Demograafilised faktid kinnitavad hääbuva Euroopa kiiret islamiseerumist

Demograafilised faktid ja prognoosid kinnitavad nii kristliku Euroopa kiiret hääbumist, vananemist kui ka islamiseerumist. Praeguste trendide jätkudes kahaneb Euroopa Liidu rahvastik aastaks 2100 ligikaudu 30% ning saja aasta pärast on Eesti rahvaarvuks kõigest 600 000. Samaaegselt muutub kiiresti ka Euroopa kultuuriline ja usuline maastik: prognoosi kohaselt võib Euroopa moslemipopulatsioon aastaks 2050 tõusta kuni 14%-ni ning Rootsis koguni üle 30%.

2005. aastal võttis politoloog Rein Taagepera eesti rahva demograafilise probleemi kirjeldamiseks kasutusele metafoori „demograafiline vetsupott", mille tuumaks on tõdemus, et kui eestlastel ei sünni piisavalt lapsi, muutub rahvastiku kahanemine ühel hetkel pöördumatuks ning et see moment on peatselt kätte jõudmas. Kui pole aga rahvast, siis kaob ka omakeelne kõrgkultuur ja riikliku iseseisvuse mõte – seepärast tuleks nii ühiskonnas kui ka riigis võtta esmaseks eesmärgiks eestlaste arvu languse peatamine:

„Mõned juba unistavad, et sünde tuleb iseenesest igal aastal jälle tuhande võrra rohkem ja varsti olemegi nn demograafilisest august väljas, nii et rahvas püsib endises suuruses.

Nii see paraku pole. Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 – kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti järgmise jõnksu juurde. August saab välja ronida. Augu auku langeda – see on tagasivõetamatu."

Taagepera prognoosi kinnitab ka mõttekoda Praxis. Uuringukeskuse endine juht Annika Uudelepp esines 2016. aasta augustis sotsiaalministeeriumi ümarlaual ettekandega „Kiirpilk Eesti rahvaarvu muutustele ja selle mõjule", milles nentis, et „kahanemistrend on lähema paarikümne aasta jooksul pöördumatu, sest sünnitusealisi on vähe":

„Keskmine Eesti naine sünnitab praegu 1,58 last, kuid rahvaarvu hoidmiseks oleks vaja 2,1 last. Kui jätkame samas tempos, siis 2060. aastaks on Eesti rahvaarv umbes miljon."

Lisaks ilmnes ettekande slaididelt ja graafikutelt nukker prognoos, et saja aasta pärast on Eesti rahvaarvuks kõigest 600 000 inimest.

Demograafiline kriis on üleeuroopaline

Demograafiline kriis ei vaeva muidugi ainult negatiivse loomuliku iibega Eestit, vaid on üleeuroopaline nähtus, millele juhtis oma artiklis tähelepanu ka Taagepera:

„Möödahiilimist tähendab ka täiesti tõele vastav nending, et sündimuse puudujääki on näha üle terve Euroopa. Teised rahvad võivad veel aru pähe võtta, kui neile mitte puust, vaid puusärgist ette tehakse, et Euroopa mandri väikseim omakeelne kõrgkultuur on juba hääbunud. Aga puusärgis oleme meie.

Suurim möödahiilimine oleks väide, et on juba hilja ja midagi enam teha pole. Saab teha küll. Oleme alles ülemises kausis. Allaminekuni on veel kümme aastat aega. Sellest piisab, kui kohe põhjaliku muutusega alustada."

Käesoleva aasta kevade seisuga on Euroopa Liidu summaarne sündimuskordaja viimaste 2016. aasta Eurostati andmete kohaselt 1,6 last naise kohta, mis jääb oluliselt alla rahvastiku taastootmise taseme säilitamiseks vajaliku näitaja (2,1). Kui sündimus, oodatav eluiga ning sisseränne peaksid jääma samale tasemele, siis kahaneb Euroopa Liidu rahvastik aastaks 2100 ligikaudu 30% ning rahvastiku vanuseline koosseis muutub selliselt, et madala viljakuse stsenaariumi korral moodustavad 65 aastased ja vanemad inimesed üldpopulatsioonist tervelt 41%. Seejuures on aga samuti tähelepanuväärsed veel kaks religioosset ja kultuurilist tendentsi: eelkõige katoliikliku Euroopa hääbumine ja samaaegne Euroopa islamiseerumine.

