Riik, kellega me suhtleme, näitab üha ebainimlikumat palet. Bürokraatia, aeglus, ülbus, ignorantsus – need on peamised märksõnad. Me kohtame riigiga suheldes kõikjal seda, et me oleme mingid tüütud tegelased, kes ei lase ametnikel rahulikult oleskleda. Valdav tunne on, et sa tüütad kedagi, kirjutab Samose puhkepansioni peremees ja Meedia Uurimise Keskuse MTÜ juht Aldo Maksimov.
Ma pikalt ei soovi üldse kirjutada, need näited ja lood on sellised, mis iseloomustavaid aastatepikkust suhet riigiga. Rõhutan kohe ette ära, et 10–15 tõrksa ja rumala ametniku kohta satub alati sekka ka mõni terane, abivalmis ja intelligentne bürokraat. Nii nagu juhtus korra hoolekandesüsteemis (Põhja-Tallinna sotsiaalosakonnas), nii nagu juhtus korra veel kuskil, aastaid tagasi, enam ei mäletagi, kus.
Ma justkui meenutaks, et Eesti ideaal on olla Põhjamaa, olla osa Põhjalast, kus on heaoluriik – riik, kus pole kunagi olnud „nii hea elada kui praegu". Taolisel juhul jääbki arusaamatuks, miks lihtsat inimest käsitletakse kui kolmandajärgulist isendit, kes „justkui tahab midagi".
Põhjamaades näeb inimene, et tema mure on riigi mure, et tema probleem võetakse käsitleda: ta saab koheselt aru, et ta leiab lahenduse. Meil on aga suhtumine inimesse nagu segu mingist nõukogudeaegsest ignorantsusest ja progressiivsest ükskõiksusest. Probleem on inimese probleem, abi saamine-lahenduse leidmine on eelkõige inimese enda asi.
Riik ise ei ulata sulle reeglina abikätt, ei paku sulle lahendust. Reformierakonna retoorika (võimukoalitsioonis üle 20 aasta Eesti 31 iseseisvusaastast) rõhubki muidugi ise hakkamasaamisele.
Mõned näited ebapädevusest
Kust alustadagi…
Oli siin hiljuti haridusküsimus, vanemal tütrel jäi gümnaasiumis klass pooleli ja ta püüdis aru saada, millises kaugõppeversioonis oleks võimalik klass lõpetada, Eestis selliseid võimalusi paar-kolm tükki kindlasti on.
Kui ma helistasin haridusametisse spetsialistile, siis tema mul eriti rääkida ei lasknudki. Enne kui ma jõudsin loo lühidalt ette lugeda, ta juba moraliseeris, teadis täpselt, kes on süüdi, kes peab tegelema, ega suvatsenud mind kuulata. Et lugu lõpuni räkida, pidin kõvasti pingutama. Kõigele lisaks oli tal väga kiire.
Põhiteema on kirjavahetus riigiga. Tundub nagu suhtleks robotiga. Mis tõenäoliselt tähendab, et kui osa riigiametnikke robotitega välja vahetada, ei juhtuski midagi halba. Suur kokkuhoiukoht, tõsiselt.
Ma saadan meili, vastu saan automaatvastuse, et probleemiga tegeletakse. Kahe nädala pärast saan sisulise vastuse, mille puhul sa loed ühtepidi ja teistpidi – ja ikka aru ei saa. Nii massiivset kantseliiti polnud ka vene ajal.
Inimesed on vist kaotanud võime eesti keeles kirjutada ning üksteise otsa pannakse sõnu nagu: akuutne, jätkusuutlik, elukestev, relevantne jne, lisaks viidatakse bürokraatlikele instantside logistikale, mille mehhanismist keegi aru ei saa.
Hariduse ja harituse küsimus, kõrghariduse madal kvaliteet paistab ametnike kirjadest karjuvalt silma. Kirjad on raskepärased, kohmakad ja vaese keelega.
Edasi. Ma saadan ametnikule kirja, milles on kolm-neli küsimust. Ühel juhul kümnest saan vastuse rohkem kui ühele küsimusele, ametnikud ei ole võimelisemad nägema ühes kirjas mitut küsimust, mitut punkti. Millele see viitab? Kahele asjale: funktsionaalse lugemisoskuse puudumisele ja hoolimatusele.
Asi on taandunud sellele, et kui mul on riigiametile küsimus, siis ma saadan neist ükshaaval: üks küsimus, üks probleem ühes kirjas.
Haiglaametnike ülbus
Aasta tagasi solgutati mu isa (tänaseks surnud) läbi kolme-nelja raviasutuse, haiglate ja hooldushaiglate, kuni ta lõpuks naases oma hooldepansionisse, kus ta ka kustus. Enne seda oli ravivigasid, haiglate etteheiteid teineteisele ja minu ning haiglate pikki kirjavahetusi. Üks raviasutus Tallinnas jättis paljugi tegemata, ning seda mis tegi, tegi halvasti. Loomulikult nad lõpuni süüd ei tunnistanud, kuid ka teine haigla tegi neile etteheiteid.
