Psühhoanalüütik Ants Parktal mõtiskleb, mis toimus koroonadiktatuuri ajal valitsejate meeleilmas, et nad kaotasid lõime tegelikkusega, liitusid valeliku ideoloogiaga, surusid sõrmenipsult jõuga maha kodanikuõigused, röövisid inimestelt vabaduse ning paljudelt süstitutelt tervise, mõnelt isegi elu.

* * *

Valu

Valitsejate all mõtlen ma inimesi, kes arvavad endal olevat õiguse arvata teiste inimeste eest, mida tunda, mõelda ja teha. 

Meenutame kooronasulu aega, kus valitsejad sulgesid kogu loomuliku eluala mingi oletatava kurja ja tapva haiguse tõttu, mis hiljem osutus tavaliseks gripiks. Kohustuslik mask aga täiesti kasutuks ning isegi kahju tegevaks lapikeseks näo ees. Paljud inimesed teadsid seda ega hullunud kohustuslikust maskikandmisest ning keeldusid tundmatu ja kontrollimata aine süstist, mis pidi päästma elusid ja maailma.

Valitsejaid oli sulu ajal palju. Alates ametlikest võimukandjatest, arstidest sotsiaalteadlastest, ülikooli professoritest kuni kaupluste turvameeste ja müüjateni. Kõik nad teadsid, kuidas peab, kuidas on õige. Turvamees ajas maskita inimesi kaubamajast välja, tuntud kenitlejad meelelahutuse vallast selgitasid, et kui ei süsti, tapad vanaema, poemüüja ei müünud kaupa, kui puudus mask ja mundris võimumehed murdsid bussipõrandale reisijaid, kes ei kandnud maski.

Inimesed jagati kahte leeri, ühte need, kel oli vastav isikutunnistus, mis anti süstitutele ja teise need, kes jäid oma otsuse juurde hullusest mitte osa saada ning ei pääsenud seetõttu ei poodi, spordisaali, kohvikusse ega maratonile suusatama. Ja nüüd mõnda aega hiljem, kui selgus, et kõik toimunu rajanes valele, on nii kõrged kui madalad valitsejad vait, justkui ei olekski midagi juhtunud ega midagi poleks olnudki. Kuid kurjuse ja valu jäljed elavad hingedes edasi riisudes tänaselt elult endise sära.

Mis toimus nende inimeste meeleilmas, et nad kaotasid lõime tegelikkusega, liitusid valeliku ideoloogiaga, surusid sõrmenipsult jõuga maha kodanikuõigused, röövisid inimestelt vabaduse ning paljudelt süstitutelt tervise, mõnelt isegi elu.

Lapsikus

Loomulik on oodata täiskasvanud inimeselt võimekust saada aru tema ümber pidevalt muutuvast tegelikkusest, mis meeleilma jõuab tunnete üle mõtlemise kaudu. Võime tundeid mõista areneb suhetes, kasvades varasest lapseea sõltuvussuhtest, paranoilis-skisoidsest meeleseisundist depressiivsesse, milles täiskasvanu mõistab tegelikkust piisavalt, et olla nii iseenda kui teiste inimestega rahuldavates inimlikes suhetes. Tundeelu areneb ja küpseb pidevas liikumises paranoilis-skisoidse ja depressiivse seisundi vahel.

Varasesse meeleilma jõuab tegelikkus kaudselt, arusaam tegelikkusest toetub meelepetetele, sest võime tundeid mõista veel puudub. Valitseb kaksipidisus: paranoias seostuvad head toitvad kujud elutungiga ja kurjad ohtlikud kujud surmatungiga, kelle eest tuleb end kaitsta või põgeneda. Hea ja halva lõhestamine on sel ajal ainus, viis kuidas vastuolulisi kujusid omas meeles säilitada. Skisoidsus väljendub omakorda eemaldumises või põgenemises nii hea kui ka halva eest. Erinevuste lõimimine meeleilma terviklikuks kujuks teisest inimesest ja iseendast, mis vastaks piisaval määral tegelikkusele ei ole veel võimalik.

Täiskasvanu tundeelu küpsus

Depressiivses meeleseisundis on suhe tegelikkusega piisav ja meeles olevad kujud kooskõlas teiste inimestega, koos arusaamisega lahusoleku kaotusvalust.

Otsin ameerika psühhoanalüütiku Thomas Ogdeni toel põhjuseid oletusele, miks koroonasulu ajal taandus hulk terve mõistusega inimesi paranoilis-skisoidsesse seisundisse ning sinna kleepudes unustas iseenda kui täiskasvanu vastutustunde ning empaatia.

Paranoilis-skisoidse seisundi mõtlemises puudub erinevus sümboli ja sümboliseeritu vahel, nad on üheväärsed.

