Jürgen Ligi sõimab tuulikute vastaseid eestlasi üllatuslikult Kremli käsilaseks ja E200 surmatantsu vihtuv Kristina Kallas edendab riigikogu puldist "teaduslikku" soosegadust, ent maailmaruumis liiguvad taevakehad vaikselt, korrastatult ja täiesti sõltumatult meie täielise wabariigi tõmblustest. Taevavaatluseks pakub sisendit astronoom Alar Puss.
Päike paikneb veebruarikuu esimesel poolel Kaljukitse tähtkujus; 16-nda hommikul siirdub aga Veevalaja tähtkujusse.
Päike paistab veebruaris juba rohkem soojaandvalt kui jaanuaris, kuna tõuseb silmapiirist rohkem kõrgele ning paikneb ka kauem silmapiiri kohal (päev on pikem).
Talvepoolitajad
Veebruari juhatab rahvakalendrit vaadates sisse suur talvine tähtpäev, küünlapäev 2. veebruaril. Sel päeval peaks traditsioone arvestades lõpule viima jõuludest alles jäänud õlleriismete tarbimise. Küünlapäeva on üldjoontes peetud kõige põhilisemaks talve poolitavaks päevaks. Tõepoolest, nagu äsja mainitust võibki järeldada, on veebruaripäikese paistel üha suuremad võimalused räästad tilkuma panna. Iseasi, kui räästast pole midagi tilkuda, kuna lund ei ole ega tule…
Talvepoolitajaid on aga vanarahval teisigi. Üks selline on taliharjapäev, 14. jaanuaril. Talve pooleks jagajaks on näiteks peetud ka tõnisepäeva, 17. jaanuari. Läheme nüüd uuesti veebruari, liigume küünlapäevast edasi. Siinkohal võiks märkida järjekordset rahvakalendri tähtpäeva, peetripäeva 22. veebruaril. See tähtpäev on pigem kevade lähenemist märkav, kuna rohukõrred pidavat hakkama „lund vihkama". Sellest hoolimata võiks siit veidi edasi ajas liikudes leida hoopiski veel ühe talve poolitaja, madisepäeva 24. veebruaril. Sest madisepäeval pidada talve pool lund veel taevas olema! Nii et talvepoolitajajd leidub igale maitsele!
Planeedid veebruarikuu öös
Õhtutaevas näeme edelataevas väga heleda Ehatähena säravat planeeti Veenus. Veenus saab kohe pärast Päikese loojangut nähtavaks tuhmi tähetäpikesena, mis muutub kiiresti üha heledamaks. Kui 2–3 tundi pärast Päikese loojumist, seega juba täielikus pimeduses, Veenus ootamatult üles leida, võib tekkida kahtlus, et „nüüd on nad kohal". Tulnukad ikka. Siiski, vähemalt nimetatud juhul saab kinnitada, et tegu pole muu kui lihtsalt meie naaberplaneediga.
Kellel juhtub käepärast olema teleskoop (ehk siis pikksilm), siis läbi selle on Veenus näha punktist suuremana ning vana Kuu sirbi kujulisena (kumerus vasakule poole). Kui aga kasutusel on hea binokkel, siis läbi selle paistab Veenus hoopiski noore Kuu moodi (kumerus paremale poole). Nii et optilise abimaterjali juhtumisi laialdase kättesaadavuse korral saab, olenemata Kuu asukohast, Veenust uurides kujutada ette vaheldumisi nii noore kui vana Kuu vaatamist…
Aga miks siis nii, et vaatepildid on erinevad? Põhjus on selles, et teleskoobid „pööravad pildi ringi", vähemalt enamikul juhtudel on need nii ehitatud. Binoklid on aga kohastatud maapealsete objektide vaatlemiseks. Seetõttu paistab ka Veenus binoklis „õigetpidi". Teleskoopide puhul on aga tihti vaja vaadelda ka päris tuhme tähti ning täiendavad läätsed, mis pildi „õigeks" pööraksid, muudaksid need nõrgad tähekesed või udukogud veelgi tuhmimateks ning võib-olla nähtamatuteks. Tähed on kõik aga nii kaugel, et ka teleskoobiga vaadates on nad ikka punktikujulised, kuigi paistavad siis heledamad kui palja silmaga vaadates. Punktil aga kuju ju ei ole…
Veenus on kuu alguses näha peaaegu 5 tundi pärast Päikese loojumist. Edaspidi siiski vaatlusaeg tasapisi lüheneb: kuu keskel loojub Veenus 4 ja pool tundi pärast Päikest, kuu lõpus ligineb Veenuse nähtavusaeg 3,5 tunnile. Siiski võib öelda, et Ehatäht rõõmustab meid oma suurepärase nähtvausega kogu veebruarikuu.
Veenus paikneb Kalade tähtkujus. Ühegi Kalade tähtkuju tähe heledus ei kannata Veenusega võrreldes „kriitika poegagi"…
Veenus jt heledad planeedid ning päristähed kipuvad meile ehk paistma „kiirtega punktidena" (vt nt pilti Veenusest); kiirte aspekt on optiline efekt, ei enamat. Mida heledamalt täht (või planeet) paistab, seda „suurem" ta näivalt justkui on, samas on kõik planeedid ja tähed palja silma jaoks siiski tegelikult punktvalgusallikad.
Marss, nii nagu jaanuariski, paistab silmapaistva punaka tähena kogu öö, asudes Kaksikute tähtkujus. Heledus, tõsi küll, on jaanuariga võrreldes pisut langenud. Õhtul on Marss näha idataevas, Jupiterist allapool ja vasakul (vt edaspidist teksti).
Ka öö edenedes jääb Marss Jupiterist vasakule poole.
Huvitavaks võiks pidada Kuu möödumist Marsist 9. veebruari õhtul. Kuu alumine serv möödub Marsist vaid 1 kaareminuti kauguselt. Kuna ka silma lahutusvõime on 1 kaareminuti kandis, tähendab see, et Marss sulab silmale vaadates ilmselt Kuuga ühte. Teleskoobi abiga oleks hea asja lähemalt uurida, sest teleskoobi (või ka binokli) nurklahutusvõime on loomulikult suurem kui silma oma.
Jupiter on säramas õhtutaevas Sõnni tähtkujus, saades idakaares nähtavaks vaid pisut hiljem kui Veenus edelataevas. Ka see objekt pole UFO. Planeet on Veenusest pisut vähem hele, samas aga heledam Marsist, mis seega saab nähtavaks omakorda veidi hiljem kui Jupiter. Nii Jupiter kui Marss paistavad öö jooksul palju kõrgemal kui Veenus. Mõistagi, ida pool, alles kerkides, paistavad kõik taevakehad ju madalamal. Edaspidi, läänetaevasse jõudes, on nad näha samuti üha madalamal. Jupiter loojub mõni tund enne hommiku saabumist. Teleskoobiga vaadates on tumedavöödilise Jupiteri lähedal tema neli suuremat kaaslast (mõni võib parajasti planeedi varjus olla). Jupiteri lähistel on kuu alguses näha temast märksa tuhmim, kuigi iseenesest hele täht Aldebaran, kuu lõpupoole vahemaa veidi kasvab.