Kristliku Euroopa hääbumine

Kristliku Euroopa hääbumine on paradoksaalsel kombel kõige kiirem just katoliiklikes maades. Kuna katoliku kiriku õpetuse kohaselt on rangelt lubamatu nii rasestumisvastaste vahendite kasutamine kui ka abort, siis peaks kõigi eelduste kohaselt olema nendes maades keskmisest oluliselt kõrgem iive. Tegelikult on aga 2016. aasta Eurostati andmetel kõige madalama sündimusega hoopis tugevalt katoliiklikud riigid ning kõik riigid, kus summaarne sündimuskordaja jääb alla Euroopa Liidu keskmise, on valdavalt kristlikud. Kuigi protestantistlikud kirikud lubavad tänapäeval enamjaolt kontratseptiivide kasutamist, ei olda selles küsimuses siiski täielikul üksmeelel. Võrreldes katoliku kirikuga on ka õigeusu kiriku hoiak kontratseptiivide osas mõneti leebem, kuid siiski pigem tauniv. Kuigi nimetatud kristlikel konfessioonidel võib rasestumisvastaste vahendite küsimuses olla küll põhimõttelisi erimeelsusi, ei näi vähemalt kristlikel usulistel tõekspidamistel Euroopa rahvastiku kasvule siiski reaalset positiivset mõju olevat, nagu alljärgnevast tabelist nähtub:

Riik	Summaarne sündimuskordaja (2016)	Rahvastiku kasv (‰) (2017)	Loomulik iive (‰) (2017)	Sisseränne (‰) (2017)	Peamine religioon / kristlasi kokku (%) (2015)
Itaalia	1.34	-1.7	-3.2	1.4	katoliiklus: 77.8% / kristlasi kokku: 84.6%
Hispaania	1.34	2.8	-0.7	3.5	katoliiklus: 64.2% / kristlasi kokku: 68.6%
Portugal	1.36	-1.8	-2.3	0.5	katoliiklus: 85.8% / kristlasi kokku: 88.7%
Küpros	1.37	11.0	3.8	7.2	õigeusk: 96.3% / kristlasi kokku: 98.4%
Malta	1.37	32.9	1.6	31.3	katoliiklus: 95% /    kristlasi kokku: 95.9%
Kreeka	1.38	-2.7	-3.3	0.6	õigeusk: 92.9% / kristlasi kokku: 94.4%
Poola	1.39	0.1	0.0	0.1	katoliiklus: 90.7% / kristlasi kokku: 92.3%
Luksemburg	1.41	19.0	3.2	15.8	katoliiklus: 64.8% / kristlasi kokku: 69.8%
Horvaatia	1.42	-11.8	-4.1	-7.7	katoliiklus: 84.2% / kristlasi kokku: 86.7%
Slovakkia	1.48	1.4	0.7	0.7	katoliiklus: 73.1% / kristlasi kokku: 83.7%
Ungari	1.53	-2.0	-3.8	1.8	katoliiklus: 60.3% / kristlasi kokku: 74.6%
Austria	1.53	5.6	0.5	5.1	katoliiklus: 66.5% / kristlasi kokku: 77.8%
Bulgaaria	1.54	-7.3	-6.5	-0.8	õigeusk: 83.3% / kristlasi kokku: 85.8%
Soome	1.57	1.8	-0.6	2.4	protestantism: 69.7% / kristlasi kokku: 79.2%
Sloveenia	1.58	0.5	-0.1	0.6	katoliiklus: 66.6% / kristlasi kokku: 69.2%
Euroopa Liit	1.60	2.2	-0.4	2.6	katoliiklus – 45,3% / kristlasi kokku: 71.6%

