Paavst Franciscus on viie ametis oldud aastaga suutnud progressiivsete poolehoidjate kõrval luua endale ka muljetavaldava vaenlasteleeri. Häälekamad neist nõuavad suisa Püha Isa tagasiastumist.
Objektiiv tuletab meelde olulisemad kaasused, mis Franciscuse, kodanikunimega Jorge Mario Bergoglio paavstitrooni kõikuma on löönud.
1. AMORIS LAETITIA – abielu sakramentaalsusest
19. märtsil aastal 2016 ilmub Franciscuse ekshortatsioon Amoris laetitia ("Armastuse rõõm"). Paavstlik üleskutse kujutab endast eelneval kahel aastal Vatikanis peetud perekonna-teemaliste sinodite kokkuvõtet.
Teos osutub paljudele šokeerivaks. Selle punktides 300–305 tehakse ettepanek võtta kaalumisele muuta kehtivat armulaua jagamise keeldu lahutatud ja teistkordselt abiellunud inimestele. Otsekohesemalt öeldes seatakse küsimuse alla kiriku kõige printsipiaalsemad sakramentaalsed ja moraalsed alused – euharistia ja abielu.
Neli kardinali otsustavad reageerida. Need on itaallane Carlo Caffarra, ameeriklane Raymond Burke ja sakslased Walter Brandmüller ning Joachim Meisner. Nad koostavad viie küsimusega dokumendi – duubia (< lad k kahtlused). Selles palutakse paavstilt selgitusi Amoris laetitia ja katoliku traditsiooni vahel tekkinud ebakõladele.
19. septembril viib kardinal Caffarra isiklikult jah/ei vastustele kohandatud küsimused koos kaaskirjaga Franciscuse residentsi. Samuti Usudoktriini Kongregatsiooni, et see jõuaks ilma vähimategi tõrgeteta prefekt kardinal Gerhard Müllerile.
Sedavõrd tugev vastuseis paavsti seisukohtadele kiriku hierarhia ladvikus on ajaloos erakorraline. Kuid vastust ei tule.
Duubia tekitab meediaskandaali
Kaks kuud hiljem, novembris, otsustavad kardinalid avaldada duubia meedias. Kaasneva kriitikalaviini vastu ja Franciscuse kaitseks astuvad välja mitmed nimekad Vatikani võimupositsioonidel olevad isikud.
Teiste seas Kanada kardinal Marc Oullet, Piiskoppide Kongregatsiooni prefekt, nimetab Amoris laetitia puhul häirekella löömist "reeturlikuks interpretatsiooniks". Kardinali sõnul ei kutsu dokument üles "doktrinaarse ja sakramentaalse distsipliini muutmisele". See hoopis "korraldab ümber pastoraalse lähenemise, tuues seeläbi kergenduse paljudele kannatavatele inimestele".
Franciscus ise tõrjub enda suunas lendavaid süüdistusi, toetudes kiriku hermeneutilisele traditsioonile, mis "ajas küpsemaks muutub" ja suure Aquino Thomase klassikalisele eetikadoktriinile.
"Teksti tuleb lugeda algusest lõpuni ühtse tervikuna. Vastasel juhul see moondub," kirjutab Franciscus kirjas Inglise katoliiklikule kirjanikule Stephen Walfordile.
Bergoglio vaikib
Vastust viiele küsimusele ootavad kardinalid, õpetlased ja avalikkus siiani. Kirikupea on valinud vaikimise taktika. Kaks duubia koostajat – Caffarra ja Meisner – on tänaseks maisest elust lahkunud. Meedia aktiivne huvi teema osas paistab samuti olevat hingusele läinud. Kuid sadade tuhandete usklike usaldus Peetruse järglase vastu on saanud tõsise hoobi. Franciscusest saab paljudele lihtsalt Bergoglio.
2. JOHANNES PAULUS II PAAVSTLIKU ELUAKADEEMIA SULGEMINE
1994. aastal Johanes Paulus II poolt asutatud Eluakadeemia on töötanud üle kümne aasta elukultuuri püsimise nimel. Käsitledes katoliikliku moraaliteoloogia ja bioeetika perspektiivist aborte, eutanaasiat, kehavälist viljastamist, geeniravi ja teisi eluliselt fundamentaalseid küsimusi. Akadeemia tegevust innustab oma ametiajal ka Benedictus XVI.