Ka Saturn on õhtuti madalas edelataevas nähtav, kuid mitte kogu veebruari jooksul. Saturn on umbes sama hele kui tavalised heledamad tähed, kuid siiski märksa vähem silmapaistev kui kolm eespool kirjeldatud planeeti. Teleskoopi kasutades muudab Saturni väga uhkeks aga tema kuulus rõngas, mis tegelikult koosneb lugematust hulgast Saturni väga väikestest nimetutest kaaslastest. Saturn paikneb Veevalaja tähtkujus; selle tähtkuju päris-tähed on aga palju tuhmimad kui Saturn. Planeedi vaatlusaeg aga paraku üha lüheneb: küünlapäeva aegu on Saturn loojumas 3.5 tundi pärast Päikest, hiljem leiab loojumine aset aina kiiremini ja kiiremini. Vaatlustingimused hakkavad üha halvenema ning 19-nda veebruari paiku kaob Saturn ehavalgusse, muutudes seega nähtamatuks.
Õige väheke saab veebruaris näha ka Merkuuri. Planeet ilmub nähtavale 27. veebruari paiku õhtuti küllalt madalas ehataevas (läänesuunal), asudes Kalade tähtkujus. Kalade tähtkuju tuhmid päris-tähed on nendes tingimustes nähtamatud.
Tähti veebruariõhtute taevas
Jaanuaris kirjeldatud heledate tähtede ja tähtkujude, nt Orioni, tõus üle silmapiiri on veebruarikuu õhtupimeduse saabudes üldiselt juba toimunud: nn „talvetaeva tähtkujud" on juba kõik olemas, kui öö saabub. Siiski, kuu alguse õhtutel peame tähistaeva heledaima tähe, Siiriuse, kagusuunalt tõusmise esialgu siiski ära ootama. Vaatame nüüd seda seltskonda veidi lähemalt; lastes neil tähtkujudel kõrgemale kerkida. Talveõhtute taevas heledaid tähti jagub. Ilmselt siit ongi pärit selline, samas liialt üldistav ütlus, et „mida külmem ilm, seda heledamad tähed".
Jaanuari-veebruariööd peaksid ju olema palju külmemad kui oktoobri-novembriööd. Siis asuvad aga lõunataevas õhtupoole ööd teised, tuhmimad tähed ja tähtkujud. Kuigi, juba alates talvehooajast 1987/1988, seega juba tükk aega tagasi, toimus meie talvedega imelik „praksatus": tõelisi talvise ilmaga talvi, kus vähemalt jaanuar ja veebruar on kogu Eestis olnud pidevalt püsiva lumikattega, on mainitud talvest alates ette tulnud vaid küllalt vähestel juhtudel. On esinenud olukordi (sh tänavusel talvel), kus isegi harvadel selgetel öödel annab mõnikord oodata, et temperatuur nulligi jõuaks langeda.
Veebruariõhtutel kulgeb kõrgelt üle taeva seniidi ehk lagipunkti piirkonnast lõuna poole kitsas, muust taevafoonist veidi heledam riba, Linnutee. Ruumilises mõttes kujutab Linnutee endast hiigelsuurte mõõtmetega tähtede ketast, mille sisse ka meie Päikesüsteem koos Maaga kuulub. Kui meie siin Maal vaatame enam-vähem piki selle tohutu ketta tasandit, jääb meie vaatevälja väga suure hulga, kuid samas üldiselt ka ülimalt kaugel paistvate tähtede summaarne tuhm kiirgus. Teistes suundades vaadates tähti nii tihedasti „ette ei jää". Seetõttu meile see heledam riba näha ongi. Linnuteel on ka teine nimetus: Galaktika.
Väga kõrgelt, seniidi ligidalt, läbib Linnutee kõigepealt Veomehe tähtkuju. Nagu juuresolevalt pildilt näha, meenutab Veomees midagi painutatud hobuseraua taolist. Heledaim täht Veomehes, Kapella, on arvestatavalt hele.
Veomehest veidi allpool lõunakaares läbib Linnutee Kaksikute (vasakul) ja Sõnni (paremal) tähtkujude piiriala. Kaksikud ongi tähekaksikute moodi: tähtkuju põhiosa moodustavad kaks rida tähti, üks üleval, teine allpool. Kummagi täherea vasakpoolses otsas on teistest heledam täht. Neist kahest veidi heledam on alumine, nimeks Polluks. Kõrgemal olev Kastor on seega pisut tuhmim. Samas, esimese pilguga vaadates neil suurt erinevust ka ei ole. Kuid Kaksikud muudab sedapuhku eriti uhkeks punakas planeet Marss, paistes Kaksikute heledaima täheobjektina.
Sõnn, Kaksikute naaber Linnuteest paremal, meenutab ehk kõige lihtsamini sellist Sõnni, millel on nelinurkne pea ning „Sõnni silm" on hele täht Aldebaran. Veidi peaks olema märgata selle tähe kergelt punakat tooni. Sõnni kaks pikka sarve on suunatud vasakule poole. Parajasti on ka Sõnn muidugi eriti uhke, sest tähtkuju austab oma kohalolekuga „Päikesüsteemi Nõukogu Planeedivähemuste Ülemkomisar" Jupiter isiklikult, olles ise mõistagi nähtav kui ülimalt hele „täht".
Sõnni parempoolses (läänepoolses) servas asub Taevasõela täheparv. Kujult pisikese vankrikese moodi, on seal kuus või seitse tähte, heal juhul enamgi, palja silmaga eristatavad. Tegelikult sisaldab see täheparv (täpsemini öeldes tähtede hajusparv) mitusada tähte.
Kaksikutest allpool on leitav teine mõningal määral Kastori ja Polluksi kombinatsiooni märkiv tähepaar. Tõsi küll, sedapuhku on ülemine täht märksa tuhmim. Heledama tähe nimetus on Prooküon ja ülemine on Gomeisa. See pisike tähtkuju ise kannab nimetust Väike Peni. Sellest tähtkujust paremal näeme jällegi Linnuteed, mis aga sealkandis läbib üsna tuhmi taevaala. Siiski on ka see omaette tähkuju: Ükssarvik. Ükssarvikust omakorda paremale ehk lääne poole poole jääb Orion. Kes „teab" hoobilt Orioni kohta arvata, et seegi on ülimalt tuhm taevaala, siis tema kohta on omakorda juba mõttekas järeldada, et küllap ta kuulub kaporatuuri (KP) valitsuskoalitsiooni ning ootab infotunnis lausjaburuste pildumise järjekorda. (Infotundide kohta võiks üldse märkida, et seal vastajad sooritavad pidevaid sisseastumiskatseid psühhiaatriakliinikute kinnistesse osakondadesse.)
Orion on tegelikult päris uhke tähtkuju. Antiikmütoloogias kujutas Orion endast kuulsat jahimeest. Kui veidi fantaasiat ka appi võtta, siis näemegi tähtkuju nii: ülevalpool paistavad Orioni kaks õlga. Heledam, vasakpoolne „õlg" on Betelgeus, mis paistab punaka tooniga tähena. Parempoolne on aga mõneti tuhmima tähena paistev Bellatrix. Orioni pead kujutab tuhmipoolne udune objekt. „Udususe" põhjustab see, et tegu on kokku mitme tähega. Levinuim nimetus sellele süsteemile on Meissa. Orioni kaht jalga tähistavad samuti kaks tähte. Vasakpoolne, vähem hele täht on Saiph, parempoolne aga Riigel. Riigel on Orioni heledaim täht, õige pisut heledam ka Betelgeusest. Tähtkuju keskosas näeme kolmest reas seisvast tähest koosnevat Orioni vööd. Vööst omakorda allapoole jääb mõni kehvema heledusega täht, millest keskmine, õigupoolest ka ülemine, on taas udused objektid. Siin oleks hea ka korralik binokkel või teleskoop. Tegu on kuulsa Orioni udukoguga. Udukogu panevad helendama selle sees paiknevad mitu lähestikust tähte. Vahva vaatepilt!
