Majandusanalüütik Charles Hugh Smith kirjutab oma blogis, et kõik tänased "rohekavad" on fanaatiline usu-, mitte majanduse projekt ning neid on võimatu teostada. Selle asemel, et kiusata absurdsete nõudmistega lihtsaid inimesi, tuleks näiteks vaadata ettevõtete otsa ja sundida neid tegema asju, mis kestaksid ühe inimpõlve, mida oleks kasutajal kerge parandada ja mis oleksid suures mahus ning odavalt taaskäideldavad.
Rohepöörde tarbeks tuleb eelkõige muuta inimeste mõtlemist. Kasv raiskamise toel peab muutuma hüper-tõhususe soodustamiseks, esikohale peab seadma säilitamise, iga soetatud seadmega peab kaasnema õigus ja võimalus seda hõlpsasti parandada ning igasuguseid tooteid peab tegema viisil, et need kestaksid inimpõlve ja oleksid viimseni taaskäideldavad.
Inimestele meeldivad uued asjad, kuid neile ei meeldi muutused. Neid kahte on hõlbus segamini ajada. Kui keegi räägib, et "me vajame muutuseid", siis mõeldakse selle all enamasti, et soovitakse teatud olemist värskendavaid uuendusi, mitte "me soovime ebakindlust ja määramatust, võimalusi raskelt eksida ning koos muutustega kõik kaotada".
Inimestele meeldib uus auto (uudsus), kuid nad ei salli seda kui auto neilt ära võetakse (muutus).
Kuna kogu elu on muutus, siis on kõigil inimestel sellega teatud kogemusi. Mõned muutused juhtuvad kuidagi inimestega, mõned on teadlikke valikute tulemus.
Kõik inimesed on mõlemat laadi muutuse jaoks välja kujundanud võimekuste, strateegiate ja kogemuste komplekti. Mõned inimesed oskavad ühte liiki muutust hallata paremini kui teist, mõned ei saa kummagagi hakkama ja teatud seltskond oskab toime tulla mõlemaga.
Pea mitte keegi ei arva kunagi: "Kindlasti oleks nüüd vaja ühte tervisekriisi." Üldjuhul tervisekriisi ei valita, kuid alati valitakse, kuidas sellele vastata.
Kõigil inimestel on juhtunud õnnetusi (tervisekriise), pea kõik on oma tööalases karjääris teinud kannapöördeid ja kolinud ühest piirkonnast elama teise.
Reeglina on kõigil muutustel tõukav-tõmbav mõju. Muutuse tulemusena soovitakse ühelt poolt midagi negatiivset vältida ja teiselt poolt midagi positiivset saavutada.
Näiteks võib inimene tajuda, et tema senine töökoht on ebarahuldav ummiktee (negatiivne pool) ja eluga edasi minekuks on vaja uut, rahuldust pakkuvat, karjääri (positiivne pool).
Tervisekriis iseenesest on negatiivne, kuid see võib olla senisest märgatavalt tervislikuma eluviisi katalüsaatoriks, mis on positiivne tulemus.
Vallandamine või töö kaotus on negatiivne (muutus, mida inimene ei ole ise valinud), kuid hetkel kui seda aktsepteeritakse, siis muutub elu ühel või teisel viisil. Negatiivsest muutusest võib saada uue positiivse alguse käivitaja. Riskid ja ebakindlus, mida inimesed muidu ei oleks valinud, sunnitakse neile peale ja ees võib oodata uus paljulubav karjäär.
Peab tunnistama, et inimliik on jõudmas viimase kahesaja aasta jooksul ainult suurenenud energiatarbimise aja lõppu. Mainitud tohutu energiatarbimise kasvu suurenemise algusfaasis kulus suurem osa energiast positiivsetele muutustele: maapiirkondadesse viidi elekter, märgatavalt kasvas toidu tootmine ja paranes tervishoid ning nii edasi.
Kuid alates teatud arengupunktist hakatakse energiat ja ressursse kulutama rohkem tarbimisele kui investeeringuteks, mida ma nimetan "prügikasvuks" (waste growth). Prügikasv on majandus, kus üha suurema koguse energia/ressursside kasutamist hakatakse pidama jõukuse mõõdikuks, kui autod põletavad kütust liiklusummikutes, kui toitu visatakse suurtes kogustes minema, kuidas lennukid lendavad pooltühjalt ja nii edasi. See on majandus, milles seda kõike nähakse "positiivse" majanduskasvuna, sest nii kasutatakse rohkem energiat ja ressursse.
Tuleb tunnistada, et rohkem prügi ei ole kasv, see on kallite ressursside raiskamine.
