"Peale igasuguseid dialooge, suurt sallivust ja kompromisse, pole suurem osa usklikest enam võimelised seisma vastu rõhumisele," kirjutab inglise keele õpetaja ja toimetaja Auguste Meyrat portaalis The Federalist.
Kanada New Brunswicki provintsi karme Covid-19 piranguid järgides lubab peapiiskop Valery Vienneau missale ainult täielikult vaktsineeritud inimesi. Kuigi provintsis on covidisse surnud vähem kui viiskümmend inimest (elanike arv on seal ca 800 000) ja massisegregatsiooni rakendamine rikub selgelt inimeste vabadusi ning võrdse kohtlemise reegleid, siis nii valitsus kui Kirik mõlemad leiavad, et igati arukas tegu on sundida inimesi ennast vaktsineerima ning sedasi väidetavat piirama viiruse levikut.
Teise uudis räägib, kuidas paavst Franciscus kritiseeris avalikult ühte anonüümset katoliku telekanalit (ilmselt EWTN), nimetades seda "saatana kätetööks". Telejaam kritiseeris paavsti ja isegi Vatikan esitas sellele vastavasisulise ametliku protesti.
Vaatamata paavsti kriitikale on nimetatud telejaam olnud nii suurepärane usu kuulutamise kui usklikele õpetuse jagamise kanal. See tekitab ainult imestust, kuidas paavst mõistab kõige karmimate sõnadega hukka ühe katoliku telekanali ja samas kiidab takka Hiina kommunistide totalitaarsele ning vägivaldsele režiimile.
Mida on neil kahel uudisel ühist peale selle, et need puudutavad katoliku kirikut? Need mõlemad on ühe nähtumuse, mis laastab nii kirikut kui pea kõiki teisi arenenud maailma poliitilisi- ja kultuuriorganisatsioone, tulemus, milleks on surmav ükskõiksus.
Väljend "surmav ükskõiksus" on pärit katoliiklasest autori Eric Sammonsi raamatust, milles ta kirjeldab, kuidas kirikust, mis kunagi oli suur ja mõjukas praktiseerivate kristlaste kogukond, on tänaseks jäänud järele õõnes kultuurijäänuk, mida juhivad elust võõrdunud 2. Maailmasõja järgsel õitsenguajal sündinud inimesed. Raamatus kirjeldatakse, kuidas kirikujuhid võtsid 1960. ette radikaalseid meetmeid eesmärgiga "avaneda" erinevatele vaatepunktidele ja praktikatele. Sellise "avanemise" tulemuseks oli olukord, kus kirik muutus "ükskõikseks" ka kirikuvaenulike mõttesüsteemide suhtes.
Sammons osutab, et katoliku õpetus iseenesest on jäänud samaks, kuid selle rõhuasetused on muutunud märkimisväärsel viisil. Katoliiklased ei kuuluta enam maailmale oma usku, nad peavad kõigiga kahepoolseid dialooge.
Katoliiklased ei pea ennast enam teistest maailma uskudest ja asjadest erinevaks, vaid täna otsitakse maailmarahu ning ühise mõistmise nimel ühisosa kõigega. Enam ei rõhutata, et pääsemise saavutamiseks peab olema Kristuse jünger; täna räägitakse oma südametunnistuse ja armastava (ning märkimisväärselt leplikku) Jumala järgimisest.
Nagu kellavärk tõi selline rõhuasetuste muutumine kaasa relativistliku mõttelaadi, mis räsib katoliku kirikut rohkem kui kuus aastakümmet hiljemgi. Kui põhimõtteliselt kõik religioossed praktikad viivad taevasse, kui kõik inimesed on põhimõtteliselt head ja kõik religioonid põhimõtteliselt tõesed, siis tegelikult ei ole inimeste käitumise muutmisel ja millegi suhtes kindla seisukoha võtmisel mõtet. Selle tõttu on langenud vaimulikuameti populaarsus ja soov usku kuulutada, kirikus käijate arv on kokku kukkunud ja suurem hulk katoliiklastest, kes oma usku praktiseerivad, on selle osas tihti eksiarvamusel.
Tänase päeva seisuga ei erine katoliku kirik väga palju tavalisest heategevusorganisatsioonist või vabaühendusest. Kiriku juhid ja esindajad koguvad raha, korrutavad papagoide kombel pahempoolsete globalistlikke jutupunkte ja on seadnud omale udused eesmärgid olla kena ning "teha maailmast parem paik". Nagu suurema osa tänaste heategevusorganisatsioonidega, tekitab selline lähenemine rohkem ohvreid kui päästab abivajajaid õnnetust olukorrast ning neid võimestab.
