Ameerika rahvusliku jalgpalliliiga (NFL) tippklubi Kansas City Chiefsi lööja Harrison Butker (28) pidas 11. mail Kansase katoliiklikus Benediktiini kolledžis rohket vastukaja tekitanud lõpuaktuse kõne, milles ta rääkis vastsetele elluastujatele väärika kristliku elu elamise olulisusest tänapäeva jumalatus maailmas. Eriliselt tõstis ta seejuures esile naiste peamise kutsumuse abikaasa, ema ja koduperenaisena.
Daamid ja härrad 2024. aasta lõpuklassist: ma soovin alustuseks õnnitleda teid kõiki selle puhul, et te olete täna edukalt jõudnud selle saavutuseni. Ma olen kindel, et teie keskkooli lõpetamine ei olnud selline, nagu te ette kujutasite ning tõenäoliselt ei olnud seda ka teie esimesed kolledžiaastad.
Ma loodan, et jõudes selle hetkeni läbi kõigi raskuste, mida Covid teie teele paiskas, omandasite te olulise õppetunni, et kannatused selles elus on kõigest ajutised. Koos nägite te vahetult, kuidas halvad juhid, kes ei püsi oma rajal, võivad ühiskonda negatiivselt mõjutada.
Läbi selle läätse vaadates soovin ma hinnata seda, kuidas me omadega siia jõudsime ning kuhu me soovime siit kodanike ning samuti katoliiklastena edasi liikuda. Viimase asjana, enne kui ma alustan, soovin ma tänada president [Stephen D.] Minnist ning juhatust, et nad mind siia kõnelema kutsusid.
Kui president Minnis minuga esimest korda mõne kuu eest ühendust võttis, siis ma ütlesin talle esmalt ära. Eelmisel aastal pidasin ma lõpuaktuse kõne enda alma mater'is, Georgia Tehnikainstituudis, ning ma tundsin, et üks lõpukõne on enam kui küll, eriti kellegi jaoks, kes ei ole professionaalne kõneleja. Kuid muidugi kasutas president Minnis oma veenmisannet.
Ta rõhutas neid paljusid raskusi, millega te pidite selle Covidi fiasko vältel rinda pistma ning kuidas te jäite ilma nii paljudest verstapostidest, mida ülejäänud meie vanema põlvkonna esindajad on võtnud iseenesestmõistetavana.
Kuigi Covid võis mängida suurt rolli teie kujunemisaastate vältel, pole see samas unikaalne. Halvad poliitikad ja halb juhtimine on mõjutanud negatiivselt suuri eluliselt tähtsaid teemasid. Nähtused nagu abort, kunstlik viljastamine, asendusemadus, eutanaasia ning samuti kasvav toetus sügavalt mandunud kultuurilistele väärtustele meedias pärinevad kõik kõikehõlmavast korratusest.
Meie enda riiki juhib mees, kes avalikult ja uhkelt kuulutab oma katoliku usku, kuid samal ajal on piisavalt sõge, et teha ristimärki abordipooldajate meeleavaldusel. Ta on väljendanud nii häälekalt oma toetust süütute laste mõrvamisele, et ma olen kindel, et paljudele tundub, et sa saad olla samaaegselt katoliiklane ja abordipooldaja.
Ta ei ole selles sugugi üksi. Alates mehest, kes seisis Covidi piirangute kehtestamise taga, kuni inimesteni, kes propageerivad ohtlikku sooideoloogiat Ameerika noortele… neil kõigil on midagi silmatorkavalt ühist. Nad on katoliiklased. See on oluline meeldetuletus, et ainult katoliiklaseks olemisest ei piisa.
Need on sellised asjad, mida meil ei soovitata "viisakas seltskonnas" jutuks võtta. Teate küll, need keerulised ja ebameeldivad asjad. Kuid kui me tahame olla selle ajastu mehed ja naised, siis peame lõpetama teesklemise, et "kenaduse kirik" on võidutsemas. Me peame alati rääkima ja tegutsema armulikult, kuid me ei tohi kunagi ajada armulikkust segamini argusega.
