Väljaanne Foreign Affairs avaldas 16. aprillil pika ülevaate, kuidas Venemaa sissetungi järel Ukrainasse jõudsid kaks vaenupoolt kuu ajaga sisuliselt rahuleppeni.
Alljärgnev on ühe maailma kaalukama välispoliitika väljaande Foreign Affairsi (Välispoliitika; FA) ülevaate kokkuvõte Venemaa ja Ukraina vahel sõja alguskuudel toimunud rahuläbirääkimistest.
Ukraina sõda algas 2022. aasta 24. veebruaril. Rahuläbirääkimised algasid 28. veebruaril. Märtsi lõpuks toimus Venemaa ja Ukraina delegatsioonide ning mitmete vahendavate osapoolte vahel Valgevenes ning Türgis mitmeid kohtumisi. Kohtumiste tulemusena kirjutati 29. märtsiks valmis nõndanimetatud Istanbuli kommünikee, milles esitati tulevase rahuleppe raamistik.
Mõlemad osapooled tegid väidetavalt suuri edusamme rahuleppe sõlmimiseks. Maikuus rahuläbirääkimised siiski katkesid. Sõda kestis edasi ja FA ajakirjanike sõnul on see tänaseks läinud mõlemal poolel maksma kümneid tuhandeid elusid. Teised allikad räägivad sadadest tuhandetest hukkunutest. Nii Ukraina kui Venemaa poolel.
Rahukõneluste nii kiire alguse ühe põhjusena toob FA välja, et vastupidiselt Venemaa ootustele, polnud Kiievi vallutamine "jalutuskäik pargis". Selle tulemusena tekkis Venemaal ja selle presidendil Vladimir Putinil hulgaliselt "head tahet" sõja lõpetamiseks.
FA kirjutab:
"Mõned vaatlejad ja ametnikud (kelle hulgas on kõige silmapaistvam Venemaa president Vladimir Putin) väidavad, et laual oli kokkulepe sõja lõpetamiseks. Ukrainlased seda siiski sõlmida ei soovinud, mille põhjuseks oli nende välismaiste toetajate surve ja Kiievi juhtkonna kõrgid eeldused Venemaa sõjalise nõtruse osas. Paljud ei pea kõnealuseid läbirääkimisi üldse tähelepanuväärseks ja väidavad, et tegemist oli kas ainult aja võitmisega lahinguväljal jõudude ümber paigutamiseks või eelkokkulepped polnud mõeldud tõsiste lahendustena."
FA sõnul on suurimaks veaks, miks Ukraina ja Venemaa rahulepe läbi kukkus asjaolu, et Ukraina ja Venemaa panid kokku tulevase Ukraina julgeoleku tagamise raamistiku, mille kohaselt oleksid Ukraina julgeolekut hakanud tagama – koos Venemaaga – lääneriigid. Raamistikus nähti ette, et kui näiteks Venemaa tungiks Ukrainale kallale, siis oleks lääneriigid kohustatud seda kaitsma. Selliseid läbirääkimisi peeti ilma Washingtoni ja teisi lääneriikide valitsusi kaasamata.
FA selgitab:
"Endine Ameerika Ühendriikide ametnik, kelle vastutusvaldkonnaks antud ajal olid Ukraina poliitikad, rääkis meile, et ukrainlased ei pidanud enne kommünikee avaldamist Washingtoniga aru, kuigi selles kirjeldatud rahulepe oleks tähendanud Ameerika Ühendriikidele uusi lepingulisi kohustusi, sealhulgas kohustust minna sõtta Venemaaga, kui viimane peaks taas Ukrainat ründama. Ainuüksi selline tingimus oleks rahuleppele tõmmanud Washingtonis kriipsu peale. See tähendas, et Istanbuli kommünikee tunnistamise asemel hakkas lääs jagama Kiievile suures koguses sõjalist abi ja suurendas survet Venemaale, sealhulgas järjest karmimaks muutuvate sanktsioonide kaudu."
Ukraina oleks pidanud vastavalt kokkuleppele jääma erapooletuks riigiks – nagu Soome külma sõja ajal –, loobuma NATO-sse pürgimisest, ajama riigist välja kõik välismaised sõjaväe- ja luurebaasid ning Krimmi teema lubati selgeks rääkida 10–15 aasta jooksul. Ida-Ukraina okupeeritud territooriumite küsimusi oleks hakatud arutama Zelenskõi ja Putini tippkohtumisel. Erinevalt varasemast vastuseisust oli Venemaa väidetavalt nõus mingi aja möödudes Ukraina võimaliku liitumisega Euroopa Liiduga.
15. aprillil avaldatud rahuleppe eelversioonist võib saada aru, et rahuleping sooviti kirjutada alla kahe nädala jooksul.
Siiski hakkas sõja edenedes president Volodõmõr Zelenskõile ja Ukraina juhtkonnale üha enam tunduma, et Venemaa väed on suhteliselt saamatud ning koos lääne sõjalise abiga on Ukrainal need võimalik riigist välja tõrjuda.
FA jätkab:
"Lääne [sõjalist abi] hakkas juhtima Ühendkuningriik. 30. märtsil andis Ühendkuningriigi peaminister Boris Johnson mõista, et lääs pole Ukraina sõja diplomaatilisest lahendamisest huvitatud ja kinnitas, et selle asemel "me peaksime sanktsioonide karmistamiseks koostama jooksva programmi kuniks viimanegi [Putini] sõdur on Ukrainast välja tõrjutud". 9. aprillil külastas Johnson Kiievit, olles esimene lääne riigijuht, kes tegi seda peale Venemaa vägede tagasitõmbumist pealinna ümbrusest. Väidetavalt rääkis ta Zelenskõile: "Ükskõik milline kokkulepe ka Putiniga sõlmitaks, oleks see Ukraina jaoks üpris kahjulik. Ükskõik milline leping oleks tema jaoks teatud võit: kui sa annad talle midagi, ta võtab selle lihtsalt omale, paneb selle hoiule ja sina pead olema valmis tema järgmiseks rünnakuks.""
Lõpetuseks nendib FA, et lõpliku rahulepingu tekstini Venemaa ja Ukraina ei jõudnud, kuid kui kunagi kaks riiki peaksid taas läbirääkimiste laua taha istuma, siis hulk tööd on rahulepingu sõlmimiseks juba ära tehtud.
Toimetas Karol Kallas