Kohtusse ma ei läinud, sest elan 3300 km kaugusel.
Mitu kuud hiljem saatis see haigla mulle raviarve päevade eest. Arve polnud kuigi suur. Üks minu etteheide kirjavahetuses neile oli ka see, et umbes 13st kõnest neile olid nad vastanud vaid paar korda ning mitte kunagi tagasi helistanud. See selleks. Ühesõnaga, hakati nõudma arve tasumist.
Ma põhimõtteliselt seda otsustasin mitte teha, mainides, et teine haigla ja ka mina pean isa surma põhjustamises neid süüdlaseks. Ühel hetkel helistas lihtsalt üks raamatupidaja, kes karjus torusse lakooniliselt, et kui makset ei tule, siis on kohus. Ma soovitasin neil minna p…
Kirjutasin seepeale veel konkreetse kirja haigla juhile, printsiibil, et kui haigla suhtleb minuga käskivas ja ülbes kõneviisis (algusest peale, arvesse võtmata teise poole argumente), siis tuleb ka nendega suhelda samamoodi. Ähvardasin meediaga ning kõigevägevamaga, nagu nõukogude inimesele kohane.
Kuna ka teisel pool toru on nõukogude inimene, siis see mõjus. Ähvardused lõppesid ja kirju rohkem ei saadetud. Õppetund? Et nii me siis lahendamegi probleeme viisakate inimestena enda kasuks?
Sigatsemine sigineb ka kaugemale
Toon ka kaugema, sügavame näite riigi kombitsatest.
Enne Kreekasse kolimist töötasin Saaremaal muuseumis. Kuna kohalik klikk polnud vaimustuses esiteks sellest, et muuseumi juhtkonnas figureeris inimene mujalt (kinnise tiigi efekt), liiati veel EKRE liige (Kuressaares prevaleerib kolla-punane koalitsiooninõukogu), siis algas ussitamine, represseerimine, kohaliku lehe sotsliberite kaasamiseni välja.
Mina töötasin parasjagu muuseumi õlle kallal, mis viitas Taani aegadele – väärikas hertsog Magnuse pildi ja kääniskorgiga pudel, meene muuseumi poodi jne. Kohalik ajaleht konkureeriva õlletootja mahitusel (kust me ei tellinud õlut – tähtis kohalik Reformierakondlane) hakkas kangutama ja kirjutama sellest kuidas „muuseumi jaoks äkitselt on hoopis alkohol kõige olulisem" jne. Sama lehe teisel küljel oli promorubriik Saaremaa džinnifestivali kohta, mis muidugi kedagi ei häirinud.
Siis ühel päeval helistas mulle lühikese nimega Saaremaa sotside esimees, muuseumi nõukogu juht, kes sõimas seoses õlle projektiga, viidates et ma pole korraldanud hanget (aga hange tuleb korraldada alles mingist summast alates – me polnud seadust kaugeltki rikkunud). Kõne lõpetuseks ütles ta, et ta on värvanud Riigikogu juristid asjaga tegelema ning karjus: „Tunnistusi annad politseile!".
Siiamaani ootan juriste, politseid ja muud… Ei tulnud kedagi. Matsirahva esindaja, nõukogude inimene, vettinud mäger, seltsimees „Priitahtlik lurjus" lihtsalt arvas, et ähvardamine ja militsaga ähvardamine toob soovitud tulemuse. Selliste inimestega tuleb Eestis ka riigistruktuuride puhul kokku puutuda, kahjuks. Isegi kaasa tunda on palju sellistele politrukkidele.
Tõde on liikuv püha
Näeme ju telekast sageli sama stsenaariumit. Inimest alandatakse ja vintsutatakse niikaua, kui inimene kärbub, murdub, sureb. Enne ei muutu mitte midagi kui saabub Peeter Võsa, Pealtnägija või Katrin Lust. Ning tõde saab päevavalgele. Tõde aga, nagu Hemingway tavatses öelda, on liikuv püha.
Meediaga on muidugi ka see oht (eriti kui tegevus käib väikses kohas), et riik, ametnikud, äriorganisatsioonid on kohaliku meediaga tihedalt seotud. Kogesin seda ise 3–4 aastat Saaremaal Meie Maa toimetuses töötades. Sain kirjutada maakonna afääridest ainult osaliselt ja ainult sellepärast, et olin mujalt tulija. Kui läksid pühade lehmade kallale, polnud pimedale tänavale enam asja.
Sedasorti riik! Ma arvan et igaühel meist on oma lugu, oma lood.
See ei ole riik inimestele, vaid paks riik ametnikele.
PS! Veel viimane detail. Riigiametite, sihtasutuste, organisatsioonide puhul on tehtud aina raskemaks nende kodulehel kontaktide leidmine, sageli on toodud ainult üldnumber, mõnel juhul pole sedagi. Üldkontaktid on peidetud alajaotuse lõppu.
Lõpetuseks soovitan üle lugeda pädevat artiklit Nelli Kalikovalt, mis ilmus juba hea mitu aastat tagasi.