Vana Testamendi prohvet Hesekielile ütleb Jumal, et iisraeli rahvas on kõva lauba ja paadunud südamega, sellepärast ei kuula ta prohveteid ega Jumalat ennastki.
Kultuurisõjas, millest me täna räägime, on ühel pool reaalne maailm, teisel pool on seda ründav väljamõeldud mudelsüsteem, poliitiline liivakast.
Terve mõistusega inimesele, kes elab reaalsuses ja näeb, mis maailmas toimub, tundub see mudelsüsteem ülemõistuse veidrana, nagu kirevast paberist laevuke keset ookeani… Ent see on ka ohtlik, sest sellele laevukesele tahetakse ümber asustada meie rahvas, meie lapsed ja lapselapsed. Sellepärast tuleb hakata seda laevukest katki rebima. Nõnda oleme kistud sõtta, kultuurisõtta. Kaitsma oma laste tulevikku.
Või ongi see hoopis on meie uus vabadussõda? Me ju elame justnagu okupeeritud maal, kus võõrvalitsus ei luba meil enam hinnata meie esivanemate väärtusi. Rahvuslik järjepidevus on katki lõigatud, meie esivanemad koos kõigi oma väärtustega on ajaloo prügikasti visatud.
Kujundlikult võiks öelda, et iga inimene vaatab maailma läbi oma isikliku akna, mille ta ise oma elu jooksul rajab, ja mida vastavalt oma valikutele kas suurendab või teeb väiksemaks, kas puhastab või määrib. Tõel ja eetikal põhinev haridus suurendab ja puhastab seda akent.
Haritud inimese aken maailma on tunduvalt suurem ja puhtam kui valedesse uskuva enesekeskse inimese aken.
Kõik algab ideaalist – kui pole ideaale, siis ei saa olla edasiminekut. Siis on elamine vaimses mõttes "peost suhu", tänasele päevale, oma tujudele, moodidele, ihadele. Liikumisel on alati suund. Kuhu poole meie liigume? Milleks? Miks just sinnapoole?
Kas inimene peab oma elus järgima mingeid piiranguid, reegleid? Või tohib ta elada nõnda, et laseb kõik oma instinktid vabaks, teeb alati seda, mis parajasti pähe tuleb, ilma juurdlemata, kas see on hea või halb, kasulik või kahjulik? Ja kellele kasulik või kahjulik? Kas isiklikult endale, või teistele, või koguni tervele rahvale? Kui inimesele on antud võim teiste üle, siis saab ta üheainsa vale otsusega väga paljudele kurja teha. Ta saab terve rahva tuleviku ära rikkuda. Sellepärast peab valitseja alati ka vastutama selle eest, mida ta korda saadab. Vastutuseta valitsus on orjade nõukogu, kes täidab oma isanda käske. Valitsus, kes vastutab, reeglina väga kergemeelseid vigu ei tee. Sest temalt nõutakse aru. Ja kui teeb vea, siis palub andeks, ja püüab halba tegu heaks teha.
Missugused on kultuurse inimese omadused? Pakun mõned: austus esivanemate vastu, tänulikkus, haritus, eneseteadvus, väärikus, respekt, inimlikkus, kaasinimestega arvestamine, arenenud reaalsusetunnetus, puhtus, viisakus, terve mõistus, pühadusetunnetus, tõearmastus.
Kultuurivastane ründab kõiki neid väärtusi. Tema vahenditeks on ideoloogia, vale, propaganda, demagoogia, halvustamine, laimamine, sildistamine, tõerääkijate vaigistamine ja tõrjumine, vägivald. Kuni ametlike karistusteni välja. Kuna tal ei ole argumente, sest toetub valele, väljamõeldistele, siis pole ta rahumeelseks aruteluks lihtsalt võimeline.
