Minu jaoks on Eesti NSV lipp olemuslikult vastik, sümboliseerides okupatsiooni ja selle põlistamist, vabadusetust, inimväärikuse mahasurumist ja kollaboratsiooni nõukogude võimuga. Ent ka Smuuli bareljeef ise on agressiooniaktide ja inimsusevastase kuriteoga seotud sümboli eksponeerimine avalikus ruumis viisil, mis neid tegusid toetab või õigustab, kirjutab lipuaktsiooni algatanud kirjanik Andres Aule.
Eesti NSV punalipu rippumine Tallinna linnaruumis 2023. aastal ei ole normaalne. Kuid normaalsusest väljumine peaks olema mõistetav, kui tegu on protestiva kunstilise viitega sellele, et samas linnaruumis ripub bareljeefne auavaldus küüditamises osalenud hilisemale kompartei keskkomitee liikmele ja mõnigi peab seda, erinevalt lipust, täiesti normaalseks.
Kui lipu ülespanijate fotod politsei palvel meedias avaldati ja üks kahest osalisest otsustati ilmselt poliitilistel eesmärkidel meedias avalikustada, ootasin, et ka mind nendel fotodel tuvastatakse. Meie jaoks ei olnud oluline oma isikuid avalikustada, kuid olime selle võimalusega arvestanud. Oma nägu ma lippu heisates kaamerate eest ei varjanud.
Praegu tekkinud avalik poleemika – tänu kirjanike liidule ja politseile ulatuslikum, kui oskasime loota – oli kavandatud aktsiooni üheks osaks, nii-öelda teraapiliseks kirumiseks või sõimuks, mille kaudu saavad punase frustratsiooni välja elada, heiskajate kaela ajada, ühesõnaga punase minevikuga lõpparve teha need arvajad, kel on sellega oma eriline suhe. Rõõm näha, et seda võimalust on innukalt kasutatud. Küllap mõnigi neist arvajaist on ise kunagi korduvalt sama lippu heisanud, kirjas komsomolikomiteele asise tõsidusega Leninit tsiteerinud või muul viisil parteilist karjääri teinud. Saan nüüd pikendada avalikku tähelepanu sellega, et lisan oma selgitused.
On arvatud, et Juhan Smuuli bareljeefi ei saa Tallinna Harju tänava elamu ja kirjanike liidu asukoha seinast lahutada, sest Smuuli kuju on – nagu on öelnud kirjanike liidu esimees Aleksejev – „justkui selle maja osa", kirjanike liit kui „organisatsioon oli läbini punane ja see bareljeef on osa ajaloost ning seda nüüd eitada oleks kuidagi kahepalgeline". Sellelaadsetel põhjendustel otsustati kevadel bareljeef seinale alles jätta.
Niisamuti ei ole võimalik lahutada Juhan Smuulist tema elutööd, mis seisnes peale muu ka nõukogude võimu teenimises ja toetamises nii kirjaniku kui ka funktsionäärina, sealhulgas nõukogude okupatsioonivõimu kandjana EKP keskkomitees, ENSV ja NSV Liidu ülemnõukogudes.
Nagu ajakirjandusest võis lugeda, on politsei alustanud 22. juulil kirjanike majale ENSV lipu heisanute vastu menetlust karistusseadustiku paragrahvi 151-prim „Rahvusvahelise kuriteo toetamine ja õigustamine" alusel. Selle paragrahvi kohaselt on karistatav agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalik eksponeerimine neid tegusid toetaval või õigustaval viisil. Pealkiri annab lisavihje, et mõeldud on rahvusvahelisi kuritegusid.
Keelatud või mitte?
Arvan, et karistusseadustiku § 151-prim ega muud Eesti õigusnormid praeguses sõnastuses ei keela 1953. aastal kasutusele võetud Eesti NSV lipu protestieesmärgilist avalikku eksponeerimist, kui seda tehes ei õigustata ega toetata rahvusvahelisi kuritegusid. Arvan ka, et sellel lipul ei ole agressiooniaktide, genotsiidide, inimsusevastaste ega sõjakuritegudega suuremat otsest seost kui Smuuli bareljeefil. Mastaapsed inimsusevastased kuriteod ja rahvusvahelised agressiooniaktid pandi Eestis toime varem kui 1953. aastal – küll Smuuli otsesel ja kaudsel osalusel, kuid mitte selle lipu all. Muidugi esindas ka see uus lipp okupatsioonivõimu, ent sedasama tegi Juhan Smuul.