Kui aga vaadata Euroopa Liidu riike, kus sündimus on keskmisest kõrgem, siis on eesotsas pigem multikultuursemad ja sisserändele avatumad riigid. Samuti kipub nendes riikides ka kristlaste osakaal mõnevõrra väiksem olema (nt Prantsusmaa, Rootsi, Ühendkuningriigid). Näiteks on esimeses valimis (keskmisest madalama sündimusega riigid) 20,7% rohkem kristlasi kui teises valimis (keskmise või keskmisest kõrgema sündimusega riigid). Kui võrrelda omavahel aga esimese valimi viite kõige kristlikumat riiki teise valimi viie kõige ebakristlikuma riigiga, siis on erinevus koguni 49,5%. Seega tundub, nagu oleks kristlikel tõekspidamistel sündimusele üldiselt pigem negatiivne mõju. Markantse erandina paistab siinkohal silma aga katoliiklik Iirimaa, mis on üheaegselt tugevalt kristlik (87,5%) kui ka võrdlemisi kõrge summaarse sündimuskordaja (1,81 last naise kohta) ning loomuliku iibega (6,6 ‰). Samas võib spekuleerida, et pärast hiljutist Iiri abordireferendumit, mille tulemusena võeti riigis sündimata lastelt põhiseaduslik kaitse elule, ei pruugi senine positiivne trend jätkuda.

Riik	Summaarne sündimuskordaja (2016)	Rahvastiku kasv (‰) (2017)	Loomulik iive (‰) (2017)	Sisseränne (‰) (2017)	Peamine religioon / kristlasi kokku (%) (2015)
Prantsusmaa	1.92	3.5	2.5	1.0	katoliiklus: 47.8% / kristlasi kokku: 54.3%
Rootsi	1.85	12.4	2.3	10.1	protestantism: 36.5% / kristlasi kokku: 47.6%
Iirimaa	1.81	11.2	6.6	4.6	katoliiklus: 80.7% / kristlasi kokku: 87.5%
Ühend-kuningriik	1.79	6.5	2.2	4.3	muu kristlus: 19.2% / kristlasi kokku: 56.2%
Taani	1.79	5.6	1.4	4.2	protestantism: 60% / kristlasi kokku: 72.2%
Läti	1.74	-8.1	-4.1	-4.0	katoliiklus: 26.2% / kristlasi kokku: 76.7%
Leedu	1.69	-13.8	-4.0	-9.7	katoliiklus: 87.7% / kristlasi kokku: 92.7%
Belgia	1.68	5.4	0.9	4.5	katoliiklus: 52.9% / kristlasi kokku: 60.7%
Holland	1.66	2.1	1.1	1.0	katoliiklus: 21.9% / kristlasi kokku: 47.8%
Rumeenia	1.64	-6.2	-3.6	-2.5	õigeusk: 89.9% /    kristlasi kokku: 99.6%
Tšehhi	1.63	2.9	0.3	2.7	katoliiklus: 27.1% / kristlasi kokku: 31.5%
Saksamaa	1.60	4.0	-1.8	5.8	protestantism: 33.1% / kristlasi kokku: 72.6%
Eesti	1.60	2.7	-1.3	4.0	muu kristlus: 23.6% / kristlasi kokku: 58.6%

Euroopa islamiseerumine

Samaaegselt kristluse hääbumisega Euroopa põlisrahva kahanedes on näha islamiusu leviku kiirenemist eelkõige suurenenud sisserände tõttu – ajaperioodil 2010. aasta keskpaigast kuni 2016. aasta keskpaigani oli sisseränne kõige suurem moslemite populatsiooni kasvu tegur Euroopas, suurendades seda hinnanguliselt 3,48 miljoni inimese võrra, samas kui loomulik iive suurendas Euroopa moslemipopulatsiooni veel omakorda 2,92 miljonit. Eriti selgelt ilmnevad need arengud Euroopa kontekstis kõrge sündimusega multikultuurses Rootsis, Ühendkuningriigis, Saksamaal ja Prantsusmaal, aga ka Belgias, Austrias, Hollandis ja Põhjamaades.

