"Ma olen ülirahul asjaoluga, et ma olen naine ja et ma saan öelda mõne asja kohta, et see on meeste töö. Ma olen ka ülimalt rahul, kui ma saan midagi head süüa teha või olen kodu läikima löönud ja mõnusaks teinud ning mu pere end tänu sellele hästi tunneb," kirjutab kolme lapse ema, meditsiiniõde ja abikaasa Marion Maksimov naise ja mehe rolle ning feminismi ideoloogiat vaatlevas mõtiskluses.
Tahan ses loos rääkida perekonnast, naise rollist, naiste ja meeste töödest, elukorraldusest, rõõmust, rutiinist ja enesega rahulolust, vaimsest kasvamisest. Pean aga enne seda lubama endale taustaks vajaliku sissejuhatuse.
Oleme perega reisinud mööda Kreekat juba enam kui kümme aastat. Otsinud oma kohta siin maamunal, kuid jõudnud siiski tagasi punkti, kust alustasime ja kus esimest korda pikemalt peatusime.
Oleme eemal Eestist, sellest üsnagi edasipüüdlikust ja progressiivsest väikerahvast, kes 27 isesesvusaastaga on oma kasvuraskustes praegu minu hinnangul üsna puberteetilises „ise ka ei tea mida tahan/kes ma olen" seisus ühiskond.
Oleme küll eemal, kuid eemalolek teravdab pilku.
Naiste võrdväärsus juba 100 aastat
Abikaasa armastab öelda, et see siin Kreekas on maailm, mida enam ei ole (eilne maailm) ja mulle tundub, et seda maailma paljud ka enam ei austa ega väärtusta.
Samas tuleme ka meie, eestlased sarnasest maailmast, lihtsalt, siin on see mujal koost lagunev maailm kuidagi püsima jäänud. Ilmselt on aidanud sellele kaasa asjaolu, et kreeklane on sügavalt perekeskne ning usklik inimene ja seeläbi harjunud teatavate traditsioonide ja kommetega.
Sarnase maailma all pean ma silmas traditsionaalsust, pereväärtusi ja austust selle vastu. Süsteemi, kuidas elu toimib. Elukorraldust, mis ei ole kujunenud ajas teps mitte asjata.
Selge see, et kui 100 aastat tagasi oleks naised tahtnud meeste töid teha, siis oleks see neil kordades kauem aega võtnud ja nii oleks tööd kuhjunud. Pole kulutõhus, oleks tänapäevane öelda. Täiesti ebaratsionaalne muidugi ka.
Muide, juba 100 aastat tagasi polnud meie riigis naistele mingeid soo tõttu kehtestatud keelde. Naised on saanud ka hääletamas käia aastast 1917. Vaid kirikuõpetaja tööd ei peetud naistele sobivaks.
Elukorralduse „jalgratast" pole mõtet uuesti leiutada
Siin Kreekas ei võidelda selle vastu, et mehed on mehed ja naised on naised ja ei võidelda selle eest, et mehed saaksid olla naised ja vastupidi. Selles asjas pole küsimustki.
Muidugi, maal elava kreeklase maailm on eriti konservatiivne. Jah, see surub raamidesse. Paneb naisi tegema naiste töid ja mehi meeste omi. Aga kindlasti ei ole siin ka kõik päris nii, nagu vanasti.
Naistel on rohkem vabadust teha valikuid oma elus. Tahavad – käivad tööl, kui ei taha, siis on kodused. Tahavad – käivad küla naistega tavernis istumas, kui ei taha, ei käi jne. Jah tõesti, ka naised istuvad tavernis, kohvikus.
Ometi valivad paljud ikkagi vana ja sissetöötatud mudeli, kus naine hoolitseb kodu ja laste eest ning mees käib tööl, merel, jahil, parandab autot ja kannab hoolt, et raske maatöö saaks tehtud.
Ma usun ja näen, et see ei toimu mitte iganenud stereotüüpide tõttu vaid sellepärast, et juba ammu on tõestatud sellise elukorralduse head toimimist. Kui igaüks teeb enesele jõukohast tööd, on ka peres austus teineteise vastu olemas.
Olen märganud, et kui naised püüavad liiga „mehed olla", muutuvad mehed seal kõrval liiga laisaks ning ei viitsi oma peaga enam mõelda.
