Vaade Pakri tuletornist tuulepargile. Foto: Scanpix

Täna on valitsejatel võimalik esindusdemokraatia lipu all tagada varjatud võim ühiskondlike rikkuste üle ning kanaliseerida ning kapitaliseerida läbi riigiettevõtete ühiskonnas toodetud rikkusi endale vajalikus suunas, kirjutab ettevõtja Harry Raudvere. 

Mõni aeg tagasi saime lugeda paljude jaoks harjumuspärast, aga tegelikult skandaalset uudist, et valitsus keeldus KAPO käsul Saaremaa hiiglaslikule meretuulepargi arendajatele hoonestusloa andmisest, mille tulemusena on arendajad sunnitud oma õiguste kaitsmiseks pöörduma kohtusse. Miks ma nimetan seda uudist skandaalseks? Eks ikka sellepärast, et tegu on olukorraga, kus poliitilised ringkonnad kasutavad riigikapitalismi tugevdamiseks eraettevõtluse vastu riigi jõustruktuuri. 

Väidetavalt kahjustavat ka Ida-Virumaale planeeritavad tuulepargid riigi julgeolekut, segades nii Kellavere radarit kui ka mõistatuslikku raadioluuret Venemaa suunal. Eluterve taip keeldub uskumast, et meie luurajad on nii küündimatud, et saavad luuratud ainult mingis tehiskeskkonnas, milles puuduvad välismõjutused. Veelgi enam – nad julgevad oma saamatust kuulutada tervele ilmale. Kasvõi ainult häbi pärast kataksin ma just niisuguse teabe riigisaladuse looriga ja teeksin kõik, et selline häbiplekk kõrvaldada!

Õiged luurajad peaksid luurama ikka igas olukorras, ükskõik mis ilmaga nii ööl kui päeval. Ise nad eravestlustes seda ka kinnitavad, kuid kui küsimus jõuab kaitseministeeriumi ametnike tasandini, siis muutub teemakäsitlus tipptotraks ja meie luurajad kuulutatakse äpudeks. 

Kui nüüd plaanitakse tuuleparki igasugusest radari ja raadioluure mõjualast väljapoole, siis suunatakse eraettevõtlusega võitlema ning riigisaladusega enesekaitseks lehvitama uus üksus – Kaitsepolitseiamet.

Usutavasti ei ole võimalik ka nendega adekvaatselt suhelda, sest tegemist on järjekordselt riigisaladusega, mille tõttu keeldutakse esitamast oma tõendatud seisukohti. Täpselt nii nagu seda teeb ka Kaitseministeerium. Nad keelavad tegevuse, tuginedes… Ja siin ma küsingi: millele tuginedes ja kelle huvides?

Kelle eest kaitseb riiki Kaitseministeerium ja Kaitsepolitsei? Kas tõesti riigis toimida tahtva eraettevõtluse eest?! Kas tõesti selle eest, et keegi tahab Eesti Vabariigis mitte sõna vaid teoga olla pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus? Siit on üks samm riikliku türanniani, mis tõlkes tähendab, et riigist saab rahva vaenlane. 

Vaatame asja lähemalt. Tänastes, väidetavalt vaba turumajanduse ja demokraatia viljastavates tingimustes, ei saa paljudes tegevusvaldkondades rakendada otseselt seaduse sundi ja sellepärast lubavad seadused piisavalt palju näilist vabadust.

Ent täna on valitsejatel ka võimalik esindusdemokraatia lipu all tagada varjatud võim ühiskondlike rikkuste üle ning kanaliseerida ning kapitaliseerida läbi riigiettevõtete ühiskonnas toodetud rikkusi just endale vajalikus suunas. See peegeldub otseselt riigi maksupoliitikas ja just nendesamuste jõustruktuuride poliitilises mõjutamises, millega rikutakse ausa seadusliku ettevõtluse reegleid.

Energeetika ja arvestatavas mahus elektritootmine on just selline valdkond, kust tõrjutakse eemale kõik võimalikud arendajad ja investorid. Mis te arvate, kelle huvides? 

Praktilisele kogemusele tuginedes on küll teoreetiliselt olemas mehhanismid ja institutsioonid, mis peaksid probleemide ilmnemise korral otsustavalt sekkuma, kuid praktikas need ei tööta ning puudub igasugune võimalus takistada kirjeldatud poliitilise korruptsiooni ilminguid.

Samasugused otsesed kogemused on tänaseks selgeks saanud ka riigi jõustruktuuridega, sest ka nemad täidavad poliitiliselt korrumpeerunud isikute „soovitusi" ega võta olukorra normaliseerimiseks midagi ette. Arendajatel on küll õhkõrn võimalus loota kohtute objektiivsusele, kuid ka nende tegevuses on tuntavad konkreetsed välismõjud, mis sunnivad kohtunikke venitama kohtuasjade läbivaatamisega kuni mõnikord ka lausvaledele tuginevate kohtuotsuste langetamiseni. 

Riigi kõrgemas ametnikkonnas vohab ringkäendus ja loomulikult ka rumalus, mis võimaldab võtmekohtadel laiutavatel ja käsuliine kontrollivatel poliitikutel dikteerida oma tahet laiemale ametnikkonna käsureale, kes hirmust või rumalusest ei suuda ega tahagi tegutseda seadusekuulekalt.

Seda enam, et täna puudub ametnikel igasugune isiklik vastutus nii kahju tekitamise kui ja tegevusetuse eest. Erinevalt eraettevõtte juhatuse liikmest, kes vastutab äriühingule põhjustatud kahju eest oma vara, naha ja karvadega, ei vastuta ametnikud millegi eest, mis ainult süvendab nende arrogantsust ja karistamatuse tunnet. 

Täna ei mõista veel paljud kodanikud, et nad on manipuleeritavad läbi peavoolumeedia esitatava otsese propaganda ja kunstlikult loodud sildistamise läbi. Ametnike ja poliitilise eliidi küünilise omavoli vastu aitab ainult rahva koondumine tõeliselt tugevaks poliitiliseks jõuks, mille tegevus ei ole suunatud organisatsiooni juhtorganites olevate isikute heaolu kindlustamisele, vaid eestimaalaste sotsiaalse turvalisuse tagamiseks. Selle tegevusega on tehtud algust. 

Muide, kas mäletate vanasõna: kuidas küla kutsale, nõnda kutsa külale?