Orioni veidi viltuse vöö sihis edasi allapoole ja vasakule vaadates leiame eriti heleda tähe. Tegu on tähistaeva heledaima tähe, Siiriusega Suure Peni tähtkujust. Heledalt paistvate planeetidega võrreldes on Siirius Veenusest ja Jupiterist tuhmim, kuid samas heledam Marsist ning juba rohkemal määral ka Saturnist. Ei tahaks end jälle korrata, kuid ka Siirius on saanud „kahtlustusi" UFO-ks olemises. Marss samuti. Seegi kahtlusaluste rida pole lõplik…
Heledamad tähed kipuvad vilkuma, eriti „hästi" kipub vilkuma Siirius. Asi on tegelikult Maa atmosfääris, mis on harva väga rahulik ja stabiilne isegi selge ilma korral. Mida heledam on täht ning samas mida madalamal silmapiiri lähistel see paistab, seda rohkem on tingimusi vilkumise tekkeks. Siiriusel on täidetud mõlemad tingimused: on väga hele ja ei tõuse ka väga kõrgele.
Suurt Vankrit näeme veebruariõhtu vältel kirdetaevas „ronimas, rattad ees", üha kõrgemale seniidi suunas. Kaks tagumist (ülemist) ratast sihivad Põhjanaela poole.
Kokkuvõtlikult „loeme üle" ka heledamad tähed hommikutaevas, kui juba valgeks minema hakkab.
Kõrgel lõunakaares särab oranžikas täht Arktuurus Karjase tähtkujust. Arktuurusest allpool ja pisut paremal on nähtav Spiika, Neitsi tähtkuju heledaim täht. Idataevas on samuti päris kõrgel näha Veega. Veegast omakorda vasakul pool asub sellest veidi tuhmim täht Deeneb Luige tähtkujust. Märksa madalamal idataevas paistab Altair. Altair on Kotka tähtkuju heledaim täht.
Kui silmapiir on avar, siis väga madalas kagu-lõunataevas on leitav Antaares Skorpioni tähtkujust; see täht paistab punaka tooniga.
Loodesuunal näeme hommiku eel heledat tähte Kapella, millest juba juttu oli. Kapellast vasakul, päris madalas, näeme loojuma hakkavat hetkel taeva heledaimat „tähte", planeet Marssi, mille lähedal paiknevad samuti eelnevast jutust tuttavad Kastor (ülemine) ja Polluks (vasakul allpool).
Kaks erineva loomuga loomaringi
Täiendava teemaarenduse käimalükkamiseks alustame kerge tagasiastega jaanuarikuusse. 29. jaanuaril kell 14.36 algas Hiina (idamaa) kalendri järgi uus aasta, Mao aasta. Hiina kalendri aastavahetus leiab aset siis, kui toimub talvisest pööripäevast lugedes teine järjestikune kuuloomine. Ning kuuloomine mõistagi just 29. jaanuaril sedapuhku toimuski. See loomaringi meenutav kalendritsükkel koosneb 12 aastast. Iga aasta on mingi looma nimetusega. Eelmine aasta oli Draakoni aasta.
Põhjus, miks selline, just 12-tsükliline aastate loendusring kehtib, on arvatavasti seotud planeedi Jupiter pikaajaliste vaatlustega. Nimelt Jupiteri üks tiir ümber Päikese kestab samuti ligikaudu 12 aastat. See Jupiteri tsükkel tähendab, et selle ligikaudu 12-aastase ajavahemiku järel jõuab Jupiter tagasi umbkaudu samale kohale kinnistähtede ehk päris tähtede suhtes.Sellega seoses on juhtunud, et mõnede, meie mõistes meist kaugel idas elanud rahvaste ettekujutustes tähendas Jupiteri 12-aaastane tsükkel midagi tähtsat. Arvati, et seos on ka igapäevaeluga. Eelnevat arvestades ka siis need „Hiina horoskoobid ja aastad": „sina oled Draakon, kuna sündisid nt. 27. veebruaril 1988". Kuupäev sai siin valitud täiesti suvaliselt.
Toome nüüd võrdluseks teemasse juurde meie „klassikalise", kuid olgu märgitud, et objektiivsetel puhtteaduslikel hinnangutel sama vähe mõtteka; arvuliselt muuseas samuti 12-st tähtkujust ja/või „tähemärgist", koosneva „loomaringi" ehk sodiaagi. Nüüdsel juhul on inimeste tähtkujuliste „aunimetuste" valikul teine taktika. Toome näitena uuesti täpselt sama, kuigi suvalise kuupäeva, st 27. veebruari 1988. aastal. Nüüdset „valikut" kasutades öeldakse, et „sina oled Kalad".
Miks on aga selles Kalade, Vähi, Kaalude, Kaljukitse, Kaksikute jne rivis samuti 12 liiget? Selle 12-liikmelise kamba tekkes on peamisteks asjaosalisteks või „süüdlasteks" Kuu ja Päike. Alustame asjaolust, et ühe aasta jooksul sooritab Maa ümber Päikese ühe täistiiru. Selle teekonna pikkus on 940 miljonit kilomeetrit, ülespoole ümardades aga ligemale miljard kilomeetrit. Vaat sel põhjusel me soovimegi 1. jaanuaril „head uut aastat", kuna ligikaudu üks miljard kilomeetrit on meil koos Maaga jälle täis.
Võiks ju ka nt nii öelda: „Head uut miljardit!" Noh, kuna miljardites liiguvad tihti ka rahasummade väärtused; nt eelmisel aastal „vasakule" kadunud 2.4 miljardit Eesti riigi raha ning see suur summa polnud ometigi ainus aasta jooksul salapäraselt „ärapõletatud" rahahulk. Võrreldes seda siinses kontekstis juba täiesti „tühisena" tunduva ammutuntud 10 miljoniga, siis on vist ikka mõttekam traditsioonilise uusaastatervituse juurde pidama jääda: „Snoovüm koodom, torogijie tavarištši!" Sišn puudut luutše! Sišn puudut vesseleeje!", nagu me kokkuvõtvalt kuulsime oma maa mitmest telekanalist veel ka mulluse kalendriaasta lõppedes…
Niisiis, igal aastavahetustel saab aasta ning samas üks ring ümber Päikese meil koos Maaga täis. (Kuigi, selles osas on erinevus, et tähistamise mõttes „täis" on aastavahetuse aegu mõnigi kodanik ja miks ka mitte, kuid Maa on ikka alati selline nagu ta on…)
Päikese ja Kuu liikumised sodiaagis
Tuleme selle „tavasodiaagi" (Kalad, Kaalud jne) lahtiseletamise juurde tagasi. Kuna me vaatame meie taevas paistvaid nähtusi Maa pealt, siis tundub meile, et hoopis Päike on aasta jooksul tiiru, kusjuures mööda sodiaagi tähtkujusid ära teinud. Siin tuleb mõistagi märkida, et Päikese võimsa heleduse tõttu hajub selle valgus (eriti just sinine osa valgusest!) päeval igale poole, tekitades päevavalguse. Seetõttu tähed ja planeedid Päikesega koos (ehk siis päeval) nähtavad ei ole (Kuu vahel on). Kuid öötaeva tähepildi muutlikkuse tõttu saab tuletada, et Päike liigub just nimelt mööda sodiaaki. Konkreetselt Päikese näiva ketta keskpunkti kujuteldav aastane teerada sodiaagivöös kannab ekliptika nimetust.
