Kui praegune võim rahu ei saavuta, on ta süüdi sadade tuhandete, kui mitte kogu eesti rahvuse surmas, kirjutab rahvuskonservatiiv Eero Laidre.
Meile sisendatakse suisa kuritegelikult eksitavalt, nagu oleks sõda jalutuskäik metsas, kus meie tulistame, vaenlased aga kukuvad ja surevad.
Asi on läinud koguni nii kaugele, et mõned kindralid on võtnud endale vastutuse öelda: "Küsimus pole selles, kas sõda algab, vaid millal algab." Kas te üldse saate aru, mida te räägite?!
Jutt pole malepartiist ega puhkusereisist palmisaarele, vaid lugematust hulgast õitsvas eas noorte inimeste suremisest, kilekottidesse toppimisest ja ekskavaatoriga kaevatud aukudesse ajamisest. Kas te ei tea, et meid on nii vähe järele jäänud ja sellepärast on igaühel meist hindamatu väärtus?
Valitsusele, parlamendile ja presidendile ei maksa me mitte selle eest kõrget palka, et nad meid sõtta surema tõukaksid, vaid selle eest, et iga hinna eest sõda ära hoida, vastast heidutada, et see ei ründaks.
Kuidas on võimalik, et võimu esindajad ei saa aru, et sõda on tapmine ja massiline suremine, seda eriti kaasajal. Absoluutselt mõeldamatu on massiline tapatöö meie imeväikse rahva kallal, hoogustuva väljasuremise tingimustes.
Kas meil on ikka põhjust olla kindlad, et meie võidame? Kas tõesti meie eliit arvab, et nemad jäävad moodsas sõjas ellu?
Kui praegune võim rahu ei saavuta, on ta süüdi sadade tuhandete, kui mitte kogu eesti rahvuse surmas.
Enne kui võim tõukab meid sõtta, tuleks ta välja vahetada. Näiteks üldstreigiga. Meil on vaid üks võimalus – RAHU. Kas meie marionetid on nii juhmistatud, et ei oska ette kujutada III maailmasõja katastroofilisi tagajärgi? Kas nad ei mõista, et 80 aastat on arendatud relvastust ja tänases sõjas on tapetutuid sadu kordi rohkem kui oli viimati? Toona tapeti kõige arvukamalt sakslastest tsiviilelanikke. Saksamaa suurlinnad pühiti koos elanikega maapealt.
Moodsas sõjas pole tsiviilelanikke enam vaja tappa. Nad surevad ise. Ja võrratult suuremal hulgal kui 80 aastat tagasi. Sest sõja esimestel nädalatel hävitatakse kogu infrastruktuur ja see tähendab, et elektrit ega mootorikütust enam pole. Mootorikütuse tarnekeskused hävitatakse. Elektrigeneraatorid ei tööta… Lakkab transport ja (toidu)tootmine, kauplused on tühjad, kodus võib surnuks külmuda. Kas seda pakuvad meile kindralid ja praegune valitsus?
Huvitav, kes meid ründab? Meile räägitakse, et Venemaa. Kremli ladvik pole ju hullunud. Kui putinistid ei saa hakkama ukrainlastega, millised lootused on siis võita veel ka NATO-t?
Kõige pöörasem, kui "meie" valitsus käitub Venemaa suhtes nii agressiivselt, et põhjustab venelaste viha ja rünnaku. Seda teeb Kreml ainult siis kui tegelikkuses NATO artikkel 5 meid ei kaitse, kui Lääs ei sekku täismahus, vaid abistab vaid sõjavarustusega. Teame juba, milline see abi on…
Kas me võime kindlad olla, et Lääs meid ka seekord ei reeda? Ta on seda juba teinud.
Annaks Jumal, et eeltoodud stsenaariumid ja meie kindralite ennustused ei täitu. Seega on ja jääb meile ainsaks võimaluseks heidutustaktika ja RAHU.
Üks hea asi on kogu selles sünges loos siiski: kui tõesti peaks juhtuma meiega midagi saatuslikku, siis EKRE pole selles vähimalgi määral vastutav.