Keel on oluline suhtlemisvahend, see muudetakse kultuurisõjas ära, sõnad ei tähenda enam seda, mida nad keeleliselt, mõisteliselt tähendavad, neid ei kasutata nende õiges tähenduses, neile antakse uus sisu. Nad muudetakse rahumeelsetest suhtlemissümbolitest relvadeks, millega materdatakse neid, kes hakkavad revolutsioonile vastu, kes tahavad takistada kultuuri hävitamist.
Kultuuriründajalt ei eeldata iseseisvat mõtlemist, tema jaoks töötatakse välja ideoloogilised dogmad, mida tal tarvitseb vaid erinevates variatsioonides korrata. Mingit dialoogi ei saa olla kultuuri ründaja ja kultuuri kaitsja vahel, sest ründaja ei mõtle, vaid tegutseb. Ta on sõdur. Ta ei arutle, vaid loobib kive. Sõnad on tema jaoks relvad, mitte tema isiklike mõtete väljendajad.
Manipuleeritud teadvuses on loomulik maailm asendatud väljamõeldud mudeliga.
Kultuurivastaste keeleks on tühi, õõnes propaganda.
Selle järgi saame aru, kas on tegemist ise mõtelda suutva inimesega, või propagandalaulikuga, kelle juttu ei maksa tõsiselt võtta, isegi mitte selle peale aega raisata, sest ta ei ütle iial midagi uut ega mõistlikku. Ta ei vasta ühelegi küsimusele või argumendile.
Propagandist, kes valdab hästi demagoogiat, usub kindlasti, et ka tema oponent on samasugune propagandist. Ta ei tea, et on võimalik ka tegelikult mõelda seda, mida kirjutatakse või räägitakse. Et on olemas universaalne tarkus, mida valdab iga mõtlemisvõimeline inimene, ei ole vaja elementaarseid asju otsida kaasaegsete ideoloogide tellitud uurimustest, mis teaduslikult mitte midagi ära ei tõesta, nad vaid kuulutavad tõdedeks teatud seltskonnale meeldivad valed.
Muide, ka see, mis toimub Vahemerel, inglise kanali juures, Euroopa suurlinnades, see sissetoodud mustade ja moslemite märatsemine, on osa sellestsamast kultuurisõjast.
Kellele see ometi kasulik on? On see mingi haiglaslik enesetapuihalus?
Ja meie valitsus, kellele me maksame kõrget palka ja igasugu kompensatsioone, nagu oleksid nad kerjused või väiksepalgalised või invaliidid, – mängib rõõmsalt kaasa seda rahvusvahelist enesetapuruletti… Kõva lauba ja paadunud südamega.
Kas te teate, et meil on siiani ratifitseerimata 12 sätet Euroopa sotsiaalhartast? Sealhulgas: õigus saada õiglast töötasu ja õigus eluasemele.
Põhjendus: need on Eestile ülejõukäivad. Kuulsite õigesti: ülejõukäivad. Õigus eluasemele ja õiglasele töötasule? Kas ei ole need ometi kaks inimese igapäevases elus kõige olulisemat asja? Kas seda üldse saab riigiks nimetada, mis ei võimalda oma kodanikele kõige olulisemaid õigusi?? Selle asemel tegeleb meie valitsus ühe väikese grupi isekate soovide rahuldamisega, mis on rahva omavahel tülli ajanud.
Ometi ON sellele Eestile jõukohased: tohutud rahalised kingitused suurpankadele (Kreeka aitamise sildi all), Aafrikast Eestisse sissetoodavate islami eelvägede ülalpidamine, lahtilastud riigikogulaste lahkumiskompensatsioonid, tippjuhtide ülemõistuse kõrged palgad, preemiad Eesti lennufirma põhjalaskjatele. Ja lisaks sellele lihtsalt igapäevane raiskamine, raha tuulde loopimine, mõttetud ringteed ja viaduktid keset põlde, kus peaaegu kunagi ei sõida ükski auto.
Mida teha?
Süveneks natuke, vaimselt. Vaimulikult, nagu vanasti öeldi, siis, kui veel osati süveneda.
