Selles loos tuleb juttu sellest, et ei ole midagi uut siin päikese all ehk kuidas mõisavalitseja Michal matsirahvalt uute maksude näol seitse nahka kooris, sellal kui sõjateele läinud rüütlihärra Pontus moskoviidi peninukkide nahka nülgimas käis.
Ühel kaunil sügispäeval pärast mihklipäeva ratsutas Tagaküla Jaagu Pärtli Matsi õuele mõisavalitseja Michal ühes kirjutaja ja hulga turskete mõisameestega, nii et suur tolmupilv tänava peale hõljuma jäi.
„Hei, Mats, aeg on makse maksta!" hõikas ausust ja läbipaistvust rõhutavas heledas kuues mõisavalitseja Michal reipalt hobuse seljast maha hüpates. „Reformistid on kohal!"
„Mis reformistid? Meie kandis on reformatsioon juba ammu läbi viidud, Issanda püha ja kallis evangeelium on valge kätte toodud ning armsa usuisa Luteruse usk vana usu asemele seatud," imestas Jaagu Pärtli Mats kukalt sügades. „Mis uut usku teie siis kuulutate?"
„Kirikupapi ja Issanda Jumalaga ajage ise oma asjad korda. Meie toome teie õuele hoopis maksureformi! Mõisa eelarve on lappama läinud ja tuleb jälle korda saada."
„Mina olen ausalt juba kõik ära maksnud, mis härra siitsaadik nõudnud on," kostis Jaagu Pärtli Mats veel suuremas hämmingus. „Teopäevad on kõik tehtud ja normid täidetud, kümnis tasutud, vakuraha makstud, valitseja- ja kirjutajavili mõisa aita toodud, vakulambad üle antud, võiandam loovutatud ja õlu mõisa tünni valatud… Külavardjas on selle eest hoolt kandnud, et kõik on kirja saanud ning et kirjutaja on ausasti üles kirjutanud."
„Kas sa ei tea, külamees, et meie õilis rüütlihärra Pontus on jälle moskoviidi vastu sõjateele läinud ja nülib hulgakaupa noid tatari koerakoonlasi ja peninukke, keda Kremli peremees Hirmus Iivan talle ette saadab? Meie räägime praegu sõjamaksust, mida on vaja maksma hakata. Mitu suud sul toita on, Tagaküla Jaagu Pärtli Mats?"
„Meie talus on koos minu naise, laste, vana peremehe ja perenaise, lombaka venna ja vanatüdrukust õeraasu ning sulaste ja tüdrukutega kokku rohkem suid kui neljal käel sõrmi, mis leiba küsivad," vastas Mats.
„No näed. Kõrgeauline härra Pontus tapleb praegu palehigis vaenlasega, et teie siin laiselda ja leiba luusse lasta saaksite. Hakkame aga pealegi su vara üles kirjutama ning vaatame järgi, mida sa härra eest seni varjanud ja endale pidanud oled."
Kirjutaja sättis end keset õue tühja tünni taha istuma ja võttis hanesule kätte. Mõisasulased hargnesid laiali ning tormasid taluhoonetesse nagu hagijad.
„Ma näen, et sul seisab õue peal üsna mitu vankrit," tähendas valitseja Michal, lastes pilgul ringi käia.
„Ühega me sõidame kirikusse, teisega veame pajust heina ja muud, mis vaja, kolmandaga aga laotame põldudele sõnnikut," selgitas Mats veidi kohmetult.
„Kirjuta üles: vankriraha, kolmelt vankrilt," ütles valitseja Michal kirjutaja poole pöördudes. „Tuleb tasuda igal aastal enne kadripäeva, vankrirattal hukatud Kadri auks."
„Aga kuidas sa kirikusse sõidad?" küsis Michal täiesti nõutuks jäänud peremehe käest.
„Mismoodi kuidas, ikka mööda teed, mitte üle kivide ja kändude."
„Näed – teemaksu paneme peale. See tuleb ära maksta enne teede lagunemist, rahaandamina. Issanda teed on imelised, heh-heh. Me teeme sinu raha eest kahesuunalise kirikutee kuni Riia linnani välja."