Võib julgelt öelda, et viimase paari aasta jooksul on mul tekkinud maine, et ma räägin nii, nagu ma asjadest arvan. Ma ei kujutanud endale kunagi ette, ega ka soovinud, et mul saab olema selline platvorm, kuid Jumal on selle mulle andnud, nii et mul ei ole muud valikut kui see omaks võtta ning jutlustada veel rohkem raskeid tõdesid oma raja valimise ning sellel püsimise kohta.
Jeesuse Kristuse poolt rajatud kiriku liikmetena on meie kohustus ning viimselt ka privileeg olla autentselt ja vabandamatult katoliiklikud. Kuid võtke teadmiseks, et isegi kiriku siseselt üritavad inimesed "viisakates katoliiklikes ringkondades" veenda teid vaikima.
On isegi selline auhinnatud film nimega "Vaikus", mille on lavastanud samuti katoliiklane [Martin Scorsese – toim.]. Selles filmis hülgab üks peategelastest, jesuiidist preester, kiriku ning kui ta usust taganejana sureb, siis hoiab ta oma suletud peopesas krutsifiksi… vaikselt ning nii, et seda ei tea keegi peale Jumala. Benediktiini kolledži sõbrana ütles tema ekstsellents piiskop Robert Barron selle filmi arvustuses, et see on täpselt see, millisena kultuuriline eliit soovib kristlust näha: privaatsena, peidetuna ning ohutuna.
Meie katoliiklik usk on alati olnud vastukultuuriline. Meie Issand koos lugematute jüngritega saadeti kõik surma, kuna nad järgisid kristlikku õpetust. Maailm meie ümber ütleb meile, et me peaksime hoidma oma uskumused enda teada, millal iganes need lähevad vastuollu "mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasavuse" türanniaga.
Me kardame rääkida tõtt, kuna tõde on nüüd kahjuks vähemuses. Kongress kiitis just heaks eelnõu, mille kohaselt võid sa vangi sattuda isegi millegi nii elementaarse eest nagu seda on piibliõpetuse väljendamine selle osas, kes tapsid Jeesuse.
Kuid oluline on mõista, et enne kui me isegi üritame parandada ühtegi nendest probleemidest, mis meie ühiskonda vaevavad, peame me esmalt tegema enda koja korda ning selleks tuleb alustada meie juhtidest. Piiskopid ja preestrid, kes on Jumala poolt määratud meie vaimseteks isadeks, peavad olema õigesti korrastatud.
Täna ei ole piisavalt aega, et ma saaksin üles loetleda kõik lood preestritest ja piiskoppidest, kes oma karja eksiteele viivad, kuid keegi meist ei saa süüdistada enam teadmatust ning lihtsalt pimesi kuulutada, et "kirikuisa ütles nii". Kuna kahjuks paljud preestrid, kellelt me ootame juhtimist, on need samad, kes seavad esikohale oma hobid või isegi fotod koos oma koertega kokkusobivates rõivastes koguduse kataloogi jaoks.
Meie kui ilmikute jaoks on lihtne mõelda, et selleks, et me saaksime olla pühad, peame me olema aktiivsed oma koguduses ning üritama seda parandada. Jah, me peaksime kindlasti oma kogudusi toetama, kuid me ei saa olla allikaks, millele meie koguduse preestrid toetuvad, et oma probleemidele abi leida. Nii nagu me vaatame isa ja tema poja vahelisele suhtele, nii peaksime me vaatama ka suhtele preestri ja tema rahva vahel. Minu jaoks ei oleks kohane vaadata alati abi saamiseks oma poja poole, kui minu ülesanne isana on teda juhtida.
