Eesti juubeliaasta esimeses Objektiivi saates "Fookuses" kommenteerivad Varro Vooglaid ja Markus Järvi üha avalikumalt rahvusriigi ideaalist loobuva Eesti riigi järjekordset ämbrit, mis kallati eesti rahva kaela juba uusaastaööl: samal ajal, kui lätlased tervitasid oma juubeliaastat hümni ühislaulmisega, otsustas Rahvusringhäälingu aastavahetuse programmi toimkond koos presidendi kantselei ja Tallinna linnaga jätta hümn mängimata ja laulmata.
Markus Järvi ja Varro Vooglaidi hinnangul annab aastavahetusel hümni mängimata jätmine tunnistust rahvusriigi ideaalist loobumisest, mis on juba pikemat aega olnud meie ladviku ametlikuks, kuigi mitte alati kõva häälega välja öeldud ideoloogiaks.
"Paljud inimesed on tundnud ennast hümni mängimata jätmisest puudutatuna, sest tegemist on olulise traditsiooniga, mis on vaat et kõige olulisemaks osaks aastavahetuse rituaalist. Rahvas tõuseb püsti, lauldakse kodudes ja igal pool koos riigihümni. See on pühalik akt väljendamaks truudust oma riigile, rahvale ja viimaks edasi põlvkondade järjepidevust," räägib Varro Vooglaid lisades, et kui selline apsakas pääseks juhtuma kogemata, võiks sellest veel kuidagi aru saada, ent nagu tänaseks on selgunud, oli see siiski teadlik ja tahtlik otsus, mille langetajad ei paista üldse aru saavat, et midagi oleks oluliselt valesti.
"Eesti Vabariik 100 juubeliaasta on algamas. Kui Eesti Rahvusringhääling ja Eesti 100 toimkond tulevad lagedale sellise otsusega, siis minu arvates on tegu tõsise sümboolse probleemiga, kuna riigihümn kuulub teatavas mõttes riigi sakraalsete asjade juurde. Kui meil on aga pääsenud pumba juurde inimesed Rahvusringhäälingus, kõikvõimalikes toimkondades – ja tundub, et ka presidenditoolile –, kes ei tunneta riikliku sümboolikaga seonduvat sakraalset välja, siis meil tegu probleemiga," tõdeb Markus Järvi.
Järvi ja Vooglaid toovad esile, et samas pole sellistes otsustes midagi imestada, kuna pealispinna all on kodumaine eliit rahvusriigi "rukkilillepurusest" ideaalist juba loobunud ning üha avalikumalt julgetakse seda ka välja öelda. Viimati suutis selle sõnastada kõige selgemini Jevgeni Ossinovski, kelle hinnangul on põhiseaduse preambulisse kirjutatud rahvusriigi ideaali näol tegu ei millegi rohkema või vähemaga kui ohtliku ja ebainimliku düstoopiaga.
Hümni mängimata jätmine näitab, et ideoloogia tasandilt liigutakse konkreetsete tegude juurde ning algselt sõnastamata vaimsus saab konkreetse kuju esialgu sõnades, seejärel aga juba otsustes ja valikutes.
Saates peatutakse pikemalt sakraalsuse teemal. Sakraalsuse lätteks oleva religioosse tunnetuse puudumine põhjustab nimelt vaimsuse leviku, mis ei näe ka riiklikes ja ilmalikes sümbolites enam sakraalsuse elemente.
Lõpetuseks kuulame pikalt, kuidas Daugava jõe mõlemal kaldal laulsid samal ajal lätlased oma riigihümni.
Vaadake lisa videost!