“Eestlaste Eesti” grupi looja: suurimad väljakutsed on rahvastikukriis, keele ja kultuuri areng ning maapiirkondade elustamine

Remi Sebastian Kits. Foto: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Remi Sebastian Kits on Facebooki grupi “Eestlaste Eesti” algataja. Objektiiv kutsus avalikkusele seni varjus olnud noormehe välja, et teha lähemat tutvust tema tegemiste, maailmavaate ja poliitiliste seisukohtadega. Intervjueeris Lennart Käämer.

Tutvusta end alustuseks. Kes oled ja millega igapäevaselt tegeled?

Eelmisel aastal jõudis lõpule mu abituriendi teekond, lõpetasin kuldmedaliga keskkooli. Nüüd õpin teisel kursusel informaatikat, ehkki programmeerimisega olen aktiivselt tegelenud 12. eluaastast saati. Paralleelselt on välja kujunenud huvi ka kontinentaalse filosoofia, psühholoogia ja poliitika vastu. Sellest ka minu ühiskondlik tegevus.

Miks pidasid vajalikuks luua Facebooki “Eestlaste Eesti” grupp? Kes olid veel algatuse taga?

Viimastel aastatel olen suure osa ajast veetnud internetis ja väljas teiste tudengite ja õpilaste seltsis. Koos oleme lugenud filosoofiat ja kirjandusklassikat ning arutanud päevakajalisemaid kultuuri- ja poliitikaküsimusi. Peale koalitsioonikõneluste algust märkasime, et meedianarratiiv on aina enam kaldumas vasakule, ajakirjanduslik neutraalsus ja ausus kadumas.

“Eestlaste Eesti” loomine ei olnud ette planeeritud. Me lootsime, et olukord rahuneb mõne päevaga: et Keskerakond ei lubaks koalitsiooni meedia poolt väljamõeldud ekstremismi ning EKRE ei lubaks kardetud venemeelsust. Aga rahu ei tulnud.

Kuigi EKRE oli nii Turu-Uuringute kui Kantar Emori küsitluste järgi noorte seas kõige populaarsem erakond, olid riigi- ja erameedias esindatud vaid vasakpoolsete noorte arvamused. Samuti oli meile šokeeriv näha, kuidas konservatiividevastane kampaania väljendus näost-näkku kohtumistel. Musternäidiseks (Vilja) Kiisleri intervjuu, milles Jaanus Karilaidi koheldi sellise agressiivsusega, kus kadus igasugune austus ja viisakus.

Viimase piiri ületas “Kõigi Eesti” hirmukampaania kiire laienemine. Retoorika taha varjatuna defineeris liikumine Eestit ümber eestlaste rahvusriigist üheks omapäratuks territoriaalseks mõisteks ja kodanikuühiskonnaks teiste seas.

Kas oled toetusega rahul? “Kõigi Eestil” on ligi 27 000 liiget, “Eestlaste Eestil” 7300.

Me ei eeldanud, et lehel läheb nii hästi nagu läks. Me jõudsime orgaaniliselt 150 000 inimeseni ja saime 7300 meeldimist. Igal postitusel on ligikaudu 2000 meeldimist ning sadu jagamisi.

Oleme saanud toetust ka mitmetelt rahvusliku taustaga ühiskonnategelastelt ja poliitikutelt. Kahjuks valitseb just noorte seas sildistamise hirm, mistõttu ei taheta poliitilistele algatustele nimesid juurde panna. Kõrgharidust eeldavas tööseltskonnas vaadatakse pahatihti rahvuskonservatiivsele maailmavaatele ülevalt alla ning suhtutakse põhjendamatute eelarvamustega, mistõttu võib assotsatsioon sellise liikumisega kärpida tulevikuvõimalusi.

Miks mitte “Eestimaalaste Eesti” – kas siinsed kodanikud, kes jagavad küll konservatiivseid väärtuseid, kuid kelle pereliin ulatub nt Peterburi, Saksamaale või Soome-Rootsi, ei või tunda ennast kõrvaletõrjutuna?

Seda on paar inimest küsinud meie lehel. Seetõttu kirjutasime grupi tutvustusse ka selgitava postituse.

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis on sõnatud, et see peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meie jaoks on lehe nime rõhuasetus sarnane põhiseadusele, mille eesmärk pole samuti kedagi kõrvale tõrjuda ega ühiskonnas marginaliseerida, vaid sõnastada riigi üldisem eesmärk ning luua kindlus, et riigi põhirahvust, nende keelt ja kultuuri tulevikus ei marginaliseeritaks.

Lugedes liikumise “Kõigi Eesti” postitusi jäi silma, et ükski postitus ei maininud eestlust ega meie rahvuskultuuri, kuid see-eest oli “Euroopa-meelsus” korduvalt välja toodud. Alles peale seda kui tekkis “Eestlaste Eesti”, lisasid nad tühja südame kõrvale ka Eesti lipuga südame.

