Saksamaa suurim pank Deutsche Bank leidis 2020. aasta lõpus avaldatud uuringus, et "kliimaneutraalsuse" saavutamiseks on vaja "kehtestada mõningane ökodiktatuur".
Deutsche Bank (DB) avaldas 2014. aastast kuni 2020. aasta lõpuni uuringuid-nägemusi, milles panga palgal olevad majandusteadlased-analüütikud arutlesid, "kuidas asjad peaksid olema" ja mis ees võiks oodata. Uuringute seeria kandis üldpealkirja Konzept (vaadete süsteem, selge kava) ja viimane neist, 2020. aasta 10. novembril ilmunud Konzept #19, kandis pealkirja "Mida me peame tegema, et maailm peale koroonakriisi taas üles ehitada".
Uuringu üldsissejuhatus kõlab:
Algab ülesehitustöö. Kuid kuidas seda täpselt korraldada? Käesolev Konzepti väljaanne esitleb meie (DB) ideesid, kuidas majandused, ettevõtted ja ühiskonnad peaksid peale pandeemiat ennast üles ehitama. Alates viisidest, kuidas me ergutame tööturge, kuidas me rakendame digitaalrahasid ja maksustame kodus töötavaid inimesi, on see Konzept mõeldud sütitama kõige olulisemaid arutelusid. Mõned meie ideed võivad tunduda äärmuslikena, kuid me loodame, et need innustavad otsuste langetajaid ajaks kui me ehitame ühiskondasid peale seda karmi ja traagilist aega uuesti üles.
DB autotööstuse, kliimapoliitikate, energia- ja transpordisektori ning Saksamaa tootmise analüütik Eric Heinman kirjutas nimetatud Konzepti numbrisse peatüki "Kliimaneutraalsus: kas me oleme valmis ausaks aruteluks?".
"Kliimaneutraalsuse" peatüki sisu on võetud lühemalt kokku:
Euroopa Liidu auahne Roheline Kurss (Green Deal) soovib tagada, et "kedagi ei jäeta maha". See kõlab suurepäraselt, kuid see ei ole teatud raskeid küsimusi küsimata realistlik. Lihtsamalt öeldes ei ole Euroopal võimalik olemasolevate tehnoloogiatega muutuda süsinikuneutraalseks ja erinevad uued tehnoloogiad pole tänases keskkonnas poliitiliselt vastuvõetavad. Kui see olukord ei muutu, on teiseks valikuks piirangud, seda kas siis tarbimise või kaubanduse poole pealt.
Kliimaneutraalsuse peatükis on alapeatükk (lk 72), mille pealkirjaks on pandud: "Vaja läheb mõningast öko-diktatuuri":
Tänaste kliimapoliitikate mõju inimeste igapäevaelule on jätkuvalt küllalt hoomamatu ja paljudes majapidamistes kiidetakse need heaks. Kliimapoliitika kujutab endast kõrgemaid energiatasusid ja -makse, mis teeb nii toasooja kui ringiliikumise hulga kallimaks. Mõnes riigis on kehtestatud hoonetele energiatõhususe normid või sarnased reeglid teistes valdkondades. Kuid kliimapoliitika pole meie eludes seni otsustavaks teguriks. Me langetame igapäevaselt tarbimise otsuseid, nagu näiteks: kas me üldse reisime, kui palju me reisime ja millist liiki transporti me selleks kasutame; kas me elame suures majas või väikeses korteris ja kuidas me oma kodusid kütame; kui palju meil on elektroonikaseadmeid ja kui sageli me neid kasutame; kui eksootilisi puuvilju me sööme. Me langetame neid otsuseid lähtuvalt oma sissetulekutest, mitte murest kliima pärast.
Kui me päriselt soovime saavutada kliimaerapooletuse, peame me muutma oma käitumist kõigis eluvaldkondades. See on tingitud asjaoludest, et seni pole olemas hinnatõhusaid tehnoloogiaid, mis lubaksid meile süsinikuneutraalsel viisil jätta alles senise elustandardi. See tähendab, et inimeste käitumise muutmiseks peavad süsinikumaksud märkimisväärselt tõusma. Teine (või pigem täiendav) moodus oleks regulatsioonide ulatuslik karmistamine. Ma tean, et "ökodikatuur" on vastik sõna. Kuid me peaksime endalt küsima, kas ja mis määral oleme me valmis kannatama ökodiktatuuri (seadusandlike regulatsioonide vormis) kui me soovime liikuda edasi kliimaneutraalsuse poole. Järgnev on üks näide: mida me peaksime tegema, kui majade omanikud ei taha neid muuta null-heitmetega hooneteks? Kas neil pole selleks rahalisi vahendeid? Kas nad ei soovi seda tehnilistel põhjustel, kuna investeeringud ei tasu ennast ära?
Ühendkuningriigi väljaande The Daily Sceptic toimetaja Toby Young kommenteerib DB nägemust:
Kui ta (Heinman) kirjutab "me peaksime endalt küsima, kas ja mis määral oleme me valmis kannatama ökodiktatuuri…", siis ma arvan, et ta ei mõtle selle all null-heitmete teemalist rahvaküsitlust. Pigem mõtleb ta "meie" all Euroopa Liidu valitsevat klassi. See peab endalt küsima, kas ollakse valmis kehtestama selliseid seaduseid, mis sunniksid Euroopa Liidu inimesi muutma oma käitumist eesmärgiga täita 2050. aastaks seatud "kliimaerapooletuse" eesmärgid, hoolimata sellest, kas neil on selleks demokraatlik mandaat või mitte?
Ma arvan, et me peaksime olema tänulikud vähemalt sellegi eest, et Heyman ei ole üritanud midagi pehmendada. Kõigile peaks olema selge, mida "ökodiktatuur" tähendab. Isegi kõige võimukuulekamad inimesed peaksid saama aru, et null-heitmete usuhulludel pole mitte mingisugust austust demokraatia vastu.
Toimetas Karol Kallas