Kuu liigub samuti sodiaagivöös. Liikumise käigus muutub perioodiliselt ka Kuu faas. Aasta jooksul jõuab Kuu 12 korda uuesti sama faasini. Siit ongi pärit algidee sodiaagivöö 12 tähtkujuks või tähemärgiks jaotamise kohta. Meie praegu kasutatav ametlik gregoriuse kalender on samast ajendist lähtudes ju samuti jagatud 12 kalendrikuuks. Samas pole need kuud siiski enam otseselt seotud Kuu nähtavuse perioodilisustega. Neid perioodilisusi on nimelt mitu tükki, kuid ilmselt neist tuttavaim meile kõigile on siiski seesama ajavahemik, kus Kuu faas omandab endise väärtuse (nt täiskuust täiskuuni). See vahemik on keskmiselt 29,5 päeva ja seda nimetatakse sünoodiliseks kuuks.
Uurime meie uhket sodiaaki edasi
Sodiaagi tähtkujudega ei tundu asi siiski päris üheselt selge olevat. Kui taevakaardid lahti lüüa, leiame, et Päikese, Kuu ja planeetide teele jääb koguni 13 tähtkuju!
Noh, küllap kõik teavad une pealt, mis on need 12 kuulsat sodiaagi tähtkuju. Paneme siiski siingi selle ringi käima, sest osa rahvast võib astroloogia mittesallimise tõttu ka neist tähtkujudest põhimõtteliselt kauge kaarega ringi käia ning ei jäta puhtalt põhimõtte pärast meelde ka seda tähtkujude „kohustuslikku ostunimekirja". Tähtkujusid sodiaagis loetletakse tavaliselt Jäärast alates vastu kellaosuti liikumise suunda, seega paremalt vasakule (kui vastavaid tähtkujusid ka reaalsest taevast otsima hakata) nii:
Jäär, Sõnn, Kaksikud, Vähk, Lõvi, Neitsi, Kaalud, Skorpion, Maokandja, Ambur, Kaljukits, Veevalaja, Kalad.
„Oot-oot! Kohe ma lähen toon vile ja vilistan!" nagu ütles üks rumal miilits ühes ammuses Meelejahutajas; samuti ka kunagise, arhiivis veel leiduva telesaate „Naeroobika 1" ühes naljaloos. Segadust tekitab siin asjaolu, et loetletud nimekirja sai tõesti 13 liiget. Nüüd on hüva nõu kallis. Mis toimub? Amburi ja Skorpioni vahele on end pressinud immigrant nimega Maokandja.
Tõsi tema on. Jah, tõsi tema on. Tõesti, tõsi tema on. Aga mida sellele lausele veel juurde lisada… Tõsi tema on, midagi peab juurde lisama, muidu pole usutav…
Samad tähed, erinevad tähtkujud
Erinevate heledate tähtede näivate taevaste mustrite kokkuleppeliste piirkondade nimetused ongi tähtkujud. Kuid tähtkujude kokkuleppeline üldarv pole alati olnud ühesugune. Veelgi enam, ka praegu teatakse paljude erinevate rahvaste erinevaid tähtkujusid, mis on aga seejuures välja mõeldud täpselt samade tähtede poole vaadates. Tähtkujud on tekkinud tähtede poole vaatavate erinevate rahvaste fantaasiate tulemusena. Fantaasia on aga eri rahvastel erinev vastavalt sellele, missuguseid inimesi, loomi ja tööriistu jm on keegi rohkem harjunud oma igapäevaelus tundma ja teadma. Ka vanadel eestlastel, nagu teada, olid Eesti rahvaastronoomia mõttes omad tähtkujud, mis üldiselt erinevad enamjaolt nimetuste poolest tänapäeva nn ametlikest tähtkujudest. Lisaks oli eestlaste mütoloogias tähtkujude arv märksa väiksem kui kaasaja tähekaartidelt lugeda võib.
„Ametlik", astronoomide poolt kokku lepitud tähistaevas sisaldab 88 tähtkuju. See loetelu võtab arvesse kogu näiva taevaskera, st ka kauged lõunataeva tähtkujud, mis Eestis kunagi nähtavad ei ole, s.t jäävad meil alati lõunasilmapiirist allapoole. Isegi Eesti rahvamütoloogia oli eri maakondades mõneti erinev. Nii et suurt viga tegemata võiks käesolevas loos ehk nii palju konkretiseerida, et Eesti taevas tunti meie esivanemate poolt tähtkujusid, mille arv oli kuskil 20 ja 30 vahel. Rahvapärimuste uurijad, tuginedes vastavalt lähtehüpoteesidele veidi ehk erinevate eestlaste rahvusgruppide fantaasiate pärimustele, saavad siiski konkreetsemaid numbreid, kuid ometigi pisut erinevaid.
Ka juba mainitud „ametlik" taevas on pärit rahvapärimustest. Siin on aga põhiliselt saanud aluseks Vana-Kreeka mütoloogia. Põhjus on selles, et teatavasti levis praegune Lääne (vähemalt Euroopas praegu jätkuvalt igas aspektis kiirhävinev) kultuur idamaadest kohale Vana-Kreeka kaudu (edaspidi ka Vana-Rooma kaudu; planeetide tänapäevased nimetused on sealt pärit).
Siiski, sodiaagi 12 tähtkuju on enamjaolt veel vanemat päritolu, pärinedes algselt Mesopotaamia piirkonnast. See on praeguse Lähis-Ida idapoolne kant; seal ei suudeta miskipärast juba ammu rahulikult elada.
Praegune ametlik tähtkujude süsteem (88 tk) lepiti kokku 1922. aastal. Tähtkujude ametlikud piirid taevakoordinaatide järgi jagati ära 1930. aastaks. Kokkuvõttes on tähistaeva „seis" selline, et Skorpioni vahele ulatub ilusasti ka Maokandja tähtkuju, mille pindala taevasfääril, tõsi küll, ulatub märksa kaugemale põhja poole kui Amburi ja Skorpioni puhul. On olnud aegu, kui Maokandjat sodiaagi piiridesse ei arvestatud. Praegu aga küll.
Tähtkujudest sodiaagis
Küllaltki sujuvalt nimetatakse sodiaagi tähtkujusid ka sodiaagimärkideks. Nimetame viimaseid edaspidises jutus tähemärkideks.
Tähtkujude ja tähemärkidega seondub aga oluline probleem. Ning see probleem, vabandage välja, on sellist laadi, et kipub igasugustele astroloogilistele ennustustele korraliku miini alla panema. (Selle miini olemasolu, nagu paljud teisedki kogu maailmas, plaanitakse kasvõi tagantjärele arvatavasti rahastada just meie täiesti läbipaistmatu riigieelarve arvelt!)
Paneme tähele asjaolu, et tänapäevalgi tuntud 12-liikmelise sodiaagi idee hakkas rohkem levima suhteliselt ammu, antiikajal. Niimoodi siis vähem või rohkem tänapäeva välja. Milles on aga asi?