Minu jaoks on Eesti NSV lipp olemuslikult vastik muudel põhjustel, sümboliseerides okupatsiooni ja selle põlistamist, vabadusetust, inimväärikuse mahasurumist ja kollaboratsiooni nõukogude võimuga. Okupatsioon oma lippudega on paraku olnud osa meie ajaloost, samamoodi nagu Smuuli bareljeef seinal. „Kuidagi kahepalgeline" oleks seda bareljeefi puhul jaatada, lipu puhul aga eitada.
Bareljeefil näib olevat selle paragrahviga otsesem seos kui lipul: Juhan Smuul õigustas 1944. aastal avalikult võõrriigi armee agressiooniakte – Eesti linnade, sealhulgas Harju tänava pommitamist –, ning osales 1949. aastal märtsiküüditamises, mis on loetud inimsusevastaseks kuriteoks. Ta ei olnud tavaline kollaborant ega sattunud Kõue valla küüditamise operatiivgruppi juhuslikult, vaid saadeti sinna Tallinnast, teadliku otsusega, väga tõenäoliselt seetõttu, et ta oli veendunud stalinistina 1949. aastaks omal valikul tõestanud enda ustavust okupatsioonivõimule. Aasta varem oli ta õhutanud hävitama kulakuid. Olles aidanud küüditada teiste seas aastase lapse koos emaga, jätkas ta oma loomingus ka pärast seda häälekalt nõukogude võimu ja Stalini ülistamist. Smuulile pühendatud bareljeef on austusavaldus tema isikule, loomingule ja tegevusele, millest ei saa lahutada selles tegevuses repressiivvõimu kuritegelikke huve teeninud osi ega teoseid.
Niisiis arvan, et see bareljeef ise on agressiooniaktide ja inimsusevastase kuriteoga seotud sümboli eksponeerimine avalikus ruumis viisil, mis neid tegusid toetab või õigustab. Järeldan seda muu hulgas tunnustava varjundiga tekstist bareljeefil kui ka mitmetest Smuuli tegevust rehabiliteerida või õigustada püüdnud avalikest arvamusavaldustest kevadises poleemikas Smuuli ja tema bareljeefi üle. Smuuli nimetati selles kontekstis muhedaks ja rahumeelseks meheks, ohvriks, tsiteeriti Foucault'd, õigustajate meeleolu näis olevat ülev.
Pean Smuuli mälestusmärgi rippumist Tallinna vanalinnas inimsusevastase kuriteo pisendamiseks. Kui hakata juurdlema, keda sunniti inimesi küüditama ja kes tegi seda täiesti vabatahtlikult, võiks selle loogikaga arvatavasti kogu operatiivgrupi süüst vabastada, sest nad kõik täitsid – ja olid sunnitud täitma – kõrgemalt tulnud käsku, ka püssimehed ja grupi juht, ka nimekirjade koostajad. Aga see ei saa õigustada praegu neile mõeldud avalikke auavaldusi.
Bareljeefi kaitseks korduvalt kõlanud argumendiga „see on osa ajaloost" oli paljude meelest kõik korras, kuid Eesti NSV lipuga on asjad segasemad.
Kevadise Smuuli-poleemika taustal peaks olema ilmselge, et lipu asukoha valik Smuuli kuju kõrval ei olnud juhuslik. Arendades edasi mõne kirjaniku mõttekäiku selle maja n-ö algkoodi kohta, mis justkui kätkevat endas ka Smuuli monumenti ja mida „eitada oleks kuidagi kahepalgeline", võib küsida: millise lipu jaoks oli algselt mõeldud lipuhoidja Harju tänava maja seinal? Maja ehitati 1963. aastal, Smuuli bareljeef paigaldati sinna 1972. Punalipu ajalugu sellel seinal on aastaid vanem kui Smuuli bareljeefi oma. Ma ei saa siiski öelda, et ma selle algkoodi-mõttekäiguga lõpuni nõustun. Mingi nõukogude-aegne algkood ei peaks olema püha või puutumatu. Ka kivisse raiutu on muudetav, kui leidub piisavalt tahtmist.
Punalipu ülesriputamist sellesse kohta võiks nimetada „Bareljeefi märgistamiseks" eesmärgiga tasakaalustada bareljeefi allesoleku fakti, nõukogude sisuga teksti bareljeefil ja ideed QR-koodist – mille taha kavatseti peita Smuuli tegevuse varjuküljed – silmatorkava sümboliga, et juhtida tähelepanu sellele, millise monumendiga on tegu.
