Üheks surmakultuuri peamiseks kantsiks peetavas Hollandis, mida tuntakse nii sündimata laste tapmise kui ka eutanaasia seadustamise eestvedajana, toimus möödunud laupäeval rohkearvulise osalejaskonnaga marss sündimata laste eluõiguse kaitseks. Korraldajate hinnangul võttis marsist osa koguni rohkem kui 14 000 inimest.
Korraldajate sõnul annab Haagi linnas toimunud marsil nimega Mars voor het Leven (Marss elu toetuseks) osalenute suur arv tunnistust elupooldava liikumise tugevnemisest Hollandis. Mitte kunagi varem ei ole protestantliku taustaga organisatsiooni Schreeuw om Leven (Karje elu eest) poolt korraldatud ning ka paljude katoliiklaste toetusel ellu viidud marsist sedavõrd palju inimesi osa võtnud, hoolimata sellest, et marss toimus väga külma ja tuulise ilmaga.
Üks peamisi Hollandi liberaalseid ajalehti, De Volkskrant, kirjutas vaikuses kulgenud marsi kohta, et sellest nähtub riigis elava kristlaskonna uuesti tärkav eneseteadlikkus. Marsist võtsid osa ning astusid kõnedega üles kahe väiksema kristliku partei ehk SGP ja ChristenUnie esindajad, kes toetasid püüdlusi teha sündimata laste eluõiguse kaitseks suuremaid pingutusi.
Seevastu kristlikud demokraadid boikoteerisid marssi. Nagu paljudes teisteski riikides, nii ei taha ka Hollandis kristlikud demokraadid teha abordist poliitiliste vaidluste osa ega võtta selles küsimuses põhimõttekindlat positsiooni. Paraku on kristlikud demokraadid nii Hollandis kui ka mujal teinud sündimata laste tapmiseks teiste parteidega häbiväärset koostööd.
Marsi käigus torgati Malieveldi pargis varrast pidi muru sisse 31 000 väikest sinist lipukest, et meenutada neid lapsi, keda eelmisel aastal Hollandis sama palju abordi teel tapeti.
Paljude muude argumentide hulgas toonitati marsil peetud kõnedes, et kuigi inimõigused peaks ennekõike tähendama seda, et igale inimesele tagatakse kõige elementaarsem inimõigus ehk õigus elule, seisab ÜRO koos mitmete teiste väidetavalt inimõigusi edendavate organisatsioonidega mitte sündimata laste eluõiguse kaitsmise, vaid nende tapmise seadustamise eest kõikjal maailmas, püüdes teha abordist universaalselt kehtivat inimõigust.
Erakonna SGP juht Kees van der Staaij ütles oma kõnes, et pole sel marsil kunagi näinud nii palju inimesi: "Üha enamatel inimestel – ja üha enamatel noortel inimestel – on julgust öelda: abort ei ole mingi lahendus."
Lähemaid muljeid marsist ja seal peetud kõnedest saab lugeda Jonathon van Mareni ülevaatest.
Marsiga seoses väärib tähelepanu ka asjaolu, et erinevalt eelmistest aastatest ei andnud Haagi linnavalitsus sel korral luba marsi kulgemiseks läbi linnakeskuse, olgugi et meeleavaldused kesklinnas asuva Hollandi valitsuse lähistel on tavapärased. Sellest hoolimata äratas marss Hollandi avalikus elus tõsist tähelepanu, olles muu hulgas riigitelevisiooni õhtuse uudisteprogrammi avaloo aineks.
Abort seadustati 17 miljoni elanikuga Hollandis 1984. aastal ning sellest ajast saati on riigis sünnieelselt tapetud ligikaudu miljon last.
Kehtiva seaduse kohaselt võib Hollandis sündimata lapsi tappa ükskõik millisel põhjusel kuni 21. rasedusnädalani ning meditsiinilise näidustusega juhtudel kuni 24. rasedusnädalani. Hollandis on kehtestatud nõue, mille kohaselt peab aborditegemise avalduse ja abordi tegemise vahele jääma 5-päevaline kohustuslik ooteperiood.
N-ö imikute eutanaasia teel tapetakse Hollandis aga igal aastal pärast sündi rohkem kui 600 tervisedefektiga väikelast. Olgugi et eutanaasia definitiivseks tunnuseks peaks olema selle vabatahtlikkus, ei saa rahvasuus ka postnataalseks abordiks nimetatud väikelaste sünnijärgse tapmise korral tapetavate laste vaba tahte väljendusest rääkida.
Ühtekokku sureb Hollandis eutanaasia (ja assisteeritud enesetapu) teel igal aastal ühtekokku rohkem kui 6000 inimest. Eutanaasia ja assisteeritud enesetapu teel suremine on saanud ühiskonnas tavaliseks ning sel teel lahkub elust juba ligi 4,5 protsenti igal aastal surevatest inimestest.
Alates eutanaasia seadustamisest 2002. aastal on toimunud eutanaasiajuhtumite arvus rohkem kui 300-protsendiline tõus. Sarnaselt naaberriigi Belgiaga on üha kasvavaks probleemiks eutanaasia teostamine inimeste puhul, kes pole selleks spetsiifiliselt tahet väljendanud.
Eestis toimusid 1990-ndate esimesel poolel mitmed marsid sündimata laste eluõiguse kaitseks, ent juba mitukümmend aastat pole ei kristlaste ega kellegi teise eestvedamisel sündimata laste massilise tapmise ja selle riikliku rahastamise probleemile tähelepanu juhtimiseks ühtegi võrreldavat avalikku üritust aset leidnud.
Martin Helme: sündimata laste eluõigus vajab senisest palju rohkem kaitset
Repliik: marginaliseeritutest ja rõhututest rääkides ei tohi maha vaikida sündimata lapsi