Paranoilis-skisoidse seisundi mõtlemises puudub erinevus sümboli ja sümboliseeritu vahel, nad on üheväärsed. Koroona kui üks gripi vorme muutus surmahaiguseks, millest ei olnud enam võimalik mõistlikul viisil mõelda ega kõneleda. Selles kahemõõtmelises konkreetsuses, kus puudub aeg ja ruum, puudub ka tundeelu. Tajud ja tõlgendused on samaväärsed. Inimest, kes püüab avaramalt toimuvast aru saada, süüdistatakse koheselt faktide väänamises, sest segadusse vajunud valitsejad, kes tulevad toime vaid loogilise mõtlemise toel, ei saa aru, kuidas nendest aru ei saada. Kuna erinevus puudub, tundubki konkreetsus ainuvõimaliku tõena.

Nii teeb paranoiline ärevus koroonast käegakatsutava surmavikati, mida ta tegelikult ei ole. Ärevus peidab endas hirmu, et halb kuju poeb minu vaimu (ego) sisse ja hävitab nii hea kuju kui ka minu enda. Muidugi pole selge, kui paljud valitsejatest oma meele ära kaotas, kuid kui ei kaotanud, siis on tegemist eriti julma ja sadistliku inimeste ärakasutamisega.

Suhted teiste inimestega paranoilis-skisoidses seisundis on kas meelepetlikud või psühhootilised.

Suhted teiste inimestega paranoilis-skisoidses seisundis on kas meelepetlikud või psühhootilised. Tagasipöördumine varasesse lapseea tundeellu teeb teised inimesed kas lasteks või emadeks, olenevalt meeleseisundist. Siit saavad valitsejad tunde, et nemad teavad, oskavad ja võivad teisi õpetada, olles samal ajal hirmunud lapsed, kes kardavad neid tõega ohustavaid inimesi.

Tõe peitmiseks on neid inimesi, kes teisiti mõtlevad, vaja tühistada, piirata ja headest eraldada. Niisugune kontroll eitab mugavalt tegelikku alateadlikku sõltuvust teistest inimestest. Kusjuures emaks ja lapseks tundmine, ei ole mitte olla nii kui ema või laps, vaid ka see tunne on konkreetne – ma olengi ema või laps. Tundeelu ebaküpsus, mis takistab vastastikuse ja võrdse suhte arengut nii iseenda kui teiste inimestega, sünnitab omakorda kadeduse ja ründe tundelistele inimsuhetele (abielu, perekond) laiemalt.

Paranoilis-skisoidses seisundis valitsejaga ei ole kahekõne võimalik

Võimetuna vahendada oma tundetõest saadud kogemusi iseendaga taandub subjektsus ning valitsejatele saab inimesest roboti taoline asi. Oma tunded ja välisest maailmast saadud sõnumid tunduvad füüsiliste objektidena (pommid, kuulid, nooled jne.), mis nüüd ründavad või võtavad inimese oma võimu alla. Paranoilis-skisoidses seisundis valitsejaga ei ole kahekõne võimalik. Veelgi enam, kuna valitsejad on võimetud avaramalt mõtlema, näivad teiste inimeste mõtted ja arusaamised ohtlike vandenõuteooriatena. Kuid tänane päev on näidanud, et sulu aegsed nn vandenõuteooriad peegeldasid enamasti tõde, mida valitsejad ei olnud võimelised vastu võtma. Paraku isegi veel tänasel päeval.

Me ei tea ega saagi kunagi teada, kas koroonasulu Eestis algatas väline surve paljude riikide ühisest hullusest, otsustajate meeli ühendav paranoiline skisoidsus või hoopis meie oma riigi valitsejate teadlik pahatahtlikkus. Headusest ja armastusest rahva vastu ühiselu sulgemine, maskikandmise sund ja kaitsesüstimine „vabatahtlik kohustus" ei sündinud.

Kui mõelda meelesisestele põhjustele, siis viitab Ogden lõhestamisega seotud psühholoogilisele tõrjele, kus viirusest võis saada valitsejat iseennast või tema võimu ohustav kuri, mida meeleilm ei suuda enam valitseda ning millest on vaja omas meeleilmas lahti saada ja see välisesse maailma viia. Kui ümbruses on võimalik näha ärevuse ja hirmu põhjustajat, on seda võimalik ka valitseja korraldustega kontrollida. 

Kui aga inimesed kui kujud on meeleilmast välja aetud ja asjastatud, siis pole nende pärast enam muretseda vaja. Inimene, kes on kui asi, mis võib katki minna, ongi ärakasutamiseks sobiv.

Kõikvõimsustunne viib valitsejad ka rohepöörde juurde, kus on võimalik süsinikdioksiidi ja metaani kindlat kahju loodusele heastada, küsimata, mis see teiste inimestega teeb.