Siinkohal tasub meenutada Eesti põhiseaduse paragrahvi 45, mis kaitseb sõna- ehk väljendusvabadust, nagu ka Euroopa põhiõiguste harta artikkel 11 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 10. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandest selgub muu hulgas, et sõnavabadus, mis hõlmab mitte ainult sõnu, vaid igasugust informatiivse tähendusega eneseväljendust, on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi, mille teostamisse võim ei tohiks üldjuhul sekkuda. Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et väljendusvabaduse kaitse ei „laiene üksnes informatsioonile ja ideedele, mida võetakse vastu heasoovlikult või käsitletakse kui mitteründavat, vaid ka sellisele eneseväljendusele, mis ründab, šokeerib ja häirib".
Seega peaks väljendusvabaduse kaitse hõlmama näiteks Smuuli loomingut, mis on repressiivvõimu või koguni agressiooniakte ülistavana ründav või häiriv, kuid mille tühistamist ega käibelt eemaldamist ma mingil juhul ei soovi. Ent samamoodi peaks väljendusvabadusega kaitstud olema ka performance, mille käigus ajutiselt sildistatakse nõukogude võimu kollaborandi nüüdseks sümboltähendusega bareljeef, mille avalikku eksponeerimist Eesti pealinna südames peetakse minu üllatuseks praegugi õigeks ja vajalikuks.
Aktsiooni mõte ja eesmärk
See oli protestieesmärgiline kunstiteos – performance, sekkumine linnaruumi või lühiajaline linnainstallatsioon. „Bareljeefi märgistamise" eesmärk ei olnud ülistada nõukogude korda, õigustada ega toetada agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastast kuritegu ega sõjakuritegu, vaid juhtida võimalikult suuremat tähelepanu sellele, et teadlik auavaldus inimsusevastases kuriteos osalenud nõukogude võimu esindajale ei peaks olema kesksel kohal Tallinna linnaruumis. Panin selle lipu üles protestiks nõukogude-õigustuse vastu, mida soliidsedki jõud ja arvajad on Smuuli bareljeefi kaitsel väljendanud ja kõikvõimalike uduargumentidega maskeerinud.
„Bareljeefi märgistamisel" on ka muid tasandeid.
22. juulil 1940 esitasid okupeeritud Eesti marionettvõimud, rahva mandaadita kohalikud kollaborandid palve eelmisel päeval moodustatud Eesti NSV vastuvõtmiseks NSV Liitu. Eesti NSV lipu taasülespanek sellel kuupäeval viitas kriitiliselt ja taunivalt kollaboratsioonile, marionetlusele ning selle masendavatele tähendustele Eesti ajaloos. Lipu paigutamine Smuuli ja Krossi mälestusmärkide vahele meenutab, mis neid kahte lahutas.
Eesti NSV 1953. aasta lipp oli okupeeritud, suveräänsusetu provintsi lipp. Selle üle, kas praegune Eesti on tegelikult ja täiesti suveräänne, on põhjust arutleda ka nüüd.
Occupy oli poliitiline protestiliikumine, mille eesmärk oli paikade ajutise mittevägivaldse hõivamise ja kodanikuallumatuse kaudu suurendada demokraatiat ja õiglust ning vähendada väikeste privilegeeritud rühmade mõjuvõimu. Harju tänava maja lipuhoidiku lühiajaline hõivamine kui sekkumine linnaruumi viitas küsimusele, kas meie lähiajalooga seoses on õigus ja selgus jalule seatud või eelistame ikka veel pigem silma kinni pigistada, näiteks põhjusel, et ühel või teisel viisil aitas okupatsioonivõimule kaasa ka mitmeid praegusi ühiskonnaliikmeid ja paljude eestlaste lähi- või muid sugulasi, kelle tegevust ümber hinnata oleks nende jaoks nüüdki ebamugav.
Kevadine arutelu Smuuli bareljeefi, õieti meie lähimineviku varjukülgede tähenduse üle ei jõudnud tegelikult kuhugi välja. Dilemma säilis: osa ühiskonnast jäigi õigustama Smuuli kui väidetavalt sundseisu sattunud õnnetut sõnameistrit või naljameest, teine osa teda hukka mõistma kui kollaborandi tee valinud küüditajat. Smuuli bareljeef jäi seinale, suuremat õigusselgust lähimineviku kollaboratsiooni- või ka repressioniaktides osalemise suhtes ei sündinud. Sümbol müüril hakkas taas märkamatuks muutuma, kuni samale müürile ilmus ilmselt ootamatum ja seetõttu häirivam, ehkki esimesega tihedalt seotud sümbol.