Inimesed kohanevad uute tingimustega märkimisväärse kergusega. Tingimused, mis algselt võivad olla jubedad (Gulagi koonduslaagrid vms), muutuvad peatselt "igapäevaseks eluks".
Nii on inimesed kohanenud ka "prügikasvuga" ja peavad energia ja ressursside raiskamist igati normaalseks ning ihaldusväärseks, sest raiskamine on on hulga mugavam kui säilitamine ja tõhusus.
Kui inimestele räägitakse, et esiteks (1.) on süsivesinikud piiratud tooraine, mida peatselt on hulga kallim kaevandada ja teiseks (2.), et süsivesinike põletamine kahjustab biosfääri, millest me kõik sõltume, siis vähesed inimesed mõtlevad, et "võeh, me peaksime kasutama palju vähem energiat".
Selle asemel mõeldakse, et "asendame kolmkümmend miljardit barrelit naftat, 30 miljardit (naftaga võrreldavalt samaväärset) barrelit gaasi ja 30 miljardit barrelit (samaväärset) sütt, mida inimkond iga aasta ära põletab, "rohelise energiaga", mis ei reosta biosfääri kasvuhoonegaaside ja teiste negatiivsete tagajärgedega".
Kuna inimestele ei meeldi muutused, kuid nad armastavad uudsust, siis on hõlbus uskuda lubadusi, et peatselt lennatakse ringi elektri jõul töötavate õhutaksodega (pisikeste helikopteritega), ringi vurab miljard ainult elektri jõul töötavat sõiduvahendit jne, mida kõike toidab "roheline" taastuv energia, nagu näiteks tuulegeneraatorid ja päikesepaneelid.
Loodetakse, et selline süsivesinike pealt uutele energiaallikatele üleminek ei nõua mingeid ohvreid ega ebamugavuste talumist. Sujuvalt istutakse bensiini peal töötavast autost elektrisõidukisse, gaasielektrijaamadelt minnakse üle päikesele, tuulele ja akudele ning nii edasi.
Ja sellises energiasüsteemis on "loomulikult" kõik taaskäideldav.
Kahjuks on selline taastuvenergiale sujuva ülemineku nägemus igat küljest vaadates vaimupime maagiline mõtlemine.
Taastuvad energiaallikad ei ole taastuvad, need kuluvad ja vajavad asendamist, mille tõttu on "taastuvad" energiaallikad tegelikult "asendatavad".
Kõik sellised asendatavad energiaallikad nõuavad valmistamiseks ja haldamiseks meeletutes kogustes mineraale, metalle ning energiat ja need tuleb iga kümne-kahekümne aasta järel välja vahetada.
(Päikesepaneelide ja tuuleturbiinide valmistajad väidavad, et nende toodete eluiga on kolmkümmend aastat, kuid päris elus on see aeg märgatavalt väiksem.)
Kuna sellised asendatavad energiaallikad on hajusad ja vahelduvad, siis energia kogus, mida need toodavad, kõigub väga suures vahemikus ja seda peab salvestamiseks koondama, ehk salvestama seda akudesse või mehhaanilistesse salvestustaristutesse (veereservuaarid elektrigeneraatoritega vms), või talletama keemiliselt ("rohelise" elektriga toota vesinikku, mida saab kasutada kütusena).
Asendatava elektri talletamiseks läheb vaja miljardeid akusid, mida peab samuti keskmiselt iga kümne aasta järel välja vahetama. Lisaks on akude taaskäitlemine keeruline ning kallis. Samuti pole mitte midagi "rohelist" liitiumi, koobalti jne kaevandamises, mida läheb akude tootmiseks vaja.
Mis puutub taaskäitlemisse, siis väga väikest osa asendatavatest energiaallikatest ja akudest taaskäideldakse, sest see on liiga keeruline ja kallis.
Vajalikku mõõtkava, mida kujutab endast 90 miljardi barreli süsivesinike asendamise hajusate ja vahelduvate energiaallikatega ning akudega, on pea võimatu ette kujutada.
Reaalsus on paraku selline:
Tesla Gigatehase (Gigafactory), mis on maailma suurim akude tootja, aastane toodangu maht suudab talletada ainult kolm minutit Ameerika Ühendriikide energiavajadusest. Kahe päeva USA energiavajaduse katmiseks peaks tehas tootma akusid tuhat aastat. Samal ajal kaevatakse iga toodetud aku kilo kohta 23 kuni 45 kilogrammi materjale, mida peab transportima suurte vahemaade taha ja töötlema.
