Riskikapitalist ja mõttekodalane David Sacks kirjutab portaalis Responsible Statecraft ja sotsiaalmeedias, kuidas juulis Vilniuses toimuva NATO tippkohtumise otsused võivad muuta Ukraina sõja järjekordseks "igaveseks sõjaks".
Väidetavalt käib Ameerika Ühendriikide riigisekretär Antony Blinken ringi mõttega, nagu Ukrainale võiks anda "Iisraeli laadis staatuse". See tähendaks pikaajalisi turvatagatisi – mis Iisraeli puhul kestavad kümneaastaste tsüklitena –, mille hulgas on relva- ja laskemoonatarned ning rahaeraldused, mis "ei sõltuks tänase Ukraina suurpealetungi saatusest ega [USA] valimiste kalendrist". Teisiti sõnastades ei jätaks Ameerika Ühendriigid Ukraina toetamist järele isegi siis kui suurpealetung ebaõnnestub ja Ukraina toetamine jätkuks isegi siis kui valijad peaksid järgmistel valimistel soovima muutuseid.
Mõned vaatlejad võivad Ukraina sündmuste kajastamise puhul klassikalist peibutuspardi kasutamise võtet. Eelmisel aastal, kui Ukrainal õnnestus Hersoni ja Harkivi ümbruses mingid piirkonnad tagasi vallutada, siis kinnitati ameeriklastele, et ukrainlased vallutavad oma riigi Venemaalt tagasi 2023. aasta kevadel–suvel. Ukraina suurpealetung tõrjub venelased vallutatud territooriumitelt tagasi ja ilmselt isegi ohustab Venemaa positsioone Krimmis, mis omakorda sunnib Venemaa istuma sõja lõpetamiseks läbirääkimiste laua taha. See oli põhjus, miks paljud ameeriklased toetasid Ukrainale rohkem kui saja miljardi dollari ulatuses abi andmist. Konkreetsemalt lubati, et tegemist on ühekordse rahaeralduse, mitte igaaastase uue "igavese sõja" püsikuluga.
Kui vaadata Ukraina vastupealetungi keerulist algust koos mitmeid aastaid kestva Vilniuse võimaliku abikokkuleppega, siis saab selgeks, et tegemist oli kas valetamise või heleroosa unistusega. Kuid kas see pole alati nii olnud? Valitsus selgitab alguses mingi sõja kohta, et võit saavutatakse mängeldes ja kiiresti. Kui kord juba sõjas ollakse, siis seletab valitsus, et nüüd ei saa enam tagasi tõmbuda, kuna nii saaks kahjustada USA autoriteet. Ukrainas rullub lahti taas Vietnami, Afganistani ja Iraagi stsenaarium. Seekord on vahe ainult selles, et vastaseks on tuumarelvadega riik, mis tähendab riski, et Ukraina sõjast võib suvalisel hetkel saada III Maailmasõda.
Volodõmõr Zelenskõi ise räägib, et kui Ukrainale ei anta konkreetset NATO liikmeks saamise ajakava, siis tema Vilniuse kohtumisele ei lähe.
Tõlkis Karol Kallas