Püha Josemaría Escrivá ütles, et preestreid ordineeritakse teenima ning nad ei tohiks anda järele kiusatusele jäljendada ilmikuid, vaid peaksid olema läbinisti preestrid. Traagilisel kombel ammutavad paljud preestrid suure osa oma õnnetundest imetlusest, mida nad oma koguduseliikmetelt saavad ning seda otsides kaotavad nad oma valvsuse ning muutuvad liialt familiaarseteks. See liigne familiaarsus muutub aga iga kord problemaatiliseks, kuna nagu minu meeskonnakaaslase tüdruksõber [poplaulja Taylor Swift – toim.] ütleb, "tuttavlikus tekitab põlgust".
Püha Josemaría on samuti öelnud, et mõned soovivad näha preestreid kõigest tavaliste meestena. See ei ole aga nii. Nad soovivad leida preestris voorusi, mis on kohased igale kristlasele ning tegelikult igale austusväärsele mehele: mõistmist, õiglust, tööle (antud juhul preestritööle) pühendatud elu ning häid kombeid.
Meie kui ilmikute jaoks ei ole mõistlik hakata kirglikeks amatöörteoloogideks, nii et me saaksime lahti mõtestada ühte või teist teoloogilist õpetust – muidugi välja arvatud juhul, kui teie erialaks on teoloogia.
Me peame teadlikult keskenduma omaenda elu seisukorrale ning oma kutsumusele. Ning enamiku jaoks meist on selleks olla abielumees või -naine.
Siiski on meie käeulatuses nii palju suurepäraseid allikaid, et ei kulu palju aega, et leida traditsioonilisi ja ajatuid õpetusi, mida ei ole mitmetähenduslikult ümbersõnastatud, et muuta need sobivaks meie aja jaoks. Lisaks leidub endiselt palju häid ja pühasid preestreid ning meie ülesandeks on nad üles leida.
Maailmas valitsev kaos peegeldub kahjuks kaoses, mis valitseb meie kogudustes ning kahjuks ka meie katedraalides. Nagu me nägime pandeemia ajal, ei olnud liiga paljud piiskopid üldse mingid juhid. Neid motiveeris hirm… hirm saada kohtusse kaevatud, hirm kaotada oma positsioon, hirm sattuda inimeste pahameele alla. Nad näitasid oma tegudega, tahtlikult või tahtmatult, et sakramendid ei oma tegelikult tähtsust.
Seetõttu surid loendamatud inimesed üksinda, ilma, et neil oleks olnud ligipääsu sakramentidele ning see on tragöödia, mida me ei tohi kunagi unustada. Katoliiklastena võime vaadata nii paljude kangelaslike karjaste poole, kes andsid oma elu oma rahva ning viimselt kiriku eest.
Me ei saa jääda uskuma valet, et need asjad, mida me kogesime Covidi vältel, olid kohased. Sajandite jooksul on olnud suuri sõdu, suuri näljahädasid ning isegi suuri katastroofe, mis kõik olid mingil määral surmavad ja ohtlikud. Kuid kõigil nendel puhkudel järgisid kirikujuhid oma kutsumust ning tagasid, et nende rahvas saaks sakramente vastu võtta.
Suured pühakud nagu püha Molokai Damien, kes teadsid oma teenistuse ohte, jäid 11 aastaks vaimse juhina Hawaii pidalitõbiste kolooniasse. Tema kangelaslikkust nähakse täna kui midagi erakordset, kuigi ideaalis ei tohiks see olla sugugi erakordne. Sest nagu isa armastab oma last, nii peaks ka karjane armastama oma vaimseid lapsi.
See kehtib veelgi enam piiskoppide kohta, meeste kohta, kes on tänapäeva apostlid. Kunagi ümbritsesid meie piiskoppe jumaldavad rahvahulgad inimestest, kes suudlesid nende sõrmuseid ning võtsid innukalt kuulda nende igat sõna, kuid kes on end nüüdseks piiskoppidena taandanud tähtsusetu eksistentsi positsioonile. Kui nüüd mõne diötseesi [piiskopkonna – toim.] piiskop või piiskoppide konverents tervikuna väljastab mõne olulise dokumendi ühel või teisel teemal, siis ei võta keegi isegi hetkegi, et seda lugeda, rääkimata selle järgimisest.