Kõikvõimsustunne viib valitsejad ka rohepöörde juurde, kus on võimalik süsinikdioksiidi ja metaani kindlat kahju loodusele heastada, küsimata, mis see teiste inimestega teeb. Või plaan lõpetada sisepõlemismootoritega liiklusvahendite kasutamine ajal kui asendus tegelikult pole piisav. Me suudame kõike ning paneme päikese ja tuule ka enda jaoks tööle. Me võidame niikuinii. Meenutan, et kõikvõimsustunne on vaid psühholoogiline tõrje abituse vastu, mida ei ole võimalik või ei taheta tunnistada, sest ideoloogia nõuab teisiti.

Süütunnet pole ka vaja karta, kuna paranoilisele-skisoidsele meelele on see tunne võõras. Kui asi kappi luku taha panna, miks peaks keegi süüd tundma. Süütunne sigib ju vaid teisele elavale inimesele haiget tegemisest. Süüst vabanemine toimub möödanikus toimunu kustutamise teel. Uusmarksistlikud aktivistid saavad mineviku taagast vabaks kirjutades ajaloo ümber ja lükates endiste kangelaste kujusid ümber, nõnda heastades iseenda alateadlikku pahategu tõe vastu maanilise tõrje teel. Siit ilmselt ka tänasel päeval amneesia koroonasulu ajal toimunud kodanike põhiõiguste rikkumisest, vägivallast inimeste õiguse üle otsustada oma kehaga toimuva üle ning osa kodanike ilmajätmine nende põhiseaduslikest kodanikuõigustest. Pole vist vaja loetleda ettepanekuid, mida valitsejad tegid, nt inimesed, kes ei soovinud end koroona vastu vaktsineerida kohesest meditsiinilisest abist ilma jätta või mida arvata näiteks Õhtulehe artiklist „Kes maksab kinni antivakserite ravi?". 

Paranoilis-skisoidne meel ei mõista, et ta on kurja teinud, sest need, kelle õigusi rikuti, on asjad, keda võib süüd tundmata kappi lukustada, sest nad ei ole elavad inimesed, kellest hoolida.

Kui näiteks peresuhetes mees solvab rängalt oma naist ja ütleb pärast, et tegin vaid nalja. Kui aga naine siis veel julgeb öelda, et see polnud mingi nali vaid mõnitamine, siis kostab mees, et ära ole laps. Nii talitavad ka valitsejad, kui kohtule esitati kaebus Covidi passide ebaseaduslikkuse kohta, tegi ringkonnakohus otsuse, milles leiti, et valitsuse poolt inimeste põhiõiguste rikkumine "üleilmse kriisi ajal" on seaduspärane ja lubatud. Paranoilis-skisoidne meel ei mõista, et ta on kurja teinud, sest need, kelle õigusi rikuti, on asjad, keda võib süüd tundmata kappi lukustada, sest nad ei ole elavad inimesed, kellest hoolida.

Kas siis tõepoolest suur osa valitsejatest on saanud nõukogude ajast otseselt või põlvkondade üleselt kaasa suhtumise, et inimesed on vaid ideoloogia julmade mängude käpiknukud ilma vabaduse ja vaba tahteta?

Muutused saavad toimuda vaid inimsuhete tundelistes läbielamistes, mitte tardunud tundeelus või loogilises mõtlemises, milles tunded puuduvad. Kas siis tõepoolest suur osa valitsejatest on saanud nõukogude ajast otseselt või põlvkondade üleselt kaasa suhtumise, et inimesed on vaid ideoloogia julmade mängude käpiknukud ilma vabaduse ja vaba tahteta?

Väljapääs

Täna peavad kurja teinud valitsejad endale tunnistama, et nad on rünnanud mitte ainult inimesi, kes jäid iseendale, oma väärtustele ja põhimõtetele truuks, vaid mis kõige olulisem, kahjustanud suhet kodanike ja riigi vahel. Teisisõnu lõhkunud eestlaste usalduse oma riigi vastu. 

Eesti riigis leidub siiski piisavalt inimesi, kes on valmis seisma kodanike põhiseaduslike õiguste eest, kes on valmis astuma vastu valitsejatele, kes mähivad põhiseadust valedesse ja peidavad tõde rääkides mingist põhiseaduse vaimust nagu Hamleti isa vaimust.

Need ausad eestlased vajavad rahva toetust. Olevas hetkes on kahjuks rohkem märke kasvavast paranoiast, kus meedia poolt lõkkele puhutud tagakiusamisärevus tõe kuulutajate vastu on kahjuks pöördunud kurja tegevate ja võimu omavate valitsejate idealiseerimise poole. Ajalugu on näidanud, et tõe peitmine ja kuhjuv kurjus oma rahva vastu saab kesta vaid teatud taluvuse piirini, mil vanasõna kostab, et „Tõde tõuseb ja vale vaob.".

Autor on psühhoanalüütik ja Rahvusvahelise Psühhoanalüütilise Assotsiooni liige aastast 2007.