USA sõltumatu uurimiskeskuse Pew demograafilise uurimuse „Euroopa kasvav moslemipopulatsioon" kohaselt suureneks moslemite osakaal Euroopa populatsioonis ka ilma täiendava sisserändeta (Euroopa all mõistetakse selles uurimuses 28 Euroopa Liidu riiki koos Norra ja Šveitsiga).

Juhul kui sisseränne Euroopasse täielikult lakkaks, kasvaks moslemite populatsioon aastaks 2050 senise 4,9% juurest 7,4%-ni. Keskmise stsenaariumi korral, kus jätkuks tavapärane immigratsioon, kuid lakkaks pagulaste massiline sissevool, kerkiks moslemite osakaal 11,2%-ni Euroopa populatsioonist. Juhul kui jätkub aga nii tavapärane migratsioon kui ka pagulaste juurdevool 2014. – 2016. aasta keskpaiga tasemel, siis tõuseks Pew uurimiskeskuse kõrge rände stsenaariumi kohaselt vastav näitaja 14%-ni.

Alljärgnevas tabelis on üksikasjalikult ära toodud andmed kõikide uuringusse kätketud Euroopa riikide kohta: moslemite populatsioon aastal 2010, aastal 2016 ning prognoosid aastaks 2050 kolme erineva rändestsenaariumi korral. Lisaks on iga rahvaarvu kõrval ära toodud selle protsentuaalne osakaal vastava riigi rahvastikust ning riigid on reastatud selle alusel kahanevas suunas, lähtudes seejuures 2050. aastaks prognoositavast kõrge rände stsenaariumist.

Uuringukeskuse Pew hinnangul on kõrge rände stsenaariumi rakendumise korral 2050. aastaks protsentuaalselt kõige suurem moslemite populatsioon Rootsis (30% rahvastikust), millele järgnevad Küpros (28,3%), Austria (19,9%), Saksamaa (19,7%), Belgia (18,2%), Prantsusmaa (18%), Ühendkuningriigid (17,2%) jne. Moslemite populatsiooni arvukuse poolest väärivad aga kõrge rände stsenaariumi korral esiletõstmist Saksamaa (17,49 miljonit), Ühendkuningriik (13,48 miljonit), Prantsusmaa (13,21 miljonit) aga ka Itaalia (8,25 miljonit) ja Rootsi (4,45 miljonit) – kokku võib moslemite populatsioon Euroopas sellisel juhul 2050. aastaks küündida kuni 75,55 miljonini. Samas võib aga rakenduda ka mõni mõõdukam stsenaarium, kuid lõplikult sõltub see ilmselt siiski paljudest ettearvamatutest geopoliitilistest teguritest, nagu näiteks võimalikest kriisidest ja sõdadest Aafrikas ja Lähis-Idas.

Olenemata sellest, milline stsenaarium viimaks rakendub, on Pew uuringu kohaselt moslemite populatsioon kõige väiksem või statistiliselt peaaegu olematu Baltimaades, Visegrádi riikides (Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari) ja Euroopa Liitu kuuluvates Balkani riikides. Ka kõrge rände stsenaariumi rakendumise korral ulatuks Eestis moslemite populatsioon 2050. aastaks kõigest 1%-ni rahvastikust ning Lätis, Leedus ja Poolas jääks isegi oluliselt alla selle, vahemikku 0,4-0,2%.

Euroopa hetkelist moslemipopulatsiooni ja võimalikke islami leviku prognoose aitab ilmestada ka alljärgnev kaart:

Nagu sellest näha, puudutab Euroopa kiire islamiseerumine eelkõige Kesk- ja Lõuna-Euroopat aga ka Põhjamaid ja Ühendkuningriiki ehk siis üldiselt majanduslikult jõukamat ning migratsioonipoliitika poolest avatumat osa Euroopast.