Tuletame meelde, et Maa pinda iseloomustatakse koordinaatidega:
pikkuskraadid ja laiuskraadid. Analoogiline süsteem, tegelikult isegi päris mitu, on kasutusel ka tähistaeva eri punktide selgel ja konkreetsel kirjeldamisel, nii et vähemalt kõik astronoomid asjast ühtemoodi aru saaksid.
Üks kujuteldav koordinaatjoon taevas on taevaekvaator.
Kõik selle joone peal (või selle läheduses) asuvad tähed liiguvad ööpäeva jooksul Maa ekvaatori suvalises punktis paikneval vaatlejal üle pea. Tõsi küll, päeval ju tähed ei paista, aga olemas on nad ju siis ka!,
Üks teine tähtis kokkuleppeline joon tähistaevas, millest siin ka juba juttu oli, on ekliptika. See on siis sodiaagiriba läbiv konkreetne, ehkki rõhutame, kujuteldav joon, mida mööda Päike aasta jooksul näivalt oma täistiiru teeb (ruumiliselt võttes liigub tegelikult muidugi Maa, seda oleme ka juba rõhutanud). Piki ekliptikat jaotuvad mõistagi ka kõik 13 sodiaagi tähtkuju. (Jajah, 13, pole midagi parata…)
Taevaekvaatori ja ekliptika pole paralleelsed taevasfääri suurringjooned; nende vahel on nurk. Need jooned omavad aga kahte lõikepunkti. Ühte neist nimetatkse kevadpunktiks, teist sügispunktiks. Miks?
Infotunnis vastatakse muidugi igale küsimusele kokkuvõtvalt nii, et „mis see sinu asi on ja üleüldse, kuidas sa, „vaindlane", julged esitada „mutini jutupunkte???". Katet andvate ning juhataja nimetust kandvate kahtlaste isikute pideva ja palava plaksutamise saatel.
Eeldame siiski tervemõistuslikumat olukorda; kuna ülaltoodud kombel „vastajaga" juhtub tõenäoliselt väga kiiresti umbes sama mis ühe kahtlase laulukambaga, kes näärivanaga valesti suhtles (vt loo lõpuosa allpool). Seega peab vastaja siiski omama respekti küsija suhtes ning olema vastates asjalik. Järgime meiegi seda joont!
Läheme siis teemaga edasi. Taevaekvaatori kujuteldavad punktid asuvad mõistagi Maa ekvaatori kohal. Kahel korral aastas satub taevaekvaatorile ka Päike. Kui Päike on siirdumas taevakera lõunapoolkeralt põhjapoolkera kohale, on kevadine pööripäev; kui aga vastupidi, siis sügisene pööripäev. Kuna Päike aga liigub mööda ekliptikat, siis ongi kevadpunkt ja sügispunkt need kaks lõikepunkti, millest just juttu oli.
Nüüd meenutame jälle seda, et sodiaagi tähtkujude nimetusi hakatakse enamasti loetlema Jäärast. Ju on põhjust ka. Tõepoolest: antiikajal võeti aluseks needsamad meile tuntud sodiaagi tähtkujud, mis samastati ühtlasi tähemärkidega (miks ka mitte, heal lapsel mitu nime) nii, et iga tähtkuju, sel ajal just 12-st tähtkujust koosnevas loetelus, haaras laiuse mõttes piki epliktikat 30 kaarekraadi.
Nagu me juba jaanuarikuust teame, mõõdetakse vahekaugusi taevavõlvil nurgaühikutes. Taevased suurringjooned, mille kujuteldavad tasandid läbivad maakera keskpunkti, on kõik ka 360 kraadi pikkused. Sellised suurringjooned on ka taevaekvaator ja eklipitika. Korrutame nüüd arvu 12 arvuga 30 ja saamegi 360 kraadi kokku. Seega valiti just sobiv, 30 kaarekraadine tähtkujude laius piki ekliptikat! Alguspunkt ehk nullpunkt piki ekliptikat liikudes, oli mõistagi kokkuleppeline, kuid edaspidises käsitluses segaduste vältimiseks range; see tuli ka ära valida.
Kokkuleppeliseks ekliptika nullpunktiks valiti just kevadpunkt; s.o ekliptika ja taevaekvaatori lõikepunkt, milleks on Päikese asukoht kevadisel pööripäeval. Seesama punkt valiti ühtlasi ka parajasti taevas sobivas asukohas olnud Jäära tähtkuju parempoolset (läänepoolset) kokkuleppelist äärt tähistavaks punktiks. Meenutame veel ka, et koordinaate piki ekliptikat loetakse vasakule poole. Nii saame sellise nimekirja:
Jäär (selle parempoolse ääre koordinaat ekliptikal on null; tähtkuju haarab ekliptikal piirkonna 0 kuni 30 kraadi (vasakule poole).
Sõnn (koordinaadid ekliptikal 30 kuni 60 kraadi).
Kaksikud (koordinaadid ekliptikal 60 kuni 90 kraadi).
Vähk (koordinaadid ekliptikal 90 kuni 120 kraadi).
Ning nii edasi. Viimane liige nimekirjas on
Kalad (koordinaadid ekliptikal 330 kuni 360 kraadi).
Kuna ring on täis saanud, vastab nurgale 360 kraadi ühtlasi ka nurk 0 kraadi. Tõepoolest, Kaladest järgmine tähtkuju ekliptikal
ongi jälle Jäär, muidugi mõista!
Maa telje pretsessioon
Kuid kus on siis juba tükk aega tagasi lubatud „miin"?
Me ei ole veel arvestanud asjaoluga, et tähistaevasse vaadates võib esineda mitmeid muutlikkusi. Mõnda neist me juba teame. Üks neist, see mis esimesena silma hakkab, on taevasfääri ööpäevane pöörlemine, kuigi tegelikult pöörleme meie koos Maaga (see efekt avaldub kasvõi selles, et Päike tõuseb ja loojub).
Edasi, Maa liikumine oma orbiidil. See avaldub otseselt selles, et eri kuude lõikes on samal kellaajal tähistaeva pilt erinev. Palju kergemini märkame erinevust aga selles, et Päike asub aasta vältel erinevate sodiaagi tähtkujude taustal; nimelt osa neist tähtkujudest „käivad" üle taevasfääri ööpäeva jooksul kõrge kaarega, osa aga paistavad, kui nad näha on, ainult madalas. Seega: Päike paistab suvepäevadel kõrgel taevas, talvepäevadel aga madalas. Seegi on ju kõigile teada asi. Kas on aga suvi või talv, selle ju määrabki see, kas Päike liigub taevas kõrgelt või madalalt.
Kuid Maa ruumilisi liikumisi võib olla veel. Juhul, kui see oletus on õige, kajastub see ka taevasfääril paistvate objektide täiendavatel liikumistel. Ning nii see ka tõepoolest on. Täiendavaid liikumisi on koguni mitmeid, kuid need ei pruugi kiiresti silma hakata kahel võimalikul põhjusel: mingi konkreetse liikumise tempo võib olla väga aeglane ning liikumise mastaap võib olla ka kokkuvõttes väike. Mõnedel juhtudel kehtivad mõlemad aspektid ning eriti palju neid liikumisi tihti arvestama ei pea. Kuid meie loo kontekstis on siiski olemas üks liikumine, mis pikema aja vältel läheb kindlasti arvesse ja siit kargabki välja meie sõjakas „sõjaprints(„ess"?)", ehk astroloogiline „miin".