Ei. Tänapäeval muretsevad meie karjased palju rohkem selle pärast, et hoida kantselei uksi lahti, kui et rääkida valjult keerulistest asjadest. Tundub, et ainus kord, kui te oma piiskoppidest midagi kuulete, on siis, kui on aeg iga-aastaseks annetuste kogumiseks, kuigi me vajame, et meie piiskopid oleksid häälekad kiriku õpetuse osas, asetades kõrvale omaenda isikliku mugavuse ning võttes enese peale oma risti. Meie piiskopid ei ole poliitikud, vaid karjased, nii et selle asemel, et üritada kõigiga hästi läbi saades maailma sobituda, peaksid ka nemad oma rajal püsima ning juhtima.
Ma ei ütle kõike seda kantuna vihast, kuna me saame endale juhid, keda me väärime. Kuid see paneb mind mõtlema sellele, kuidas püsida oma rajal ning keskenduda omaenda kutsumusele ning kuidas ma saaksin olla parem isa ja abikaasa ning elada maailmas, kuid samas olemata sellest. Keskendumisest oma kutsumusele, seejuures nende meeste eest palvetades ja paastudes, on kiriku jaoks rohkem kasu, kui sellest, et ma tema juhtide üle kurdan.
Kuna meie juhtidelt paistab tulevat nii palju segadust, siis peab olema konkreetseid näiteid, mida inimesed saaksid endale eeskujuks võtta… näiteks kohtades nagu Benediktiini kolledž. See on väikene kõrgkool Kansases, mis on rajatud Missouri jõe äärsele kõrgendikule ning mis näitab maailmale, kuidas üks korrastatud, Kristuse keskne eksistents on edukuse retsept.
Teil ei ole vaja kaugemale vaadata, kui neid näiteid, mida leidub igal pool selles ülikoolilinnakus. Siin on viimase 20 aastaga üliõpilaste arv kahekordistunud, ehitus ja renoveerimine on pidev elu osa ning siinsed inimesed – tudengid, õppejõud ja muud töötajad – edenevad jõudsalt. See ei juhtunud juhuslikult.
Olles võtnud tahtlikult omaks traditsioonilised katoliiklikud väärtused on Benediktiini kolledž muutunud kõigest ühest järjekordsest vabade kunstide koolist paljude teiste samasuguste seas hoopis edukaks valguse majakaks ning meeldetuletuseks meile kõigile, et kui järgida traditsioone, siis järgneb sellele ka nii maine kui ka vaimne edu.
Ma olen kindel, et AP (Associated Press – toim.) reporterid ei oleks osanud ette kujutada, et nende katsele noomida ja häbistada selliseid kohti ja inimesi, nagu leidub siin Benediktiini kolledžis, ei vastata vihaga, vaid hoopis elevuse ja uhkusega. Mitte surmapatu laadi uhkusega, millele on pühendatud terve kuu, vaid tõelise jumalakeskse uhkusega, mis tärkab koostöös Püha Vaimuga, et Teda ülistada.
Lugedes seda artiklit, mida jagatakse nüüd üle maailma, näeme me, et oma "mina" täielikus alistamises ning pöördumises Kristuse poole leiate te õnne. Siinsamas, väikeses Kansase linnas, leiame me palju innustavaid ilmikuid, kes kasutavad oma andeid.
President Minnis, dr [Andrew] Swafford ja dr [Jared] Zimmerer on mõned head näited siitsamast ülikoolilinnakust, kes hoiavad Kristuse valgust tulevaste põlvkondade jaoks eredalt põlemas. Pühendudes oma kutsumusele ja püsides oma rajal on kindlaim viis, kuidas te leiate selles elus tõelist õnne ja rahu. On keskse tähtsusega, et me keskenduksime oma seisundile siin elus, olgu me siis ilmikud, preestrid või muud vaimulikud.
