Meditsiiniteaduste dotsent Gilbert Berdine kirjutab Miesese Instituudi portaaalis, et uute Covid-19 vaktsiinide oodatav kasu ei pruugi üles kaaluda võimalikke riske, mille tuvastamiseks kulub vähemalt aasta.
Hiljuti teatas suur ravimitootja Pfizer, et selle Covidi vaktsiini tõhusus küündib üle üheksakümne protsendi. Ei läinud kaua kui teine ravimitootja Moderna kuulutas, et nende vaktsiin hoiab Covid-19-sse nakatumise ära 94,5-protsendise tõenäosusega. Erinevalt gripivaktsiinidest, mida tuleb süstida vaid korra, nõuavad mõlemad Covidi vaktsiinid kahte süsti, mida tehakse kolme või nelja nädalase vahega. Mis mõlema teadaande lõppu oli ära peidetud, on definitsioon, mida mõeldakse sõna "tõhus" (effective) all.
Mõlema vaktsiini puhul olid katsealusteks grupp inimesi, keda vaktsineeriti ja kontrollgrupp, keda ei vaktsineeritud. Kõik katsealused olid enne katsetuste algust Covidi negatiivsed (st ilma selle haiguseta). Mõlema vaktsiinikatsetuse analüüs tehti siis kui jõuti "juhtumite" sihtnumbrini. "Juhtumeid" defineeriti polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) testide positiivsete vastustega. Selle kohta, kui palju PCR teste katseaja jooksul tehti (cycle number), infot ei ole. Samuti pole teavet selle kohta, kas "juhtumitega" kaasnesid ka mingid sümptomid või mitte. Pole infot ei haiglaravi vajaduse ega surmade kohta.
Pfizeri vaktsiinikatsetuses osales 43 538 inimest ja analüüs tehti peale 164 juhtumit. Ehk jämedalt võttes osutus PCR testi positiivseks 150 inimest 21 750 inimesest, ehk vähem kui 0,7 protsenti, kontrollgrupist ja sellest (0,7 protsendist) omakorda osutus PCR positiivseks üks kümnendik vaktsiinigrupist.
Moderna katses osales 30 000 inimest. 15 000 inimese suuruses kontrollgrupis registreeriti 95 "juhtumit" (ca 0,6 protsenti) ja viis "juhtumit" 15 000 vaktsineeritu hulgas (ehk üks kahekümnendik kontrollgrupi 0,6 protsendist). Mõlema vaktsiini "tõhususe" protsendid näitavad võidušansside suhet (odds ratio).
Selle kohta, kas vaktsineerimine hoidis ära mõne hospitaliseerimise või surma, pole tõestusmaterjali tänaseni. Moderna teates kirjutatakse, et üksteist kontrollgrupi Covid-19 juhtumit olid "tõsised", kuid mida "tõsine" tähendab, ei selgitata. Kui mõlema grupi seas oli hospitaliseerimisi või surmasid, siis avalikkus ei tea neist midagi. Kui mõne sündmuse riskid on madalad, siis võidušansside suhted (odds ratios) võivad absoluutse riski hindamisel olla eksitavad. Palju enam ütleksid meile numbrid kui tõhusad on vaktsiinid ühe hospitaliseerimise ja ühe surma ära hoidmisel. Neid numbreid me ei tea. Hinnanguliselt võib arvata, et näiteks Moderna vaktsiini puhul hoiab 15 000 inimese vaktsineerimine ära üheksakümmend "juhtumit" (PCR positiivset testi), või ühe "juhtumi" ära hoidmiseks on vaja vaktsineerida 167 inimest. Mis ei ole kaugeltki 94,5 protsendine tõhusus. Ravimiettevõtete pressiteateid kirjutavad targad inimesed. Kui nende vaktsiinide puhul oleks täheldatud Covid-19 surmade vähenemist, oleks seda kuulutatud pressiteadete esimestes lõikudes.
Infot ei ole ka selle kohta kui pika aja jooksul vaktsiin inimesi kaitseb. Covid-19 nakatumisele järgnev antikehade püsivus paistab olevat lühiealine. Tänaste teadmiste pealt võib arvata, et Covid-19 kahte vaktsiinisüsti tuleb kaitseks haiguse vastu teha kas iga kolme või kuue kuu järel. Mida rohkem vaktsiinisüste peab tegema, seda suurem on kõrvalnähtude võimalus
Teavet ei ole lisaks vaktsiinide turvalisuse kohta. Mitte midagi. Valitsusasutuses, nagu näiteks Haiguste tõrje keskused (CDC) [Terviseametid], paistab olevat kaks täiesti erinevat standardit, mille järel määratakse Covid-19 surmasid ja millega Covidi vaktsiinide kõrvalnähte. Kui need vaktsiinid saavad heakskiidu, mis ka suure tõenäosusega juhtub, siis esmalt vaktsineeritakse beeta katsealused.
Ma töötan ühe ülikooli tervisekeskuses, mis on Lääne-Texase osariigi piirkonna tugikeskus (referral centre). Minu kolleegid on residentidest arstid ja arstiteadlased, kes ravivad iga päev Covid-19 haigeid. Ma olen mitme oma kolleegi käest uurinud, kas nemad oleksid valmis esimesena uusi vaktsiine proovima. Seni pole jaatavalt vastanud mitte keegi. Sellise pelglikkuse põhjuseks on tõdemus, et ebakindlus vaktsiinide suhtes ületab võimaliku kasu, mida nad tajuvad suhteliselt pisikesena.
Teiste sõnadega eelistavad minu kolleegid pigem riskida Covid-19 nakkusega kui hakata uute vaktsiinide beeta katsetajateks. Paljud minu kaasarstidest tahavad esmalt näha ühe aasta kasutamise põhjal tehtud vaktsiinide turvalisuse andmestikku, enne kui hakkavad ise patsiente vaktsineerima. Nende jaoks on murekohaks näiteks võimalikud autoimmuunsuse nähud, mis ei pruugi ilmneda isegi mitme kuu jooksul peale vaktsineerimist
Moderna ja Pfizeri vaktsiinide teated on julgustavad. Ma loodan, et need vaktsiinid kaitsevad inimesi Covid-19 kahjude eest. Ma kindlasti loodan, et need vaktsiinid on turvalised. Kui mõlemad lootused osutuvad tõeks, siis pole pelgus vaktsineerimise ees põhjendatud. Kuid alati tuleb selliste teadaannete juures pöörata tähelepanu sellele, millest ei räägita. See on ravimiettevõtete huvides, kui patsiendid ei saa täpselt aru, mida tõhususe all silmas peetakse. Caveat emptor! (Ostja olgu ettevaatlik; ärge ostke siga kotis.)
Gilbert Berdine on Texase tehnoloogiaülikooli Terviseteaduste keskuse (Texas Tech University Health Sciences Center) meditsiiniteaduse dotsent.
Toimetas Karol Kallas