HotAiri toimetaja David Strom kirjutab sotsioloogias kehtivast raudsest üldistusest: kõrge usaldusega ühiskonnad on edukad ja kooslused, kus inimesed üksteist ei austa, seda pole.
Millest omakorda järeldub: kõrge usaldusega ühiskonna ära rikkumine on äärmiselt lihtne, kuid vastupidine asjade käik äärmiselt keeruline.
Kui massirände teema keskmes paistab olevat rassiküsimus, on rassi puhul ometigi tegemist ainult tähelepanu kõrvalejuhtimisega kultuurilt, millest sisserändajad on pärit. Kui paki, puštu elik somaallane jõuab läände, siis on ta läbi imbunud oma kodumaa vähese sotsiaalse usaldusega kultuurist ja võtab selle endaga kaasa, mis omakorda tähendab, et tema lääne ühiskonda lõimumise võimalused on sisuliselt olematud.
Kui ränne toimub näiteks Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide vahel, siis pole inimestel uude ühiskonda sulandumisega probleeme. Seda muidugi juhul, kui nad pole pärit Euroopa riikide kolmanda maailma sisserändajate kogukondadest. Ühiskonnateadlane Robert Putnam kirjutas sotsiaalsest usaldusest raamatu "Keegeldades üksi" (Bowling Alone) ja tema varasemad tööd selgitavad, mis Põhja-Itaalia on hulga jõukam kui näiteks Sitsiilia. Vastuseks on sotsiaalne usaldus. Sitsiilia on hõimuühiskond, mida Põhja-Itaalia ei ole, mis on lisaks põhjus, miks esimeses õilmitseb maffia.
Sellistest teemadest pole mugav rääkida, sest need kattuvad väga suurel määral kultuurigruppide- ja rassiküsimustega. Kui keegi ütleb, et "somaalid korraldavad suurema tõenäosusega pettuseid kui valged ameeriklased", siis sellise väite esitajat süüdistatakse automaatselt rassismis. See pole tähtis, et kui vaadata Minnesota somaallaste kogukonda, siis suuremahulised pettused on seal väga levinud ja mõned USA valitsuse suurimad skandaalid on seotud somaallastega.
Loeb kultuur, mitte rass. Mitte kedagi ei morjendaks kui Idris Elba, Rishi Sunak elik Kemi Badenoch koliksid elama Ameerika Ühendriikdiesse. Samas teeb inimesed põhjendatult murelikuks kui nende naabruskonda kolib niqabi kandva abikaasaga somaallane. See võib paista kitsarinnalisena, kuid muretsemine on igati mõistuspärane.
Tundub üllatavana, kuid põhjamad koostavad statistikat, mis häbistab reaalsust eitavaid progressiste. Tegemist on numbritega, mis kajastavad põlisrahvuste ja sisserändajate kuritegevust. Mis näitavad, mida tähendab madala usaldusega ühiskondadest pärit sisseränne. Mitte ainult pole madala usaldusega ühiskondadest [kolmandast maailmast] pärit sisserändajad kuritegelikumad kui põhjamaalsed elik euroopa rahvustest sisserändajad, vaid nende lapsed on esimese põlve sisserändajatest veelgi hullemad.
Põhjamaade sisserände ja seotud kuritegevuse kohta saab täpsemalt lugeda siit.
Värvid ülevalt alla: kriminaalkuriteod kokku, mõrvad/mõrvakatsed, varavastased kuriteod, vägistamised, vargused, vägivallakuriteod.
Tulbad vasakult paremale: taanlased, kõik lääneriikidest pärit sisserändajad, kõik mitte-lääneriikidest pärit sisserändajad, mitte lääneriikide päritolu MENAPT sisserändajad, teised mitte-lääneriikidest sisserändajad.