Daamid ja härrad lõpuklassist 2024, te istute oma ülejäänud elu veerel. Igaühel teist on potentsiaal jätta endast maha pärand, mis ületab teid endid ning seda inimeksistentsi ajastut. Väikesel viisil, elades oma kutsumust järgides, tagate te, et Jumala kirik jääb kestma ning maailm saab teie eeskuju poolt valgustatud.
Täna siin viibivatele daamidele soovin ma öelda: palju õnne hämmastava saavutuse puhul. Te peaksite olema uhked kõige selle üle, mida te olete kuni selle hetkeni oma noore elu jooksul saavutanud.
Ma soovin põgusalt otse teiega rääkida, kuna ma leian, et just teile, naistele on räägitud kõige kuratlikumaid valesid. Kui paljud teist istuvad hetkel siin enne lavale tulekut ning mõtlevad kõikidele edutamistele ja tiitlitele, mis teile teie karjääris osaks saavad? Mõningaid teist võib oodata ees edukas karjäär maailmas, kuid ma julgen arvata, et enamik teist on kõige rohkem elevil oma abielu ning laste üle, keda te siia maailma toote.
Ma võin teile öelda, et mu ilus abikaasa Isabelle oleks esimene, kes ütleks, et tema elu algas tõeliselt siis, kui ta hakkas elama oma kutsumuses abikaasa ja emana. Ma olen täna siin laval ja suudan olla see mees, kes ma olen, kuna mul on abikaasa, kes pühendub oma kutsumusele.
Ma olen enam kui õnnistatud nende paljude annetega, mida Jumal on mulle kinkinud, kuid ei saa piisavalt rõhutada tõsiasja, et minu edu sai võimalikuks, kuna üks tüdruk, keda ma kohtasin põhikoolis bändiklassis, pöördus [katoliku] usku, temast sai minu abikaasa ning ta võttis omaks ühe kõike olulisema tiitli: koduperenaine.
[Järgneb 18 sekundi pikkune aplaus.]
Ta on meie laste peamine kasvataja. Tema on see, kes tagab, et ma ei laseks kunagi jalgpallil või oma äril juhtida oma tähelepanu kõrvale oma kutsumuselt abikaasa ja isana. Tema on see inimene, kes tunneb kõige paremini minu sügavaimat olemust ning läbi oma abielu pälvime me oma pääste, kui see on Jumala tahe.
Ma ütlen seda kõike teile, kuna ma olen vahetult näinud, kui palju õnnelikum võib keegi olla, kui ta eirab välist müra ning liigub üha lähemale Jumala tahtele oma elus.
Isabella unistus karjäärist ei pruukinud küll täituda, kuid kui temalt täna küsida, et kas ta kahetseb oma otsust mingilgi määral, siis ta naeraks valjult ning ütleks ilma kõhkluseta, et "kindlasti mitte".
Mehena, kellele saab osaks palju kiitust ning kellele on antud platvorm, et rääkida rahvale nagu täna siin, palun ma, et ma kasutaksin oma häält alati Jumala ning mitte enda jaoks.
Kõik, mida ma teile räägin, ei tule minu tarkusest, vaid pigem minu kogemusest. Ma olen lootusrikas, et neid sõnu võetakse mehe sõnadena, kes ei ole teist palju vanem ning kes tunneb, et on äärmiselt vajalik, et see klass, see põlvkond ning meie aja ühiskond peab lõpetama teesklemise, et need asjad, mida me ümberringi näeme, on normaalsed.
Heterodokssed [väärusulised – toim.] ideed levivad rohkelt isegi katoliiklikes ringkondades. Kuid olgem ausad, selle juures ei ole midagi head, kui mängitakse Jumalat laste saamise puhul – olgu selleks siis ideaalne laste arv või täiuslik aeg rasestumiseks. Ükskõik kuidas üritada seda väänata, ei ole katoliikliku sündimuskontrolli juures midagi loomulikku.
