Euroopa Liidu poolt läbi viidud uuring nn seksuaalvähemuste vastu suunatud vihakuritegude ja diskrimineerimise teemal väidab, et end homoseksuaalsena määratlevad inimesed kannatavad kohutava koorma all. Ent tegelikult ei toetu välja toodud järeldused uuringu andmetele.

Euroopa Põhiõiguste Agentuur (Fundamental Rights Agency, FRA) esitles 17. mail avalikkusele kokkuvõtet uuringust, mis keskendub LGBT (lesbiliste, homoseksuaalsete, biseksuaalsete ja transseksuaalsete) inimeste diskrimineerimisele. 370 000 eurot maksma läinud uuringu järeldused on pealtnäha šokeerivad: veerand 93 000-st LGBT inimesest, kes uuringu raames küsimustikku täitsid, väitsid end olevat kannatanud füüsilist vägivalda.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Agentuuri uuringu tulemusi esitlev videoklipp. Videos on selgelt öeldud, et EL-i liikmesriikide kodanikeühendused saavad nüüd kõnealuse "uuringu" tulemusi kasutada selleks, et mõjutada oma riigi ametivõime rakendama nn LGBT inimeste huvide kaitseks tõhusamaid seadusandlikke meetmeid. Homoorganisatsiooni ILGA Europe esindaja lubab ka just seda teha.

Ometi tuleb selle uuringu tulemuste adekvaatseks hindamiseks heita pilk mõnele olulisele tõsiasjale:

1. See, kuidas uuring läbi viidi, on mitmes mõttes segadusttekitav. Kas see vastab tõsise teadusliku uurimise kriteeriumitele?

Esiteks, uuringus lubati osaleda vaid LGBT inimestel endil. See tähendab, et ei ole mingit võimalust võrrelda nende inimeste hinnangut oma olukorrale üldise ühiskondliku hinnanguga. Teatavasti tajuvad konkreetse huvigrupi liikmed oma olukorda alati erinevalt sellest, kuidas tajuvad seda teised.

Teiseks, küsimustik oli väga pikk. Suure tõenäosusega töötasid kogu küsimustiku läbi just need inimesed, kel on eriline motivatsioon tõestada, et nad on diskrimineerimise ohvrid. Mis on veelgi problemaatilisem: uuring ei rajane mitte tõestatavatel faktidel, vaid sellel, kuidas inimesed ise oma olukorda tunnetavad.

Kolmandaks, ühel inimesel oli võimalus täita küsimustikku nii palju kordi kui ta vähegi heaks arvas.

Neljandaks, uuringu küsimused nagu ka etteantud vastusevariandid olid selgelt suunavad. Seejuures on tehtud küsimustiku koostajate poolt soovitusi, mis ületavad selgelt FRA pädevust – nt vihjed sellele, et vajalik oleks usuühenduste juhtide poolt suurema toetuse ülesnäitamine LGBT inimeste elustiili suhtes.

2. Veider ei ole mitte ainult FRA uuringu ülesehitus. Ka konkreetsed numbrid tekitavad küsimusi.

Väga vähesed uuringus osalenud nn LGBT inimeste poolt väidetavalt aset leidnud vihakuritegudest on reaalselt ka politseis registreeritud.

On mõistetav, et kõiki intsidente politseis ei registreerita. Kuid on väga raske uskuda, et koguni enamusest väidetavatest vihakuritegudest jäetakse õiguskaitseorganitele teatamata. Blogis Turtle Bay and Beyond on selles osas tehtud mitmeid huvitavaid tähelepanekuid. Seal näidatakse, et nn LGBT inimeste vastu suunatud reaalsete vihakuritegude arv on tegelikult üpris väike.

Saksamaal, mille rahvastik moodustab ca 16% Euroopa Liidu rahvastikust, leidis 2011. aastal aset ligikaudu 570 000 kriminaalset vägivalla kasutamise juhtumit.

“16% 23 000-st [so FRA uuringus väljatoodud rünnakute koguarv] oleks 3 680 rünnakut […] Eeldades, et LGBT lobi […] väidab sageli, et ca 10% rahvastikust on homoseksuaalsed, siis kas 3 680 rünnakut aastas end homoseksuaalsena määratlevate isikute vastu võrreldes 570 000 muu vägivalda kätkeva kuriteoga ei osunda mitte sellele, et nn LGBT inimestel on väiksem tõenäosus sattuda vägivallarünnaku ohvriks kui ülejäänud populatsiooni esindajatel?”

Kuigi uuringus on osundatud 23 000-le väidetavale vihakuriteole, ei ole siiski öeldud, et need oleks toimunud kõik ühe aasta vältel.

