Kopenhaageni Konsensuse president ja Stanfordi Ülikooli professor Bjørn Lomborg leiab Kanada majanduslehes Financial Post avaldatud arvamusloos, et paanika on väga rumal ajend kliimamuutustele reageerimiseks. Ta selgitab, et tänane tuule ja päikese roheenergeetika on mõttetult kallis ning tühine.
Viiekümnest aastast paanitsemistest pole kliimamuutuste vastu olnud mitte mingisugust kasu. Meil on vaja kliimamuutustega tegelmiseks arukamat lähenemist, mis ei hirmutaks inimesi ära ja mis keskenduks realistlikele lahendustele.
Hiljuti Glasgows toimunud ÜRO kliimakohtumine kuulutati ettearvatavalt meie "viimaseks võimaluseks" saada jagu "kliimakatastroofist" ja "päästa inimkond". Ameerika Ühendriikide kliimasaadik John Kerry hoiatas koos paljude teistega, et meil on aega ainult üheksa aastat, et hoida ära "katastroofiline" globaalne soojenemine.
Peaaegu kõik kliimakohtumised on nimetatud "viimaseks võimaluseks". Üks levinumaid tähelepanu saavutamise keskkonnataktikaid on olnud välja mõeldud lõpptähtaegade määramine. Viimase poole sajandi jooksul on meile järjepidevalt korratud, et aeg saab kohe otsa. Sellised sõnumid on olnud silmatorkavalt väärad ja on kaasa toonud paanika ning sandid poliitikad.
Kaks aastat tagasi teatas Briti prints Charles, et meil on kliimamuutustega võitlemiseks aega ainult 18 kuud. See ei olnud tema esimene üritus määrata kliimavõitluse lõpptähtaega. Kümme aastat varem rääkis ta inimestele, kuidas "ta on välja arvutanud, et meil on maailma päästmiseks aega ainult 96 kuud".
1989. aastal kuulutas ÜRO Keskkonnaprogrammi juht, et meil on ainult kolm aastat aega, et "kas võita, või kaotada kliimavõitlus". 1982. aastal ennustas ÜRO aastaks 2000 üleplaneedilist "sama suurt ja pöördumatut hävingut, nagu kaasneb tuumaholokaustiga". Esimesel ÜRO keskkonnakohtumisel, mis leidis aset 1972. aastal Stockholmis, hoiatas ürituse korraldaja, kellest sai hiljem ÜRO Keskkonnaprogrammi juht, et maailmal on kliimakatastroofi vältimiseks aega ainult 10 aastat.
1972. aastal külvas maailmas lisaks hirmu esimene tõsine keskkonnapaanika – mis puhkes toona ilmunud uuringu "Kasvu piirid" peale. Uuringu autorid ennustasid, et suurem osa loodusvaradest saab mõne aastakümnega otsa ja inimkond upub oma räpa sisse. Ajakiri Time kirjeldas toona tulevikku kui laastatud maailma, milles mõned üksikud virelevad ellujääjad üritavad kiirteede vaheribadel kasvatada ellus püsimiseks vajalikke põllukultuure. Ajakiri Life arvas, et 1980. aastate keskel tuleb linnade elanikel hakata kandma õhu saastatuse tõttu gaasimaske.
Kõik sellised ettekuulutused osutusid valeks, sest nad ei arvestanud inimkonna kõige külluslikuma ressursiga – inimeste leidlikkusega. Me ei kasuta ainult ressursse, me leiame järjest paremaid lahendusi, mis teeb kättesaadavaks rohkem ressursse. Samal ajal on tehnoloogia lahendanud suure osa kõige hullematest saasteprobleemidest, nagu seda on teinud näiteks autode katalüüsmuundur. See on põhjus, miks rikastes riikides on õhusaaste aastakümneid järjekindlalt vähenenud.
