Mõttekoja Brownstone Instutute'i teadur David Bell kirjutab kuidas ÜRO, WHO, korporatiivse meedia ja poliitika on tänu mitte nii väga eeskujulike iseloomuomadustega töötajatele-poliitikutele anastanud rikaste kurjategijate jõuk ning kui nende rahastamist ei lõpetata, siis ootab inimesi ees orjus.
Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organization; WHO) ei pea maailma vallutamise salaplaani. Tuleb saada aru, mida see endast kujutab: see on üpris tavalistest inimestest koosnev organisatsioon, kes pole oma valdkonnas isegi erilised ekspredid, kes on mingil kombel saanud omale töö ja sellega kaasnevad hüved, mida suurem osa meist kadestaks. See organisatsioon ei ole isegi olemuselt pahatahtlik, kuid seal kuulatakse rahastajate sõna ja kasutatakse saadud raha viimaste seatud eesmärkide saavutamiseks. Seda on vaja teha, kui WHOs töötavad inimesed tahavad ametisse jääda. [Bell on teadlasena töötanud WHO heaks.]
WHO surub siiski läbi uut rahvusvahelist lepingut, mille üle peetakse aru selle juhtorganis Maailma Terviseassamblees (World Health Assembly; WHA), millega soovitakse koondada riikide tervise hädaolukordade haldamine maailmaorganisatsiooni kätte. WHA kirjutab ümber rahvusvahelisi terviseregulatsioone (International Health Regulations; IHR), millel on rahvusvaheliste lepete jõud ja millega soovitakse anda WHOle õigus nõuda riikidelt sulgemisi, inimeste kohustuslikku süstimist ja neile reisikeeldude seadmist.
"Tervise hädaolukorrad" on käesolevas kontekstis igasugused võimalikud riskid, mille kohta WHO peadirektor arvab, et need võivad endast kujutada suuremat terviseprobleemi. See võib olla kuskil leviv viirus; mingis piirkonnas leviv teabepuhang, millega peadirektor nõus ei ole ja isegi ilmastikuolud. Praegu ametis olev peadirektor on kinnitanud, et kõik kolm on väga suured ja üha kasvavad ohud. Ta kuulutas välja isegi rahvusvahelist muret tekitava rahvatervise alase hädaolukorra, kui viis inimest maailmas heitis hinge ahvirõugete kätte.
Kogu ülejäänud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) paanitseb hetkel kohe saabuva kliima maailmalõpu teemal ja see näeb välja enam-vähem samamoodi kui käitub WHO. Kui Maa temperatuur tõuseb vähehaaval maani, mis lubas keskajal kasvatada Gröönimaal kariloomi ja otra, siis suurem osa ÜRO töötajatest ei usu isegi, et inimkond oleks väljasuremise äärel. Nad on ainult tavalised inimesed, kellele makstakse sellise jutu ajamise eest palka. Kui nad kliimapaanikat ei külva, siis neid ei edutata ja nad võivad isegi oma tööst ilma jääda.
Väga rikaste ja mõjukate inimeste jaoks on väga kasulik, et ÜRO ja WHO külvavad kliima- ning tervisepaanikat.
Teiselt poolt inimeste, kes on väga rikkad ja mõjukad, jaoks on väga kasulik, et ÜRO ja WHO just nii käituvad. Need inimesed on panustanud väga palju raha meediasse ja poliitikasse, et tagada tervise- ning kliimapaanikatele laialdane toetus. Töötajad, kes hakkavad ÜROs ja WHOs sellistele asjadele vastu, võivad oma karjääri edenemisega hüvasti jätta. Samas neis paanikajuttudes on tõepoolest ka pisike iva tõde – viirused tõepoolest tapavad inimesi, CO2 tase õhus on suurem ja Maa temperatuur vähehaaval tõuseb – mis annab neile inimestele teatud võimaluse ennast õigustada, kuigi nad teavad, millist kahju nad oma tööga teevad.
