Rahvuslane ja vabadusvõitleja Tiit Madisson leiab, et 2019. aasta märtsis toimuvad Riigikogu valimised kujunevad kõige räpasemateks taasiseseisvunud Eesti ajaloos, kuna EKRE kui globalismivastase erakonna edu püütakse kõikide vahenditega takistada.
Ma usun, et elementaarsetki mõtlemisvõimet omavad rahvuskaaslased, kes suudavad ühiskonnas toimuvat jälgida, on tänaseks aru saanud, mis kartellierakondade võimutsemise ajal meie sünnimaast on saanud. Täielikult "vana" Euroopa globalistlikele suurfirmadele ja pankadele allutatud asumaa, mis ei suuda end äragi toita ja kus isegi riigi eelarve summasid hoitakse välismaistes kommertspankades, et need rahad teeniksid välismaistele pankuritele kasumeid. Mistõttu usun, et selle ülimalt nutuse olukorra lahtiseletamine Objektiivi lugejaile on ülearune. Sest võimu juures olevad, kõikide võimalike vahenditega otsedemokraatlikku rahva võimu presidendi otsevalimiseks ja rahvahääletuste võimaldamist tõrjuvad "poliitlimukad" on ikka üha enam hoolinud oma isiklikest materiaalsetest huvidest, sellest, mis välismaiste peremeeste ustav teenimine neile võimaldab. Tegelikust elust võõrdunud poliitladvik ei hooli riigi ja rahvuse saatusest, mistõttu vähesed protestid või allkirjade kogumised on muutunud mõttetuks. Kuna põhiseaduslikku korda (loe: poliitladviku võimulolekut) turvava kaitsepolitsei arvates ei ole põhiseaduslik kord ohustatud. Mis omakorda on tingitud rahva letargilisest seisundist, massiliselt levivast orjameelsusest, kodanikujulguse puudumisest ja juba paarkümmend aastat kestnud ajupesust. Nii ongi riigist saanud selle poliitilise ja majandusliku ladviku hästi elamise projekt, kus keegi "pumba juures olijaist" mitte millegi eest ei vastuta ja selle vastu julgevad protesteerida vähesed.
Muidugi püüab valitsejate teenistuses olev peavoolumeedia kõike ilustada, kuid mõtlevail, ühiskonnal silma peal hoidvail kodanikel on propagandistlikust ajupesust oma arusaam, mis valitsejate omaga kuidagi ei ühti. Olles suve jooksul külastanud mitmeid rahvuslikke üritusi, võin kindlalt väita, et inimeste hulgas on küllalt neid, kes toompealasi ja Kadrioru mittelegitiimset presidentinnat sügavalt põlgavad. Kahjuks oleme vähemuses, sest enamik meie rahvuskaaslastest ei saa lihtsalt aru, mis ümberringi toimub, või tunneb orjalikku hirmu oma arvamust väljendada või on lootusetusest lihtsalt kõigele käega löönud. Mistõttu nooremad ja ettevõtlikumad eestlased kodumaalt lahkuvad, inimväärset elu otsima, mida neile kuidagi ei saa ette heita.
Suur suvi ikka veel kestab ja kurke alles hakatakse hapendama, kuid kartellimeedias juba ilmuvad lood "äärmuslastest-populistidest" kes olevat kui mitte Putini kinnimakstud käsilased, siis Kremli kasulikud idioodid kindlasti. Riskin minagi sellise "aunimetuse" külge saada, kuigi minugi isik on Venemaa välisministeeriumi poolt persona non grata´ks kuulutatud.
Mäletan, kui Laulva revolutsiooni ajal levitati ühiskonnas jutte, et Eestile iseseisvust nõudvad ERSP-lased olevat KGB agendid. Vaatamata sellele, et ERSP juhtide hulgas oli mitmeid KGB poolt karistatud ja aastateks nõukogudevastase tegevuse eest Gulagi saadetud poliitvange. Nimelt süüdistati tollaseid "äärmuslasi" iseseisvuse nõudmises, mis 1988.–1989. aastail kõlas "keskmise eestlase" jaoks ehk tõesti veel liiga radikaalselt, kui poliitiline peavool tegeles alles perestroika toetamisega. Ajal, kui mitmed praegused sini-must-valged karjeristid alles kirjutasid avaldusi NLKP-sse astumiseks (näiteks Riigikogu esimees Eiki Nestor, endine siseminister Heiki Arike jt). Sest nii radikaalseid nõudmisi said kuulujuttude autorite arvates avaldada vaid KGB agendid, kelle selja taga oli "organ". Ja selle ajuvaba kuulduse uskujaid jätkus, sest orjameelsetele ei mahtunud pähe idealistidest rahvuslaste julgus ning aatelisus. Aga teadupoolest on rumaluse vastu ka jumalad võimetud, nagu olevat väitnud Antiik-Kreeka mõtleja Sokrates.
