Ameerika Ühendriikide tuntud ajakirjanik Bret Stephens avaldas New York Timesis ülevaate metauuringust, milles jõuti järeldusele, et maskikandmisest ei olnud Covid-19 vastu mitte mingisugust tolku.
Jaanuari lõpus ilmus seni kõige hoolikamalt läbi viidud ja ülevaatlikum teadusuuring maskide tõhususe kohta, kas ja kuidas need aitavad hingamisteede haiguste, sealhulgas Covid-19, vastu. Uuringu juhtivteadlase, Oxfordi ülikooli epidemioloogi Tom Jeffersoni sõnul ei jätnud tulemused kahtlustele ruumi.
"Pole mitte ühtegi tõestust, et need [maskid] oleksid [Covidi puhul] midagi muutnud. Punkt." kinnitas Jefferson ajakirjanikele.
Kuid oodake, kuidas on N-95 klassi maskidega, kui neid võrrelda madalama tõhususega riidest või kirurgimaskidega?
Jeffersoni sõnul ei toonud nende kasutamine samuti kaasa mingisuguseid erinevaid tagajärgi. [Need olid kasutud.]
Mida arvata uuringutest, millele toetudes poliitkud maskikandmise kohustuse kehtestasid?
"Nad toetusid juhuslikustamata- ja vigadega vaatlusuuringutele."
Aga kas maskidest oli midagi kasu koos teiste ennetavate meetmetega, nagu käte pesemine, üksteisest eemale hoidmine ja õhu puhastamine?
Pole mitte ühtegi tõestust, et paljud neist asjadest oleksid midagi paremaks muutnud.
Sellised väited ei ole laest võetud. Jefferson ja tema 11 kolleegi korraldasid uuringu Briti vabaühenduse Cochrane'i tellimusel, mille uuringuid peetakse tervishoiuteaduse kullastandardiks. Järeldused tehti toetudes 78 juhuslikustatud kontrollitud uuringule, millest kuus viidi läbi Covidi pandeemia ajal, neis osales kokku 610 872 inimest, kes olid pärit mitmetest riikidest. Samuti vaadeldi neis Ameerika Ühendriike: osariikides, kus kehtis maskikohustus, ei olnud olukord Covidiga parem kui osariikides, kus kedagi maski kandma ei sunnitud.
Ükski uuring, või uuringute uuring, ei ole mitte kunagi täiuslikud. Teadus ei ole mitte kunagi lõplik. Veelgi enam, kõnealune metauuring ei väida, et õigete maskide õigesti kandmisest ei oleks üksikisiku tasandil midagi kasu. Inimestel võisid maskikandmiseks olla head isiklikud põhjused ja nad võisid olla nende kandmises järjepidevad. Inimeste valikud on vabad.
Kuid mis puutub ühiskonna tasandi kasudesse, siis otsus on kindel: maskikandmise kohustus oli täiesti mõttetu (bust). Neil maskikandmise kohustuses kahtlejatel, keda agressiivselt sarjati ja "väärteabe levitajana" tsenseeriti, oli õigus. Eksperdid ja arvajad, kes maskikandmise kohustust toetasid, valetasid. Kui maailmas oleks mõned asjad paremini, siis viimane seltskond tunnistaks oma vigu ja maskikandmise kohustusega kaasnenud märkimisväärseid füüsilisi, psühholoogilisi, pedagoogilisi ning poliitilisi kahjusid.
Aga seda ärge lootkegi. Käesoleval kuul seadis haiguste tõrje ja kontrolli keskuste (CDC) juht Rochelle Walensky kongressi ees tunnistusi andes Cochrane'i uuringu tulemused kahtluse alla ja kinnitas, et CDC juhised koolides maski kandmise osas ei muutu. Kui Walensky peaks kunagi imestama, miks keegi CDC-st enam lugu ei pea, siis ta peaks tagasi astuma ja lubama kellelgi teisel ameti töö ümber korraldada.
Paraku ei juhtu sedagi, et ta tagasi astuks. Meie kultuur on täna selline, et avalikud teenistujad ei astu enam oma väärikust säilitades tagasi kui nad oma tööga hakkama ei saa.
Kuid kahjude hind on veelgi suurem. Kui inimesed ütlevad, et "usalda teadust", siis mõeldakse sellega, et teadus on mõistuspärane, empiiriline, kõiges hoolikas, vastuvõtlik uue teabe ja tundlik murekohtade ning riskide osas. Samuti peaks teadus olema alandlik, läbipaistev, avatud kriitikale; aus selle osas, mida see ei tea ja suuteline tunnistama vigu.
CDC arutu maskikandmise nõudmisest kinni hoidmine ei ole midagi sellist. Sedasi ei õõnesta amet mitte ainult usaldust, mida tõhusa avaliku institutsiooni käitamine nõuab. See teeb endast päris teaduse väärtuseid ja praktikaid eirates teaduse ning terve mõistuse tõeliste vaenlaste – vandenõuteoreetikute ja posijate – arutu kaastöölise.
CDC esindab samuti tehnokraatlikku mõtlemist, millega käib kaasas ebameeldiv omadus mõelda, et bürokraatide hästi korraldatud kavadega ei ole mitte kunagi midagi valesti. Seda vähemalt niikaua kui keegi neisse oma nina ei topi, keegi nende suhtes kahtlusi ei avalda; kui kõik teevad, mida neilt nõutakse ja kuulavad sõna nii kaua, kui ametnikkond iganes nõuab. See on mõttemaailm, mis kunagi arvas, et Hiina Rahvavabariik oli Covidile reageerimise vallas maailmale edukaks eeskujuks.
Kuid mitte kunagi ei olnud vähimatki võimalust, et sada protsenti Ameerika Ühendriikide inimestest hakkaksid maske kandma ja kannaksid neid viisil, mis aitaks kuidagigi nakatumise vastu. Teatud osas on põhjuseks ameerikalikud harjumused ja kultuur. Osalt on põhjuseks inimloomus, osalt võistlevad sotsiaalsed ja majanduslikud vajadused, osalt viiruse enda evolutsioon.
Kuid olgu põhjus milline tahes, maskisund oli rumal ettevõtmine algusest peale. Need võisid luua petliku turvatunde – ja võimaldada nii teatud pool-normaalset elu. Maskidest endist polnud turvalisuse jaoks pea mitte mingisugust kasu. Cochrane'i uuring peaks maskikandmise kirstus olema viimane nael.
Lõpetuseks võib meelde jätta veel ühe õppetunni. Viimane maskikandmise õigustus kõlab, et kui sellest ei olnudki mingisugust kasu, paistsid nad olevat suhteliselt odavad ja näiliselt tõhusad, mis aitasid viiruse alguspäevil selle vastu midagi ära teha. Kuid "midagi tegemine" ei ole teadus ja sedasi ei tohiks teha avalikku poliitikat. Neid inimesi, kellel oli julgust seda välja öelda, oleks pidanud kuulama, mitte põlastama. Neile ei pruugi osaks saada õigustatud vabandusi, kuid nad tuleks õigeks mõista.
Toimetas Karol Kallas