Ühe Ameerika Ühendriikide sõjaväe piloodi väljaõpetamine maksab viis kuni üksteist miljonit dollarit. Suvalisel ajahetkel on keskmiselt kümme protsenti õhuväe naispilootidest rasedad. Kuidas peaks sellele vaatama maksumaksja ja kuidas see mõjub Ameerika Ühendriikide kaitsevõimele, küsib sõltumatu mõttekoja Center for Military Readiness (Sõjalise Valmisoleku Keskus) president Elaine Donnelly portaalis The Federalist.
1995. aasta augustis kirjutas pensionil olev Ameerika Ühendriikide Mereväe ohvitser Larry Di Rita satiirilise loo mereväe kaptenist, kes peab kuidagi saama hakkama poliitkorrektsuse kohustustega. "Mereväekarjääri mõtisklused"(Reflections on a Naval Career) oli küll stiililt konarlik, kuid Mereväeinstituudi Toimetised (Naval Institute Proceedings) selle siiski avaldas.
Autori poolt välja mõeldud loos esitleti mitmeid toona võimatuna tunduvaid stsenaariume, milles kirjeldati näiteks sõjalaevade meeskonnaliikmete lasteaedu. Erumereväelase muinasjutt põhjustas korraliku möllu, mis täitis toimetiste lugejakirjaveerge mitmeid kuid. Di Ritat süüdistati naistevihas, nii nagu täna süüdistab Ameerika Ühendriikide kaitseminister Lloyd Austin naistevastasuses telekanali Fox News saatejuhti Tucker Carlsonit. [Carlson kritiseeris ühes oma saates õhuväe rasedate lennuülikondade arendustöid.]
Toimetistes avaldatud artikkel oli väljamõeldis, kuid Carlsoni poolt sihikule võetud USA sõjaväe rasedatepoliitika on päriselt olemas. Tema ülevaade ei halvustanud sõjaväes teenivaid naisi, vaid ta seadis küsimuse alla Pentagoni juhtide prioriteedid. Milleks üldse tehakse rasedatele lennukombinesoone, et naised saaksid täita sõjalisi missioone?
Joe Biden kiitis sellist mõtet rahvusvahelisel naitsepäeva puhul tehtud avalduses ja Õhuväe Inimsüsteemide Osakonnas (Air Force Human Systems Division) on käimas kolmeetapiline kõrge tähtsusega projekt, mille käigus tehakse valmis kas ühe või kaheosaline lennukombinesoon, mis lubab rasedatel lahingutes osaleda.
Eesmärk, et sõjaväes teenivaid naisi ei karistataks rase olemise eest on muidugi ilus, kuid me peame küsima, kas tulevastele emadele sobiv sõjavarustus on sõjaväe-emadele kuidagi kasulik või kas see parandab kuidagi lennuväe tegutsemisvõimet.
1992. aastal Ameerika Ühendriikide presidendi poolt moodustatud Naiste Sõjaväeteenistusse Kaasamise Komisjoni (Commission on the Assignment of Women in the Armed Forces), kus ma teenisin, kuulas hulgaliselt tunnistusi ja analüüsis põhjalikke uuringuid paljudel teemadel, sealhulgas taktikalise lennunduse teemal. Aeromeditsiini eksperdid juhtisid tähelepanu rasedaid naispiloote puudutavatele unikaalsetele terviseohtudele, mis on samad tänaseni.
Erukontraadmiral Hugh Scott, kes on hariduselt arst ja suure kogemusega füüsilise sobivuse määramise ekspert, võtab emadusega seotud riskid lennunduses kokku järgnevalt:
Raseduse varases staadiumis läbib arenev embrüo/loode keerukad morfoloogilised muutused, mida võivad kahjulikult mõjutada intensiivne vibratsioon, müra ja suurtel kõrgustel inimest tabav kosmiline ioniseeriv kiirgus. Valju intensiivset müra on seostatud laste vaegkuulmisega (sensoneuraalne kuulmisnõrkus), enneaegsete sündide ja emakasisese kasvu aeglustumisega. Pikemaajalisemat lühi- ja pikklaine kiirguse käes viibimist seostatakse halvemate rasedustulemustega, sealhulgas kaasasündinud väärarengute, madalama sünnikaalu, viljatuse ja raseduse katkemistega.
Väga ohtlikul "töökohal", mida kujutab endast ühe lennukikandja lennutekk, kannavad meeskonnaliikmed suuri müra summutavaid kõrvaklappe, millega kaitsevad oma kuulmist startivate lennukite reaktiivmootorite tekitatud kohutava müra eest. Sündimata last ei kaitse sellises keskkonnas meeletute detsibellideni küündiva müra eest miski. Samuti pole mingit viisi, kuidas hoiduda lennukikütuse aurude, radiatsiooni või ülisuure vibratsiooni eest, viimast eriti helikopterite puhul.
Viidatud ja teistes sarnastes sõjaväeametites töötavaid naissõdureid tuleb hoiatada määratute terviseriskide eest, kuid sellised murekohad jäetakse tihti tähelepanuta kui "naiste karjääri takistavad barjäärid".
Ühe lennuväelaste esindusorganisatsiooni sõnul on suvalisel ajahetkel keskmiselt kümme protsenti Õhuväe naispilootidest rasedad ja möödunud aastal piirati rasedate pilootide teenistusülesandeid neljasajal korral. Hiljuti küll rasedaid puudutavaid piiranguid leevendati, millega lubati neil soovi korral lennata ilma katapuldita lennukitega kuni 28. rasendusnädalani.