Me soovime rõhutada, et kõigi Eesti ei ole kellegi Eesti, kuna see lükkab varjatult tagaplaanile rahvuskonteksti, milles eestlased on üles kasvanud ja mille äraõppimise nimel siin elavad eestimeelsed soomlased, venelased, lätlased ja teised nii palju vaeva on näinud.

Millised Su seosed kirikuga on? Sinu perekonnas peaks jooksma katoliiklik liin. Paranda mind kui eksin.

Ei eksi, ma sündisin katoliiklikusse perekonda ning kasvasin üles kristlikus väärtusruumis. Sealt sain ristimisel ka katoliiklastele omaselt keeruka nime. Kuni keskkooli lõpuni osalesin igapühapäevaselt missadel, kuid peale Tartusse kolimist muutusin natukene passiivsemaks.

Oled EKRE liige. Millised on Sinu jaoks kolm kõige olulisemat punkti teie programmis?

Minu toetus EKREle on eelkõige maailmavaateline, igas valimistsüklis arenev programm on seejuures teisejärguline. Praeguses programmis on olulisemad probleemiviited rahvastikukriis, eesti keele ja kultuuri areng ning maapiirkondade allakäik. Ka minu enda põhikool elas pikka aega sulgemishirmus.

Et selgitada oma suhet EKREga, toon välja Sloveenia vasakpoolse filosoofi Slavoj Žižeki mõttekäigu, kes on oma seisukohtadega tekitanud palju pahameelt teiste vasakpoolsete seas. Raamatus “The Courage of Hopelessness” väidab ta järgmist: vasakpoolsed on loonud Trumpist, Poola erakonnast Õigus ja Õiglus (PiS) ning teistest parempoolsetest figuuridest kollid, keda võrdsustatakse fašistidega. Selles olukorras on kõige hullem, mis vasakpoolsete jaoks võib juhtuda see, kui tuleb välja, et tegelikult paremkonservatiivsed erakonnad ei olegi fašistid. Psühhoanalüütikule omaselt väljendab Žižek siin seisukohta, et mantrana korrutatud fašismisüüdistuse taga seisab hirm, et äkki polegi tegemist fašistidega. Põhjus, miks poliitiline vasakpool seda kardab, seisneb selles, et fašistidega võrdsustatud partei võimuletulek normaliseeriks nende arust ka ajaloolist fašismi ennast. Ometi saaksid nad selles süüdistada vaid ennast.

Žižek rõhutab seejärel seda, et tegelikult on parempopulistlikud jõud Poola näitel kardetud korruptsiooni, õigussüsteemi hävitamise ja saamatu juhtimise asemel hoopis viinud läbi ajalooliselt hoolivale vasakpoolele omaseid drastilisi sotsiaalreforme. Tänu PiSi sotsiaalreformidele on lühikese ajaga langenud üldine vaesus 20–40% ja laste vaesus 70–90%. Poola valitsus on langetanud pensioniiga, mitmekordistanud lapsetoetusi jne.

Mina näen EKREt sarnase parteina, kuna EKRE soovib julgelt läbi viia reforme, mis sümptomitega tegelemise asemel proovivad ümber pöörata toimuvaid negatiivseid protsesse ning taaselustada valdkondi, mille osas eelnevad valitsused on alla andnud.

Oma kommentaaris Delfile ütled, et positsioneerid end Isamaa ja EKRE vahele. Erinevalt mitmest teisest EKRE liikmest oled positiivselt meelestatud tehnoloogia suhtes. Kas Sa e-valimisi usaldad?

Delfi pani küsimusele rohkem rõhku, kui ma eeldasin. Isamaa on Postimehe Hääleandja järgi parempoolsem kui EKRE, kuid EKRE on konservatiivsem kui Isamaa. Parempoolsuse osas olen ma tõesti EKRE ja Isamaa vahel, kuid konservatiivsuse osas mitte. Kuigi teooria poolelt on EKRE ja Isamaa vahel rohkem sarnasusi kui erinevusi, tekib lõhe kahe erakonna praktikas. Mitmes Isamaale olulises küsimuses nagu kooseluseadus või rahvastikukriis, on Isamaa käitunud oodatust nõrgemalt ning jätnud punased jooned seadmata, kus need on olnud hädavajalikud.

Tehnoloogia küsimustes mõtlesin peamiselt automatiseerimist. Üks selle põhjustest on kindlasti minu IT taust, mistõttu automatiseerimine ei tekita minus võõristust, vaid tundub paljude küsimuste lahendamisel olevat pragmaatiline lahendus.

E-valimiste küsimuses pooldan pigem e-valimiste läbipaistvamaks muutmist ning parandamist kui nende lõpetamist. Minu teadmised selle teema problemaatikast põhinevad peamiselt J. Alex Haldermani ning tema uurimisrühma analüüsil. Nad avastasid, et kuigi krüptograafilise poole pealt pole e-valimistel erilisi probleeme, oli e-valimiste protsessi haldamine ise aga ebaturvaline ning eeldab, et me usaldame protseduuri läbiviijaid.

