Ameerika Ühendriikide tuntud konservatiivne meediategelane Ben Shapiro avaldas 2012. aastal Breitbartis ülevaate kui väga armastab Barack Obama kriitilist rassiteooriat ja milliseks eeskujuks peab ta selle ühte peaideoloogi Derrick Belli. Ühtlasi annab Shapiro ülevaate, mida kriitiline rassiteooria endast kujutab.
Möödunud nädalal avaldas Breitbart video, millest tuleb välja, kui lähedane oli Barack Obama Derrick Bellile, kes on kriitilise rassiteooria (KRT) isa. Lisaks me oleme näinud, kuidas Soledad O'Brien üritab Obama kaitsmise eesmärgil kriitilise rassiteooria mõistet väänata, kasutades selleks Wikipediast leitud lühimääratlust. Kuid mis asi on KRT? Miks see on nii ohtlik? Millist rolli mängib see Obama mõtlemises?
Alustame algusest.
KRT on 1970. lõpus ja 1980. aastate alguses valla pääsenud mõttesuund, mis arenes välja teatud haritlaste pettumusest, et rassiõigluse liikumine pole enam tähelepanu keskmes. Sellisest pettumusest johtuvalt hakati kahtlema, kas [Ameerika Ühendriikide] põhiseaduslik- ja õiguskord on üldse võimeline muutuma rassiõiglaseks.
Selline kriitiline lähenemine peegeldas akadeemilistes ringkondades levinud ründavat marksismi: põhiseadus ise on kapitalistlik dokument, mis ei luba toimuda vara ümberjagamisega seotud muutusel, mida on vaja palju õiglasema maailma loomiseks. Selleks, et luua palju õiglasemat maailma, tuleb põhiseaduslikku- ja õiguskorda lõpmatuseni kritiseerida – millisest arusaamisest lähtub kriitiline teooria – ja need seestpoolt alustades ära lammutada.
Süsteemi marksistlikku kriitikat nimetatakse kriitiliseks teooriaks; süsteemi rassipõhine kriitika sai nii nimeks kriitiline rassiteooria.
Mis on KRT usk? Richard Delgado (üks liikumise rajajatest) ja Jean Stefancic panid kokku mõned KRT aabitsatõed:
- Rassism on tavaline, mitte hälbeline;
- Meie ülemvõimlik valge-on-parem-kui-värviline süsteem toimib oluliste eesmärkide heaks, nii hingeliste kui materiaalsete.
Need kaks põhimõtet koos annavad kokku väga tõsise tulemuse. Esiteks saab nendest järeldada, et seadused, mis tagavad õigussüsteemis võrdse kohtlemise – näiteks USA põhiseaduse 14. muudatus – aitavad "ainult kõige räigemate diskrimineerimise vormide vastu". Süsteem on liiga korrumpeerunud, on liialt rikutud valgest ülemvõimlusest selleks, et võrdne kohtlemine võiks õigussüsteemis eales võimalikuks saada. Mille tõttu peab eesmärgiks olema süsteemi ebaõiglaseks muutmine, et see kompenseeriks valge enamuse kaasasündinud rassismi.
Teiseks väidavad sellised KRT alustõed, et isegi meetmed, mida võetakse ette ebavõrdse seaduskaitse leevendamiseks – nagu näiteks USA Ülemkohtu otsus Brown v Haridusamet (Brown v. Board of Education) – on tegelikult tehtud alatutel valgete huvide eesmärgil. Täpselt seda uskus Derrick Bell: ta väitis, et Browni otsus langetati sellisena ainult selle tõttu, et Nõukogude Liit ei saaks rassilist ebavõrdsust kasutada ära avalike suhete nuiana valge enamusega Ameerika Ühendriikide vastu.
Siiski on KRT sees ka olemas ka sisemine konflikt. Näiteks mõned KRT ideoloogid järgivad Martin Luther Kingi joont, et rass on teisejärguline sotsiaalne konstruktsioon. Suurem osa KRT järgijatest leiab siiski, et vähemustel on ühiskonnas eriline roll ja olla vähemus on midagi unikaalset, mida trumbina lauale käia. Delgado ja Stefancic kirjutasid: "Teiste sõnadega on vähemuse staatusega kaasa sündinud pädevus rääkida rassist ja rassismist."
