Che Guevara näo tõelisest tähendusest.
T-särgi hooajal on raske mitte märgata seda kummitavat ja fotogeenilist Che Guevara nägu: Barett kommunistliku viisnurgaga, korratud pikad juuksed ja kasimata habe. Teda võib samuti leida kohvitassidelt, vimplitelt ja aluspesult. Just see mustvalge pilt ilusast pahapoisist on Marylandi Kunstikolledži Instituudi sõnul maailma kuulsaim foto.
Inglismaa prints Harry kehastus selleks kuulsaks näoks ühel peol kaks aastat tagasi. Muusik Carlos Santana kandis uhkelt Che Guevara T-särki 2005. aasta Oscarite gaalal . Näitleja Johnny Deppil on tema pilt ühel kaelakeel ning Angelina Joliel on Che Guevara tatoveering, ainult et ta ei ütle kus. See üldlevinud pilt aitas Che Guevaral teenida välja koha ajakirja “Time” kahekümnenda sajandi maailma saja kõige tähtsama inimese pingereas.
Kui tegelikult küsida inimestelt, kes kannavad Che Guevarat näiteks oma särgil, kes see siis on, paiskavad nad tavaliselt vastusenamõne ebaoriginaalse banaalsuse. Tõenäoliselt mainivad nad vabadusvõitlust, aga ainult väga harva suudavad nad sellest detailsemalt rääkida või oma väiteid tõestada. Üldjuhul paljud inimesed ei tea, kes ta päriselt on, ning seetõttu hoiavadki kinni sellest n-ö Kangelasest.
“Ta on üks Mehhiko vabadusvõitleja,” seletas üks noormees Kanada pealinna Ottawa kohalikus supermarketis.
“On see Bob Marley?” küsis üks kahekümne-aastane, uurides seda kuulsat fotot. “On sel midagi pistmist narkootikumidega? Ma olen seda pilti näinud mõnede õpilaste tubades, kes on narkootikumidega seotud.
Kui küsida nende särkide müüjatelt, siis teavad nad võibolla ainult natuke rohkem. Üks ninarõngaga noor mees, kes müüs kioski ees Che Guevara piltidega lippe ja särke, tähendas: “Ta on üks guerilla võitleja – Kolumbiast või Venezuelast vist.”
“Miks ta kuulus on?” küsisin ma.
“Ta võitles oma rahva eest.”
“Aga kes ta täpsemalt oli?”
“Ta oli vabadusvõitleja?”
See kuulus “vabadusvõitleja” nägu muutus Ameerika- ja ühiskondliku korra vastasuse ikooniks hilistel kuuekümnendatel, ning on sellest alates pannud aluse miljardeid dollareid tootvale ja üha kasvavale suveniiritööstusele. Aasta 2007 oli neljakümnes Che Guevara surma-aastapäev, mil ta püüti Boliivias CIA abil kinni ja lasti maha. Ja sündiski loogika: CIA – pahad, Che – hea. Halb loogika. Kasutades seda sama skeemi, võime üks päev näha õpilasi ringi liikumas särkidega, mille peal on näiteks Saddam Husseini või Osama Bin Ladeni pilt.
Sellele langenud kangelase imagole on kaasa aidanud ka raamatud, näiteks “Che: A Revolutionary Life”, mis kujutab endast 800 lehekülge vältavat lugupidamisavaldust, ja on kirjutatud ajalehe “New Yorker” ajakirjaniku Jon Andersoni poolt aastal 1998. Anderson väidab, et ta pole välja kaevanud mitte ühtegi tõestust selle kohta, et Che oleks tapnud mõne süütu inimese. Praegu on valmimas režissöör Steven Soderbeghi käe all kaks filmi Che Guevarast, mõlemad Andersoni raamatu ainetel ja kangelase osa mängib Benicio Del Toro. Uusi raamatuid Che Guevarast ilmub ka sel aastal.
Vahepeal aga hakkab järgi jõudma ka Che Guevara mälestuse vastane tööstus. Nüüdseks on võimalik osta ka juba Che Guevara pildiga särki, millel on lisaks kirjas “Murdering communist bastard.” (Mõrvarlik kommunistlik tõbras.) Kuid on ka mõned taltsamad kirjad: “Che Guevara: Fooling middle class white kids since 1967.” (Che Guevara: Aastast 1967, lollitab keskklassi valgeid lapsi.) Minu lemmiksärgil on aga kirjas: “Don’t know who this guy is but he sure sells a lot of t-shirts.” (Ei tea, kes see kutt on, aga t-särke müüb ta küll hästi.)
Kanada konservatiivne ajakiri “Western Standard” müüb nüüd särke, mille peal on kolumnist Mark Steyni pilt, samas stiilis ja jäljendades kuulsat Che Guevara fotot.
Che Guevara surma-aastapäevaks oktoobris on ka Kuubas sündinud Humberto Fontova valmis kirjutanud raamatu Che Guevarast, kuid see on vaevu tuntud. See kannab pealkirja Exposing the Real Che Guevara (Tegeliku Che Guevara paljastus). Fontova oli seitsme-aastane kui ta perekond põgenes Kuubast, pagasiks ainult riided, mis neil seljas olid. Lennujaamas tirisid Castro sõdurid ta ema kõrvarõngad ta kõrvade küljest ära, põhjendades seda sellega, et need kuuluvadd nüüd revolutsioonile. Autori nõbul nii hästi ei läinud. Tema juhatas katekismuse loenguid ühes kohalikus kirikus, kus ta ka võttis sõna revolutsiooni vastu. Ühel päeval ta lihtsalt haitus. Tema laip ilmus välja politseis.
