Selleks, et pidurdada viirust, maksti väga kõrget hinda – inimeste immuunsüsteemi nõrgendati stressiga, ütleb psühhoneuroimmunoloog Christian Schubert usutluses Die Welt'ile. Schubert uurib aju, psüühika ja immuunsüsteemi seoseid. 1995. aastast juhib ta psühhoneuroimmunoloogia laborit Innsbrucki meditsiiniülikoolis. Ta töötab ka arsti, psühholoogi ja psühhoterapeudina.
Welt: Härra professor Schubert, Te kritiseerisite juba 2020. a. aprillis kontaktide piiramist ja nõudsite mõned kuud hiljem koroonapiirangute tagasivõtmist. Miks?
Christian Schubert: Inimene kui sotsiaalne subjekt oli ja on selles pandeemias jäetud tagaplaanile. Fookus oli möödunud kahel-kolmel aastal viirusel, mitte inimesel. Tegemist oli puhtalt mehhanistlike tegevustega, mille juures inimesed üksteisest eraldati ja sunniti kaasinimestega hoidma distantsi.
See teeb inimesed depressiivseks ja hirmunuks. Hirm vähendab kehas neid protsesse, mida ta vajab selleks, et viirusega toime tulla. Viroloogilisest vaatepunktist võib distantsi hoidmine inimeste vahel olla õige, et neid viiruse eest kaitsta. Inimlikust vaatest on see vale ja ei vii eesmärgile. See ei funktsioneeri, kui me tahame võidelda viiruse vastu sotsiaalse distantsiga. See on nullsummamäng.
Welt: Mida te konkreetsemalt silmas peate?
Schubert: Püüdu viirust piirata õõnestati samal ajal sellega, et tekkis paralleelselt väga palju stressi rahva seas. Hirm ja paanika kahjustasid paljude inimeste immuunsüsteemi nii palju, et juba kõige väiksem viiruslik konfrontatsioon viis nakatumiseni. Seetõttu ei ole minu arvates ka nakatumine vähenenud, kuna sellega käiakse väga karmilt ringi, nagu näeme Baieris. Mida rohkem peavad inimesed distantsi hoidma, seda kõrgem on nakatumine. See näib paradoksaalsena. Kuid mina ei imesta selle üle.
Welt: Te ütlete, et piirangud kahjustavad tervist rohkem kui kasu toovad. Kuidas Teie arvates mõjutavad hirm ja stress nakatumist, haigestumist ja suremust?
Schubert: Ma viitan siin alati meeleldi USA-s läbi viidud Adverse-Childhood-Experiences, lühidalt ACE-uurimuse kogemustele, mis hõlmas ligi 27 000 täiskasvanut. Sellest on näha, kuidas esimese kaheksa eluaasta traumad mõjuvad. Me räägime siin väärkohtlemisest, kuritarvitamisest, me räägime alkoholismist peredes, narkootikumide tarvitamisest, ühe või teise vanema surmast või töökoha kaotusest. Need kogemused vähendavad eeldatavat eluiga. Iga sellise raske koormaga, mida lapsed kaasa peavad tegema, kaotavad nad mõned aastad oma elust. Kui keegi peab esimesel kaheksateistkümnel eluaastal kuut või enamat sellist rasket koormat kandma, siis võib ta kaotada sellega 20 eluaastat. Psühhoneuroimmunoloogilisest uuringust on teada, et need traumad võivad viia immuunsüsteemi ja stressitöötlusmehhanismide häireteni. Need on seotud vere kõrgemate põletikuparameetritega ja seda pikaajaliselt. Ja see on tihti raskete haigestumiste algus, mis tekivad palju varem kui oodata võiks. Seeläbi tõuseb ka suremus.
Welt: Kas Te peate neid traumasid, mida ACE-uuringust osavõtjad kogesid, võrreldavaks nendega, mida lapsed koroonaajal läbi elasid?
Schubert: See, mis siin lockdown'i ajal juhtus, oli trauma. Lapsed kogesid sõprade kaotust koolide sulgemise tõttu, lõhestumisi perekondades ja vanemate lahutusi, mis olid tingitud erinevast vaatest vaktsineerimisele. Laste arengut takistati väga tugevalt ja toimus taandareng õppimises. Üks USA matemaatiline mudel aastast 2020 näitab, et 24,2-le miljonile viie- kuni üheteistaastasele lapsele, kes pidid kogema Ameerikas kahe kuu pikkust koolide sulgemist, läks see maksma 13,8 eluaastat ehk keskmiselt 0,6 eluaastat lapse kohta. Ameerikas on õppetöös raske järele jõuda, see ei huvita eriti kedagi. Seega on suur tõenäosus sotsiaalseks allakäiguks ja see tähendab ka eluaastate kaotust. See on ainult vihje sellele, mis võib juhtuda. Ja siin me räägime ainult õppimise taandarengust, mitte aga nendest traumadest, mis peredes suletud uste taga aset leidsid.
Welt: Milliste mõjudega rahva tervisele ja kõrvalkahjudega arvestate Te Saksamaal?