Nii on meile jäetud ainult üks võimalus. Tänase süsteemiga ei ole võimalik rassismist jagu saada. Tänane süsteem on nii rassismi toode kui selle jätkuv õigustus. Vähemuste arvamused süsteemi kohta on rohkem olulised kui valgete omad, sest valged on pikalt süsteemi kontrollinud ja nende huvides on selle säilitamine.
Selline teooria on väga vastuoluline. See on hävitava mõjuga nii rassisuhetele kui seadusandlikule ja põhiseaduslikule korrale. Jeffrey Pyle on selle võtnud kenasti kokku Bostoni Ülikooli Juuratoimetistes (Boston College Law Review):
Kriitilised rassiteoreetikud ründavad klassikalise [päris] liberalismi seadusliku korra vundamenti, sealhulgas võrdsuse teooriat, õiguslikku arutluskäiku, valgustusajastu ratsionaalsust ja põhiseadusliku seadusandluse neutraalsuse põhimõtteid. Nende väitel pole nendel [päris] liberaalsuse väärtustel põhimõttelist väärtust, vaid need on ainult sotsiaalsed konstruktsioonid, mis on on loodud valge ülemvõimluse legitimiseerimiseks. Kriitilise rassiteooria spetsialistide arust on õigusriigi põhimõtted valitsuse valedele rajatud lubadus, mille suhtes on nende kannatus katkenud.
KRT jalajälg on Obama valitsuses selgelt näha. Obama usub, et süsteem on ebaõiglane, säilitab rassismi ja ta nõuab "kogukonna kaasamist", et süsteemi maavärina laadsel viisil muuta. Ta määrab ametisse Ülemkohtu kohtunikke vastavalt nende rassile ja soole; tema Justiitsminister keeldub seadusi rakendamast võrdsetel alustel, sest seda tehes levitataks rassismi. Kui Obama räägib, et ta soovib põhimõttelist muutust, mõtleb ta seda kõige sügavamal tasandil.
Alustame Obama enda arvamustega rassi kohta. Vaatame tema esimest mälestusteraamatut "Unistused minu isalt" (Dreams From My Father). Selles raamatus kirjeldab Obama oma identiteeti kui "traagiline mulatt, kes on vangis kahe maailma vahel". Ta jätkab: "Tragöödia ei ole minupoolne, või vähemalt ainult minu oma, see on teie oma, Plymouth Rocki [kus maabus Mayflower] ja Ellis Islandi [suur sisserändekeskus 1892–1954] pojad ja tütred; see on teie, Aafrika laste oma; see on nii minu naise kuue aastase nõbu kui tema valgete esimese klassi kaaslaste tragöödia; nii, et sa ei pea ära arvama, mis mind muretsema paneb; seda näevad kõik igaõhtustes uudistes ja kui me tunnistame niigi palju, siis hakkab see traagiline tsükkel murduma…" Ehk: Ameerika on parandamatult rassistlik, laulatatud oma paratamatult rassistliku minevikuga.
Selle tõttu oli noore Obama jaoks suurem inspiratsiooniallikas Malcolm X kui Martin Luther King. Pole ime, et Obama kirjutab "vaikivast kokkuleppest, mida me oleme alates 1960. pidanud tegema. Kokkuleppest, mis lubas pooltel meie lastel elus edasi jõuda, samas kui teine pool jäi veelgi rohkem maha". Selle tõttu pole vaja imeks panna kui ta paneb Chicago South Side'i mustas kogukonnas maad võtnud vägivalla "alanduse ja ilmajäetusest põhjustatud viha" – mille allikaks on rassistlik süsteem – süüks. Kõik see on KRT keel. Pole imekspandav, et Obama võrdles oma Harvardi Ülikooli päevil Derrick Belli Rosa Parksiga – ta usub Belli filosoofiasse.