Kuidas saadakse organisatsiooni anastamisest kasu
Päris elus töötavad suured organisatsioonid oma rahastajate heaks. Suurem osa töötajatest teevad ainult seda, mida kästakse ja saavad selle eest palka. Üksikud uljaspead kas lahkuvad või neid sunnitakse selleks. Aremad inimesed, kellel pole julgust seista oma veendumuste eest, hoiavad organisatsiooni varju lootes, et keegi teine võtab esimesena hulluste vastu sõna. Mõned inimesed pole kõige teravamad pliiatsid ja ei saa lihtsalt aru, mis toimub. Mõned õnnetud inimesed peavad alistuma, kuna nad ei saa oma isikliku elu olukordade tõttu endale isepäisust lubada.
Nii WHO kui ÜRO asutamise taga oli soov aidata maailma inimestel parandada nende elutingimusi ja nende organisatsioonide töötajad nägid toona selle nimel ka vaeva.* Täna juhivad mõlemat maailmaorganisatsiooni väga rikkad inimesed ja rahvusvahelised suurettevõtted ning nii ÜRO kui WHO peavad oma investoritele meeldima. Need töötavad oma uute isandate ja nende eesmärkide heaks samasuguse kirega. Selline on ka põhjus, miks nii WHO kui ÜRO on väga kasulikud inimeste jaoks, kes soovivad kasvatada oma isiklikku võimu.
Kui kellelgi on rohkem raha kui paljudel maailma riikidel, kuid neil pole riiki, mille eest hoolt kanda, siis on nende käsutuses väga palju mõjutamisvõimalusi.
Kui osutada, kuidas suhteliselt vähestel inimestel on maailmaorganisatsioonides väga suur mõju, siis on väga lihtne, juhul kui ei kasutata oma ajusid ja pisut järele ei mõelda, pidada seda vandenõuteooriaks. Kuidas on võimalik, et nii väike hulk inimesi on koondanud maailmas enda kätte nii suure võimu? Kui kellelgi on rohkem raha kui paljudel maailma riikidel, kuid neil pole riiki, mille eest hoolt kanda, siis on nende käsutuses väga palju mõjutamisvõimalusi. Kasutades mingi osa oma rahast teatud strateegiliste institutsioonide peale, tänu millele saavad neist organisatsioonidest nende mõju suurendamise tööriistad, siis on ka kõik muu saavutatav. Selliste organisatsioonide töötajad on sülle kukkunud suure raha üle ainult õnnelikud.
Seda tüüpi institutsioonide anastamine (institutional capture) on saavutatav, kui õgvendatakse maksustamise ja huvide konflikte kammitsevaid reegleid. Sedasi saavad teatud üksikisikud ja korporatsioonid enda kätte tohutu rahalise võimenduse ja neil on võimalus seda avalikult ära kasutada.
Kui seejärel neil lubatakse algatada avaliku- ja erasektori koostööprojekte, siis hakkab nende eesmärkide heaks tööle lisaks maksumaksja raha. Kui poliitikutel lubatakse käsitleda poliitikat elu karjäärivõimalusena, siis nad saavad üsna ruttu aru, et inimestele meeldimise asemel on palju tõhusam pugeda külje alla inimestele, kes võivad rahastada nende karjääri.
Nad saavad seda teha suletud uste taga teatud puhkekülades, nagu seda on Davos. Korporatiivne meedia samal ajal juhib meie tähelepanu eemale suurel laval masina vastu märatseva teismelisega. Tulemus on paratamatult selline, nagu see on: poliitikutel on vaja raha ja heatahtlikku meediakajastust; ülirikaste kartell omakorda vajab nende tegemisi järjest soosivamaid seaduseid.
Rahvusvahelisest rahvatervisest on saanud üks sellise korporatiivse anastamise oivalisemaid näiteid. Samad inimesed ja korporatsioonid rahastavad ülikoole, teadlaste kollektiive, kuhu üliõpilased tahavad tööle saada ja mis kujundavad oma eelistused rahastajate soovide järele. Need inimesed rahastavad tervise- ja ravimiameteid; teadusajakirju, mida arstid ja meditsiiniteadlased loevad ja massimeediat, mis kinnitab rahvatervisetööstusele, et kõik, mida nad oma rahastajate jaoks teevad, teevad nad üldise hüve nimel. Korporatiivne meedia kannab hoolt ka selle eest, et sõnakuulmatud inimesed naelutatakse risti.