Oleme ju üks rahvas, räägime siiski (enam-vähem) üht keelt, elame ühel (seni veel) piiritletud territooriumil. Meil on ühised esivanemad, oleme kasvanud nende kultuuril ja vaimsusel. Meil on tegelikult ühesugused vajadused ja igatsused.
Vaatame peeglisse ja ütleme endale: ma austan ja armastan sind, sa väärid seda. Sa ei ole kaup tööturul, maksumaksja, tarbija, jäätmevaldaja, sa oled INIMENE. Väärikas, haruldane, hindamatu, kordumatu ime! Ka iga meie kaasinimene on kordumatu ime.
Usaldame üksteist, austame üksteist. Me ei vastandu üksteisele, me täiendame üksteist.
Nautigem seda, et meil on erinevaid arvamusi ja elulaade. Nagu mees ja naine, see on ju imeline, et nad on erinevad. See on ainus erinevus, mis tõesti rikastab. Nende erinevuse kaudu saavad nad üheks ja loovad uue elu. Mis hakkab kunagi omakorda uut elu looma. Imeline.
Ainult siis on võimalik lahendada kõik valusad probleemid. Igaüks oskab midagi, teab midagi, mõistab midagi. Lehetoimetajad, andke meile võimalus seda teistega jagada, vahendage oma rahva vaimset rikkust, ärge takistage selle ühinemist. Ärge tehke valikuid oma isikliku kitsa aknakese järgi, ega oma ärimeestest või poliitikutest isandate soovi järgi. Ka teie olete rahva teenrid. Ajakirjandus peaks olema rahva südametunnistus ja õpetaja. Seda tehakse ju rahva jaoks, mitte omanike jaoks. Kuulake ja levitage tarku mõtteid, mitte rumalaid.
Meil on tegelikult ühine eesmärk: me tahame ju kõik, et meie lastel oleks ilus ja turvaline kodu. Punkt. Iga plaani, iga tegevuse, iga muudatuse, iga uuenduse, iga „avanemise" kohta tuleb esitada küsimus: kas see aitab kaasa meie lastele ilusa ja turvalise kodu ehitamisele, või äkki hoopis kahjustab seda?
Kes teist julgeb öelda, et see ei ole tema südamesoov, et tal on ükskõik, missuguses maailmas tema lapselapsed kunagi elavad?
Miks on meie valitsejate hulgas nii palju neid, kellele see korda ei lähe?
Kas nemadki on kõva lauba ja paadunud südamega?
Mõni aasta tagasi mängisin Tartu Uue Teatri lavastuses "Raudmees". Üks minu neljast rollist oli venelasest kultuuritöötaja, vanuselt üle keskea, ideeline nõukogude noortekasvataja, kes ründab Raudmeest lava taga. "Te purustasite kõik, mille nimel ma nelikümmend aastat tööd olen teinud!" paiskab ta rokikuningale näkku. "Miks te lõhute kõik, mida meie oleme ehitanud?"
Raudmees vastab talle: "Maailm on muutunud, aga teie ei ole." Esmapilgul tundub, et tal on õigus.
Ent peaproovide ajal tuli mulle äkki mõte: aga maailm ei ole ju muutunud! Päike tõuseb idast, loojub läänes, kevade järel tuleb suvi, sügise järel talv! Inimeste elu on muutunud, mitte maailm! Tähed säravad öises taevas, kuu kasvab ja kahaneb, lumi sajab ja sulab, inimene kasvatab endale toitu, puud langetavad talveks oma lehed ja kevadel tärkavad uued pungad, taimed õitsevad ja kannavad vilja. Maailm ei ole muutunud!
