Majandusteadlane Daniel Lacalle kirjutab portaalis Zerohedge, et Euroopa Liidu kõrgetes energiahindades on süüdi hullumeelne ideoloogiline majanduspoliitika ja poliitikute maksuaplus.
Oktoobris on elektri börsihinnad käinud pea kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides üle kahesaja euro megavatt-tunni kohta. Kuigi elektri börsihind mõjutab ainult viiteteist protsenti müüdavast elektrist ja ülejäänu on 12-kuiste lepingutega hulga madalamal tasemel lukus, siis lähitulevikus kujutab see märkimisväärset riski. Lähimate kuude jooksul lõpeb hulk lepinguid, mis vaadatakse üle ja uued elektrihinnad saavad neis olema märkimisväärselt kõrgemal.
Vedeldatud maagaasi (LNG) hind, mis jõuab ostjateni detsembris ja jaanuaris, on hüpanud 34 dollarini mmbtu kohta. Kui võrrelda seda hinda naftaga, siis see tähendaks see Morgan Stanley analüütkute sõnul 197 dollarit barreli kohta. Maagaasi hind on 2021. aasta jooksul tõusnud rohkem kui kakssada protsenti.
Alates 2017. aastast on CO2 heitmehind kasvanud rohkem kui 1000 protsenti ja 2021. aasta jooksul enam kui 200 protsenti.
Nimetatud heitmehind kujutab endast peidetud maksu, mis peaks Euroopa Liidu riikide valitsustele 2021. aastal sisse tooma 21 miljardit eurot, mis omakorda kasvatab inflatsiooni.
Sellised erakordseid maksulaekumisi peaks kasutama tarbijate energiahindade kasvu tasandamiseks ja Euroopa Liitu ees ootava energiakriisi vältimiseks, mis ähvardab lasta põhja igasuguste taastepakettide mõju riikide majandustele.
Energiahindade suure tõusu taga on kaks põhjust ja mõlema eest vastutavad valitsused:
- Sunnitud majanduste sulgemine põhjustas märgatavat kahju tarneahelatele ja
- Euroopa Liidus on keelatud ära investeeringud uutesse gaasiallikatesse ja kuna Saksamaa on otsustanud jätta maha tuumaenergeetika, on see omakorda tekitanud tipptarbimise ajal märkimisväärse sõltuvuse märgatavalt vägivõnklikumast ning palju kallimast energiakooslusest.
Kui sellele lisada veel poliitiline otsus minna üle vägivõnklikule ja üpris vahelduva tootlikkusega energiakooslusele ("taastuvatele" energiaallikatele), siis kõik kirjeldatud asjad kokku on teinud Euroopa Liidu majandused sõltuvaks ning haavatavaks gaasihinna kõikumistest.
Taastuvad energiaallikad toodavad elektrit keskmiselt ainult 20 protsenti vajalikust ajast ja kui nad ei tööta, siis ainukene toimiv lahendus on toota elektrit gaasist. Kuna märkimisväärselt on suurenenud gaasi järele nõudlus ka Aasias, siis koos sellega on taevas ka gaasi hind.
Nõudlus on kahtlemata tähtis mõjur, kuid me ei tohi ära unustada, et maagaasil, ega söel ei ole pakkumisega probleeme. Tegelikult on mõlema tootmis- ja pakkumisvõimekust turul ülearugi.
Normaalsetes oludes vaadatakse maagaasi ja CO2 hind üle siis kui põhimõjurid hajuvad – mis juhtub juunis –, kuid siin tuleb arvestada asjaoluga kui jõledalt mõjutavad energiamajandust meeletu raha trükkimisega segi pööratud rahaturud ja valitsuste regulatoorne surve.
CO2 heitmete õiguste üha kallimas hinnas on otseselt süüdi Euroopa valitsuste, mis on märkimisväärses koguses piiranud kallima hinna nimel nende saadavust, maksuaplus. Lisaks on suure hulga teenuste ja kaupade suurenenud pakkumine otseselt tingitud tohutust raha pakkumise kasvust 2020. aastal. Möödunudaastane raha pakkumine ületas tublisti nõudluse ja seda võib nimetada poliitilise käsu peale inflatsiooni tekitamiseks.
Minu jaoks on arusaamatu, kuidas mõne valitsuse rahaaplus teeb nad pimedaks kahe olulise riski suhtes:
- Ettevõtteid ja majapidamisi hinnatõusuga lämmatav energiakriis, mille on põhjustanud poliitilised otsused, ja
- rahvas reageerib vihaselt keskkonnapoliitikatele kui nad näevad, kuidas hinnad vigase planeerimise (üleminek vägivõnklikumale ja vahelduvamale energiasegule ning sõltuvus gaasist) tõttu kõrgustesse lendavad ja sellega kaasnev ahistav seadusandlus (keskkonnapoliitikate kulud jäävad kodanike kanda, need kes saastavad, peavad maksma ja need kes ei saasta, peavad maksma veel rohkem).
Kõige ettevaatlikumate ennustuste kohasel võib energiakriis põhjustada veerandi Euroopa väike- ja keskmiste ettevõtete pankroti, sest nende kuludest moodustab energia kolmandiku, ning lõigata niigi nigelast eurotsooni majanduskasvust maha kuni 1,5 protsenti.
Euroopa Liidule on vaja tasakaalustatud ja [rohelise] ideoloogia vaba energiakooslust ning konkurentsivõimelist üleminekut uutele energiaallikatele. Sellise siirde ajal väga oluline, et tuumaenergia ja gaas oleksid tagavaraks ajal, kui tehnoloogia ning turukonkurents suurendavad majanduse konkurentsivõimekust.
Lisaks, eurotsoon ei saa omale lubada koorimismehhanismide loomist, mis hävitavad kodanike teenistuse ostujõu ning selle peale kõrges inflatsioonis teiste süüdistamist.
Euroopa Liit vajab rohkem konkurentsi, rohkem panustamist teadus- ja arendustegevusse ning vähem majandusse sekkumist. Tänane energiakriis ei ole turumajanduse, vaid poliitikute ja eurokomissaride, kes eiravad algelisemaidki majandusreegleid, ideoloogilise põikpäisuse süü.
Tõlkis Karol Kallas