Kiiresti islamiseeruvad suurlinnad

Arvestades, et paljude Inglismaa linnade elanikkonna kasvu taga on sisseränne, mõnel juhul koguni 98% ulatuses, siis pole ka ülemäära üllatav, et Londonis oli 2016. aastal kõige populaarsemaks poisslapse nimeks Muhhamad – kui võtta arvesse ka selle erinevaid nimekujusid (nt Mohhamed, Mohhamad), siis on see hõivanud juba kuus aastat järjest esikoha kogu Inglismaal ja Walesis.

Üks selle põhjuseid võib olla ka tõsiasi, et moslemid on keskmiselt 13 aastat nooremad ja seega potentsiaalselt fertiilsemad kui muud eurooplased – kui keskmise mittemoslemist eurooplase vanus on 43,8 aastat, siis keskmise moslemi vanuseks on 30,4. Seejuures on 50% kõikidest Euroopa moslemitest nooremad kui 30, võrreldes 32%-ga mittemoslemite puhul. Samuti sünnitab keskmine Euroopas elav mosleminaine 1 lapse rohkem kui keskmine mittemoslemist naine, mis teeb siis summaarseks sündimuskordajaks 2,6 last mosleminaise kohta.

Ulatuslik sisseränne ja vähemalt moslemitest sisserändajate kõrgem sündimus on tinginud Inglismaal ja Walesis olukorra, kus 2016. aastal olid 28,2% sealsetest sünnitajatest pärit väljastpoolt Ühendkuningriiki ning kus 33,7% vastsündinute üks vanematest oli immigrant. Londonis olid aga vastavad näitajad isegi 58,2% ja 66,6%, kusjuures Brenti linnaosas küündis sisserändajatest sünnitajate protsent koguni 76ni. Väljaspool Londonit on juba 12. aastat järjest kõrgeim immigrantidest sünnitajate osakaal Sloughis (64,5%), millele järgneb Luton 57,8 protsendiga.

Aga sellised tendentsid ei ole muidugi omased ainult Inglismaale ja Londonile. Näiteks oli juba 2011. aastal kolmandik Viini elanikke välismaal sündinud. Seoses katoliikluse hääbumisega on veel mainimisväärne, et vahemikus 1971 kuni 2011 vähenes Viini katoliiklaste arv peaaegu poole võrra, samas kui moslemite arv suurenes 29 korda, nii et 2011. aasta seisuga oli peaaegu iga 12nes viinlane moslem.

Maailma islamiseerumine

Ühe teise Pew uurimiskeskuse uuringu „Muutuv ülemaailmne religioosne maastik" kohaselt sünnib ülemaailmselt juba aastaks 2035 moslemitest emadele rohkem lapsi kui kristlastest emadele. Prognoositava, peaaegu eksponentsiaalse, moslemite sündimuse korral sünnib ajavahemikus 2055-2060 juba 6 miljonit moslemit enam kui kristlast, vaatamata sellele, et 2015. aasta seisuga oli maailmas kristlasi 7,1% rohkem – maailma rahvastikust moodustasid toona kristlased 31,2% (2,3 miljardit) ja moslemid 24,1% (1,8 miljardit). Selle tulemusena kerkiks moslemite arv 2060. aastaks ülemaailmselt 3 miljardini (31% globaalsest üldpopulatsioonist) ning jõuaks arvukuselt järele kristlastele, kelle arvukuseks prognoositakse samal ajaperioodil 3,1 miljardit (32%).