Alles viimastel aastatel olen ma leidnud endas rohkem julgust, et rääkida julgemalt ja otsekohesemalt, kuna nagu varasemalt mainisin, olen pühendunud rohkem oma kutsumusele abikaasa ja isa ja mehena.
Täna siin viibivatele härrasmeestele tahan ma öelda, et üks osa meie ühiskonda vaevavast nuhtlusest on teile räägitud vale, et mehed ei ole vajalikud kodus ega kogukondades. Meestena määrame me kultuuri tonaalsuse ning kui see puudub, siis tekib korratus, väärtoimimine ja kaos.
See meeste puudumine kodudest mängib suurt rolli vägivallas, mida me näeme kõikjal üle riigi. Teistes riikides ei ole kaugeltki nii palju puuduvaid isasid kui Ühendriikides ning selle põhjal saab teha korrelatsiooni ka nende riikide drastiliselt madalama vägivalla tasemega.
Ärge vabandage oma mehelikkuse pärast, võideldes meeste kultuurilise emaskuleerimise vastu. Tehke raskeid asju. Ärge leppige kunagi sellega, mis on kerge. Teil võib olla anne, mida te ei pruugi ilmtingimata nautida, kuid kui see ülistab Jumalat, siis peaksite ehk sellele pühenduma, selle asemel, et teha midagi, mis võib tunduda teile rohkem sobivana.
Ma räägin omast kogemusest introverdina, kes leiab end nüüd amatöörist avaliku kõneleja ning ettevõtja rollist. See on midagi, mida ma ei arvanud end kunagi olevat, kui ma oma tööstusinseneri kraadi sain.
Eesolev tee on helge. Asjad muutuvad. Ühiskonnas toimub nihe. Ning inimesed, nii noored kui vanad, võtavad omaks traditsioonid.
Mitte ainult ei ole see olnud minu kutsumus, mis on aidanud mind ja lähimaid inimesi minu ümber, vaid ka minu avameelne poolehoid traditsioonilisele ladina missale (TLM), mis ei tule teist paljude jaoks üllatusena. Ma olen väga häälekalt väljendanud oma armastust ja pühendumust TLM-ile ning selle vajalikkust meie elude jaoks.
Kuid ma arvan, et millest saadakse valesti aru, on see, et inimesed kes osalevad TLM-il, teevad seda uhkusest või eelistusest. Ma saan rääkida küll vaid oma kogemusest, kuid enamiku inimeste puhul, keda ma olen nendes kogukondades kohanud, ei vasta see lihtsalt tõele.
Ma ei osale TLM-il, kuna ma arvan, et ma olen parem kui teised ega ka mitte lõhnade ja kellukeste ega isegi mitte ladina keele armastuse pärast. Ma osalen TLM-il, kuna ma usun, et nii nagu Vana Testamendi Jumal oli üsna üksikasjalik selle osas, kuidas ta soovis, et teda kummardataks, kehtib sama ka meie jaoks tänapäeval.
Läbi TLM-i puutusin ma kokku korraga ning hakkasin selle poole püüdlema ka oma isiklikus elus.
Isegi kui TLM kõrvale jätta, siis liiga paljud meie pühad traditsioonid on taandatud mineviku iganditeks. Kuid minu koguduses peetakse endiselt kinni sellistest asjadest nagu paastupäevad (ember days), mil me paastume ning palvetame kutsumuste ning oma preestrite eest.
TLM on niivõrd oluline, et ma kutsuksin teid kõiki üles kolima sinna, kus seda regulaarselt pühitsetakse.
Paljudel inimestel on kaebusi koguduse või kogukonna osas, kuid me ei tohiks ohverdada missat kogukonna nimel. Ma sean TLM-i esikohale isegi siis, kui kogudus ei ole ilus, preester ei ole suurepärane või kogukond ei ole hämmastav. Ma osalen sellegipoolest TLM-il, kuna ma usun, et missa püha ohverdus on olulisem kui miski muu.
