kestvad kiiduavaldused.)
„Aga miks ma jalutades kordades kiiremini üle Konnaoja Lätti saan?"
„Aga miks need buss ja auto rongist lühemad tehakse? Kasvõi bussi ja auto nimede varjus võiks ju „rongi" välisseinte paksust kolmekordistada! Vähemalt üks kindlam tuulevari seal Läti piiril…"
„Aga miks me peame bussis (ja rongis) oleku ajal, autosõidust 4 korda pikema tee ehk 8 meetrit veel jala käima, sest rongi ja bussi me siseneme ühest, väljume aga teisest otsast? Berliin jääb nii ju päris kaugele…"
„Aga millised on selle bussi ja auto keskmised kiirused oma marsruutidel ja milline on „reisi" kogukestvus, arvestades neid kõiki edasi-tagasi ronimisi ja auto rahvast täis toppimisi?"
„Aga kui keegi juhtumisi ronibki sellesse nn bussi, mis hea pärast ta siis veel sellest lollakast autost peaks läbi ronima?"
„Aga miks sinna „rongi" üldse keegi kunagi ronima peaks?"
„Aga miks see „rong ümber bussimarsruudi" üldse kokku klopsitakse?"
„Aga kas lätlased üldse lubavad enda maale seda 50 meetri pikkust „maja"?"
„Aga kui saabki lõpuks 100-meetrise „maja", milleks selle „maja" alla veel rööpad?
„Aga äkki ehitaks selle 100-meetrise „rongimaja" hoopis vertikaalsihis, piksevardana keset Konnaoja?"
„Aga OK, kuid kuidas siis sinna Valgani ja siis Valkast edasi saab?"
„Aga miks te Berliini siis juba otse keset Tallinna kesklinna ei „ekstrapoleerinud" või „optimeerinud""?
„Aga kui palju te seekord ära joonud olete?"
„Aga…"
„VAIT, TE NEETUD PUTINISTID!!!"
Üks hiljuti tekkinud „pere-arsti-anekdoot" ka siia juurde: „"Blondiinide", kaasa arvatud „brünettide blondiinide", sõnavõtud on täiesti lubamatud!"
Edasi aga keskendume, olles juba keskhommikuks Berliinist „nagu naksti" tagasi, „ühel meelel, ühel keelel", hardusega ERR-i erisaadetele: „Stuudios on peaminister!" Alustada tuleb salvestustega vähemalt alates 2021. aasta jaanuarist. Neis saadetes kuuldavate jaburduste nn „kaasaegsetes koolitundides" õpilastele pähe tagumine lisandugu „20 erineva soo" ideoloogia juurutamisele. Kuigi taoline „õppimine" kipub küllap olema aeglane ja raske, sest kogu seda seosetut jampsi, segamini lausvaledega, kuulates kipuvad pidevalt tekkima ju naerukrambid… Aga selliste asjade vastu aitab mõistagi vaid valges kitlis „uuema aja kooliarst/kooliõde", käes süstal, sisuga „koroonavaktsiin"!
Olemegi ringiga loo päris alguses tagasi, kooliteemadel…
Ah jaa, hoidugem alati, sh oktoobrikuus, igas mõttes eemale ka tõenäolisest e-"üleskeeratavast", kunagisest „IRL"-ist!
Hea uus on unustatud vana
Kultuurisoovitus oleks sedapuhku lugemissoovitus. Selleks on Helju Rammo kirjutatud teos „Imekaru", 1977. aastast.
Õnneks on olemas võimalus seda lugeda otse veebist, pannes ülamenüü plussmärgi abil paika endale sobiva teksti suurenduse, liigutada arvutihiirega lehekülge ja vahetada lehekülgi allääre menüü abil.
Siinse loo autor julgeb puhtisiklike kogemuste põhjal kinnitada, et jutuksolev teos kõlbab lugeda nii 5-aastastele kui ka aastakümneid vanematele isikutele!