Isiklikult lõpetasin kodus tehniliselt taibukas olemise ära, kui mind hakati kutsuma kõiki asju parandama – tehnoloogiavidinatest tislerilahendusteni. Kuidas ühendada x-box, seadistada Netflix või juhtida koduseid remonditöid.
Mehe kaitseks pean ütlema, et ise ka ei viitsiks neid asju teha, kui kõik ette ära nämmutatakse ja tehakse.
Ma vaatan aknast naabrimeest ja mõtlen…
Väliselt võib tunduda, et naine on siin riigis kuidagi ahistatud ja elust ära lõigatud ning mehe teenija. Aga tegelikult teavad kõik, kes peres ütleb viimase sõna, kes kellelt luba küsib või kellel sagedamini „õigus" on. Loomulikult on see naine ja Kreekas on vanaemad ja emad tõeliselt suure tähega naised. Vastuvaidlematult.
Täna hommikul nägin aknast, kuidas naabrimees tuli jahilt koju, püss seljas ja koerad nööri otsas sörkimas. Räpane, väsinud, morn… ja mul tekkis peas küsimus, et mida need feministid ja naisõiguslased hädaldavad!
Miks ma peaksin tahtma teha niiöelda meeste töid!? Kas ma olen õigesti aru saanud, et naisõiguslaste arvates on meeste tööd kuidagi õilsamad ja tähtsamad?
Ma olen ülirahul asjaoluga, et ma olen naine ja et ma saan öelda mõne asja kohta, et see on meeste töö. Ma olen ka ülimalt rahul, kui ma saan midagi head süüa teha või olen kodu läikima löönud ja mõnusaks teinud ning mu pere end tänu sellele hästi tunneb.
Naisel ei ole enese hästi tundmiseks ja heas mõttes uhke olemiseks vaja olla mehisem ega ehtida end meeste aksessuaaridega.
Mõru feministlik alaväärsus?
Öeldakse, et naine on kodu süda ja ma usun sellese, et naisel tuleb kodutunde loomine oma perele oluliselt paremini välja kui mehel – reeglina. Naised on võimelised märkama ja sättima ka pisiasjad õigesti.
Miks ma peaksin tahtma, et mu mees tolmulapp käes, põll ees, mööda elamist ringi tuiskab ning segadust külvab. Samamoodi nagu ei mahu kaks kokka ühte kööki, ei mahu ka kaks perenaist samasse majapidamisse. Ma usun sügavalt tööjaotusse ja sellesse, et iga kingsepp püsigu oma liistude juures.
Kui naabrimees oli tuppa läinud, lendas mu mõte neil teemadel edasi.
Facebooki feministigruppide prouad, keda ma jälgin selleks, et püüda mõista ühe inimgrupi vaateid, riputavad oma lehe seinale kõikvõimaliku, mille ridade vahelt on võimalik välja lugeda naiste, homode, transsooliste ja ülejäänud kõikvõimalike vähemuste pihta käivat.
Loen seda ja mul on üha enam tunne, et ma pean end naisena tundma kui mingi vähemus või heidik, kes hädasti vajab ühiskonna tähelepanu, kiitust, tunnustust ja märkamist. Mulle on jäänud mulje, nagu kogu see naisõiguslaste kollektiiv tunneb end alaväärsena või rabeleb mingites kompleksides.
Miks muidu loovad feministid sellist kuvandit nagu mehed oleks kuidagi teisest sordist, paremad-targemad ning vaja on olla nende moodi, püüelda nendega samale tasandile. Tasandile, mis on naistest kõrgemal.
Neid saadab justkui rahulolematus iseendaga, nad ei tundu suutvat väärtustada end kui naisi ja kitsas siht silme ees on nõuda mingeid õigusi, mingit justkui võrdset kohtlemist, saamata aru, et neil on tegelikult kõik lubatud ja olemas.
Jääb väga selge mulje, et tuntakse end meestest kehvemana. See on kaunis kummaline ja sellest on väga kahju. Paratamatult tekib tunne, et ollakse rahulolematud enda suhtes, mis aetakse justkui ühiskonnas leviva halva suhtumise kaela. Ebamääraselt adresseeritud sallimatu kibedus.