„Mis asja peaks minul Riia linna olema?"
„Sinul, narr, ei olegi sinna asja. Aga meie härra Pontus on suur härra ja tema viib sõjas maha löödud moskoviitide nahad Riiga parkalite kätte. Ütle parem, kes sul vankrit veab, kas härg või hobune?"
„Kirikusse sõidame ikka hobusega, koormavankrit veab härg."
„Aga see kronu ja lojus, kas nemad söövad ka?"
„Kuidas muidu, valitsejahärra, ikka söövad."
„Siis maksad aktsiisi igalt kõhutäielt. Vaat kus rikas talu, jala nad ei käi, vaid neil on kolm vankrit ning hobune ja härg, mis söövad," vangutas valitseja Michal pead.
Jaagu Pärtli Mats ei teadnud, mis on aktsiis ja mis mõõduga seda mõõdetakse, aga ta ei julgenud küsida.
„Kelle maa peal su hale hurtsik seisab?" käratas valitseja Michal mõttesse vajunud Matsile.
„Siin paigas elas juba minu isa ja tema isa ja omakorda tema isa," alustas Mats.
„See on härra maa, va mats, siin ei ole midagi sinu oma! Mõõga läbi sai kõik härra omaks. Nüüd hakkad maksma kodualuse maa maksu!"
„Kui see härra maa on, miks mina siis selle pealt maksu maksma pean? Me teeme härrale tegu ja anname oma töö viljast niigi…"
„Kas härra ei või oma maale maksu peale panna? Või tahad sina härra Pontusele ette kirjutada, mida tema enda omaga tohib teha?"
Selle peale ei mõistnud Jaagu Pärtli Mats enam midagi öelda.
Vahepeal tuli talu käsiaidast välja üks mõisasulane, lai irve üle punetava näo. Tugevate käte vahel hoidis ta käia.
„Kassanäe, päris ehtne käi!" vilistas Michal. „Kus on alles eesrindlik pere. Ega's midagi, tõstame käiamaksu kohe kolmekümne protsendi peale. Iga kord, kui käiad, maksad."
Nii kestis Jaagu Pärtli Matsi talupere asjade ülevaatus kuni pärastlõunani. Maksu alla läks pea kõik, mis välja kanti.
„Kui väljas on videvik, kas te võtate toas tule üles?" nõudis Michal.
„Meie, vanad, kobime tavaliselt magama, aga nooremale rahvale meeldib peeruvalgel üleval istuda ja mängu lüüa," vastas Mats.
„Tähendab, edaspidi maksate püsitasu peerutule eest. Et teil on üldse võimalik tuppa valgust tuua."
Jaagu Pärtli Matsile ei jõudnud öeldu veel täiesti päralegi (peerutuli maksab raha?!), kui tuli uus hoop.
„Ah jaa. Nüüd tuleb igalt pealt – per capita – hakata maksma ka ilmamaksu. Mitte ainult iga inimese pea, vaid ka iga looma pea kohta. Ja kui mõni lojus peaks olema sündinud kahe peaga, siis topelt," irvitas Michal.
„Mis ilmaime maks see veel on?" maigutas Jaagu Pärtli Mats suud.
„Sina ei peagi sellest aru saama, peaasi, et maksad. Hõbedas. Õpetatud magistrid Saksamaa ülikoolides ütlevad, et alanud on väike jääaeg ning Euroopas läheb ilm veel mitusada aastat üha külmemaks. Kujuta ette, kui palju härra Pontusel puid kulub, et oma kivilossi kütta?! Aga sina mõnuled siin oma rehielamus peeruvalgel, püherdad õlgedel ja röhitsed nagu aruta tõbras."
* * *
Kui mõisavalitseja Michal oli viimaks vastu õhtut koos oma kaaskonnaga minema ratsutanud, suurt kogust uusi makse maha jättes, läks Tagaküla Jaagu Pärtli Mats mõtlikult ilmel sauna taha kaasikusse. Seal nähti teda tükk aega käega vastu puud tagumas ning kuuldi, kuidas ta Sarviktaati sarjas ja siunas, justkui oleks Vanapoiss ise tal külas käinud.