Samuti on Jaak Valge seoses selle protestiaktsiooniga juba osutanud, millist ohtu võib kujutada endast kavandatav viha õhutamise mõiste laiendamine, mis näib samuti olevat mitte Eesti enda, vaid Brüsseli suveräänsuse ilming. Arvatavasti võimaldaks selle mõiste tulevane tõlgendamisruum vastutusele võtta nii mitmesuguste sümbolite eest, et edaspidi ei olegi vaja sümboleid tingimata sõnaselgelt keelata, vaid õigussubjekt peaks ise mõtlema, kas ta julgeb ühe või teise sümboli kasutamisega – olgu või kunsti eesmärgil – võimudele jalgu jääda. Või veel parem, üldse mitte ise mõtlema?
Kas oleksime saanud protestida „viisakamalt"? Minu 9. mai nelgiinstallatsioon „Märka bareljeefi" ja Sirbis 19. mail ilmunud monoloog „Eitus" ei andnud soovitud tulemust. Kirjanike liidu eestseisuse maikuine otsus lisada bareljeefile QR-koodi kujul selgitus, milleni jõudmiseks peab mööduja Smuuli tegevuse varjukülgedeni jõudmiseks eeldatavasti kasutama nutitelefoni ja varuma kannatust, ei tundunud piisav ega hea lahendus.
Meedias on „Bareljeefi märgistamist" ekslikult seostatud EKREga. Teose ja idee autor olen mina, EKRE ei ole sellega seotud. Jaak Valge, keda tunnen tema EKRE-eelsetest aegadest, kutsusin appi kui sõbra ja mõttekaaslase. Ma ei kuulu ühessegi erakonda ega poliitilisse liikumisse, tegutsesin kui kodanik, mitte kui organisatsiooni liige, hoidudes vandalismist (vara lõhkumisest või rikkumisest) ja seadusega keelatust. Lipp oli hangitud osta.ee-st selle aasta maikuus. Kes selle hiljem seinalt maha võttis, ma ei tea; mina ega Jaak Valge see ei olnud.
Mis puudutab manitsusi, kuidas niisugune aktsioon andis eeldatavasti halba eeskuju kohalikele Kremli-meelsetele, kes nüüd innukalt selliseid tegusid kordama asuvad: kui niisugune tegevus ei ole seadusega keelatud, on see võimalik ka ilma minu eeskujuta. Kui me ei soovi okupatsioonivõimu sümboleid avalikus ruumis näha, on meil vaja ebamäärase hurjutamise asemel seadust, mis need üheselt ja selgelt keelaks ning võimaldaks Eesti riigil olla ka tegelikult niisugusteks olukordadeks valmis. Isamaa sellekohane eelnõu võeti vastu riigikogu eelmises koosseisus, kuid president lükkas selle tagasi ja näib, et Eesti 200 või terve praegune koalitsioon ei ole olnud selle eelnõuga edasiminekust huvitatud.
Tundub, et taas vilksatab ka Vene-kaart: mida kirjutab meist Venemaa meedia, kui Tallinnas lehvis selline lipp? Vaatasin. Kajastus kirjalikus Venemaa meedias on olnud tagasihoidlik, piirdudes paari lühida neutraalse uudisega väljaspool tuntumaid kanaleid. Umbes samas või pisut suuremas mahus kajastati Vene meedias ka kevadist Smuuli bareljeefi allesjätmist.
Arvan, et me ei peaks Eestis seadma oma elu ega väljendusvabadust meloodiate järgi, mida puhuvad paariariigi meediapasunad. Ainese leiaks Vene meedia soovi korral ka ilma faktideta. Hirm võõra ja vaenuliku propaganda ees ei peaks meid eksitama, kui tegeleme oma kultuuri, oma ajaloo ja oma avaliku ruumiga. Kui sellesse ruumi ei sobi Eesti NSV lipp, ei peaks sinna sobima ka see bareljeef.
Objektiiv avaldab teksti täisversiooni autori loal. Tekst on avaldatud ka riigikogu liikme Jaak Valge Facebooki seinal.