Franciscus muudab instituudi oma ideoloogiliseks projektiks
Franciscuse ajal teeb akadeemia aga läbi radikaalsed reformid, teisisõnu otsustab paavst selle senisel kujul lihtsalt sulgeda. 2016. aasta 18. oktoobril teeb pontifeks avalikuks akadeemia uued määrused ja teatab iga viimasegi kui töötaja ametiaja lõppemisest hiljemalt 31. detsembril. Senise 176 liikme asemel alustavad uuest aastast tööd kuni sada "sobivamat" isikut: 75 tavaliikmele lisaks allinstituudi Noorte Õpetlaste Kolledž liikmeskond. Ära jäetakse aastakoosolekud, et need saaks toimuda juba uuenenud koosseisuga.
Jõulude ajal saadetakse laiali kiri, milles antakse teada, et akadeemia uueks presidendiks saab peapiiskop Vincenzo Paglia. Mees, kellest järgmise aasta septembris tehakse ka Johannes Paulus II Abielu ja Perekonna Uuringute Instituudi vanemkantsler (grand chancellor). Otsus sünnib juba kaks päeva peale asutajaliikme ja senise presidendi kardinal Carlo Caffarra surma.
Koos uue juhiga muutub ka akadeemilise üksuse nimi. Nüüdsest on see Johannes Paulus II Pontifikaalne Teoloogiline Abielu ja Perekonna Uuringute Instituut. Eesmärk on jätkata perekonna sinodide tööd ning oma tegevuses juhindub see Amoris laetitia'st. 1981. aastal Johannes Paulus II poolt loodud akadeemiline üksus põhimõtteliselt lakkab eksisteerimast.
Uus instituut asub avardama "inimese" ja "perekonna" mõistet
Vastne vanemkantsler Paglia põhjendab nimemuutust vajadusega "laiapõhjalisema dialoogi järele kaasaegse maailmaga" ja "antropoloogilise perspektiivi süvendamiseks". Tema sõnul vajaks lihvi ka perekonnaajaloo ja perekonnaseaduse valdkonnad.
Paglia on prelaat, kes toetab avalikult armulaua jagamist lahutatud ja "uuesti abiellunud" paaridele. Lisaks kutsub ta 2015. aastal Philadelphias toimuvale Maailma Perekondade Päevale osalema homoseksuaalseid paare.
Paavsti enda sõnul vajab antropoloogilis-kultuuriline muutus, mis tänapäeval mõjutab igat elusfääri, mitmekülgsemat analüütilist lähenemist. "Me ei saa piirduda senise pastoraalse lähenemisega, mis kannavad liigselt mineviku mudeleid," kirjutab Franciscus.
Selle asemel tuleb usku tõlgendada "lähtuvalt kontekstist, milles indiviidid on oma perekonnas ja emotsionaalses elus sotsiaalsete struktuuride poolt vähem mõjutatud kui minevikus."
3. VATIKANI-HIINA KOKKULEPE – piiskoppide ametisse määramise õigus
Katoliku kiriku ajalugu Hiinas ulatub 400 aasta taha, mil jesuiitide ordu – kuhu kuulub ka Franciscus – asus keisri õukonnas edasi andma eurooplaste saavutusi teaduse, astronoomia ja kujutava kunsti vallas.
18. sajandil jõuavad kohaliku kultuuritraditsiooni ja kiriku vahelised ebakõlad punkti, kust edasi minna ei saa. Kirik keelustatakse. Möödub vaid natuke rohkem kui sajand ja Oopiumisõjad allutavad maailma suurima majanduse Briti impeeriumi ülemvõimule. Koos kaubandusteedega avanevad läänlastele ka kristlike misjonäride palverajad. Sajandeid koos keiserliku Jaapaniga Kaug-Ida domineerinud gigandist saab pirukas võõra valge mehe toidulaual. Hiina rahvuslikku ajalooteadvusesse kinnistub see sajand, kuni kommunistliku partei võimule tulekuni 1949. aastal, alanduse ajajärguna.
Sellise ajalootaju ja kommunistliku utoopia teenimisele pühendunud režiimi ees seisabki täna Rooma kirik. Benedictus XVI üritused diplomaatiliste suhete loomiseks jooksevad viimseni liiva. Hiina jääb läbirääkimistele suletuks.