Perele pühendumine on täiesti normaalne
Ma elan ju samas maailmas, kuid tunnen end naisena, kolme lapse emana ja koduperenaisena väga suurepärasel positsioonil olevat. Ma tunnen, et minu töö kasvatada lapsi ja saata nad ellu on väga tänuväärne ja suur. Ühtlasi ka väga meeldiv.
Ma usun, et kui inimene on saanud elu nautida, on haritud ja pisut ehk ka maailma näinud, on perele pühendumine asjade täiesti normaalne käik ja looduse poolt nõnda sätitud. Miks sellele vastu hakata, mida head see toob?
Kui see aga mõnele tundub mandumisena, on ilmselt tegu rahulolematusega enda suhtes. Inimene, kes on endaga rahul ja ei väänle mingites kompleksides, naudib seda, kes ta on, mis tal on ja mida ta on saavutanud.
Kui mingid ambitsioonid on täitmata, tuleb ehk leppida, et kõigeks ei olda suutelised, mitte ajada oma saamatust ühiskonna kaela – justkui ühiskond ei soosi või ollakse sooliselt diskrimineeritud.
Mõnele võib see tulla üllatusena, aga laste saamine on kindlasti inimese isiksusele väga arendav samm eluteel, verstapost! Meie eesmärk on ju elada ja selle käigus õppida ning jõuda mingile kõrgemale tasemele.
Ole naine ja sinust peetakse lugu!
Mulle tundub, et meie riigis võib igaüks, hoolimata oma soost ja seksuaalsest eelistusest, olla täpselt see, kes ta tahab ja teha täpselt seda, mida soovib. Tahad, ole insener või teaduste doktor. Kui soovid, hakka poliitikuks või mingiks arvamusliidriks. Ole lahke ja lase käia.
Andekaid ja võimekaid inimesi vajatakse ja ei lükata eemale lihtsalt sellepärast, et nad juhuslikult naised on. Küll aga võib tekkida probleeme, kui tahetakse rohkem kui anda suudetakse ja hakkama saadakse. Ja siit ilmselt ka see suur kisa, et kedagi on sooliselt diskrimineeritud.
Paha on vaadata võitlevaid, professionaalseid feministe kusagil väitlemas, kus argumente enam ei ole ja on vaid paatos ja hoiak. Feministiks olemine ei peaks ju võrduma ajudeta olemisega.
Kuna igasuguste vähemusgruppide hääl on maru kõva, siis tehakse sageli suurt kisa oma õiguste nõudmisel. Ja nii võib ehk jääda inimestele täitsa vale mulje, mis on õige ja mis vale. Mõni ehk ei julgegi lapsi saada ja peret luua kuna valjuhäälsete feministide ruuporist on kõlama jäänud, et kodus lapsi kasvata on nõme ja nõrkadele.
Tegelikult on täitsa okei tahta olla naine, tahta saada lapsi ja isegi see on okei, kui te oma mehele süüa teete. Imelik, et tänases maailmas on seda vaja eraldi välja öelda… Ma rõhutan, et tundke end maru hästi nii ema kui naisena! Ja kui te olete tark ja väärikas naine, siis peetakse teist lugu ja koheldakse vastavalt.
Mina soovin enda kõrval näha meest, kes on mees ja kelle aura mul jalust nõrgaks võtab, sest ta on „suur" ja tugev ja ma saan ta peale toetuda. Naisena tahan ma tunda ennast mõnigi kord nõrgemana, haavatavana – õrnema soona. Kindlasti ei saa toimida suhe, kus mees on naisest nõrgem, õrnem pool, heledahäälne ja märkamatu.
Hoolimata provokatsioonidest ja edumeelse Euroopa trendidest olen ma siiski otsustanud jääda naiseks ja lasta oma mehel olla mees – kui ühiskonnal ja Eestil midagi selle vastu ei ole.
Pildil on loo autor Marion Maksimov, kes on ametilt õde, abikaasa oma mehele, ema kolmele lapsele, üks neis pooleaastane ning perenaine oma majale ja seitsmele kassile-koerale. Lisaks autojuht, majandusdirektor, kokk jne. Nagu kirjeldusest nähtub, on tal järgmine vaba aeg 2021. a juuli paiku. Foto: Viktor Koškin