Väljaande Crisis Magazine peatoimetaja Eric Sammons heidab USA presidendile Donald Trumpile ette ühe oma peamise valimislubaduse murdmist, milleks oli lubadus mitte alustada uusi välissõdu. Pärast Iraani ründamist ei saa ta aga Trumpi enam usaldada.
Kümme aastat tagasi laskus Donald Trump kuldse eskalaatoriga alla ja muutis Ameerika poliitilist maastikku… või vähemalt nii näis. Kõik eeldasid, et 2016. aasta presidendivalimised kujunevad kahe Ameerika poliitilise dünastia – Bushide ja Clintonite – vaheliseks heitluseks, kuid Trump pööras selle kõik pea peale.
Üheks tema peamiseks relvaks sai neokonservatiivide sõjamasina diskrediteerimine, mis toetas nii Bushide kui ka Clintonite perekonda. Trump pilkas halastamatult Jeb Bushi seotust oma venna läbikukkunud Iraagi sõjaga, öeldes otse välja, et väide Iraagi massihävitusrelvade kohta oli vale.
See sõjavastane hoiak oli kooskõlas sellega, mida Trump oli juba aastaid rääkinud – ta oli korduvalt kritiseerinud Barack Obamat välismaistesse konfliktidesse sekkumise eest, süüdistades teda isegi selles, et ta soovib rünnata Iraani oma ebaõnnestunud presidentuuri tugevdamiseks. Samuti kritiseeris Trump järjepidevalt Hillary Clintoni sõjaõhutamist tema välisministriks oleku ajal.
Trumpi rünnakud neokonservatiivide pihta pälvisid vabariikliku partei eliidi hukkamõistu (mäletate, kuidas teda vabariiklaste debatil välja vilistati?), sest eliit toetas igasugust sõda, igal ajal ja igal pool. Ometi kõnetas tema sõnum paljusid valijaid, kes olid väsinud lõpututest sõdadest ja neid õigustavatest valedest.
Trump muidugi võitis 2016. aastal presidendivalimised, šokeerides kõiki eksperte ja vihastades neokonservatiive ning oma esimesel ametiajal pidas ta sisuliselt kinni oma lubadusest mitte alustada uusi välissõdu. Kaheksa aastat hiljem, 2024. aasta kampaanias, oli ta veelgi sõjakriitilisem ja lubas selgesõnaliselt, et ei alusta uusi sõdu ning see lubadus aitas tal taas võita.
Lubadus antud, lubadus murtud.
USA sekkumine Iisraeli-Iraani sõtta ja Trumpi avaldused toetada režiimivahetust Iraanis tähendavad üheselt: Trump murdis oma lubadust mitte viia Ameerika Ühendriike uutesse sõdadesse. Ma tean, et mõned Trumpile pugejad üritavad väita, et me ei ole päriselt sõjas, aga see on pelk sõnademäng. Me pommitame teist riiki, nõuame seal režiimivahetust ja riigi tingimusteta alistumist. Kui see kõnnib nagu part…
Miks Trump seda tegi? Miks ta kuulas selliseid hääli nagu Lindsey Graham ja Mark Levin – mehi, kes pole kunagi olnud tema liitlased – samal ajal ignoreerides ja isegi naeruvääristades neid, kes aitasid tal 2024. aastal võita, nagu Thomas Massiet ja Tucker Carlsoni? Raske öelda.
Kas ta tunneb end võlglasena suurannetajate ees nagu Miriam Adelson, kes toetab Iisraeli? Kas süvariik ja/või Iisrael omavad tema vastu kompromiteerivat materjali (või ähvardasid nad teda kuidagi)? Kas ta valetas kõik need aastad oma sõjavastasuse kohta? Või uskus ta lõpuks, et seekord on olukord tõesti kuidagi teisiti ja et Iraan on päriselt tuumarelva loomas pärast 30 aastat sellekohaseid väiteid Benjamin Netanyahult ja tema neokonservatiivsetelt toetajatelt? Jällegi, raske öelda.
Mida ma saan öelda, on see, et ma olen uskumatult pettunud. Pärast aastaid Trumpi leiget toetamist panustasin 2024. aastal temasse kogu hingega ning üks mu peamisi põhjuseid oli tema väga kindel vastuseis väliskonfliktidesse sekkumisele.
Kas olin rumal, et teda uskusin? Ma tean, et kõik poliitikud valetavad, aga ma tõesti uskusin, et Trumpil on loomupärane kalduvus rahu poole ja et pärast kõiki neid aastaid pole ühelgi agentuuril ega välisteenistusel midagi inkrimineerivat tema vastu, millega teda oma käpikuks muuta. Kui traagiliselt ma eksisin.
Paljud väidavad, et seekord on asi teisiti ja et Iraani alistamine ja selle valitsuse kukutamine saab olema kerge. Olen skeptiline, kuna olen seda juttu ka varem kuulnud. Me väidetavalt alistasime Iraagi nädalatega 1991. aastal ja kuulutasime "missioon täidetuks" 2003. aastal.
Tegelikkuses järgnes aga aastakümneid kestev jama, mis maksis miljoneid elusid ja triljoneid dollareid ning mille tagajärjeks on riik, mis on paljuski halvemas seisus kui enne meie rünnakuid (küsige kasvõi paljudelt kristlastelt, kes olid sunnitud põgenema). Samuti on piirkonnas tekkinud sügav Ameerika vastasus.
Kas ma kahetsen, et 2024. aastal Trumpi poolt hääletasin? Ei, sest ma hääletasin lähtudes parimast informatsioonist, mis mul toona oli. Nagu öeldud, oli Trump pikalt olnud välissõdade algatamise vastu, seega polnud põhjust arvata, et ta on nii idiootne, et alustab sõda nii nõrgal ettekäändel nagu nüüd.
Ma ei vaata Donald Trumpi enam kunagi samamoodi. Ma ei kahtle, et ta teeb presidendina veel mõningaid häid asju, ja ma kiidan teda, kui ta seda väärib. Kuid ta murdis fundamentaalselt oma sõna ülimalt tähtsas küsimuses (ega vaevunud isegi andma selleks head põhjendust) ja seetõttu ei saa ma teda enam kunagi usaldada. Kahjuks on taaskord tõeks saanud ütlus: "Pole vahet, kelle poolt hääletad, lõpuks saad ikka John McCaini."
Palvetage ja paastuge rahu eest.
Artikkel ilmus algselt väljaandes Crisis Magazine. Tõlkis Martin Vaher