RIA sai viimaste e-valimiste turvamiseks lisarahastust, kuid uute turvameetmetega ma tutvunud ei ole ning ei oska teemat ka põhjalikumalt kommenteerida. Ma usun, et poliitilise tahte ning erialase ekspertiisi korral on võimalik muuta kogu protsess täielikult läbipaistvaks.

Eesti üks suurimaid probleeme (nagu Euroopas üldse) on kasvav tööjõupuudus. Eriti IT-sektoris. Kas legaalse ajutise võõrtööjõu kasutamine oleks Sulle vastuvõetav lahendus?

Keeruline küsimus, millel lihtsad lahendused puuduvad. Võõrtööjõu osas tuleb kindlasti eristada madalapalgalist ja kõrgepalgalist võõrtööjõudu. Madalapalgalise võõrtööjõu sissetoomiseks näen ma vähe põhjendusi, kuna suuremaarvulise vajaduse tõttu on riske rohkem, pealegi viib see otseselt alla kohalike palkasid. Lisaks andis Kaitsepolitsei mõne nädala eest välja ohuhinnangu, milles hoiatatakse venekeelse odavtööjõu riiki toomise eest, kuna see mõjub negatiivselt ühiskonna lõimumisele.

Peamine põhjus madalapalgalise võõrtööjõu sissetoomiseks on see, et ettevõtjad keelduvad kohalikele inimväärset palka maksmast. Postimehes oli mõned päevad tagasi artikkel, kus kirjutati, kuidas odavtööjõu probleem on jõudnud ka transpordisektorisse. Veokijuhtide sõnul on osades Eesti veoettevõtetes eestlastest juhid välja söödud või asendatud, kuna välistööjõud on nõus ka vähem kui 1000-eurose palgaga.

Eesti ühiskond liigub teiste Lääne riikidega samas suunas – lihtsaid töid tegevate inimeste osakaal riigis väheneb. Seetõttu tuleks oluliselt rohkem mõelda lihttööde automatiseerimisele. See võimaldaks lisaks odavtööjõu vajaduse vähendamisele elavdada majandust, kuna ettevõtete siseselt väheneks tööjõukulu, suureneksid laienemisvõimalused ning tööjõudu haldavad struktuurid kahaneksid.

Kõrgepalgalise tööjõu saadavus ei sõltu palga määrast, vaid komptentsist, mida automatiseerida ei saa. Kuna isegi ükssarvikud (idufirmad, mille turuväärtus on üle miljardi dollari) loevad üldiselt oma töötajate arvu sadades, siis on kõrgepalgalise ajutise tööjõu jaoks erandite tegemine veidi realistlikum kui madalapapalgalise tööjõu jaoks. Eeldusel, et nad ei kujuta ohtu Eesti sotsiaalsele sidususele, kultuurilise lõimumisele ning oleksid arvuliselt marginaalsed.

Kompenseerivate lahenduste taustal tuleb vaadata ka tööjõupuuduse ühte peamist algpõhjust, milleks on madal sündivus ja vananev rahvastik. Ainukese pikaajalise lahendusena näen rahvastikukriisiga tegelemist. Viimane Reformierakonna peaminister väitis, et Eestis rahvastikukriisi pole. Ometi on meil täna olukord, kus milleeniumiaegne madal sündivus annab tööjõuturul ja ülikoolides oluliselt tunda.

Ütled enda kohta “kultuurne isamaalane”. Mis teeb isamaalase/rahvuslase ebakultuurseks? Kas ainult retoorika või on ka kindlad maailmavaatelised seisukohad, mida Sul on “raske seedida”?

Soovisin selle väljendiga selgitada oma tausta, mitte vastandada ennast erakondlikul tasandil. EKRE püüab erinevaid valijagruppe, kellel on erakonna toetamiseks erinevad põhjused. Osal on mure eestluse marginaliseerimise pärast, teised soovivad peredest hoolivamat ja riigi rahvastikukriisiga aktiivsemalt tegelevat poliitikat. On ka need, kes tunnevad, et nende kodukoht maapiirkonnas on ära unustatud ning riigil on ükskõik maaelu väljasuremisest. Lisaks tegi EKRE ka hea tulemuse piirkondades, kus on keskmine või keskmisest madalam palk.

Kuna Tõrvikurongkäigu ajal püüti vanalinnas purjus inimesi filmides luua narratiiv nagu rongkäigul osaleksid peamiselt lohaka elustiiliga ning purjutavad mehed, oli väljendi eesmärk saata vastusignaal. Loomulikult on olnud kordi, mil oleks saanud retoorikat paremini valida, kuid programmilistes seisukohtades ma pole näinud punkte, mida oleks “raske seedida”.

Mart ja Martin Helme on mõlemad avaldanud toetust surmanuhtluse taastamisele Eestis. Kas see käib “kultuurse isamaalisuse” juurde?

Veebruaris läbi viidud Ühiskonnauuringute Instituudi küsitlus näitas, et surmanuhtlust toetab 40% valijatest. On olemas piisavalt jubedaid kuritegusid, mille puhul ma näen surmanuhtlust õigustatuna.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!