3. FRA raport eirab kahte väga dramaatilist tõsiasja, mis puudutavad nn LGBT inimesi ja vägivalda.

Neist tõsiasjadest esimene on fakt, et homoseksuaalsetel meestel ja naistel on tõepoolest suurem risk langeda vägivalla ohvriks. Ent see suurem risk kujuneb kahjuks homoseksuaalsete suhete raamides. 2002. aastal Greenwoodi jt poolt läbiviidud uuringus sedastati:

“Vägivalla tase homoseksuaalsete meeste vahelises suhtes on oluliselt kõrgem kui meestepoolse vägivalla tase naiste suhtes heteroseksuaalselt käituva populatsiooni seas … Füüsilise vägivalla levik linnas elavate homoseksuaalselt käituvate meeste seas (22%) oli oluliselt kõrgem kui tõsise vägivalla tase (3,4%) või igasuguse vägivalla tase (11,6%) naiste suhtes, kes on abielus või elavad koos mehega.”

Teiseks, kuidas suhtuda tõsiasja, et üha sagedamini on väidetavad vihakuriteod tegelikult lihtsalt lavastused, millest nii mõnegi raames end homoseksuaalsena määratlevad mehed väidavad alusetult, et nende suhtes on pandud toime mingisugune rünnak?

Üheks seesuguseks väga drastiliseks juhtumiks on Charlie Rogersi kaasus Nebraskast. Nimelt kraapis see naisterahvas oma rinda veritseva ristimärgi, et väita hiljem, nagu oleks kolm meest vägivaldselt tema majja sisse murdnud ja hakanud teda piinama, elades sellisel viisil välja oma vihkamist lesbide suhtes. Selle alusetu kaebuse tegemise eest esitati kõnelusele isikule hiljem ka süüdistus.

  • 22-aastane Joseph Baken Missoulast, Montanast, väitis, et langes vihakuriteo ohvriks pärast seda, kui oli saanud tõsiseid vigastusi ebaõnnestunud saltokatses.
  • 2012. aastal tuvastati, et lesbiline paar oli ise sodinud oma garaažile kirja “tapke homoseksuaalid”, väites jällegi, et nende vastu on pandud toime vihakuritegu.
  • Kui Uganda homoseksuaal ja nn seksuaalsete õiguste aktivist David Kato langes jõhkra mõrva ohvriks, siis tõttasid nii USA president Barack Obama, Euroopa Liit kui ka Ühendkuningriigi ametivõimud hurjutama Uganda valitsust ja kutsuma viimast üles astuma võitlusse homofoobia vastu. Homoliikumine korraldas seepeale homoparaadi ja hakkas välja andma “David Kato visiooni ja hääle auhinda”. Siiski tuli vaid veidi hiljem pärast politsei poolt Kato mõrva põhjalikku uurimist selle tegelik põhjus välja: homoaktivisti tappis hoopis meessoost prostituut, kes oli raevunud, kuna Kato oli otsustanud jätta talle osutatud seksuaalteenuste eest tasumata.

Nii mõnegi nn LGBT aktivisti agressiivsus saab ilmseks ka vägivallast, mida pannakse nende inimeste poolt toime isikute suhtes, kes nende vaateid heaks ei kiida.

Heaks näiteks seesugusest käitumisest oli Femeni aktivistide hiljutine rünnak Belgia peapiiskopi vastu või tapmisähvardused prantslaste suhtes, kes protesteerisid tänavail rahumeelselt abielu institutsiooni ümberdefineerimise vastu.

Mis võiks siis olla lahenduseks? Rohkem seaduseid nn LGBT inimeste vastu suunatud vägivalla ohjamiseks? Meie õigussüsteemid juba keelavad vägivalla kasutamist – mitte ainult nn LGBT inimeste, vaid kõigi inimeste vastu. Ja nii see peabki olema. Sest kõik mehed ja naised on seaduse ees võrdsed.

Euroopa Põhiõiguste Agentuur väidab aga, et peaks kehtestama veelgi enam seaduseid, mis tõkestavad väidetavat diskrimineerimist. Kuid tõsiasi on, et seesugune seadusandlus loob ise ebavõrdsust, andes teatud huvigruppide soovidele priviligeeritud staatuse. See rikub personaalse autonoomia põhimõtet, südametunnistuse- ja usuvabaduse põhimõtet, ja lepinguliste suhete vabaduse põhimõtet.

Väidetavate nn LGBT inimeste vastu suunatud vihakuritegude kõrge taseme sidumine vajadusega kehtestada veelgi enam diskrimineerimise vastaseid seaduseid ja Euroopast sellise pildi maalimine, nagu oleks tegemist õigusetuse kantsiga, kujutab endast sihilikku väärtõlgendust. Ja võiks lisada, et sellisel teguviisil saavad olema tõsised tagajärjed.

Artikkel avaldati algselt rahvusvahelises portaalis MercatorNet.