Vatikan alistub Hiina survele
Hiina umbes 10 miljonit katoliiklast on täna jagunenud kahte leeri. Riigi kontrolli all olevates pseudokirikutes saab usku praktiseerida vabalt, kuid tingimusel, et kõrgeima võimuna tunnistatakse valitsust. Need, kes on jäänud ustavaks Püha Tooli autoriteedile, peavad leppima põrandaaluse tegevusega.
Samas kasvab Hiina riigiaparaadi üha jõulisem surve Vatikanile, et saada endale õigus määrata ametisse kohalikke piiskoppe. Teisisõnu nõuab kommunistlik tsiviilvõim voli kaasa rääkida ühes kiriku põhilises administratiivküsimuses. Selles, mis kiriku kanoonilise seadusega on määratletud üheselt paavsti otsustada.
Ja Franciscus ulatabki Pekingile käe.
Septembri neljandal nädalavahetusel, päeval, mil Püha Isa astub Leedu pinnale, teatab välismeedia murrangust idarindel. Paavst on andnud legitiimsuse seitsmele piiskopile, kelle määras ametisse Hiina valitsus. See ei ole esimene kord, kui palutakse nende ekskommunikatsiooni tühistamist. Kuid see on esimene kord, mil selline nõudmine rahuldatakse.
Kõik seitse on Hiina Patriootliku Katoliikliku Assotsatsiooni liikmed. Organisatsioon loodi 1957. aastal Mao Zedongi valitsuse all parema kontrolli saavutamiseks riigi katoliiklaskonna üle.
Lepe sõlmitakse tagakiusamiste harjal
22. september. Püha Tooli Riikidevaheliste Suhete allsekretär monsenjöör Antoine Camilleri ja Hiina asevälisminister Wang Chao allkirjastavad Pekingis eellepingu. Viimane tähendab, et lepingus sätestatud punktid kehtivad juba sõlmimise hetkest, kuid mõlemale osapoolele jääb veel võimalus taganeda.
Praeguseks pole Vatikan neljaleheküljelise dokumendi sisu täies mahus avalikustanud. Kuid seda kommenteerides märgiti, et "lepe puudutas piiskoppide ametisse määramise küsimust" ning sellega "on loodud paremad bilateraalsed koostöövõimalused".
Nüüd ja edaspidi on kommunistliku režiimi poolt ametisse määratud vaimulikud täielikus osaduses Püha Tooliga.
Lepe sõlmitakse ajal, mil usuline tagakiusamine toimub intensiivsusega, mida maailm mäletab 1960-ndate kultuurirevolutsiooni päevilt. Septembri alguseks rakenduvad kommunistide poolt kehtestatud senisest rangemad religioosse eneseväljenduse regulatsioonid online-keskkondades. Selleks ajaks on mitmed kirikud suletud, halvemal juhul lammutatud. Vajadusel dünamiidi ja buldooseritega. Riste hävitatakse. Lastel keelatakse liturgiatel osalemine ja vaimulikud on suletud vanglatesse. Usuvabaduse ning inimõiguste eest võitlevad juristid kaovad salapärastel asjaoludel. Tagakiusamine tabab ka riigi kontrolli all olevate kirikute liikmeid.
Seejuures ei ole kristlaskond ainus kannataja. Ligi miljon Xinjiangi moslemit arreteeritakse pelgalt nende usutunnistuse pärast ja suunatakse "ümberõppekeskustesse". Tiibeti budistide olukord ei näita samuti vähimaidki paranemise märke.
Hong Kongi kardinal nõuab Vatikani riigisekretäri tagasiastumist
Vatikani-Hiina leppe üks tulisemaid kriitikuid, Hong Kongi endine peapiiskop Joseph Zen, nimetab kokkulepet Vatikani poolseks reetmiseks. 86-aastane kardinal, kelle ametiaeg lõppes 2009. aastal, nõuab Vatikani riigisekretäri Pietro Parolini tagasiastumist.
"Nad heidavad oma inimesed hundikarja lõugade vahele. Parolin on küll Vatikani kõrgeim diplomaat, kuid ma ei arva, et tal usku on. Ta teeb oma tööd väga sekulaarselt ja on reetnud usukangelased," sõnas Zen 21. septembri South China Morning Posti veergudel.