Nähtusel on ka ehmatavalt keeruline nimetus: Maa telje lunisolaarne pretsessioon. „Mis jube loom see veel on, kas „mutini" uus salarelv?" küsiksid juhmid „KP-koalitsiooni" esindajad enne põrandale pikali viskumist ja näriliste tavakombe kohaselt seinte äärde roomamist. Ausalt öeldes pole aga usutav, et siinsete asjalike lugejate seas keegi niimoodi mõtleb. Ning hull asi see ju polegi. Lihtsalt on tegu ühega paljudest füüsika terminitest, millega „omavahelises, terminoloogilises keeles" võimalikult lühidalt võetakse kokku teatud konkreetseid looduses toimuvaid protsesse. Analoogiliselt ju nt arstid ja farmatseudid suisa puistavad igatsugu arusaamatuid termineid. Seda mõtet võib üldistada ka teise aspektini: füüsikat võib kõrvalise pilguga vaadelda umbse, täiesti arusaamatu valemitepuru näivalt lõputute ridadena; mõned, samuti päris keerulised laused nende vahel. Sellised on paraku ka enamus kõrgkooli füüsikaõpikuid ja loengud paraku samuti… Kuid muidu ka ei saa: ilma valemiteta võib küll teadust seletada, kuid mitte teadust teha. Paraku.
Nojah, olgu, meil on siis parajasti käsitlusel üks nähtus, olgu see veelgi lühemalt kirjutades lihtsalt pretsessioon. See kujutab endast Maa pöörlemistelje sihi teatud kindlal viisil muutlikkust maailmaruumis. Maa pöörlemine ja ka Päikese ümber tiirlemine seda sihti ei muuda. Kuid Päikese ja Kuu külgetõmbelisel ehk gravitatsioonilisel koosmõjul esineb täiendav, küllalt suure mastaabiga, kuid samas väga aeglaselt toimuv Maa telje sihi muutlikkus. See efekt ei too kaasa seda, et Maa peal mõõtes hakkab põhjapoolus ringi reisima. Selles mõttes ei muutu siin midagi. Geograafiline põhjasuund jääb ikka sinna, kus ta on, samuti lõunasuund ja kõik muudki suunad.
Põhjanael polegi alati „nael"
Kuid aastatuhandete jooksul muutub Maa kujuteldava pöörlemistelje kujuteldava pikenduse siht tähistaeva suunal. Praegu võime, isegi aastasadade lõikes, uhkustada, et põhjasuunda on iseloomustamas suhteliselt hele, kuigi mitte ka hirmus hele täht Põhjanael. See tähendab teisisõnu, et põhjapoolusel taevast uurides paistab Põhjanael alati pea kohal.
Ka Eestist vaadates on Põhjanael küllalt kõrgel, ligikaudu 60 kaarekraadi kõrgusel (teatavasti asub taevasfääri lagipunkt ehk seniit 90 kraadi kõrgusel). Kuid siiski on Põhjanael ka meilt vaadates pidevalt põhjasuunda näitamas. Põhjapoolusel olija jaoks peabki ta pea kohal olema, sest suunad ehk ilmakaared jooksevad seal ju kokku. Põhjus: põhjapoolusel on kõik suunad lõunasuunad!
Kuid tuhandeid aastaid varem ja ka hiljem ei asu ega asunud Põhjanael Maa pöörlemisetelje pikendusel. Seega lakkab see täht ajapikku kauges tulevikus Maa elanikele põhjasuunda osutumast. Asi pole siiski lootusetu: ka siin on tegu teatava ringliikumisega, nii et ümmarguselt 26 000 aasta pärast saab Põhjanaelast jälle oma nimetust õigustav täht. Tõsi küll, meie jaoks on see liialt pikk periood.
Sama nähtus avaldab end ka teisiti. Muuseas, ärme praegu arvestame tähtede veelgi aeglasemana tunduvaid omaliikumisi, nii et võime eeldada seda, et pretsessiooni liikumistest võtab osa meie näiv taevasfäär tervikuna; tähtkujude vastastikused asendid ja tähtede asendid tähtkujudes ei muutu. Kui Põhjanael aga aegapidi põhjasuunast „irdub", tähendab see ka teiste tähtede taevakoordinaatide muutumist. Ühe aspektina toob see kaasa selle, et mitmeid tuhandeid aastaid praegusest ajast hiljem ei nähta Eestis enam mõningaid praegu nähtavaid tähtkujusid lõunataevas. See-eest aga teatud osa praegusajal nähtamatust lõunataevast saab meil vaadeldavaks. Näiteks saab Eestis nähtavaks ka kuulus Lõunaristi tähtkuju. Tõsi küll, erinevatelt sageli esinevast arvamusest ei asu praegugi see pisike tähtkuju siiski taeva lõunapooluse kohal. Üldse, Põhjanaelaga samas heleduse mastaabis „lõunanaela" praegu polegi.
Tähtkujude ja tähemärkide probleem
„Oi-oi-oi! Ha-ha-haa! Kas horoskoobi-miin läks jälle kaotsi? Sa vist ikka kardad astrolooge?" hüppab keegi Kiire moodi tegelane jalalt jalale. Vastused neile küsimustele on järgmised. Ei läinud. Mis neist ikka karta.
Vaatame nüüd olukorda ekliptikal ja taevaekvaatoril. Ikka seoses selle pretsessiooniga. See paneb ju taevakoordinaadid, ehkki korrapäraselt, muutuma. Koordinaadid lepiti kokku umbes paari tuhande aasta taguse seisuga. Kuid see on juba arvestatav ajaline vahemik. Vaatame jälle nt Jäära. Eeldame (kuigi see aspekt polegi siinkohal oluline!), et see tähtkuju on samasuguse näiva kujuga kui kauges minevikus. Nii on ka teiste tähtkujudega. Kuid kui teha pisut vaatleja-astronoomi tööd, teisendades nähtu ka päevasele taevatähtede „seisule", teeme huvitava avastuse. Kevadisel pööripäeval, kui Päike satub otse ekvaatori kohale, asub ta kevadpunktis, sest nii on see punkt defineeritud ehk „paika pandud". KUID: kevadpunkt ei asu enam sugugi Jäära tähtkuju parempoolsel ehk läänepoolsel piiri (ühtlasi siis Kalade tähtkuju vasakpoolse ehk idapoolse osa piiril).
Paneme tähele! Kevadpunkt asub kaasajal Kalade tähtkujus, kuid hoopis selle parempoolse ehk läänepoolse piiri läheduses!
Arvestame veel ka seda, et kaasaja ametlikud sodiaagi tähtkujude laiused piki ekliptikat pole võrdsed (30 kraadi). Nii et mõni tähtkuju „laiutab" sodiaagil rohkem, mõni vähem. Kõige suurem ulatus piki sodiaaki on Neitsil, kõige vähem ruumi on seal aga Skorpionil. Kokkuvõttes võib aga ligikaudselt öelda, et tähtkujude ja tähemärkide asukohad taevas on praeguseks umbes ühe tähtkuju võrra nihkes! Ning aja kulgedes see erinevus üha kasvab: veel paar tuhat aastat praegusest hiljem on asjalood nii, et näiteks Jäära tähemärk vastab juba Veevalaja tähtkujule.
Tuleme tänapäeva tagasi. Kuhu me siis välja jõudsime? Kui lähtuda „tähemärkidest" (nüüd on neid mõttekas juba jutumärkidega narrida), siis, olles kuulnud et nt Kuu on täna „Jääras" ja minnes õue vaatama ning eeldades tähtkujude tundmist, siis avastame Kuu säramas hoopis Kalade tähtkujus!