Praegune propagandaaparaat on mobiliseerunud kartellierakondadele vastanduva, konservatiivse erakonna liikmete ja toetajate sildistamisele ja laimamisele, asudes neid sildistama vene- või Kremli-meelseteks putinistideks. N-ö igaks juhuks on kasutusel veel teisedki "hellitusnimed" nagu "nats", "äärmuslane", "rassist", "fašist" (David Vseviov), "vihakõneleja", "kõige progressiivse vihkaja", "tagurlik vanameelne" jne. Brüsseli globalistliku poliitika vastaseid, mõtlemisvõimelisi rahvusmeelseid inimesi, süüdistatakse ilma igasuguste tõenditeta venemeelsuses. Kuna sovetlikke repressioone üle elanud rahvas kardab nende kordumist vist tulevikuski, siis taoline venemeelsuse süüdistus näib töötavat. Muidugi vaid ajupestute hulgas.
Samas ei saa välistada, et Lääne "sõjaparteid" toetavate Trumpi vastaste pealejäämisel võib venelaste iga hinna eest nurka surumine sünnitada sõjalise konflikti ja Eestist võib saada "rinderiik", kus põlisrahva ellujäämine vägagi kaheldavaks võib osutuda.
Seega on Venemaaga seonduv poliitiline süüdistus elementaarsetki isiklikku mõtlemisvõimet mitteomavate "meediausku" rahvuskaaslaste mõjutamisel kindel trump poliitilises, valimiste eelses kaardimängus. Seega ei ole tänaste ajupestute veenmiseks mingid tõestused või argumendid ilmselt enam vajalikudki. Sest kartellimeedia valede sihtgrupp – mõtlemisvõime minetanud "ajukääbikud" – neid ei vajagi. Ajalehed, TV ja raadio ju sellest räägivad/kirjutavad, sellest ajupestuile ilmselt piisab.
Pole raske aru saada, et juba praegu, kui valimisteni on veel üle poole aasta jäänud, tehakse ettevalmistusi tõsiseks lahinguks. Eelmiste Riigikogu valimiste, õigemini hääletamise järel avaldas mõni valitsusmeelne propagandist kahetsust, et ei oldud piisavalt tõsiselt võetud parlamenti pääsenud EKRE propagandistlikku takistamist. Seega on sel aastal, vaatamata kuumale suvele, alustatud juba varakult Eesti ainukese rahvusmeelse erakonna sõimamist ja sildistamist. Julgen ennustada, et valimiste lähenemisel propagandistlik sitaloopimine vaid tiheneb.
EKRE populaarsus, vaatamata väikestele tagasilöökidele (mis tingitud pigem erinevast küsitluste metoodikast), regulaarselt tõuseb ja hakkab juba lähenema 20 protsendile. Mis tähendab, et erakonna aetav poliitika läheb paljudele rahva tuleviku pärast muretsevatele eestlastele korda. On koguni paljudele viimaseks lootuseks, nagu interneti kommentaaridest lugeda võib. Kuigi terve korrumpeerunud poliitladvik on selle erakonna vastu tegutsemas ja seda toetab kindlalt ka kõikvõimas "mõttepolitsei" (kasutan siin George Orwelli teose "1984" väljendit) ehk süvariik. Seisab EKRE minu arvates õige asja eest – tõeliselt eesti rahva edasikestmise nimel!
Kuna EKRE-l on kindel lojaalne toetajaskond, siis on kasutusele võetud sõim-laim ilmselt mõeldud sellele rahva osale, kel puudub kindel poliitiline eelistus ja kellele tegelikult on valimiseelne paljumiljoniline propaganda mõeldud. Keda on ligikaudsete hinnangute järgi ca 25-40 protsenti küsitletuist ja kelle hulgas on omajagu neid kodanikke, kes on poliitikutes või poliitikas üldse pettunud ja ei taha millestki midagi teada. Kuid neidki, kes ühiskonnas toimuvast aru ei saa, kuna ei ole poliitiliste arengute vastu huvi tundnud. Samas julgen minagi tunnistada, et jäin alates 1999. aastast valimistest kõrvale, kuna ei eelistanud ühtegi parteid – ei soovinud katku ja koolera vahel valikut teha! Nüüd on lõpuks poliitikute seltskond, keda valimistel toetada võiks, olemas.
Kartelli hirmud on arusaadavad, sest isegi mitukümmend aastat kestnud multikulti- ja homopropagandast ärapeedistatud Lääne-Euroopas on suurt populaarsust pälvinud rahvuslikud parteid. Kuna superriigis USA-s sai presidendiks antiglobalistist miljardär Donald Trump, on tema kallal hakanud "suuremate kutsude" eeskujul klähvima ka Eesti kartellimeedia "mopsikoer", püüdes Trumpi igal võimalusel naeruvääristada. Püüdes iga hinna eest president Trumpi võimult kõrvaldada, on ühinenud kõikvõimalikud "sõjaparteilastest" poliitikud, mitmesugused seksuaalperverdid, feministid, antifad, lesbilised feministid, mitteurooplastest rahvus- ja rassivähemused, illegaalsed sisserändajad, islamistid jne. Maailma uut korda ülesehitavate Soroste ja teiste kongusninaliste rahameeste ja lobistide eesmärgiks on filosoofist "väljavalitud rahva" hulka kuuluva Herbert Marcuse "revolutsioonilise" teooria alusel pihustada (globalistidele vastupanu vältimiseks) läänelikest "euroopalikest väärtustest" nõrgestatud ühiskonnad. Ja sel teel kehtestada võim terve läänepoolse maailma üle. Paistab, et mu raamatus "Maailma Uus Kord" (2004) kirjapandu hakkab teoks saama! Häda vaid selles, et Euroopas taas tärganud rahvuslus ähvardab multikultilike globalistide plaanid nurjata.
