Eelmise valitsuse ajal kehtestatud relvaloa pikendamise kord tuleks tagasi pöörata

Foto: TPAP8228/Bigstockphoto.com

Konservatiividel tuleks astuda samme, et pöörata tagasi eelmise valitsuse ajal vastuvõetud enesekaitseks relva omamise korra muudatused, mille kohaselt peab relvaloa säilitamiseks riigivõimule perioodiliselt oma täpsuslaskuri oskusi tõestama, märgib hiljuti uue seaduse alusel laskekatse sooritama pidanud Varro Vooglaid.

Eilses Eesti Päevalehes avaldati põhjalik artikkel, mille autor Kärt Anvelt toob esile, et alates eelmise aasta algusest tuleb enesekaitseks saadud relvaluba uuendades iga viie aasta tagant uuesti sooritada laskekatse, mis algselt relvaloa taotlemisel sai sooritatud. Artiklis on märgitud, et mullu kukkusid relvaloa uuendamiseks sooritatud laskekatsel läbi koguni rohkem kui pooled katset sooritanud ja paljud inimesed on selle tõttu relvaloast ilma jäänud, olles sunnitud viima oma relva või relvad politseisse hoiule või müüma need maha.

Mina olen üks neist, kes pidi hiljuti relvaloa uuendamiseks selle laskekatse uuesti sooritama. Mul õnnestus katse küll esimesel korral edukalt läbida, nii püstoli, revolvri kui ka vintpüssiga, ja politsei poolt katse läbiviimise kohta saan öelda vaid häid sõnu. Aga võin oma kogemuse pinnalt kinnitada, et kõnealuse korra kehtestamine on pehmelt öeldes küsitava väärtusega. Uue korra õigustuseks esitatud väitega, et see on vajalik kontrollimaks, kas relvaomaniku elementaarne relvakasutamise oskus on säilinud, on raske nõustuda.

Esiteks ei kasutata tulirelva (eriti püstolit või revolvrit) enesekaitseks pea mitte kunagi 25 meetri kauguselt ning enamasti on enesekaitse situatsioonis probleem mitte selles, et vahemaa on liiga suur, vaid selles, et see on liiga väike – st pole ruumi relva kabuurist haaramiseks ilma, et isik, kelle eest kaitsmiseks on relva vaja, relvaomaniku kätest või relvast kinni ei võtaks ja olukorda enesekaitse teostajale väga ohtlikuks ei pööraks. Seega on arusaamatu, miks peab laskekatsel tegelema sportlaskmisele omase täpsuslaskmisega.

Teiseks on aga küsimus selles, et eriti just vintpüssikatsel on võimalus, et sa ei taba kõiki kolme lasku märklaua keskel olevasse musta alasse, täiesti reaalne – eriti, kui tulistad võõra relvaga, millega sa pole kunagi varem lasta saanud ega tea, kuidas sihikud on seadistatud või kuidas päästik käitub. (Käsirelvaga laskmisel tuleb saada kolmest lasust kaks rohkem kui poole suuremasse alasse ja seega on eksimise ruumi rohkem.) Kui aga üks laskudest on kasvõi poole sentimeetri jagu sellest päris väikesest, 20 sentimeetrise diameetriga mustast alast väljaspool, siis jääb ka relvaluba uuendamata. Ehk väiksemgi eksimise võimalus puudub. Seda on raske mõistlikuks pidada, sest nagu juba selgitatud, ei sõltu relva vastutustundlik omamine sugugi siin kirjeldatud kriteeriumi rahuldamisest ehk testist, milles on märkimisväärne juhuslikkuse element.

Kolmandaks ja kõige olulisemana on aga probleemiks see, et kehtestatud kord lähtub eeldusest, nagu võiks kodanik enesekaitseks relva omada vaid riigivõimu armust. Selline sotsialistlik eeldus on olemuslikult vale, sest õigus enesekaitsele on kodanike loomulik põhiõigus ning seega on loomulik põhiõigus ka see, et kodanik võib omada enesekaitse teostamiseks vajalikke vahendeid, ilma et ta peaks iga 5 aasta tagant läbima mingeid teste, mille käigus (küsitava väärtusega testi alusel) otsustatakse, kas tal lubatakse jätkuvalt vastavat põhiõigust teostada või mitte. Igati kohane on siin tõmmata paralleel õigusega avaldada rahumeelselt meelt, mille teostamiseks ei pea riigilt luba küsima (vt põhiseaduse paragrahv 47) ja piisab üksnes avaliku võimu informeerimisest, või õigusega kasvatada oma lapsi.

Lõpuks on küsimus ka selles, milles üldse relva omamise põhiõigus poliitilis-filosoofilises plaanis seisneb. Ameerikas on relvaomanikele ühemõtteliselt selge, et küsimus pole mitte ainult õiguses vahenditele, mis võimaldavad end ja oma lähedasi kaitsta siis, kui riigivõim ei suuda kaitset pakkuda, vaid ka – ja ennekõike – õiguses vahenditele, mis võimaldavad end ja oma lähedasi kaitsta üle pea kasvanud riigivõimu eest. Sellise lähenemisega ei haaku niisugune lähenemine kohe üldse, kus riik justkui lapsehoidjana dikteerib kodanikele ulatuslike tingimuste kaudu, kas nad üldse võivad relvi omada ja isegi kui võivad, siis peavad selle õiguse teostamise jätkamiseks avaliku võimu poolt ettekirjutatud tingimustel perioodiliselt loa uuendamist taotlema.

Kokkuvõttes on siin koht, kus konservatiividel oleks mõistlik need seadusandlikud muudatused tagasi pöörata, mis sotside valitsuses oleku ja nende poolt siseministeeriumi kontrollimise ajal sisse said viidud. See on konkreetne asi, millega tuleks tegeleda.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees. Hariduselt on ta jurist.