Nii on ükskõik millise sodiaagivöö naabertähtkujude paariga ja ükskõik, kas jutt on Päikesest, Kuust või mingist planeedist.
Oma silma kuningaks võttes võime seega öelda nii, et vastav „sodiaagil rändaja" on küll õiges tähtkujus (seal kus ta parajasti paistab), kuid tähtkujule mittevastavas, seega vales „tähemärgis"! Teisisõnu siis vales sodiaagimärgis.
Kuid just nende valede „tähemärkide" järgi koostatakse horoskoope! Siin see „miinilugu" seisnebki. Kuidas saab väljamõeldiste tasemel järgi miskit konkreetset koostada? Peale riigieelarve muidugi.
Kuid mõistagi, kes tahab horoskoope uskuda, leiab igas neist alati mingi osa, mida uskuda. Selles see psühholoogiline põhinõks ongi.
Horoskoopidest
Horoskoope tehakse lihtsamaid ja keerulisemaid. Üldiselt on selle trikitamise lihtsustamise jaoks tehtud mitmeid arvutiprogramme. Kavalam astroloog näitab tõsiseltvõetavuse huvides enda ilusate lugude taustal astronoomide tehtud taevamehaanika arvutusi ning tõesti, uskujate ring kasvab. Kui tuua mingi suvaline võrdlus, siis kunagi suhteliselt hiljuti üks siitkandi kuju ju ka marssis Ämari lennuväljal võõraste lennukite baasi taustal ja kiitles, kui kõva mehike ta olevat. Kuigi sellised äbarikud mehikesed elutsevad tegelikult männikus, nagu laulusalmgi ütleb.
Aga mis seal ikka. Vaatame asjale niimoodi, et meie kaasaja üha enam hullumeelseks keeratavas maailmas on horoskoobid küllaltki süütu hobi, et nendesse uskuda. Kellele need meeldivad, noh, pole hullu, mis seal parata, las need siis meeldivad. Ega seegi hobi inimest halvemaks tee.
Horoskoopidesse ei kirjutata ju (vähemalt enamasti mitte), et vastsündinut on kunagi tulevikus põhjust nimetada poliitoravaks või mõneks muuks kahjur-näriliseks. Äkki aitabki mõni horoskoop juhtumisi mõne otsuse tegemisel. Paha on muidugi see variant, kui horoskoobi ajel mingi hea plaan realiseerimata jäetakse. Kuid olgu, peaasi, et tuju ja tervis oleksid head. Küllap siis tuleb muugi.
Iseasi on aga horoskoobikaupmeestega, kes oma teenusi kopsaka raha eest pakuvad. Vaat siin on küll kuri karjas. Selliste asjadega ei tohiks küll raha teenida. Kuid siingi saab kasutada üldistust, et põhiline „raha teenimine" käibki ju üleüldse igasuguste pettuste ja röövimiste, mitte ausa töö tegemise kaudu. „Liialt väikese mastaabiga" sulid saavad aga üldise häbistamiste saatel karistused. Enamgi veel: nii mõnigi süüdimõistetav pole üldse milleski süüdi. Küsimus: kustkohast on alguse saanud kõik kasvõi tänapäeval tuntud monarhiad? Ikka sellest, et iga selle ja tolle kuninga mingi põlvkonna tagused esivanemad (kui mitte nemad ise) on kunagi korda saatnud eriti mastaapseid seatempe. Karistuse asemel on aga saadud aupaiste, mis on koguni pärilik.
Nojah, horoskoobid. Neid saab teha mitmel viisil. Üks lihtsam variant ongi selline, mis võtab arvesse vaid selle, millise „tähemärgi" taustal Päike siis asus, kui inimene sündis. Asi on ju paraku nii, et argielus tavainimene need kaks mõistet, tähtkuju ja „tähemärgid", siiski samastab. Teeme meie kah nüüd sellise „lihtsustuse".
Ikkagi on jama majas: see 13. tähtkuju ehk Maokandja.
Seda arvestamata on ju lihtne: loeme kuupäevad ning tähtkujud või märgid üle ning saamegi selle ammutuntud tähtkujude ja kuupäevade vastavuse. Võttes nüüd siiski arvesse hoopiski kaasaegse tähtkujude jaotuse, samuti sh selle, et Päike paikneb Maokandja taustal 30. novembrist 18. detsembrini, siis, tuleb välja, et vähemalt äsjatoodud piirikuupäevadest „seespool" sündinud inimesed on ju Maokandjad! Ka siinse loo autor võib muuhulgas sellega uhkustada ja kiidelda, et „minu kui Maokandja kohta horoskoope polegi!" Tegelikku vahet muidugi pole mingisugust…
Isegi see pole oluline, et „oma tähtkuju" tuleks valida piki sodiaaki (ekliptikat). Sageli olen soovitanud nõu küsima sattunutelt „oma" tähtkujuks valida nt Suure Vankri. Eestis on see loojumatu, ilusa kergelt äratuntava joonisega, hea üles leida, sõpradelegi näidata… Kaks tagumist, aisatähtedest kaugemal olevat Suure Vankri tähte näitavad oma nurkvahekauguse mõnekordse mõttelise pikendusega alati Põhjanaela suunas (see täht on nendega võrreldes umbes sama hele). Täiesti praktiline abi põhjasuuna määramisel. Põhjanael ise on Väikese Vankri otsmine aisatäht. Kuid Väike Vanker on väiksema pindalaga ja enamike tähtede puhul ka küllalt väikeste heledustega; seega pole Väike Vanker nii pilkupüüdev kui Suur Vanker.
Vahekokkuvõte
Sodiaakide temaatikat alustades sisse toodud idamaade loomaringi horoskoobi lähem olemus jäi pikemalt praegu käsitlemata, kuid eks siingi ole põhiosa ikka „kunstimeistritel".
Kuid miks ka mitte…
Igal juhul: head alanud Mao-aastat! Kas selleks oli tõesti vaja vahepeale nii pikka arutelu? Kuid veidigi midagi looduses toimuva kohta arutleda sai ehk ikka. Loodetavasti pisutki erinevas laadis võrreldes infotundides toimuvaga.
„Mitmekesisus rikastastab!"
Loo lõpupoole ehk ka pisut sellest, mis on range tõsiteaduslikkusega veidi vähem seonduv.