Viidatud mõttekoja Manhattan Institute'i uuring võtab lühidalt kokku tuule ja päikese [vähese] tõhususe ning kui võimatu on süsivesinikevajaduse asendamine energiaallikatega, mis nõuavad miljoneid tonne mineraale, metalle, betooni vms, mis ei ole taaskäideldavad ning mille peab iga inimpõlve jooksul välja vahetama.
Käesoleva aasta märtsis avaldatud teadusuuring "Mineraalide kaevandamine ja kasvu piirid" (The Mining of Minerals and the Limits to Growth) näitab samuti, miks on kõigeks selleks [rohepöördeks] vaja minevate mineraalide/metallide kaevandamine võimatu.
Teaduse populariseerimise ajakiri Scientific American avaldas juunis artikli "Lõppematu majanduskasvu hullus" (The Delusion of Infinite Economic Growth), milles kirjutatakse:
Isegi "taastuvad" tehnoloogiad, nagu seda on elektrisõidukid ja tuuleturbiinid seisavad silmitsi ületamatute füüsiliste piirangutega ning nendega kaasnevad pöörased keskkonnakahjud.
Kes soovib vaadata kõnealuste teemade videoesitlust, siis majandusteadlane ja mitmete tuntud mõttekodade liige Nate Hagens on viimase 15 aasta teadusuuringud võtnud kokku kahe ja poole tunnises videoloengus "Maa ja inimkond: müüt ning reaalsus" (Earth and Humanity: Myth and Reality)
Suurel hulgal allikaid osutab samadele füüsilistele piirangutele: miljonite tonnide materjalide kaevandamine, sulatamine ja transport on keskkonna jaoks katastroofilise mõjuga, seda saab toime panna ainult süsivesinikke põletades ja tehes suurest osast planeedist viljatu kõnnumaa.
Mis puutub tuumaenergiasse, siis India on investeerinud töötava täismõõdus tooriumi reaktori loomisesse miljardeid eurosid ja inimaastaid, kuid seni viljatult. Et asendada kõik süsivesinikud tuumaenergiaga, peaksid Ameerika Ühendriigid lähimatel aastatel iga nädal käivitama uue tuumareaktori. Kuna USAs pole aastakümneid ehitatud ühtegi uut elektri tootmiseks mõeldud tuumareaktorit, kujutab ka selline lootus maagilise mõtlemise tippsaavutust.
Muutusi on palju lihtsam müüa kui need on kerged, mugavad, odavad ja ei nõua ohvreid. Kuid muutused sellisel viisil ei tööta.
Vältimatud muutused töötavad järgmiselt: inimene saab südamerabanduse ja peaaegu sureb. Kui tahetakse elada mõnest kuust kauem, tuleb inimesel täielikult muuta oma elustiili, menüüd ja kehalist vormi.
Paraku pole oma elustiili täielikus muutmises mitte midagi hõlpsat, mugavat või odavat ja mis ei nõuaks ohvreid.
Vajalike muutuste saavutamiseks tuleb meil välja kujundada positiivne vaade, luua erinevad mõjurid ning eesmärgid. Asemel, et panna esikohale toidu tunne suus ja selle maitse, tuleb kujundada välja mõjurid, kuidas pakkuda tervislikku toitu võimalikult maitsval viisil. Selle asemel, et otsida oma kehalisele loidusele vabandusi, tuleb leida treeninguvorm, mis inimesele meeldib (või vähemalt selle ära kannatab) ja sellest kujundada välja uus harjumus.
Maagilise mõtlemise võlud on haaravad: raske töö, mida nõuab oma elustiili ja harjumuste ümber korraldamine, asemel usutakse "imedieete" või midagi sarnast.
Inimkonna vastuseis vajalikele muutustele on arusaadav, kuid asja iroonia on selles, et inimesed harjuvad üpris kiiresti kõigi muutustega, mis ennast neile peale suruvad.
Sellised on meie valikud eelseisva energia ja süsivesinike järgse ajastu osas. Stiimulid peavad muutuma "prügikasvu" toetamisest hüper tõhususe edendamiseks. Milleks on muuhulgas asjade säilitamine, õigus oma asju hõlpsalt ise parandada ja seada tööstustele nõuded, et need teeksid asju, mis kestavad vähemalt ühe inimpõlve ning mis oleksid hõlpsasti massiliselt taaskäideldavad.
Nii võib loota, et oma eesmärkide ja mõtlemise muutmisega ning kujundades vajalike muutuste suhtes välja positiivse kuvandi, me võime vaadata tagasi ja imestada, miks inimesed küll niisuguse kirega klammerdusid maagilise mõtlemise ning "prügikasvu" külge.
Tõlkis Karol Kallas