2001. aastal andis Obama paljuütleva intervjuu NPRi Chicago raadiojaamale. Selles ta arvas põhiseaduse kohta:
Vaadake kodanikuõiguste liikumise võite ja läbikukkumisi ning nende kohtustrateegiaid. Ma arvan, et nad on olnud edukad õiguseta inimeste vormiliste õiguste saavutamises nii, et nüüd inimesed saavad hääletada. Ma võin istuda restoranis ja tellida omale süüa nii kaua kui ma suudan selle eest maksta ja see on OK. Kuid Ülemkohus pole mitte kunagi võtnud ette kaasusi, mis puudutavad vara ümberjagamist. Palju põhimõttelisemaid kaasusi, nagu ühiskonna sotsiaalne ja majanduslik õiglus. Selle tõttu kui inimesed nimetavad Warreni Ülemkohust [Ülemkohtu esimehe Earl Warreni eesistumise aeg 1953–1969, mida peetakse kõige progressistlikumaks] äärmuslikuks, siis see ei olnud sugugi äärmuslik. See ei murdnud maha põhimõttelisi piiranguid, mida asutajaisad kirjutasid põhiseadusesse, vähemalt kuidas neid tõlgendatakse ja Warreni Kohus tõlgendas neid samal viisil, et põhiseadus on üldjoontes negatiivsete vabaduste harta. See ütleb, mida osariigid sulle teha ei tohi. See ütleb, mida keskvalitsus sulle teha ei tohi, kuid see ei ütle, mida osariigi- või keskvalitsus peab sinu heaks tegema. See ei ole muutunud ja ma arvan, et üks kodanikuõiguste liikumise tragöödiaid oli, et see muutus nii kohtukeskseks, et nad ei pööranud enam tähelepanu poliitilisele võitlusele ja rohujuuretasandil kogukonna kaasamisele. Nende kahe abil oleks olnud võimalik panna kokku jõudude koalitsioon, mille abil oleks saanud saavutada vara ümberjagamise muutus. Selle tõttu teatud määral me täna kannatame.
See on puhas KRT. See on see, mida Obama uskus – ja usub tänaseni.
See on ka põhjus miks Obama kunagine suhe Jeremiah Wrightiga oli tema jaoks nii ohtlik. Wright oli KRT innukas pooldaja. Üks, kes Weighti kirikus sõna sai, oli Bell. Probleem oli selles, et Wright oli KRT toetaja keda iseloomustas kriitiliste rassiteoreetikute tuline kirg ja ta ei kasutanud pehmet rahustavat sõnavara, nagu seda teeb väga hoolikalt Obama. Selle tõttu oli Obama jaoks väga tähtis, et teda 2008. aasta presidendivalimiste ajal nii Wrighti kui KRTga kokku ei pandaks. Obama usk KRTsse ja tema poliitilised vajadused eemalduda KRTst tulevad välja tema 2008. aasta Wrighti manavast kõnest. Selles ta ütles Wrighti "meie riiki puudutavast ülimalt väärastunud vaatest, vaatest, mis näeb valgete rassismi endeemilisena ja mis peab kõike, mida me Ameerikast teame, valeks" nägemusest lahti. Ta osutas selles moe pärast põhiseadusele. Seejärel ta jätkab kõigega, mis on Ameerikaga valesti ja räägib väheke sellest, mis on hästi. Ta kurjustab Ameerikaga, mis on ehitatud põhiseadusele ja osutas, et "me ei ole suutnud lahendada" Ameerika rassiprobleemi.
Obama viskas välja KRT lapse Wrighti, kuid ta jättis alles KRT pesuvee.
Obama valitsus on olnud ood KRTle. Ta määras ülemkohtusse Elena Kagani, kellel polnud mingisugust juriidilist tausta, ega mingeid märkimisväärseid teeneid. Kuid me teame tema kohta ühte: ta aitas Derrick Bellil 1985. aastal avaldada Harvard Law Review (USA oluline õigusteaduse ajakiri) ühe KRT teemalise olulise artikli. Bell on ise selle kohta märkinud: "Minuga tegid koostööd mitmed toimetajad, kuid Elena Kagan oli artiklite toimetaja … Elena oli selle avaldamise pühendunud ja väga toetav." Obama määras ülemkohtusse ka Sonia Sotomayori. See on naine, kes väidab, et tal on põhiseaduse osas eriline vaade, sest ta on "tark Ladina-Ameerika päritolu naine". Kõige lõpuks on veel justiitsminister Eric Holder, kes leiab, et me oleme rassi osas "argpükside rahvas" ja kes on kasutanud Justiitsministeeriumi eri rassigruppide erineva raskusastmega käitlemiseks (vaadake näiteks kuulsat Uute Mustade Pantrite kaasust).
KRT teema on sügaval Obama psüühes. See omakorda mõjutab meid kõikmõeldavatel viisidel. Selle pärast on Derrick Bell oluline. Selle pärast kaitseb meedia Obama väiteid, et KRT on peavoolu-, mitte äärmuslik ning laastav ideoloogia.
Tõlkis Karol Kallas