Kuid vaatamata viiekümnele aastale, mille jooksul on tehtud imetlusväärselt valeks osutunud ennustusi, müüvad kliimavõitlejad, ajakirjanikud ja poliitikud jätkuvalt kohe saabuva maailmalõpu lugu ning eiravad selle juures silmnähtavaid näiteid sellest, kuidas inimkond on kohanenud. Pealkirjad, nagu tõusev merevee tase uputab sajandi lõpuks 187 miljonit inimest, on lihtsalt rumalad. Sellistes lugudes kujutatakse ette, et inimesed jäävad paigale kui lained hakkavad üle nende peade kokku lööma. Tõsisemalt rääkides, siis kirjeldatud lugudes arvatakse absurdselt, nagu mitte ükski rikas riik ei ehitaks mere eest kaitsvaid rajatisi. Päris maailmas toimuvad asjad nii, et järjest rikkamaks saavad riigid kohanevad ja kaitsevad oma inimesi järjest paremini, mis toob kaasa vähem üleujutusi, kulutades samal ajal järjest väiksema osa sisemajanduse kogutoodangust inimeste kaitsmiseks üleujutuste eest.
Samamoodi kui aktivistid räägivad teile, et kliimamuutuste tõttu seisavad teie lapsed silmitsi mitu korda suurema hulga metsapõlengutega, siis toetuvad nad mudelitele, mis arvestavad ainult temperatuuriga ja ignoreerivad inimesi. Päris ühiskonnad kohanevad ja vähendavad tuleohtu, sest põlengud on kallid. See on põhjus, miks viimase 120 aasta jooksul on üle maailma toimunud põlenguid väiksemal maa alal kui varem ja miks kohanevas tulevikus toimub veelgi vähem, mitte rohkem põlenguid.
Ilma põhjuseta hirmu külvamisel on päris maailma mõjutavad tagajärjed. Noorte seas läbi viidud teadusuuringus leiti, et suurem osa kannatab neist "keskkonnaängi" käes. Kaks kolmandikku on neist hirmul ja kurvad ning pea pooled väidavad, et nende kliimamured mõjutavad nende igapäevast elu. Noorte hirmutamine on vastutustundetu kui isegi ÜRO Kliimapaneel leiab, et sajandi lõpuks on kliimamuutuste mõju isegi juhul, kui me nende maandamiseks mitte midagi ette ei võta, et keskmised sissetulekud tõusevad 450 protsendi asemel 438 protsenti. Tegemist on küll probleemiga, kuid see ei ole mitte mingil juhul maailma lõpp.
Paanika on väga halb poliitikate nõustaja. Rikka maailma aktivistidest poliitikud nokitsevad rohepoliitikate kallal ja räägivad kliimamuutustest, külvavad samal ajal väga kallid ning tühised projektid – nagu seda on elektriautod, päikese- ja tuuleenergia – üle tohutu hulga toetusrahadega. Samal ajal väidab ÜRO, et nad ei suuda tuvastada, millist mõju on kliimale avaldanud viimase kümne aasta jooksul õhku paisatud heitmed. Vaatamata grandioossetele lubadustele, kuidas päästetakse maailma, saavad rikkad riigid jätkuvalt 78 protsenti oma energiast fossiilkütustest. Nii nagu Glasgow kliimakohtumine (mis toimus 26. korda) näitas, siis arengumaad – mille heitmed loevad käesoleva sajandi jooksul kõige rohkem – ei saa endale lubada samal viisil triljonite dollarite kulutamist ebatõhusatele kliimapoliitikatele ja samal ajal aidata enda elanikel pääseda vaesusest.
Viiskümmend aastat paanikat ei ole aidanud lahendada kliimamuutuste probleemi. Me vajame targemat lähenemist, mis inimesi ei hirmuta ja mis keskendub realistlikele lahendustele, nagu seda on kohanemine ning innovatsioon. Kohanemine ei aita ära hoida kõiki kliimamuutustega kaasnevaid kulusid, kuid aitab neid märkimisväärselt vähendada. Kui me investeerime innovatsiooni, mis teeb puhta energia lõpuks odavamaks kui fossiilkütused, alles siis on võimalik, et kõik – kaasa arvatud arengumaad – võivad minna üle jätkusuutlikule rohemajandusele.
Tõlkis Karol Kallas