Metsapõleng Californias. Foto: Scanpix

Ameerika nimekas mõtleja, filmiprodutsent ja kirjanik G Edward Griffin pidas 1969. aastal avaliku loengu, milles osutas, kuidas kommunistid kasutavad revolutsiooni korraldamiseks ära Ameerika Ühendriikide rassivastuolusid ja kuidas need on üle võtnud mustade “õiguste” liikumised.

Tänaste Ameerika Ühendriikide BLM-liikumise – kelle juhid on avalikult marksistid – märatsemiste taustal, juhtub liiga palju asju üks-ühele Griffini poolt ette kuulutatuga selleks, et seda saaks pidada ainult juhuslikuks. 

Üle linnade on puhkenud vägvaldsed meeleavaldused. Linnad ja metsad põlevad. Ameerika Ühendriikide tipppoliitikud räägivad avalikult “demokraatlikust sotsialismist” ja kuidas riigi majandus tuleb allutada kesksele (kliima)kontrollile – sest revolutsiooni korraldamiseks sobib ära kasutada iga teema. 

Alljärgnev on Griffini loengu tõlge.

Juba 1928. aastal kuulutasid kommunistid, et meie inimeste rassilised erinevused on meie [Ameerika Ühendriikide] sotsiaalse lõime kõige nõrgem ja haavatavam osa. Nimetatud ühe vastuolu püsiva järeleproovimise ja survestamisega arvestasid nad, et sotsiaalne kangas lõpuks rebeneb ja Ameerika ühiskond lõheneb, muutub nõrgaks ning ehk õnnestub ameeriklased isegi üksteisega sõtta ajada.

Me ei tohi arvata, et kommunistide kihutuskõnelejad tegutsevad ainult mustades kogukondades. Nad tegutsevad mõlemal pool “tänavat”. Nende eesmärgiks on rasside vaheline viha, vägivald ja verevalamine ning neid ei huvita, kuidas nad selleni jõuavad. Neid ei huvita, keda nad selleks kasutavad ja isegi laste kasutamine on nende jaoks võimaluse tekkides õigustatud.

Manning Johnson on kirjutanud ühe olulise raamatu “Värvilised, kommunism ja terve mõistus” (Colour, Communism and Common Sense), mis minu arust peaks olema iga kodu raamaturiiulis. Johnson ühines noorena kommunistliku parteiga, kuna ta tõsimeeli uskus, et kommunistid tahavad tema rahva olukorda parandada. Ta oli pühendunud kommunist ja jõudis lõpuks välja partei kõrgemasse juhtkonda. Kuid peale hulka aastaid ta avastas, et kommunistid kavatsesid tema inimesi Ameerikat hävitava verise revolutsiooni korraldamiseks ainult ära kasutada.

Kui ta sellisest tõsiasjast teadlikuks sai, lahkus ta parteist ja pühendas oma ülejäänud elu kõigist rassidest kaaskodanike hoiatamiseks, milline on kommunistide tõeline loomus. Kuna ta tundis partei siseelu, teadis Johnson, et Moskva soovib ainult Ameerikat lõhestavat musta mässu ja verist rassikonflikti.

Kui koos segadustega saabub demoraliseerumine ja inimesed lähevad paanikase, siis viimaks saavad punased öelda, et töölised lõpetaksid töötamise ja haaraksid relvade järele. Selleks võiksid nad rünnata arsenale ja kui kommunistliku partei juhtimisel puhkevad tänavalahingud, siis moodustatakse töölistest revolutsioonilised komiteed, mis hakkavad ülestõusu juhtima. 

Relvastatud töölised hõivavad tähtsamad valitsusasutused ja ründavad presidendi ning tema valitsuse ministrite kodusid. Punajõugud võtavad tähtsad poliitikud kinni ja kuulutavad endise režiimi lõppenuks ning rajavad oma riigikorra.

Ma näitan teile ühte kurja kommunistliku propaganda üllitist, mida mõned teist on ilmselt näinud. Selle väljaande nimi on The Crusader [mustade kommunistide ajakiri] ja selle väljaandja on Robert F Williams, kes on üks revolutsioonilise liikumise juhte.

Selles The Crusaderi numbris kutsuvad kommunistid üles mitte ainult laiaulatusliku kaose põhjustamisele linnades, vaid ka põletama maha kõiki külasid, kõiki metsi ja kõiki heinaküüne. Kavas on süüdata lõõmavad tulekahjud ühes linnas teise linna järel. 

Sellise lähenemise põhjuseks on arusaamine, et puhta vägivalla külvamine on [kommunistide üritusele] kasulik. Teiseks paiskab see meie korrakaitse- ja päästejõud laiali üle väga suure maa-ala. Kommunistid teavad, et nii kaua kui politsei ja Rahvuskaart püsivad koos, pole neid võimalik võita, kuid kui nad on sunnitud tegutsema kõikjal linnades ja samal ajal maakohtades, siis saab nad varitsedes ükshaaval ära tappa. Kolmandaks on kommunistide hinnangul suurtel tulekahjudel mõju keskmise ameeriklase psühholoogiale. See halvab nad kui nad näevad üle horisondi tõusmas musti suitsusamabaid ja ainus valgus, mis valgustab nende ööd, on taevasse ulatuv värelev punane tulekuma.