Schubert: Selliste sunnimeetmete kahjusid, nagu lockdown'id ja koolide sulgemised, millel lõppefektina puudus igasugune mõju, saame näha järgneva 50 aasta jooksul. Praegu tõusvad laste ja noorte psüühiliste kõrvalekallete numbrid on ainult murdosa sellest, mis veel päevavalgele hakkab tulema. Noored inimesed kannatavad ühel hetkel millalgi täiskasvanueas kardetud raskeid haiguseid nagu südame-veresoonkonnahaigused, autoimmuunhaigused või vähk, mis on seotud traumadega. Terve põlvkonna traumatiseerimist ei ole võimalik millegagi kompenseerida. Me peaksime tegelikult tegema kõik selleks, et kogu see ebainimlikkus lõpetada, neid põlvkondi kaitsta ja aidata neil taas püsti tõusta. Kuid toimub hoopis vastupidine, paljud piirangud jätkuvad, nagu me ei oleks möödunud aastatest mitte midagi õppinud.
Welt: Pandeemia alguses aga nõuti kiiret tegutsemist.
Schubert: Koroona ohustab mõnedel juhtudel raske haigestumisega, vähemalt see oli alguses nii. Kuid küsimus tuleb esitada alati tervikuna: kuidas me kaitseme inimesi? Pärast seda, kui fookuses oli ainult viiruse vältimine, toodi hiljem esile ainuke sekkumine, mis näis lõpuks aitavat, nimelt vaktsineerimine. Viirusliku sekkumisena. Kuid paljud inimesed olid tohutus stressis, enne kui nad lasid end vaktsineerida. See mõjutas immuunsüsteemi. Mõtelgem tagasi pandeemia esimesele aastale, kui stressis oli elanikkond, kui arvud ja pildid levitasid üle maailma pidevat hirmu.
Selleks, et vaktsiin oleks tõhus, on vaja tervet ja funktsioneerivat immuunsüsteemi. See on selge teaduslik teadmine. Ma lähtun sellest, et paljudel inimestel seda enam ei olnud, et me põhimõtteliselt vaktsineerisime juba haigeid inimesi. Ilmselgelt ei küsitud ega uuritud, kui tugev ühe või teise vaktsineeritava immuunsüsteem sellel hetkel oli. Kõik see, mis normaalsel ajal toimub, mis toimub enne iga vaktsineerimist, jäi ära.
Welt: Hetkel näeme me selget liigsurmade esinemist Euroopa maades, millest võib see olla põhjustatud?
Schubert: Liigsuremus näib olevat tabanud kõiki vanusegruppe, ka neid, kellel võiks olla tugev immuunsüsteem. Seetõttu ei pea ma ka [kõrge] temperatuuri mõju teooriat pädevaks. Ja liigsuremus on tõepoolest tekkinud veel ka samal ajal vaktsineerimistega. On piisavalt andmeid vaktsiinide kahtlastest juhtumitest, mis viitavad sellele, kui dramaatilised võivad olla vaktsiinide kõrvalmõjud ja kahjud – eelkõige võrreldes viimase 20 aastaga, kui kogu aeg vaktsineeriti leetrite või punetiste vastu. Nende vaktsiinide puhul oli ainuüksi vaktsiinikahjustuste kahtluste arv ligi 30 korda väiksem kui koroonavaktsineerimise ühe aasta jooksul.
Welt: Kus Te näete suurimat erinevust Rootsi tee ja Saksamaa või Austria valikute vahel pandeemia ajal?
Schubert: Kui ka ikka ja jälle püütakse kinnitada, siis Rootsis ei surnud rohkem inimesi. Alguses oli kõrgem suremus vanade- ja hooldekodudes, mis oli põhjustatud sellest, et hoolduspersonal ei järginud juhiseid ja levitasid viirust. Siin sekkus poliitika. Rootsi surmade arvud on võrreldavad Saksamaa, Austria või Prantsusmaa surmade arvuga ja need on isegi väiksemad. Kui seda arvesse ei võeta, siis see on ebaõnnestumine. Siis ei muutu ka mitte midagi, isegi kui Saksamaa või Austria sügisel piirangutest veel kinni hoiavad, kuna uued viirusvariandid on lihtsalt nii vähe patogeensed ja kõik osutab sellele, et haigestumine ei ole enam nii intensiivne.
Welt: Sellegipoolest polnud tagasi vaadates alternatiivi sellele, et Saksamaa püüdis kogu jõuga pandeemia alguses vanu inimesi kaitsta. Mida Te näete Rootsi tees parem olevat?
Schubert: Igal pool tehti ja tehakse vigu. Kuid siin on tegemist põhimõtteliselt teistsuguse inimeste kohtlemisega. Poliitikud jätsid rahvale, inimestele isikliku vastutuse. Rahval paluti end kaitsta ja distantsi hoida ning võimalusel haigeid inimesi vältida. Ehk siis kõik see, mida meie loomus meile tavaliselt ütleb. Nad respekteerisid inimesed enesetõhusust ja -kontrolli ning lasid inimestel inimesed olla. See on ka küsimus väärikusest. Nad ei lükanud inimesi sõltuvusse ega teinud neist lapsi ja ei signaliseerinud neile, et nad on võimetud ohtliku olukorraga hakkama saama. Minu prognoos on see, et Rootsis on märkimisväärselt vähem pandeemia kõrvalkahjusid kui Saksamaal.
Welt: Mida me peaksime koroonaga ümberkäimise kogemuste baasil meditsiinis paremini tegema?
Schubert: Me piiname ennast juba aastasadu meditsiinis inimese pildiga, mis võtab inimest teatud liiki masinana. Meditsiin näeb inimese materiaalseid aspekte, uurib verd, uriini ja sülge. Inimesi valgustatakse läbi, tehakse operatsioone ja antakse ravimeid. Kui toimeaine ei mõju, siis antakse topeltdoos. Minu arvates teeb koroona parajasti stressitesti meditsiinile.
Tõlkis René Allik