Teine lepingu veendunud vastane on Pontifikaalse Välismissioonide Instituudi ametliku pressiagentuuri AsiaNews toimetaja ja Pekingi Ülikooli endine professor isa Bernardo Cervellera.
"Vatikan alustab läbirääkimisi väga kehvalt positsioonilt. Hiina on maailma poliitiline ja majanduslik superjõud – meil pole neile palju pakkuda. Kokkulepe muudab kiriku suurriigi mängukanniks," kritiseerib Cervellera, keda paljud nimetavad kiriku üheks suurimaks spetsialistiks Hiina küsimustes.
4. PEAPIISKOP VIGANÒ TUNNISTUS – Vatikani 11. september
26. augustil 2018 tabab Franciscuse ametiaega tugevaim tagasilöök. Maailmameedias ilmub endise Ameerika Ühendriikide nuntsiuse, peapiiskop Carlo Maria Viganò 11- leheküljeline tunnistus. Selles avalikustab Vatikani üks respekteeritumaid prelaate terve homoseksuaalsete ja pedofiilsete vaimulike võrgustiku, kes on aastaid oma positsioone kuritarvitanud.
Dokumendis nimeliselt välja toodud sarivägistajad ja nende tegusid isikliku karjääri nimel kinni katnud kaasosalised kuuluvad Vatikani hierarhia absoluutsesse tippu. Tegu ei ole üksikute eksinutega. Tegu on mastaapse maffialaadse võrgustikuga, kus kehtivad kindlad kokkulepped ja vaikimisvanne.
Vatikani tippametnik, peapiiskop Georg Gänswein, Franciscuse eluruumide prefekt ja Benedictuse sekretär, nimetab lahvatanud skandaale kiriku 11. septembriks.
Viganò tunnistust on saates "Fookuses" analüüsinud ka Objektiiv.
Seksuaalpredaator Theodor McCarrick
Süüdistuste keskmes on ameeriklane Theodore McCarrick, 2006. aastani Washingtoni piiskopkonda juhtinud praeguseks 88-aastane kardinal. Viganò toob avalikkuse ette kardinali sügavalt amoraalse kiindumuse teismelistesse seminaristidesse.
Varasemalt on McCarrick oma eralõbude eest pidanud juba vastust andma. Ta on üks nendest vaimulikest, kellele Benedictus XVI oma kaheksa-aastase ametiaja kestel ranged sanktsioonid määrab.
Viganò teatel pidi McCarrick veetma ülejäänud elu palve ja patukahetsuse kohustuse all. Kardinalile oli keelatud avalike missade pühitsemine, reisimine kiriku esindajana, loengute pidamine ja ametlikel kohtumistel osalemine. Rääkimata seminaristide ruumides viibimisest.
Viganò seljatagust kaitseb monsenjöör Jean-Francois Lantheaume, endine Washingtoni nuntsiuse esimene nõunik. Lantheaume on enda sõnul vahetu tunnistaja Viganò tunnistuses mainitud "tulisele jutuajamisele", milles toonane Ühendriikide nuntsius Pietro Sambi McCarrickile sanktsioonid teatavaks teeb.
Franciscuse ametiaeg algab 13. märtsil 2013. Juba vähem kui aasta pärast eemaldab vastne paavst McCarrickilt oma eelkäija poolt talle pandud sanktsioonid. Väidetavast seksuaalkurjategijast saab Franciscuse üks lähedasemaid nõunikke. Seejuures Püha Isa teab, kellega McCarricki näol on tegemist.
Kolm dekaadi varjamist
Koos McCarrickiga sajab avalikkuse tähelepanu kaela teiselegi kardinalile – Donald Wuerlile. Praegu 77-aastane prelaat teenis ajavahemikus 1988–2006 peapiiskopina ühes kuuest Pennsylvania piiskopkonnast, täpsemalt Pittsburghis. Sealt edasi liigub ta Washingtoni, et võtta üle McCarricki tööjärg.
Tegelikult on Wuerl kiriku ja avalikkuse tähelepanu all juba nädal enne Viganò tunnistust. Augusti keskel avaldatakse USA ülemkohtu otsus, kus nimetatakse kõiki Pennsylvania piiskopkondi "institutsionaalseks läbikukkumiseks, mis on seadnud ohtu laste turvalisuse."
Uurimine murrab müüri kardinali räpase labürindi eest. Kolme kümnendi jooksul on Wuerl vaikinud ja mööda vaadanud arvukatest lastepilastamise juhtumitest oma administratiivüksuses.