Rahvusliku Liikumise Ei Euroopa Liidule aktivisti ja omariikluse veendunud poolehoidjana püüdsin eestlasi enne 2004. aastal toimunud referendumit globalistide eesmärkidest (rohke kirjanduse abil end harinuna) hoiatada, et Euroliidust saab paratamatult ebademokraatlik föderatiivne, üha enam demokraatlikke õiguseid maha suruv impeerium, nagu kirjeldas oma teoses prohvetlikult George Orwell. Olin ainuke 214 Eesti omavalitsuste juhi hulgas, kes Lihula vallavanemana julges avalikult vastu seista Euroliitu astumisele. Mistõttu tollane peaminister Juhan Parts ei pidanud paljuks sõita Lihulasse ebaõnnestunult mind "ära moosima". (Ma polnud seni nii rumalat poliitikut trehvanud, kui oli Partsu Juhan. Mida veelkord sai kogeda Lihula ausamba teisaldamise ajal septembris 2004.) Eesti valitsejate hulgas kehtib kõnekäänd, et annab Jumal ameti, annab ka mõistuse. Sest praegusel ajal, jälgides valitsejate poolt vastuvõetud otsuseid (nt alkoholi ja kütuseaktsiisi tõstmisel), ei peeta rumalust millekski häbiväärseks, sest see näib olevat igati vääriline "euroopalik väärtus", mille väljendusi Objektiivis tihti kirjeldatakse.
Jätkates alustatud teemal, siis vaatamata massilisele propagandale ja 10 korda väiksemale valitsuselt saadud rahalisele toetusele kui "jah"-poolele julges 1/3 kodanikest siiski Euroopa Liiduga ühinemisele vastu hääletada, kui nüüd mõningase kibedusega tollaseid sündmusi meenutada. Kuna aga juba tolleaegne poliitiline "eliit" koosnes orjameelsetest, maailma jõukeskuste ees pugevatest poliitikutest, kelle otsuste järgi Eesti palgasõdurid osalesid iseseisvate riikide vastses vallutussõjas Afganistanis ja Iraagis, mida põhjendati demagoogiliselt Eesti iseseisvuse kaitsmisena, siis oli toompealaste poliitikast oli raske midagi oodata.
Huvitav, kuidas näiteks Afganistani Helmandi provintsis iseseisvuslastest vastupanuvõitlejaid ja tihti "kogemata" ka rahulikke elanikke tapnud ning seejärel sisside miinile sattununa ja sellest sandistunud Eesti sõdurid suhtuvad fakti, et Helmandi provints on taas iseseisvusliku Talibani kontrolli all? Ja eestlastest "vabastajate" tegevus oli seega mõttetu. Välismaiste peremeeste ees pugevast poliitilisest ladvikust oli seega juba enne euroreferendumitki rahvameelset poliitikat oodata naiivne.
Lausa alandav oli kuulata euroreferendumi eel tollase välisministri Toomas Hendrik Ilvese kiitlemist, et Eesti on läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga võrreldes Läti ja Leeduga tunduvalt edukam ja seega võetakse neid liitu varem kui baltlastest naabreid. Vähesed said alles hiljem aru, et Eesti "edukus" seisnes kõigi Euroopa Komisjoni poolt ette pandud tingimustega vastuvaidlematus nõustumises. Kusjuures "mahajäänud" Läti ja Leedu esindajad siiski püüdsid seista oma riikide põllumeeste eest. Mistõttu saavutasid, eriti põllumajanduslike toetuste osas, alandliku Eestiga võrreldes edu. Seega võin sünnijärgse mulgina kurvalt kommenteerida, et "läits- nagu läits!"
Seega tunneb rahvusriikluse vastane, Euroopa ühendriikide superriiki ülesehitav Euroopa Komisjon rahvusluse edus suurt ohtu ka enda eksistentsile. Ida-Euroopa kõige Brüsseli meelsema osariigi Eesti poliitiline koorekiht, kes on seadnud oma eesmärgiks Ida-Euroopa globalistliku eksperimendi kõige "edukamaks" osaks muutmise, teeb loomulikult kõik endast oleneva, et üha populaarsemaks muutuva, Eesti ainukese globalismivastase erakonna edu kõikide vahenditega takistada. Seega võin parteitu rahvuslasena nõus olla EKRE pealikega, et algavad valimised tulevad kõige räpasemad taasiseseisvunud Eesti ajaloos. Samas toetan antiglobalistliku ja rahvusliku Nõmme Raadio toimetaja Margus Lepa arvamust, et 2019. aasta valimised on eestlaste IQ-testiks.