Sellist kaost nähes muutuvad ameeriklased hirmust teovõimetuks, lähevad paanikasse ja tormavad peitu. Sedasi ei tee nad midagi partisanijõukude vastu, kes asuvad kogukonnakeskuseid ründama.

The Crusaderis õpetatakse veel kuidas luua rahvarohketes linnapiirkondades snaiprite üksuseid, kuidas teha kolme liitri suuruseid võimsaid Molotovi kokteile ja kuidas segada bensiini teatud ainetega, et see põleks nagu napalm. 

Õpetatakse veel kuidas kallata bensiini kaabliaukudesse ja need põlema panna. Seletatakse, kuidas toppida tikkude väävliotsi õhukonditsioneeridesse ja kuidas lasta õhku suuri hooneid. Kuidas süüdata gaasitorustikku ja suuri naftahoidlaid. Selgitatakse veel, kuidas raadio teel juhitavate lennukimudelitega saab toimetada lõhkeaineid valvatud bensiini- ja laskemoonahoidlatesse.

Kutsutakse isegi üles imbuma Rahvuskaardi üksustesse, et tavaliste inimestena näivad revolutsionäärid saaksid tasuta sõjalise väljaõppe ja pääseksid ligi olulisele sõjaväevarustusele ning raskerelvastusele. Viimaks kuulutab Williams, et sellise üleüldise vähemuse revolutsiooni eesmärgiks on kriisiolukorra tekitamine, kus pea kogu meeselanikkond peab jääma koju oma vara kaitsma.

Keskklassi perekonnad moodustavad Ameerika inimestest väga suure grupi ja need ei ole harjunud puudusega ning on muutunud nõrgaks. Neil pole midagi, millega seista vastu suurtele tulekahjudele, verele ja vägivallale. Nende elu käitavaks jõuks on lõputu prestiiži pärast tarbimine ja mõnutunne.

Mõni aasta episoodilist ja võimalikult vägivaldseid väljaastumisi seab lava valmis suure finaali jaoks. Kui lava on pikalt kestnud võitlusega paika sätitud, siis saab riigi suruda põlvili 90 päevase organiseeritud vihase võitluse, sabotaaži ja tulemölluga.

Daamid ja härrad, vägivaldse ja jõulise kommunistliku revolutsiooni ettevalmistused on jõudnud väga kaugele. Selle taga seisval organisatsioonil on kasutada pea piiramatul hulgal finantsvahendeid ja see koolitab ning juhib oma liikmeid toetudes muudes riikides omandatud aastatepikkusele kogemusele.

Meie vaenlased võtavad oma ülesannet väga tõsiselt ja kui me jätkame nende plaanide eiramist, on see võrreldav rahvusliku enesetapuga. Vägivaldse revolutsiooni ettevalmistamine on kommunistide jaoks esmatähtis, sest selle kaudu saab masse psühholoogiliselt mõjutada viisil, et nad hakkavad tunnistama mitte-vägivaldset revolutsiooni kui ainsat võimalikku alternatiivi, mille abil on võimalik vältida edaspidist verevalamist ja vägivalda.

Avalikkust survestatakse viisil, et inimesed võtavad omaks meetmed, mille kaudu juhitakse riiki samm-sammu haaval ja seaduslikult kommunismi poole, sealjuures seda nii nimetamata. Proletaarse revolutsiooni strateegia näeb ette meie valitsuse vaikset muutmist kommunistlikuks režiimiks, kuid nimetades seda sotsialismiks.

Vaatame lähemalt, mis asi on sotsialism. Sõnaraamat ütleb, et sotsialism on poliitiline vaatestik, mille vundamendiks on põhimõte, et kogu vara kuulub valitsusele ja see kontrollib seda ning kaubandust.

Kommunistid on kindlad, et lõpuks on nemad need, kes juhivad Ameerikat ja selle majandust. Nemad on need, kes otsustavad valitsuses, kes saab omale midagi ja kes peab ootama ning see tähendab kontrolli inimolevuste üle.

Mis sellel kõigel on tegemist Ameerika kommunistliku revolutsiooniga? Daamid ja härrad, see kõik puutub sellesse. Sest sotsialismi ehitamine on Ameerika kommunistlik revolutsioon. See on protsess, kus meie riik juhitakse kommunismi poole samm-sammult ilma, et inimesed sellest aru saaksid.

Pole oluline, millega me rahul ei ole, olgu põhjused selleks päris või kujuteldavad, pole oluline, milliste muredega meie riik silmitsi seisab, kommunistid kasutavad need alati sotsialismi ehitamise ettekäändel ära. Nende jaoks on kõikidele muredele alati ainult üks lahendus: rohkem riiki, rohkem riiki ja siis veel rohkem [suurt] riiki maani, kus tegemist on totalitaristliku valitsusega. Lubage mul veel korrata: totaalne valitsus on kommunism.

Tõlkis Karol Kallas