Rahvatervisetööstusest ja kliimauuringutest on saanud majandusharu, mis kujundab oma poliitikaid ning uuringutulemusi viisil, mis on kõige kasulikumad nende rahastajatele.
Kui vaadata kliimateemat, siis see väga palju ei erine. Inimesed, kes kuulavad sõna, neile on tagatud karjäär ja need kes ei kuula, heidetakse teadusringkondadest välja. Rahvatervisetööstusest ja kliimauuringutest on saanud majandusharu, mis kujundab oma poliitikaid ning uuringutulemusi viisil, mis on kõige kasulikumad nende rahastajatele.
Kas keegi suudab kujutada ette rikast inimest, keda päriselt ei huvita veelgi rikkamaks saamine? Ajaloos on olnud mõned sellised pühakud, kuid ahnus on võimas jõud, mida väga harva rahustatakse maha kogutud varaga. Päikese all pole midagi uut, nii ka ahnusega ja nendega, kes teevad näo, et ahnuse viljad kujutavad endast midagi head.
Feodalismi võimalused
Suurema võimu ja varakuse edukaks saavutamiseks on inimesel vaja võtta teistelt inimestelt ära nende sõltumatus ning vara. Suuremale osale inimestest ei meeldi, kui nad neist ilma jäävad. Päris demokraatias on võimu andjaks rahvas ja võimul saavad olla ainult inimesed, kellele rahvas on võimu usaldanud. Väga vähe on inimesi, kes tahavad anda ära oma vara inimestele, kes on neist rikkamad. Võib-olla ollakse valmis seda tegema maksude näol, kui sellest tõuseb mingi ühine kasu. Samas mitte mingil juhul ei soovita anda rikastele oma raha, et need hakkaksid sellega peale, mis pähe tuleb. Selleks, et saada suurem võim ja rohkem raha, on tihti vaja võtta see väevõimuga või pettusega. Pettus (valetamine) on enamasti kõige väiksemate riskidega seotud lahendus.
Valed ja pettus ei toimi kõigi inimeste peal, kuid mõjuvad paljudele.
Valed ja pettus ei toimi kõigi inimeste peal, kuid mõjuvad paljudele. Kuna pettuse vaenlane on tõde ja türannia vaenlane võrdsus (st isiklik iseseisvus ja oma keha üle peremees olemine), siis inimesed, kes kuulutavad tõde ja seisavad isikuvabaduste ning -õiguste eest, tuleb tegelaste poolt, kes soovivad saavutada suurema võimu, alla suruda. Kõige tõhusam viis selleks on nende vaigistamine ja teha pettuse küüsi langenud enamusele selgeks, et mittenõustajad on vaenlased – tuletage meelde Covidi aega ja "vaktsineerimata inimeste pandeemiat".
Mõnitamine ja patuoinaks tegemine, kasutades selleks sõnu nagu "x-vastane", "y-eitaja" või "nõndanimetatud z", seab mittekaasajooksikutest vähemused negatiivsesse valgusesse ning alavääristab neid. Enamus võib neid rahumeeli eirata ja selle juures isegi tunda, et nad on kuidagi paremad.
Kui kõigega jookseb kaasa korporatiivne meedia, siis mittenõustujatel on oma nime puhtaks pesemine ja oma sõnumi selgitamine pea võimatu. Täna on kõige suuremad meedia rahastajad ravimiettevõtted. Samuti on need ühed suurimad poliitikute rahastajad. Suurimad meediaettevõtete omanikud on BlackRock ja Vanguard, mis on juhuslikult ka paljude suurimate ravimiettevõtete suurimad aktsiaomanikud. Seega on üpris lihtne kujutada ette, kuidas need investeerimisettevõtted kasutavad kas siis otseselt või kaudselt oma tallalakkuja-organisatsioone, nagu seda on Maailma Majandusfoorum, WHO ja ÜRO, ära oma kasumi paisutamiseks võimalikult suureks.
