Illimar Toomet kirjutab repliigis Jaanus Noormäe artiklile, et elu õilistamine ei seisne valikabordis või aktiivses eutanaasias, et teised saaksid elada oma "dünaamilist" elu, mida ei rikuks ligimese kannatus. Elu õilistamine ongi elu pühitsemine, võitlus elu kvaliteedi parandamise eest meie käsutuses olevate vahenditega.

Kultuuriajakiri Kirik & Teoloogia avaldas teoloog Jaanus Noormäe artikli "Elu õilistamine", milles autor vastandab elu pühitsemist ja elu õilistamist. "Propageerin veendumust, et elu pühaduse asemel juhindun otsustades, tegutsedes ja hinnangut andes elu õilistamise taotlusest," kirjutab Noormägi.

Pühitsejate häda olevat staatilises eluviisis ja -vaates, mis rõhutab elu kvantiteeti ja elamist "konserveeriva korravalvurina". Elu õilistamine tähendavat Noormäe sõnul aga dünaamilist eluviisi ja -vaadet, "Looja kaaslooduks" olemist. Võib-olla on siin tegemist keelevääratusega ning mõeldud on "kaasloojaks" olemist, osalemist Jumala loomistöös.

Elu õilistamise juurde kuulub autori sõnul aktiivne eutanaasia ja valikabort. Kui inimelu "potentsiaal on ammendunud", siis tuleb "valida elu lähtudes kvaliteedist". Autori mõttekäigust lähtuvalt saab teha järelduse, et elu teeb elamisväärseks potentsiaal ja kvaliteet. Abituna voodis surma ootava või emaüsas diagnoositud parandamatu haigusega inimese prognoos ei saa loomulikult väga roosiline olla. Seega peab keegi langetama otsuse: ühele eutanaasia, teisele abort. Mängu juhib n-ö kvaliteedijuht, kellel on õigus  langetada otsus ja keerata potentsiomeetrit.

Kas pole kummaline, et elu "dünaamilisusele" aitab autori käsituses kaasa – lausa äärmuslikult – staatiline surm. Närvipinge, aja- ja rahakulu, ootamatud haigushood, väikesed paranemismärgid ja -lootused,  krambid, lõputuna tunduv paremate hooldus- ja ravivõimaluste otsimine, asjaajamine, ebameeldivad lõhnad ja hääled, suhtlemisraskused ja vääritimõistmised… Kas tõesti muudab see elu nii "staatiliseks", et parem oleks n-ö juhe seinast või laps üsast rebida? Et teised saaksid elada oma "dünaamilist" elu, mida ei rikuks ligimese kannatus?

Elu õilistamine ongi elu pühitsemine. Võitlus, mida võitlevad paljud voodihaigete vanemate lapsed ja puuetega laste vanemad ja mõlematega koos lugematu hulk hooldajaid, õdesid, arste, pedagooge, naabreid, sugulasi, just see ongi – autori lõpusõnu tsiteerides, aga kardan, et risti vastupidises tähenduses sellega, mida tema silmas peab – "Looja loodu ja loodava potentsiaali aktualiseerimine, elu kvaliteedi parandamine oma andeid kasutades ja oma võimaluste piires."