Ma ütlen seda täie teadmise juures, et kui igaüks teist värskendaks oma teadmisi ning hakkaks taas kinni pidama paljudest kiriku suurimatest traditsioonidest, siis te näeksite, kui palju värvikamaks ja elavamaks teie elu võib ja peakski muutuma.
Kui te liigute siit kohast edasi ning sisenete maailma, siis teadke, et teid ootavad ees paljud väljakutsed.
Ma olen kindel, et kahjuks teavad paljud teist lugematuid lugusid sellest, kuidas selle kogukonna head ja tegusad liikmed on pärast lõpetamist ning Benediktiini kolledži mullist lahkumist kolinud abielueelselt kokku oma poiss-sõbra või tüdruksõbraga.
Mõned lahkuvad koguni kirikust ning hülgavad Jumala. Selliseid lugusid on alati südantlõhestav kuulda ning tekib soov teada saada, mis juhtus ning mis läks valesti.
Mida te peate meeles pidama, on see, et elus tuleb teha väikeseid asju hästi, luua eeldusi edu saavutamiseks ja ümbritseda end inimestega, kes teid pidevalt tagant tõukavad, et teist saaks enda parim versioon. Ma ütlen seda kogu aeg: raud ihub rauda. See on suurepärane meelespea, et need, kes on meile kõige lähemal, peaksid muutma meid paremateks.
Kui te käite kohtamas kellegagi, kes ei jaga isegi teie usku, kuidas te võite siis oodata, et see inimene aitab teil saada pühakuks? Kui teie sõpruskond koosneb inimestest, kes mõtlevad ainult sellele, mida järgmisel nädalavahetusel teha ega pole valmis pidama neid keerulisi vestlusi, siis kuidas saavad nad aidata teid teravamaks ihuda?
Valmistudes tööturule sisenema on äärmiselt oluline, et te tegelikult mõtleksite nendele kohtadele, kuhu kavatsete kolida. Kes on sealne piiskop? Milliseid kogudusi seal leidub? Kas seal pühitsetakse TLM-i ning kas neil on preestreid, kes pühenduvad oma preesterlikule kutsumusele? Elukallidus ei tohiks olla ainus määrav tegur teie otsuste puhul, sest elu ilma Jumalata ei ole üldse mingi elu ning lunastuse hind on väärt rohkem kui ükski karjäär.
Ma olen tuleviku suhtes põnevil ning ma palvetan, et miski minu räägitust resoneerib teiega nüüd, kus te olete liikumas oma elu järgmisesse peatükki.
Ärge kartke kunagi tunnistada ühtainsat püha, katoliiklikku ja apostellikku kirikut, kuna see on kirik, mille Jeesus Kristus rajas ning mille kaudu saame me pühitseva armu osalisteks.
Ma tean, et minu sõnumil täna oli natukene vähem pehmekoelisust, kui sedasorti kõnedelt eeldatakse, kuid ma usun, et selle publiku ees ja selles õppeasutuses on parim koht, kus rääkida avatult ja ausalt sellest, kes me oleme ja kuhu me kõik minna tahame, nimelt taevasse.
Ma tänan Jumalat Benediktiini kolledži eest ning selle eeskuju eest, mida see maailmale annab. Ma tänan Jumalat meeste eest nagu president Minnis, kes annavad oma panuse Jumala riigi jaoks.
Tuleb välja, et sul saab olla nii ehedalt katoliiklik kolledž kui ka edukas jalgpalliprogramm.
[Kostub naer ja aplaus.]
Kuid oluline on mõista, et te sisenete misjonialale Jumala järgses maailmas, kuid te olete selle jaoks loodud. Ning Jumalaga enda kõrval ning pideva püüdlemisega vooruste poole oma kutsumuses, võivad ka teist saada pühakud.
Kristus on kuningas!
Kõrgustesse!
Harrison Butkeri lõpuaktuse kõnet saate vaadata järgnevast videost:
Tõlkis Martin Vaher