Kui sellises olukorras satub pildile suhteliselt uus viirus, siis kõik, mida on vaja teha, on võtta hirmu külvamiseks kasutusele oma meedia ja poliitika vahendid, panna inimesed kodudesse kinni ning selle peale pakkuda neile ravimipõhine lahendus, kuidas vangistusest välja pääseda. Selline skeem kujutab endast investorite jaoks kõige otsesemas mõttes rahatrüki masinat. Selline ravimitööstuse toodetud ainete abil vabadusse pääsemine võib paista mõne inimese jaoks isegi päästva halastusena, mitte ahnusest sündinud vandenõuna.
Seistes silmitsi reaalsusega
Kui pöörata pisut tähelepanu reaalsusele, siis palju märke näitab, et praegusel hetkel maailmas midagi sellist ka toimub. Ühiskonnas on palju segadust, kuna tühistatud on alusreeglid, mis kunagi ahnust vaos hoidsid. Ahnusel on lastud vabalt vohada ja seda kutsutakse "progressiks". Ühiskonna haigusnähtudeks on hirm ja vaesumine.
WHO, ÜRO ja korporatiivne massimeedia on tööriistad.
WHO, ÜRO ja korporatiivne massimeedia on tööriistad. Peatselt tulevad tööriistad, nagu keskpankade digiraha ja kodanikupalk (nagu lapsele kommiraha), mis pisut inimeste vaesust leevendab. Programmeeritavat raha saab kulutada ainult selle peale, mida süsteemi rahastajad lubavad. Selle äravõtmine on võimalik ühe näpuliigutusega ja nii saab karistada inimesi, kes ei ole kuulekad või mõtlevad ja räägivad liiga palju. See on täpselt olukord, mida kujutab endast orjus. Inimeste kuuletuma sundimiseks pole isegi vaja enam piitsa ega tänast korporatiivse meedia põhist lähenemist.
Olukorra lahendamiseks on vaja tööriistade, nagu WHO, ÜRO või misiganes, kurjasti kasutavate inimeste käest need ära võtta. Kui muidu väga kasulikku haamrit kasutatakse inimeste põlvede purustamiseks, siis tuleb sellest haamrist lahti saada. Elus on palju tähtsamaid asju kui naelte seina tagumine.
Veelgi selgemalt sõnastades – demokraatlikud riigid ei tohiks rahastada organisatsioone, mis täidavad inimeste tahet, kes soovivad teha nende inimesed vaeseks ja demokraatiast ilma jätta. ÜROle ja WHOle vastu hakkamisel on esmalt kindlasti vastuhakkajatele kahjulikud tagajärjed. Tuleb otsustada, kas inimeste iseseisvus ja vabadused on selleks piisavalt tähtsad. Kas see on päriselt tõsi, et inimesed on sündinud võrdsetena ja elus peavad olema kõigil võrdsed võimalused?
Või tuleks liikuda hierarhilise, kastipõhise elik feodaalse ühiskonna poole? Ajalugu osutab, et need, kes on täna tipus, pooldavad feodaalset lähenemist. Seega neil, kes ei ole tipus ja kes leiavad, et ahnus pole tore, on viimane aeg hakata võtma asju tõsiselt. Ilmselgelt peaks esimeseks sammuks olema raha ära võtmine institutsioonidelt, mis soovivad tavalistele inimestele halba.
Kui soovitakse saada inimloomuse olemuse vallas täiskasvanuks, siis tuleb alustada vangla lammutamisega, mida inimeste ümber ehitatakse. Korporatiivsesse meediasse tuleb suhtuda kui ahnete ja kurjade inimeste poolt rahastatud meediasse. Kuulutada tuleb tõde nii selgelt ja tihti kui see on vähegi võimalik. Kui lõksudele suunatakse valguskiir, langevad inimesed sinna harvemini. Kui piisavalt palju inimesi otsustab, et teatud vabadused peavad kuuluma neile, siis pole neid ka nii lihtne ära võtta. Seejärel on võimalik minna rahvatervise- ja kliimatööstuse kallale viisil, millest on inimkonnale kasu. Siis on võimalik luua olukord, mis ei teeni ennast ei tea kelleks pidavate rikaste kurjategijate huve.
[*Põhjust on siiski arvata, et ÜRO koos selle allorganisatsioonidega on asutamisest peale olnud kurjuse teenistuses.]
Tõlkis Karol Kallas