Viganò elu ohus, Wuerl põgeneb riigist
Kaks päeva peale tunnistuse avaldamist ilmub meedias artikkel, mis kinnitab Carlo Viganò lahkumist Vatikanist. Viimane inimene, kellega peapiiskop kohtub, on itaallasest blogija Aldo Maria Valli.
"Ta ostis lennupiletid ja lahkub maalt, aga ta ei saa mulle öelda, kuhu. Ta telefon ei vasta enam. Me jätame hüvasti," kirjutab Valli oma blogis.
Loetud päevad peale skandaali lahvatamist pakib ka Donald Wuerl kiiruga kohvrid. Meedia halastamatu tähelepanu all, mis staaridki kadedaks ajaks, jätab kardinal ilmumata mitmetele lubatud kohtumistele. Tema telefon on välja lülitatud. Tema ametlikud eluruumid Washingtonis jäävad päevadeks tühjaks. Paavsti käsul tuleb kardinal Wuerl Vatikani diplomaatilise salastatuse varjus kiiremas korras toimetada Ühendriikidest Rooma, kus talle tagatakse vajalik kaitse.
Viganò avalik pöördumine kardinali poole
Viganò tunnistusele pole Franciscus tänaseni selget vastust andnud. 26. augusti pärastlõunal oma lennuki pardal ajakirjanike küsimusi vastu võttes poetab Püha Isa vaid: "Lugege tunnistus ise hoolega läbi ja tehke oma otsus. Mina ei ütle selle kohta ainsatki sõna."
30. augustil allkirjastavad 14 000 katoliiklasest naist 750-sõnalise kirja, milles küsivad Franciscuselt koheseid ja selgeid vastuseid Viganò süüdistustele. Neid ei tule.
26. septembril ilmub uudis, milles Hollandi piiskop Robert Mutsaerts otsutab boikoteerida oktoobris toimuvat sinodit Roomas, kuna paavsti vaikimine on muutunud väljakannatamatuks.
28. septembril, päev enne kiriku taevase kaitsja ja õigusemõistja peaingel Miikaeli püha, ilmub Carlo Maria Viganò uus kiri avalikkusele.
Ta tuletab meelde paavsti poolehoidu McCarrickile ja loetleb teisigi meediasse lekkinud pilastajaid: Buenos Aireses teeninud isa Julio Grassi ja isa Mauro Inzolit ning Iirimaa kardinali Cormac Murphy O'Connorit.
Kirja lõppu on lisatud pöördumine kunagisele kolleegile ja praegusele Piiskoppide Kongregatsiooni juhile kardinal Marc Ouellet'le. "Teie eminents. […] Teie olite see, kes rääkis mulle Benedictuse sanktsioonidest McCarrickile. Teie valduses on dokumendid, mis tõestavad McCarricki süüd ja mitmete kuuria liikmete kaasosalust tema tegude varjamisel. Teie eminents, ma palun Teid tungivalt anda tõele tunnistust."
5. IIRIMAA ABORDITRAGÖÖDIA
26. mai õhtul laskub katoliikliku Iirimaa kohale hetkeline vaikus. Abordireferendum on jõudnud lõpule. Kohe saavad tulemused avalikuks.
Kokku hääletab sündimata lastelt eluõiguse äravõtmise üle 706 349 iirlast. Nendest 66,4 protsenti ütleb surmakultuurile "jah". Kirikukellad täna ei löö. Nad vaikivad, nagu on vaikinud paavsti hääl kogu referendumi kestel ja selle eel. Vaid kolm kuud enne Franciscuse külastust riiki, mille pinnal on ainsa Rooma piiskopina astunud Johannes Paulus II 40 aastat tagasi.
Sorose, Google'i ja Iiri valitsuse blokaad
Ameerika kardinal Raymond Burke paneb referendumi tulemuse, nagu kolm aastat varem samasooliste abielu seadustamisegi, osaliselt Püha Tooli südametunnistusele. Nahutada saab ka Iirimaa kohalik vaimulikkond oma tegevusetuse pärast.
"See on häirekell kogu kirikule. Fundamentaalsete usutõdede kahtluse alla seadmise tulemus," kritiseerib Burke, hoiatades kogu Läänt õõnestava sekularisatsiooni eest.