Lennuvägi tegeleb rasedate naispilootide, kes vastavalt ettekirjutustele kaotavad varasel rasedusperioodil õiguse lennata, lennukombinesoonide arendustööga. Kuidas sellised muutused mõjutavad lennuväe tegutsemisvõimekust? Erinevalt kommertslennundusest pole Lennuvägi siiski tavaline karjäärivõimalus.
Nagu juuraprofessor Kingsely Browne osutab raamatus "Naiste sõda" (Co-Ed Combat), et pisikestes sõjaväeüksustes ja eskadrillides lapsepuhkusel olevaid liikmeid ei asendata. Sellised eemalolekud võivad ulatuda kuni kahe aastani enne ja pärast sünnitust. Mille tõttu kannatavad nii üksuse moraal kui valmisolek, sest ülejäänud liikmed peavad lapsepuhkusel olevate naiste ülesanded enda kanda võtma.
Mõttekoja RAND Corporation andmetel kulutas Ameerika Ühendriikide Lennuvägi 2019. aastal ühe F-16 piloodi välja õpetamiseks 5 618 000 dollarit (ca 4,8M €), A-10 juhi ettevalmistusele 6 miljonit dollarit (ca 5,11M €) ja 10 897 000 dollarit (ca 9,3M €) F-22 piloodi väljaõpetamisele. 2020. aasta maikuus üllitatud Ameerika Ühendriikide Riigikontrolli (Government Accountability Office) ülevaatest selgub, et naised lahkuvad enneaegselt teenistusest 28 protsenti suurema tõenäosusega kui mehed.
Ametnikud võivad otsustada, et kümnete miljonite dollariteni küündivad investeeringud naispilootidesse, kes lahkuvad enneaegselt teenistusest suurema tõenäosusega kui mehed, on seda väärt. Kuid samas on nii eraisikutel kui kongressi lennuväe järelvalve eest vastutavatel saadikutel õigus seada selliste Pentagoni otsuste õigsus kahtluse alla ilma selle juures sõjaväejuhtide viha alla sattumata.
Keegi võiks poliitkorrektsetelt Pentagoni ametnikelt uurida, miks nad ilma igasuguse tõestuseta korrutavad mantrat, et "erinevus on strateegiline hädavajadus" (diversity is a strategic imperative)? Selline mantra on igasuguse naiste sõjaväeteenistust puudutava arutelu pidur juba alates 2006. aastast.
2011. aastal [president vabariiklane George Bush, kaitseminister vabariiklane Robert Gates] asendas Kaitseministeeriumi Sõjaväejuhtkonna Mitmekesisuse Komisjon (Defense Department's Military Leadership Diversity Commission; MLDC) sõjaväe austusväärse mittediskrimineerimise ja sõjaväelaste individuaalsete teenete tunnustamise (recognition of individual merit) traditsiooni "uue mitmekesisuse" kontseptsiooniga, mis ei arvestanud enam üksikisiku õigustega ja asendas need grupiõigustega. MLDC aruandes soovitati USA sõjaväe kõigis harudes kasutusele võtta protsendipõhised mitmekesisusekvoodid ning mitmekesisuse ülemohvitseridele anti õigus vetostada kõigi tasemete edutamised.
Viidatud raportis kuulutatakse otse, et uus "mitmekesine" sõjaväe haldamine "ei tähenda kõigi võrdset kohtlemist. Seda võib olla keeruline mõista, eriti neil sõjaväejuhtidel, kes on kasvanud üles värvi- ja soopimedatena."
Eriti on "mitmekesisusest" seestunud merevägi. 2017. aasta "teekaardi" organisatsioonistruktuuris pandi paika viis mitmekesisuse nõukogu, töögruppi ja järelvalveorganit ning lisaks kaks merejalaväe üksustele. Käesoleva aasta alguses ilmunud Mereväe Esimese Rakkerühma (Task Force One Navy; TF1N) 141-leheküljelises aruandes kasutatakse sõna "mitmekesisus" erinevaid vorme 338 korral.
Enamus Pentagoni ametnikke eitab, et sellised asjad, nagu soopõhised kvoodid on olemas, kuid mustanahaline erunaisadmiral Michelle Howard, kes teenis mereväeoperatsioonide asejuhina ja oli Bideni valitsuse ülevõtmise kaitsemeeskonna liige, on oma eesmärkide osas olnud vägagi avatud. 2015. aastal kuulutas Howard, et mereväes peab teenima 25 protsenti naisi ja sama 25-protsendine naiste osakaal peab kehtima mereväe iga laeva ja iga eskadrilli puhul. Huvitav, kuidas see kõik välja peaks nägema?
Sõjalaevadel seni veel lasteaedu ei ole, kuid mis puutub 25 protsendi kvootidesse, siis see käib kenasti kokku rasedate lennukombinesoonide ettevõtmisega. Kui mõni mereväe mitmekesisuse komissar teatab, et nüüd on vaja hakata lennukikandjatele lasteaedu rajama, siis kas eraisikuid, kes sellise ettepaneku mõistlikkuse kahtluse alla seavad, koheldakse samal viisil kui Carlsonit? Carlsonit tema rasedate sõjaväelendurite mure tõttu tabanud äärmuslikud rünnakud näitavad, et tsivilistid peavad selliseid algatusi veelgi rohkem, mitte vähem, küsimuse alla seadma.
Toimetas Karol Kallas