Seejuures kasvab kristlaste ülemaailmne osakaal eelkõige Mustas Aafrikas, kus on oodata selle drastilist suurenemist aastatel 2015-2060 26 protsendilt 42%-ni. Selle põhjuseks on sealne kõrge sündimus, mis on statistikaportaali Statista andmetel kogu piirkonna jaoks 4,85 last naise kohta (küündides Nigeris koguni 6,62 lapseni naise kohta) – vaatamata summaarse sündimuskordaja peaaegu eksponentsiaalsele kahanemisele viimase dekaadi vältel (2016. aastal oli vastav näitaja 5,48) on see Euroopa Liidu keskmisest siiski 3 korda suurem. Samaaegselt väheneb aga kristlaste arv Euroopas ja Põhja-Ameerikas usust loobumise ja madalama viljakuse tõttu.

Samas eeldatakse Mustas Aafrikas ka moslemipopulatsiooni osakaalu suurenemist – kui 2015. aasta seisuga elas selles piirkonnas 16% maailma moslemitest, siis 2060. aastaks prognoositakse vastavaks näitajaks 27%. Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale ennustatakse moslemite osakaalu vähenemist 61 protsendilt 50%-le ning moslemite osakaal Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas peaks püsima endisel tasemel 20% juures.

Sisseränne kui lahendus?

Prognooside kohaselt Euroopat ees ootav aeglane ent järjekindel hääbumine paneb muidugi küsima: mida saab sellises olukorras ette võtta? Kas sellega tuleb lihtsalt leppida kui paratamatusega või tuleks tõesti otsida abi sisserändest või peaksime ikkagi üritama rahvastikukriisi veel omal jõul kuidagi ületada?

Kui uskuda rahvusvahelist peavoolumeediat, siis vajab Euroopa kindlasti immigrante. Sisserände suurendamisele kutsuvad üles sellised pealkirjad nagu: Miks Euroopa vajab rohkem immigrante (The Economist), Euroopa vajab kõige enam seda, mida ta kõige enam kardab: immigrante (HuffPost) ja Euroopa Liidu riigid, mis vajavad hääbumise vältimiseks hädasti immigrante – ning riigid, mis ei vaja (Quartz).

Ka kodumaises meedias on võimalik lugeda ekspertide arvamust, et sisserändeta rahvaarv püsima ei jää ning et Eesti pole võimeline immigratsioonita rahvaarvu säilitama (ERR). Viimases uudises tutvustatakse rahvale ühtlasi Eesti inimarengu aruannet 2016/2017 „Eesti rändeajastul", mis keskendub „rändeajastu mõjudele Eesti rahvastikukasvule, hargmaisusele, ühiskonna sidususele, keelele ja kultuurile" ning mille põhisõnum on: „ilma sisserändeta ei jää Eesti rahvaarv püsima."

Samas puudub praegu Eestis poliitiline tahe immigratsiooni suurendamiseks nii parem- kui ka vasakpoolsete parteide seas. Sotsiaaldemokraadist siseminister Andres Anvelt leiab, et oma riigi kaitsmiseks migrantide eest peaks ka Eesti endale Ungari kombel tara ehitama. Konservatiivide poolelt ei toeta erakonna Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder sisserände reeglite lõdvendamist ning EKRE aseesimees Henn Põlluaas võrdleb eestlaste asendamist võõrtööjõuga koguni genotsiidiga.

Kuigi Euroopa ja Eesti rahvastikukriisile ei paista olevat näiliselt lihtsaid lahendusi ega ka poliitilist üksmeelt nende väljatöötamiseks ja elluviimiseks, on siiski üsna kõnekaks statistiliseks tõsiasjaks, et Statistikaameti andmeil on Eestis alates 1970ndast aastast abordi teel ema üsas tapetud 1 146 547 last – kui kõik need lapsed oleksid sündinud ja elama jäänud, siis oleks Eesti Vabariigi rahvaarvuks käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga vähemalt 2 465 680 inimest pluss nende järglased ning otsene vajadus sisserände järele rahvastiku hääbumise peatamiseks puuduks. Kui laiendada sellist stsenaariumit kogu Euroopale ning tagades eluõiguse kõikidele sündimata lastele, siis oleks ilmselt võimalik peatada nii Euroopa hääbumine kui ka säilitada oma kristlik kultuur ja identiteet.