Nagu tabelist võib näha, on taanlaste ja lääneriikide rahvustest sisserändajate kuritegevuse määr sarnane. Viimased saadavad Taanis korda taanlastest pisut rohkem varavastaseid- ja vähem vägivallakuritegusid. Samas Lähis-Ida, Põhja-Aafrika, Pakistani ja Türgi päritolu sisserändajad on tõeline nuhtlus. Nad vägistavad üheksa korda rohkem, on viis korda vägivaldsemad ja varastavad kümme korda enam. Mitte-lääneriikidest pärit sisserändajad grupina kokku pole nii hullud, kuid ometigi tähendavad terve ühiskonna jaoks usalduse hääbumist.
Kõigele lisaks elab keskmine kolmandast maailmast pärit sisserändaja sotsiaalabist ehk kohalikud maksumaksjad maksavad makse oma elujärje ja ühiskondliku allakäigu eest.
Statistika näitab lisaks, et kolmanda maailma sisserändajate teine põlvkond on esimesest märksa kuritegelikum.
Antud teemade käsitlemise piiramine lõhestab ühiskonda ja suurendab rassistlikke meeleolusid, sest inimesed saavad pahaseks kui neil ei lubata tunnistada tõde. Millega koos väheneb ühiskonna usaldus. Pendlikaar on poliitilisest korrektsusest liikumas eemale ja kui teemadest, mis mõne seltskonna jaoks tunduvad ebamugavad, ei räägita, siis jõuab pendel paratamatult maani, kus normaalne ja tervislik arutelu pole enam võimalik.
Ehk rääkima ei peaks niivõrd inimeste rassist kui sotsiaalsest usaldusest. Kui teatud päritolu rahvas kipub üheksa korda rohkem vägistama, siis ilmselt ei ole tark sellist seltskonda riiki lubada.
Inimesed ja ühiskonnad, kes/mis eiravad reaalsust ja ebamugavaid tõdesid, käivad alla. Ameerika Ühendriikides keeratakse ennast rassiküsimustes sõlme, kuid ei tunnistata, et hulk kogukondi on üdini väärtalitlevad (düsfunktsionaalsed). Inimestele meeldib teemade ümber pigem tantsu lüüa kui nendega tegeleda, mis omakorda teeb probleemide lahendamise võimatuks. Mille peale paljud inimesed saavad niivõrd pahaseks, et peavad isegi ideed, et ühiskonna murekohti oleks võimalik lahendada, võimatuks.
Poliitiline korrektsus hävitab ühiskonna usalduse. Kõik teavad, et Cincinnati rünnak oli rassistlik vihakuritegu [mustade jõuk peksis jazzifestivalil põhjalikult läbi valge mehe ja naise], kuid mitte ükski uusliberaal seda ei tunnista. Nad seovad reaalsuse sõlme ja ründavad igaühte, kes räägib tõtt. Lisaks nad vinguvad kui inimesed niisugust ebaõiglust tähele panevad.
Probleem on selles, et Ameerika Ühendriikide suurlinnade siselinnad [getod] on madala usaldusega kogukondade taskud suuremas, kõrgema usaldusega ühiskonnas. Turvalises äärelinnas elavad inimesed ei karda öösiti väljas käia. Suurlinnade keskel elavate inimese seas on samas vähe neid, kes tunnevad ennast oma naabruskonnas kõndides turvaliselt.
Minneapolises on naabruskond, mida kutsutakse "väikeseks Mogadishuks". See pole päris keeluala, kuid valgetel sinna tark nina pista pole. Sedasi öelda ei ole rassistlik, sest see on tõde.
Kõik riigid võiks, olgu see mõne inimese jaoks nii ebameeldiv kui iganes, põhjamaade graafikutest midagi õppida.
[Tähelepanek 1: ühiskonna kõrge korruptsioonitase võrdub madala usaldusega. Tähelepanek 2: ühispartei progressiusu üheks tugisambaks on "klassiteadlik" vimm.]
Tõlkis Karol Kallas