Isegi inimene ei ole oma põhiolemuselt muutunud! Kui lugeda iidseid kroonikaid, näiteks Vana Testamendi prohvetite manitsusi Piiblist, siis tuleb tunnistada, et mitte ükski seal piitsutatud pahedest ei ole ilmast kadunud. Muutunud on ehk ainult inimeste suhtumine nendesse pahedesse. Liigkasuvõtmisele on rajatud terve kapitalistliku süsteemi elukorraldus, järelikult ei peeta seda enam paheks ega patuks. Kui lugeda Jeesuse Mäejutlust, siis tuleb tunnistada, et praegugi, kaks tuhat aastat pärast suure õpetaja lahkumist, ei ole ükski inimene suuteline selle järgi elama. Inimene on leiutanud ja valmis ehitanud tohutul hulgal imevidinaid, loonud ülemaailmse suhtlusvõrgustiku – ent oma hingelt hingelt ja loomuselt on ta samasugune nagu oli sajandeid tagasi. Ükski pahe pole maailmast kadunud, ja alles on ka kõik voorused, ehkki nii mõndagi neist pahatihti naeruvääristada püütakse. Äkki on inimene lihtsalt oma isekusest ja rumalusest sellest maailmast ohtlikult kaugele eemale triivinud? Kas me jaksame veel kaldale ujuda?
Meile kõneldakse "progressist", mis peaks nagu edasiminekut tähendama. "Ajaga" kaasa muutuvat inimest peetakse edumeelseks, avatud ja moodsaks inimeseks. Kui keegi küpsem inimene, kes on oma eluajal näinud mitmeid narrusi ikka uuesti ja uuesti tõusmas ja õige peatselt taas aegade hämarusse vajumas, mingi moeröögatuse kahtluse alla seab, siis öeldaksegi talle: "Eh, tädi, eluga tuleb kaasa minna! Ja kui ei suuda, tõmba kõrvale!"
Arukam inimene ent hakkab mõtlema: kas ikka tuleb alati kaasa minna? Mida see mulle annab, kui ma sellega kaasa lähen? Kas inimene tohib oma hinge labastada üksnes selleks, et täieõigusliku liikmena kuuluda mingisse ajutisse üpris isekasse ja agressiivsesse kampa?
Ikka ja jälle tuleb tunnistada, et Piibli hoiatus "Saatan käib ringi nagu möirgav lõukoer ja otsib, keda neelata" kehtib siiani. Võtkem seda kui müüti, mitte kui "teaduslikku tõestust" vajavat fakti, me kõik elame ju rohkem müütides kui reaalsuses. Meie vaimsel maailmal on kaks vastandlikku suunajat. Igaüks on kindlasti mingil hetkel tundnud endas nende omavahelist vastuolu, kui ta on olnud kahevahel, mingit ettevõtmist kaaludes, mis talle kasu tooks, ent mis ei ole päris aus või puhas.
Selle kohta on ilus lugu vanaisast, kes oma lapselapsele räägib, et igas inimeses on kaks hunti – üks on must, teine on valge. Must hunt, temaga on seotud kõik, mis inimeses halba: ahnus, kadedus, viha, laiskus, patused mõtted ja kõik muu kuri, inetu ja paha. Valge hunt, temaga on seotud kõik, mis on inimeses head: armastus, üllameelsus, sõprus, omakasupüüdmatus, virkus, lahkemeelsus, rõõm ja kõik muu kaunis ja hea.
Lapselaps mõtleb ja korraga küsib: "Vanaisa, aga kui need kaks hunti omavahel võitlevad, kumb siis võidab?" Vanaisa vaikib natuke aega, ja lausub siis: "Alati võidab see hunt, keda sa paremini toidad."
Kujutlegem, et iga oma mõttega, sõnaga ja teoga me toidame neid hunte – kas musta või valget. Ja mitte ainult endas, vaid ka teistes. Mida rohkem me neid toidame, seda suuremaks nad kasvavad. Ja aina väiksemaks muutub see hunt, kelle me oleme nälga jätnud.
Ettekanne SAPTK konverentsil „Kultuurisõda" 23.08.2015 Tartus