Burke'i kriitika kõrval tuleb silmas pidada abordi pooldajate kasutuses olevate rahaliste ja meediavahendite ülekaalukat kallutatust. Referendumi eel saadakse mahlakad toetused nii George Soroselt kui kasumlikult aborditööstuselt.
Lisaks teatavad rahvusvahelised internetihiiud nagu Google kõikide referendumiga seotud reklaamide keelustamisest. Sellega on abordivastaste kampaaniale jäetud ainsateks sidevahenditeks avalik-õiguslikud telejaamad. Riigis, mille eranditult kõik parlamendierakonnad on avalikult aborti toetavatel seisukohtadel.
Franciscuse silmakirjalikkus
Vähem kui kuu aega hiljem võrdleb Franciscus Itaalia Perekondade Assotsatsioonis aborte 20. sajandi sõjakuritegudega. "Abort on samastatav natside eugeenikaprogrammiga, mida meie teostame valgetes kinnastes," lausub pontifeks karmid sõnad. Paraku on sõnum vähemalt kaks nädalat hiljaks jäänud.
Sama aasta septembris annab Iiri tervishoiuminister Simon Harris mõista, et riik hakkab osutama aborte "tasuta tervishoiuteenusena". Teisisõnu jäävad sündimata laste tapmisega kaasnevad kulud kõigibmaksumaksjate kanda. Rahalised vahendid selleks lisatakse juba selle aasta riigieelarvesse. Sellesse samasse eelarvesse, millest ei leita raha lastele elupäästvate ravimite jaoks ega vähihaigetele tasuta keemiaravi võimaldamiseks.
See ei takista paavstil 19. septembril Vatikanis võõrustamast Iiri roki-ikoon Bonot, kes on kodumaal üks mõjukamaid abordiaktiviste. Kohtumine kestab rohkem kui pool tundi ja jutuks tulevad vaimulike seksuaalkuriteod ja kliimasoojenemine, kapitalistliku tarbimisühiskonna pahupool. Eluõiguseta jäetud lapsed teadaolevalt mitte.
6. – "JUMAL LÕI SU SELLISEKS"
2013. aastal toimuvad Rio De Janeiros ülemaailmsed katoliku noortepäevad. Paavst Johannes Paulus II poolt 1985. aastal ellu kutsutud suursündmus on järjekorras neljateistkümnes.
Tagasiteel toimub paavsti lennuki pardal pressikonverents, kus öeldu levib kulutulena meediakanalitesse üle maailma. Franciscus lööb ajakirjanikud pahviks kui väljendab homoseksuaalsust puudutavates küsimustes oma senistele eelkäijatele diametraalselt vastupidiseid hoiakuid.
"Kui inimene on gei, ja otsib heas tahtes Jumalat, siis kes olen mina, et teda hukka mõista," küsib Rooma kiriku pea vastuseks ühe ajakirjaniku huvile. Vatikan väljaütlemist ei kommenteeri.
Vaimulikud julgustavad dialoogile LGBT rühmadega
Jooksva aasta hiliskevadel kohtub Franciscus nelja silma all Juan Carloz Cruz'ga Tšiilist. Jutuks tuleb ka tema seksuaalne kuritarvitamine katoliku preestri poolt lapsepõlves ja hilisem homoseksuaalsus. Paavsti vastus Cruz'le on ühene. "Jumal lõi Su selliseks ja armastab Sind sellisena nagu Sa oled."
Vatikan põhjendab hilisemates selgitustes, et tegu on ohvri, mitte vabatahtliku homoseksuaaliga. Kuid LGBT rühmade ootused on sütitatud.
Franciscuse ametiajal kasutab Vatikan esmakordselt ajaloos terminit "LGBT" ametlikus dokumendis. Samuti julgevad mitmed kõrged kiriku ametnikud julgustada homoseksuaalidele vastu võtmist kirikusse. Üks menukamaid argumente on jesuiidi preester James Martini teos "Building a Bridge". Bologna peapiiskop Matteo Zuppi kiidab teost – see julgustab dialoogile ja vastastikusele teineteisemõistmisele.
Näidates küll üles arusaavat suhtumist homseksuaalsuse suhtes, mõistab Franciscus korduvalt ja avalikult hukka Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas üha jõulisemalt tuure koguva sooideoloogia. Eriti selle õpetamise koolilastele.