Majandusteadlane Daniel Lacalle selgitab, kuidas Prantsusmaa näitel on võimalik õppida, et sotsialism ei toimi mitte kunagi. "Prantsusmaa kujutab terve eurotsooni jaoks tohutut probleemi ja Euroopa Keskpangal pole seda võimalik varjata," leiab Lacalle.
Euroopa valimiste järgselt hüppas Prantsusmaa krediidiriski vahetustehingute marginaal 2020. aasta järgse rekordini ehk 39 punktini. Turgude ärevuse põhjustamises süüdistatakse Rahvuskogu populaarsust, mis on suurendanud kõiki euroala kursivahesid (euro area spreads). Siiski ei oleks midagi sellist juhtunud kui Prantsusmaa võlakoorem oleks madalam, kui riigi rahandus oleks tugeval järjel ja euroala majandused oleksid hea tervise juures ning kasvaksid.
Prantsusmaa on maailmas etatismi kaanetüdruk. See sama etatism, mida mõned poliitikud üritavad peale suruda Ameerika Ühendriikidele, on viinud Prantsusmaa majandusliku hädaoru veerele. Seda sõltumata asjaolust, et Prantsusmaa on suurepärase inimkapitaliga imeline riik ja seal on palju silmapaistvaid äriinimesi.
Prantsusmaa pole mitte kunagi üritanud olla kasin. Majandusega võrreldes on selles riigis maailma suurim valitsus. Valitsuse kulutused moodustavad sisemajanduse kogutoodangust 58 protsenti, mis on maailmas kõige kõrgem niisugune määr. Riigi ametiühingud on ülemäära mõjukad. Nende võimekus korraldada tervet riiki halvavaid streike annab neile majandusliku võimu, mis ületab kaugelt nende tegeliku esindatuse. Prantsusmaa riigisektor on niivõrd suur, et selles on hõivatud 5,3 miljonit inimest. Eurostati andmetel teeb see 1000 riigi elaniku kohta 70,9 riigiteenistujat. OECD riikidest on Prantsusmaal ühed kõige kõrgemad maksud. Prantsusmaal moodustavad tulumaks ja tööandja poolsed sotsiaalkaitse tasud kokku 82 protsenti kõigist maksudest.
Samamoodi on äärmiselt kõrged Prantsusmaa ettevõtete maksumäärad. Kuni poole miljoni euroni on kasumilt makstav maksumäär 26,5 ja kasumitelt üle selle 27,5 protsenti. Tööturu reeglid on riigis niivõrd karmid, et 49 inimesega ettevõtteid on 2,4 korda enam kui viiekümne ja suurema arvu töötajaskonnaga firmasid. Põhjuseks on asjaolu, et alates viiekümnest töötajast suureneb ettevõtete halduskoormus märkimisväärselt. Viiekümne töötajaga ettevõttes peab näiteks olema kolm töötajate nõukogu, ettevõte peab töötajatega jagama kasumit ja juhul kui ettevõte kavatseb majanduslikel põhjustel töötajaid vallandada, peab see töötajate nõukogudele esitama ümberkorralduste kavad.
Kui keegi on keynesiaanlik etatist, siis ajavad sellised arengud kindlasti tema suu vett tilkuma. Kõik eelpool mainitud omadused osutavad täiuslikule sotsialistlikule ühiskonnale: tohutu riik, äärmiselt kõrged ja progresseeruvad maksud ning määratu sotsiaalsete tagatiste turvavõrgustik. See peaks olema parim võimalik ühiskond. Kuid kas on?
Tegelikult mitte. Prantsusmaa majandus on aastakümneid seisnud paigal. Selle eelarve pole peale 1970. aastaid olnud tasakaalus ja inimeste rahulolematusest on saanud tänaseks riigi valitsev seisund. Ettevõtted ja maksumaksjad on oma ressursside kurnamisest väsinud ja sotsiaaltoetuste süsteem on sigitanud grupi toetustest sõltuvaid ja pahaseid kodanikke, kes tunnevad, et riik on nad maha jätnud ning kes ei suuda oma probleeme sõnastada. Kiidetud sotsiaalne riik on läbi kukkunud, sest tohutu toetuste ja kulutuste masin ei pööra tähelepanu majanduslikele arvestustele, mis tähendab töökohtade ja rikkuse loojatele õudusunenägu. Samamoodi on see õudusunenägu inimestele, kes otsivad sotsiaalset võrgustikku, mis looks inimestele uusi võimalusi. Prantsusmaa kogemus näitab, et sotsialistlik rikkuse ümberjaotamine toob kaasa paigalseisu. Vaatamata väidetele, et riigi ebavõrdsuse tase on äärmiselt madal, Gini kordaja on 31,5 protsenti, on see üks kõige suurema rahulolematuse, ebakindluse ja getodes virelevate inimeste põlistatud vaesuse määraga Euroopa riike.
