2018. aasta dokumentaalfilmis “I Want My Sex Back” rulluvad lahti end kirurgiliselt moonutada lasknud meeste lood, kes avavad oma otsuste süngeid põhjuseid ja hilisemaid tagajärgi.

“I Want My Gender Back”, 2018, RT

Probleemid algavad lapsepõlvest

Rene Jax sündis poisina. Oma isa meenutab ta alkohoolikuna ja ema vaimselt haigena. “Oli väga vähe tõenäoline, et ma oleks üles kasvanud ilma lapsepõlvetraumata,” tõdeb ta.

19-aastaselt hakkas ta elama teadlikult naiselikuna. Operatsioonini, millega lasi endalt eemaldada meessoo tunnused, jõudis ta 30-aastaselt.

“Lootsin, et operatsioon paneb mind tundma ennast terviklikuna. Praegu kahetsen oma otsust kogu südamest,” tunnistab filmis 58-aastane olev Rene.

Billy Burleigh kirjeldab end lapsepõlvest kui kidurat ja kinnise loomuga poissi. Püüdes seltskonnas kaasa rääkida, nappis temast arusaajaid. Varateismeea identiteediotsingutes leidis ta, soovib sarnaneda hoopis oma õdedega ja ta hakkas kasutama nende make-upi. Kuuendas klassis sai Billy oma esimese erootilise kogemuse mehega, kes oli ta sukeldumistreener. Lapsepõlv sai määravaks ülejäänud eluks.

Tagasi alguses ja õnnelikult abielus

Kolmandana filmis üles astuva mehe Walt Heyeri sooidentiteedi häired ulatuvad samuti lapsepõlve. Ta meenutab, kuidas kandis esimest korda vanaema riideid. Sealt edasi kulges asi omasoodu: esmalt nimevahetus, seejärel hormonaalravi ning 1983. aastal tegi ka Walt läbi operatsiooni.

“Paljud inimesed, kes enne mind sama asja läbi on teinud, on kas surnud, vaevlevad alkoholiprobleemide käes või pole suutnud endaga endiselt leppida,” räägib mees, kes tänaseks on oma sünnijärgse soo juurde naasnud ja aastaid abielus.