Kui Venemaa sissetung Ukrainasse on põhjustanud kohutavat hävingut ja kaost, on siiski riigis üks eriti turvaline piirkond, mida keegi ei puutu: Vendluse gaasijuhe ja selle ümbrus, kirjutab Euractivi vanemtoimetaja Georgi Kotev.
Venemaa agressioon Ukraina vastu on põhjustanud Mariupoli, Bahmuti ja Avdijivka linnades Armageddoni meenutavaid purustusi. Kuid nende varemete taustal paistab Ukrainas silma üks piirkond, millest sõda jääb eemale: läbi riigi kulgev Venemaalt Euroopa klientideni gaasi transportiva naftajuhtme teekond.
Kuigi maismaal kulgevaid torujuhtmeid on sõja ajal äärmiselt kerge rünnata, on paljude inimeste hinnangul Sudža-Urengoi-Pomarõ–Užhorodi gaasijuhe – mida varem nimetati Vendluse (Братство) torujuhtmeks – Ukraina kõige turvalisem piirkond.
See on eriti tähelepanuväärne, et 4451 kilomeetri pikkune torujuhe, millest 1160 kilomeetrit asub Ukraina territooriumil, on ligi kahe aastase sõja jooksul jäänud puutumata.
Äri on äri. Nii Venemaa kui Ukraina pingutavad selle nimel, et torujuhe kogemata kahjustada ei saaks. Torujuhtmelt teenivad mõlemile vajalikku välisvaluutat nii Moskva kui Kiiev.
Kiiev lõpetas Venemaalt gaasi ostmise peale Krimmi annekteerimist 2015. aasta novembris. Kui Venemaa tungis 2022. aasta veebruari lõpus Ukrainasse, lõpetasid paljud Euroopa riigid Venemaalt [otse] gaasi hankimise. Samas mitmed jätkasid ja Gazprom maksab Ukrainale jätkuvalt gaasitransiidi tasu.
Ukraina Naftogaz ja Gazprom sõlmisid 2019. aasta detsembris viieaastase gaasitransiidi lepingu, mis on koostatud nõnda, et hoolimata sellest, kas torus gaas voolab või mitte, peab Gazprom Ukrainale torujuhtme kasutamisvõimaluse eest raha maksma (ship-or-pay; nn ekspedeerimis- või makseleping). Ukraina arvestab, et käesoleva aastaga lõppeva lepinguga teenib riik kokku seitse miljardit dollarit (6,5 mlrd €).
Enne 2022. aasta sissetungi voolas läbi Vendluse aastas kuni 40 miljardit kuupmeetrit gaasi. Praegu on mahud hulga väiksemad. 2023. aastal liikus läbi nimetatud torujuhtme 6 bcm-i gaasi Austriasse, Slovakkiasse 6,5 bcm-i ja Ungarisse 1 bcm.
Jah, tõepoolest lõpetas Ukraina 2015. aastal Venemaalt gaasi ostmise, kuid jätkab läbi riigi voolava gaasi ostmist kaudselt Euroopa Liidu edasimüüjatelt nõndanimetatud vastassuunalise gaasiülekande (reverse flows) moel.
Vendluse torujuhtme gaasitransiidi leping lõpeb käesoleva aastaga ja eelmise aasta augustis välistas Ukraina energiaminister German Galuštšenko lepingu pikendamise.
Praegu paistab väga tõenäoline, et gaasitransiidi leping Venemaa ja Ukraina vahel lõpeb käesoleva aasta 31. detsembril.
Euroopa Komisjon võttis 2022. aasta mais kohustuse, et Euroopa Liidu liikmesriigid lõpetavad 2027. aastaks igasuguste Venemaa fossiilkütuste, sealhulgas gaasi, impordi. Maksma läheb selline kava hinnanguliselt 300 miljardit eurot. (2023. aastal oli Euroopa Liidu eelarve ligi 187 miljardit eurot.)
Kuni 2027. aastani on Venemaal võimalus kasutada Euroopasse gaasi tarnimiseks TurkStreami torujuhet, mis siseneb Euroopa Liitu Bulgaaria Strandža sissepääsupunktist. Bulgaarias nimetatakse TurkStreami poliitilise korrektuse põhjusel BalkanStreamiks.
Bulgaaria oli üks riikidest, mis Ukraina sõja peale lõpetas Venemaalt gaasi ostmise, kuid täidab oma lepingulisi kohustusi ja gaas voolab läbi riigi Serbiasse, Põhja-Makedooniasse, Ungarisse ning Austriasse.
2021. aastal sõlmitud lepinguga jagub Ungarile peale Bulgaaria ja Serbia läbimist 3,5 bcm-i Venemaa gaasi ning riigi sõnul soovib see importida märksa enam.
Austria, mis tänaseni tarnib poole vajaminevast maagaasist Venemaalt, kinnitab, et nii kaua kui Venemaa gaasi müüb, on riik valmis seda ostma
Ühel hetkel tuleb TurkStreami kaudu imporditavatele mahtudele siiski ette selle läbilaskevõime, mis on aastas 15,75 bcm-i. Täna liigub selle toru kaudu ligi 10 bcm-i.
Bulgaaria tegi BalkanStreami ehitades vea, kuna andis sellega Lääne-Balkani gaasivõtmed Venemaa kätte.
Samas on Bulgaaria käes mõjus survevahend Austria vastu, mis tänaseni pole nõus esimese liitumisega Schengeni viisaruumiga. Kui Viin soovib peale Ukraina kaudu tulevate gaasitarnete lõppu suurendada Venemaa BalkanStreami gaasiimporti, on ta sunnitud pidama läbirääkimisi Sofiaga.
Lisaks võib Venemaa olla huvitatud Bulgaaria sisepoliitikas vastuolude tekitamisest, kuid vaadates riigi sisepoliitikat ja valitsuskoalitsiooni omavahelisi suhteid, ei pea selleks ükski välisjõud vaeva nägema.
Millised arengud ka ei oleks, 2024. aastal toimuvad märkimisväärsed muutused selles, kas ja kuidas Venemaa gaas jõuab Euroopasse. Sellel on nii ennustatavaid tagajärgi kui ka mõjusid, mida hetkel ei oska keegi ette näha.
Tõlkis Karol Kallas