Sotsialism ei arvesta mitte kunagi majanduse reeglitega ja asjaoluga, et arenemiseks on vaja kasvu ning luua rikkust. Kui ainsaks eesmärgiks on pundunud riik ja vara ümberjagamine, siis jääb majandus seisma ning kõik muutuvad kurjaks.
Prantsusmaa probleemid ulatuvad palju kaugemale kui käimasolevad valimised. Valijatel on seekord võimalik valida etatismi, suurema etatismi ja päris kommunismi vahel. Lihtsalt imetlusväärne.
Aastakümnete jooksul toimunud piinarikkad maksutõusud ja valesti juhitud sisserändepoliitikad, mis põhjustavad isegi riiki elama asunud inimestes võõrandumist, on kurnanud maksumaksjad lõplikult ära ja seaduskuulekad inimesed ära hirmutanud. Majanduse kasv on kas madal või seda pole. Tootlikkus väheneb, mille tulemuseks on hapram reaalpalga kasv, suurem ebakindlus ja halvav maksukoormus. Aga mida saab lugeda ajakirjandusest? "Paremäärmuslased on riigi jaoks suurim oht." Ei. Ohtlik on etatism.
Bloomberg kirjutab, et mitte ükski kolmest uuest võimalikust valitsusest ei kavatse vähendada riigi võlakoormust ega eelarve puudujääki. Mitte ükski neist ei kavatse pundunud riigisektorit kokku tõmmata. Kaks võimalikku valitsuse kandidaati tahavad veelgi suuremat riigi kontrolli majanduse üle ja üks soovib makse langetada. Viimane on ainus majanduse kasvule suunatud poliitiline plaan. Samas need maksualandused ilmselt suurt midagi ei mõjuta, kui majandust kurnav administratiivne ike jääb samaks.
Prantsusmaal on võimalus saada maailma juhtivaks majanduseks. Selle elanikud on andekad, ettevõtlikud ja leidub küllalt ettevõtluse valdkonna kogemust, mille najal koolitada maailma tippjuhte. Paraku süsteem on selline, mis ajab tublid inimesed riigist minema. Säravad inimesed kolivad riikidesse, kus neil lubatakse õitseda. Kahjuks poliitiline nomenklatuur on äärmiselt õnnelik, kui sellel õnnestub riigi tippettevõtete (nn "riiklike tšempionite") kohad täita poliitikutega. Siis on veel väike hulk valitsusega semutsevaid valdkondi, mille juhid ei julge suure valitsuse hirmus punnis riigi kohta midagi kobiseda. On küll teatud intellektuaalide ja ettevõtjate liikumine, mis üritab süsteemi seestpoolt muuta, kuid paraku see neil väga hästi ei õnnestu.
Prantsusmaa pealt on võimalik õppida, et sotsialism ei toimi mitte kunagi. Kui sotsialismi kohutavad tagajärjed hakkavad ükskord avalduma, siis probleemi lahendamine on selleks ajaks juba pea võimatu. Prantsusmaa kujutab terve eurotsooni jaoks tohutut probleemi ja Euroopa Keskpangal pole seda võimalik varjata.
Kuid ärge arvake, et Prantsusmaa oleks midagi erakordset. Prantsusmaa on vaid jäämäe tipp. Õudne NextGenerationEU rahastu ja kurt Euroopa Komisjon tegelevad hetkel palju hullemate Hispaania ja teiste euroala riikide koetislike probleemide varjamisega.
Prantsusmaa pealt on võimalik näha, miks ükski riik ei tohiks üritada teha sotsialismi. Euroala näitab, miks keegi ei tohiks jäljendada Prantsusmaa poliitikute pealesunnitud etatistlikku mudelit.
Tõlkis Karol Kallas