Kunagi olla saanud üks seatempude tegemise kommetega „süvariiklane", Ossermanni Oskar, tehtud teenete eest auhinnaks Aafrika-reisi, kuhu reisiline lõpuks ei sattunudki. Põhjuseks kujunes asjaolu, et „Aafrika" tuli Oskari-onklile ise juba keset Euroopat vastu. Konkreetseks takistuseks reisil sai see, et veel ühes Euroopas säilinud piiripunktis lobises Oskar välja reisi sihtriikide nimed: Nigeeria ja Niger. Kõigele pani punkti mainitud riike läbiva Nigeri jõe, kus Oskar paadimatka teha kavatses, otsene nimepidi nimetamine. Kuid piiripunktis, nagu igal pool mujalgi, toimetasid vabalt oma toimetusi Aafrika poolt „Euroopa-matkale" tulnud isikud: kohapeal puhkes kohutav tohuvabohu koos üldise jubeda kaklusega stiilis „kõik kõigi vastu". Nii ei jäänudki vaid hädavaevu pääsenud Oskaril muud üle kui üritada vähemalt kuidagimoodi koju tagasigi saada…
Isegi see, kuskilt alles poolelt teelt koju tagasipöördumine kulges läbi suurte vintsustuste. Kuid pole halba heata: varasemad nurjatud harjumused jätsid Ossermanni Oskari maha ning Saulus muutus sedapuhku Pauluseks tagasi…
Kuid Aafrika-reis võib mõnikord ka „korda minna". Nii kulgevad (ikka vaid kunstilise vaatenurga, mitte dokumentaalloo mõttes) asjaolud ühe teise Euroopa mehega; kuskilt „Prantsuse Maalt". Siiski, see „kordaminek" realiseerub üpris omapärasel kombel. Aafrikas liblikaid taga ajades satub reisiv seltsimees ootamatult spionaažis kahtlustatuna inimsööjate jõugu küüsi, mille pealik (Mr. Cannibal) viskab ta kentsaka mõtte ajel enda haaremisse. Algul meeleheitikult ning korduvalt klanni irvitavalt pealikult enda ellujätmist ja minnalaskmist asjatult palunud liblikapüüdja; olles aga 8 päeva hiljem muuseas 20 kilo kaotanud, palub siis endise või koguni kasvanud meeleheitlikkusega hoopis seda, et tüdinud pealik tal jääda laseks, kusjuures ellujäämise küsimus pole mehel siis enam üldse oluline. Selle ahastava palve lõputu kordamisega lugu siis lõpule jõuabki… Loo täpne lõpp jääb siiski veidi „õhku rippuma". Kui veab, siis „lõpp hea, kõik hea". Kuid mis siis on õieti see „hea"? Kogu seda „reisilugu" kirjeldabki järgnev laululugu.
Kui aga eelnevast loost ajendi saanud teemat veidi edasi arendada, siis siit võiks tuletada praktilise tulevikusoovituse teatud, nüüd juba kindlasti ühe-otsa „Aafrika-reisideks", ka praegusaja Lääne, sh Eesti, „eutanaasia-saatanatele", kes kaasinimesi „nende endi soovil" hävitada tahavad; serveerides veel lisaks seda sooritatavat genotsiidi „halastaja-süsti" vabatahtlikult kohustuliku „teenusena". Palun väga, hävitagu, kuid alustagu ja ka lõpetagu nad selles tegevuses iseendiga. Haaremitesse paigutamine on sealjuures kindlasti ülearune ajakulu; seda tuleb kindla peale klannipealikutele kaasaantavates märgukirjades toonitada! (Muidugi, Aafrika ja kannibalid jm on siinkohal vaid kujundlikud terminid.)
II
Kuid samast laululoost, mida äsja kuulsime, on olemas ka teine tuntud, kuigi meie jaoks jällegi võõrkeelne versioon, sedapuhku mitte prantsuse, vaid inglise-saksa segakeeles. Seekord on reisimeheks (ühtlasi „Mr. Cannibaliks…") hoopis Keenia kandi aafriklane , kes siirdub Euroopasse Geeniuseks saamise eesmärgil „õpirännakule". Õppida on (üli)koolides aga kohutavalt palju: lisaks bioloogiale ja anatoomiale (!) ka seda, kuidas „inimese moodi" süüa, kraanikaussi kasutada jne. Juhtub isegi selline ime, et teadmistega tuubil täidetud „Aafrika poeg" siirdub kodumaale tagasi. Siit on ka meie kanti väga-väga paljudel hiljuti sattunutel, olenemata lähteriigist, kohustuslikku eeskuju võtta. Kindlasti muuhulgas ka ida poolt üha juurde sisseveetavail.
Kuid meie tubli afrotudengi „euro-õpirännakust" pole aga ometigi erilist kasu, sest (üli)õpilasele ei jää kokkuvõttes õpitust meelde absoluutselt mitte midagi. Tõsi küll, daamidega teatud moel „suhtlemine" on „päevitunud poisil" siiski juba varasemast tuttav asi; huvitavaid tutvusi lisandub ka teisel pool Vahemerd.
Astronoomiline aspekt sisaldub pisut samuti loo selles variandis, kuna veidi on mängus ka Kuu Keenia kohal; point on siin selles, et vähemalt seda, et Kuud hüütakse Kuuks, paistab kohalikul uusharitlasel siiski imekombel teada olevat. Võib ehk lisaks loota, et heal juhul on sellel hariduses kõrgele pulgale jõudnud isikul teada ka asjaolu, et öö on siis, kui on pime… Paneme kontrolli mõttes tähele, et eelmise verisooniga võrreldes on allpool tõesti erinevad sõnaseaded.
III
Samast loost on olemas ka eestikeelne variant seoses „Kukerpillidega". Omakorda selle versiooniga seoses võiks ehk hea sõnaga meenutada meie mitte just ammu olnud põnevaid kohtumisi näärivanaga; tuli ju uus aasta.
Aga mis neist näärivanadest, muidugi ka jõuluvanadest, ikka narrida. Täitsa toredad „vanad" ju: jagavad meile kingitusi (v.a juhtudel, kui keegi neid tõesti meelega päris vihale ajab ning seda pole ju tarvis teha).
Muidu aga… „euroopalike väärtuste" mõttes… täitsa imelik, et „sm Kannibal" kui "uusim uusväärtuste esindaja" kogu oma „harjumuste" au ja hiilguse komplektis, pole veel meie ametlikku „AK-propagandamasinasse" eriti jõudnud. Aga küllap jõuab, küllap jõuab… Küllap jõuab ka mõni selle ala konkreetne „esindaja" enne meie elu-olu tagasi normaalsesse suunda tagasi pöördumist saada mõneks tulevaseks… noh, väliskomisjoni järgmiseks esimeheks näiteks (välisministri väärikas amet kõlbab kah). Kestvate kiiduavalduste ja ovatsioonide saatel.
Kampsunimehe kampsun on erilise pidulikkuse puhul lillatooniline. „Pastla- ja kandletädi" teeb postitantsu; vähemalt üritab teha, kuid isegi „päris-meestes" see huvi ei tekita. Siseasjade rahvakomissar teeb solidaarsusest 10 kükki; juba esimene jääb pooleli. Õiguskantsler viib vastvalitule ka kimbu lilli. Kuid lilled on ju paraku vaid taimetoit. Seega vastvalitud järjekordne „eriti laitmatu välis-esimees", vaatamata tema poolt kohapeal kiirelt ära süüa proovitud lilledele (vt juurdelisatud pildimaterjali), peab tseremoonia järel ikkagi näljaseks jäänuna siirduma tänavatele maitsvamaid palasid varitsema. Lisandub ka nördinud valjuhäälne tõdemus, et tema kui kannibali euro-inimõigustega polnud tseremoonial üldsegi arvestatud! „Noh, pole viga, küllap uuel tseremoonial saab seegi viga parandatud," lohutavad kaasnärilised.
Kuu faasid
Loodetavasti oli lugupeetud lugeja kannatlik ning luges siiamaani välja. Kerge preemia korras lisaks lõppu ka Kuu faaside loetelu veebruaris.
Esimene veerand: 5-ndal kell 10.02
Täiskuu: 12-ndal kell 15.53
Viimane veerand: 20-ndal kell 19.32
Kuulooomine: 28-ndal kell 2.45
Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h)
Lõpetuseks parandus seoses jaanuarikuus olnud lausega Tähetorni Kalendri kohta. 2025. aasta Tähetorni Kalender ilmub veebis, kuid mitte enam trükiversioonis.