Fontova on samuti väga kriitiline Andersoni suhtes, märkides ära, et sajad Che Guevara hukkamiste pealtnägijad on ainult ühe taksosõidu kaugusel Andersonist seal samas New Yorgis. Kui Fontova raamat oleks tõestusmaterjal Che kohtuprotsessil, siis oleks see rohkem kui piisav, et teda mõrvas süüdi mõista. Fontova naudib oma kirve teritamist Che peal, kuhjates ühe pealtnägija tunnistuse teise otsa. Vähemalt tunnistab ta enda agressiivset joont. “Kui Kuuba Ameeriklased tunduvad teile liigagi kirglikena, minnes kõiges üle piiri, siis on sellel ka põhjus,” kirjutab ta. “Iga päev, kui me televiisori sisse lülitame või tänavatele läheme, peame me nägema pilti just sellest mehest, kes treenis välja salapolitsei, et mõrvata meie tuttavaid, sõpru ja sugulasi – tuhandeid mehi, naisi ja lapsi.”
Inimestele, kes on väsinud Che Guevarast kui “kangelasest”, nagu teda kujutati Robert Redfordi 2004. aasta filmis “Motorcycle Diaries”, on Fontova raamatu lugemine nagu võidukas hingetõmme värskes õhus. Fontova sõnul alustas päris Ernesto “Che” Guevara oma täisealise elu ringi hulkuva argentiinlasena. “Che” tähendas slängis “kutti” ja niimodi ta leiutaski endale uue nime. Ta ei olnud arst, nagu paljud väidavad. Ta luges palju ja hakkas tõsiseks kommunistiks. Ta liitus Kuuba revolutsiooniga Fidel Castro all ja kuni aastani 1957, mil Castro lasi läbi viia oma esimesed hukkamised, ei olnud ta mitte keegi.
Che läks vabatahtlikult Castro timuka teenistusse, kes ebales Castro käsu täideviimisel. Che astus kiiresti ilma kõhkluseta vahele ja lasi nende ohvri templis maha. Hiljem kirjutas ta oma isale: “Sellel momendil ma taipasin, et mulle tõeliselt meeldib tappa”.
Castro pani seda tähele. Ta vajas ühte tõhusat timukat, meest, kes suudaks tappa ilma süümepiinadeta. Che tehti nende peamise vangla, La Cabana juhiks, kus kõik, keda kahtlustati Castro-vastases meelsuses, hukati. Esimese kolme kuu jooksul La Cabanas kirjutas Guevara alla neljasajale hukkamisotsusele. Terve aja jooksul lasi ta seal oma enda kätega maha vähemalt sada kaheksakümmend inimest. Pierra San Martin oli La Cabanas ja meenutas, kuidas ta nägi ühte 14-aastast poissi, kes tiriti Che Guevara ette. Tema kuritegu seisnes oma isa kaitsmises, kes arreteeriti ja maha lasti. “Me nägime Che Guevarat oma püstolit vöölt võtmas. Ta surus püstolitoru vastu poisi kukalt ja tulistas.”
Aastal 1961 oli seal vangistuses 300 000 kuubalast 6,4 miljoni suurusest populatsioonist. See tähendab, et vangis oli umbes iga kahekümne esimene inimene. Samal aastal andis NSVL Castrole tuumarelva. Et vältida sõda, leppisid USA ja NSVL valitsused kokku, et Kuubasse jääb kommunistlik võim, aga vastutasuks pidid tuumarelvad Kuubast lahkuma. Aastal 1962, arvates, et tegu oli omavahelise vestlusega, ütles Che Londoni ajakirjale “Daily Worker”: “Kui tuumaraketid oleksid meile jäänud, oleksime need suunanud USA südamesse, kaasa arvatud New Yorki.”
Aga siiski aplodeeriti Che Guevarale ÜRO 1964. aasta kohtumisel, kus ta teatas, et Kuuba tappis inimesi. “Muidugi me hukkame,” ütles ta. Samal reisil aitas ta välja töötada plaani, et lasta õhku Vabadussammas, Vabaduskell ja Washingtoni monument. Aga pommid ei lõhkenud. New Yorgi politsei jõudis nende plaanile järele.
On olemas terve hunnik ebameeldivaid dokumenteeritud fakte Che Guevarast ja neid ei ole raske paljastada. On üha ilmsem, et Che Guevara auks pasuna puhumine on sümptomiks ühele suurele probleemile. Tundub, et noorte mässulisus ja ükskõiksus on nüüd vägagi levinud ka täiskasvanud meeste ja naiste seas. Oma ebaaususes ja laiskuses inimesed lihtsalt usuvad, mida nad uskuda tahavad. Fontova lisab anektootliku loo kuulsast kitarristist Carlos Santanast. Ta hüppas kohvikus püsti, et astuda vastu noorele kuubalasele, kes kandis T-särki, millele oli ise kirjutanud: „Che on surnud, saa sellest üle!” Nooruke Henry Gomez ütles Santanale vastu, et Che tappis sadu inimesi. Santana aga vastas talle: „Mees, sa ripud liialt faktide küljes. Me oleme vabad ainult siis, kui me oma südamed taolistest asjadest lahti kisume.”
On irooniline, et Che Guevara särgid räägivad meile rohkem inimestest, kes neid kannavad, kui tollest Argentiina mõrtsukast.
Artikkel avaldati algselt portaalis MercatorNet.