Sedasi me oleme jõudnud olukorrani, kus lipitsev peapiiskop käitub vaktsineerimata katoliiklastega kui pidalatõbistega ja paavst tunneb muret rohkem oma isiku vastu suunatud kriitika kui kiriku ohtliku hääbumise pärast. Loomulikult on selline olukord ustavate katoliiklaste jaoks demoraliseeriv.
Kui keegi arvab, et tegemist on ainult katoliiklaste probleemiga, siis selline surmava ükskõiksuse dünaamika on võimust võtnud kõikjal ja see on alguse saanud ühel ajahetkel. Peale kahte õõvastavat maailmasõda ja neile järgnenud Külma Sõda astusid poliitilised ja vaimsed juhid julge sammu, ning hakkasid ehitama sildu, kiskuma maha müüre ja edendama teatud laadi universalistlikku maailmakorda, kus kõik maailmavaated on aktsepteeritavad ja iga vastuolu (ehk teistsugune arvamus ning mittenõustumine) neutraliseeritakse. Paradoksaalselt sai algselt vabameelsetest ja kõike lubavatest ideedest samm-sammult üha totaalsem maailmakord.
Kuigi selline lähenemine on vähendanud väliste (ja suurendanud sisemiste) konfliktide hulka, on sellega käinud kaasas endateadmuse (identiteedi) täielik lahustumine. Lõpmatuseni avatud meelega olemine kõlab hästi niikaua kui lõpuks mõistetakse, et selline suhtumine teeb võimatuks olulistes asjades seisukoha võtmise. Gilbert Keith Chesterton leidis ligi sajand tagasi: "Ainult avatud meele omamine ei tähenda mitte midagi. Eesmärgiks on meele avamine viisil, nagu keegi avab oma suu ja paneb selle kinni, kui seal on midagi toitvat."
See on viis, kuidas leplik ükskõiksus muutub surmavaks. Peale nii suurt hulka dialooge, sallimist ja kompromisse, pole suurem osa inimesi enam ennast võimelised rõhumise eest kaitsma. Iga äärmuslane, kes teeb piisavalt kõva häält, või on piisavalt võimukas, võib neid käskida käituda terve mõistuse ja moraali vastu, sest nad pole kunagi näinud aega kui see oleks olnud kuidagi teisiti. Peale seda, kui on nõustutud nii suure hulga vastuoluliste ideedega, ei oska inimesed enam öelda "ei" ja ust enda tagant sulgeda.
Normaalse vastupanutahte tagasisaamiseks on üksikisikutel ja institutsioonidel vaja saavutada teatud eripärasuse tase. Inimesed peavad võtma vastu ideed, mis tähistavad headust, tõde ja ilu ning kindlameelselt tõrjuma vaateid, mis neile standarditele ei vasta.
Selline lähenemine nõuab pingutust, tarkust ja julgust. Meid on varasest lapsepõlvest treenitud kõige ja kõigiga nõustuma ning vältima vastuolusid, kuid võrreldes ühte uskumuste komplekti teisega, tuleb meil lõpuks võtta seisukoht.
Oma väärtustele ja uskumustele kindlaks jäämine on tänases maailmas üha keerulisem, seda veelgi enam kõikehõlmava tsensuuri, võltsuudiste ja ajupesu tõttu. Kuid selle juures peab saama ka aru, et sellise eriarvamuste lämmatamise taga on eelkõige rumalus ja kõhklused. Jah, selline määratlus puudutab isegi austusväärseid vaimulikkonna liikmeid, paavst Franciscust ja peapiiskop Vienneaud, kes oma "kõrge" moraali ja vaimse autoriteediga noomivad kaabeltelevisioonivõrke ning karistavad vaktsineerimata katoliiklasi.
Omakorda tähendab see, et endas rohkem kindel, paremini informeeritud konservatiivide pool võib oma seisukohtadele kindlaks jäädes selle lahingu võita. Täna on selleks viimane aeg ja panused pole kunagi varem olnud suuremad. Usklike jaoks võib see olla lahing, mis päästab nende surematud hinged, teiste inimeste jaoks on see võitlus tsivilisatsiooni kui sellise eest.
Toimetas Karol Kallas