Sukeldudes õpetajatest kollegide seltskonnaga giidi juhendamisel KUMU-sse ei osanud me arvata, et Arvo Pärdi pärand saab solgitud kuuetriibu-vaadetega. Kõverpeeglisse asetatud Pärdi-teemalist näitust kommenteerib muusik ja pedagoog Heili Meibaum.
Peegel peeglis või põrsas kotis? Just selline küsimus tekkis paar päeva tagasi külastades KUMU näitust "Spiegel im spiegel". Kodulehelt võib lugeda, et näitus on Eesti Kunstimuuseumi ja Dresdeni Riikliku Kunstikogu suurejooneline koostööprojekt, mis viib külastaja rännakule läbi Eesti ja Saksa kunsti ja ajaloo, toob esile märkimisväärsed kultuurilised põimumised saksa, baltisaksa ja eesti kunsti vahel. Lisaks olevat kõik suurelt seostatud Arvo Pärdi ja tema 90. juubeliga. Kõlab hästi. Minnakse vaatama. Üksi, mitmekesi, samuti ka kooligruppidega.
Sukeldudes õpetajatest kollegide seltskonnaga giidi juhendamisel maailmakunsti imetelema ei osanud me arvata, et kaunis jõulueelne ühisüritus ühtlasi ka kuuetriibu-vaadetega vürtsitatud saab. Nõuka-ajal oli tavaline, et igas asutuses leidus vältimatult punanurk ning näitused ja kontserdikavad sisaldasid kohustuslikus korras sotsialistlikku võrdsust ja vabadust ülistavaid teoseid. Nüüd paistab olevat selle koha üle võtnud triibu(hulk)nurk kust immitseb "vabastava" progressiivse viirukina võltsvikerkaare lehka.
Niisiis peegeldused. Pärt näituse keskse teljena on kahtlemata väärikas "reklaaminägu". Üldjuhul teatakse ju sedagi, millist vaimsust tema looming kannab ja kust oma vägevuse ammutab. Tema muusika kõlab ka taustana üle näituse visuaalsete peegelduste.
Näitusesaali keskele paigutatud stiliseeritud kabeli luidrad katuseribid ja vagad motiivid viitavad justkui pühadusele ja Pärdi loomingu aluseks olevat puhta allika otsinguile. Ent kõrvalboksides kumab sekka hoopis muud sorti "allikast" rõõmu ja naudingute otsimise püüdlus.
Riskides siinkohal "kunstivaenuliku võhiku" mainega, saan vaid kurvalt tõdeda, et eksponeeritud teoste omavaheline sidusus jääb äärmiselt väheseks ja kunstlikuks ning ühisjooni kabelis nähtuga peab küll luubiga otsima.
Tõeliselt imetlusväärse väärika ja rariteetse kõrval tungib hingamisruumi tihti hoopis midagi muud. Kogu näitusest saab ootamatult nukker kogemus, mõne külastaja sõnul koguni jahmatav pettumus.
Kuidas peaks seostuma Pärdi loominguga videotaiesel ihualasti keset põldu munepidi atra sikutav mõttetu mees või eesti rahvusmotiividest erilisuse otsimisele pühendatud nn kväärkunstniku looming? Viimane asjaolu leiab giidi poolt ekstra rõhutamist.
Muuhulgas leidub väljapanekus rahvuslikus stiilis, ent uusajal kootud vaip, kus ilutsevad peegelpildis esitatuna ja seega vaataja jaoks tagurpidine kirik ja peldik (giidi rõhuasetus) ning meeste stringid. Seosed Pärdiga? Neid tekitab ilmselt igaüks vastavalt oma rikutuse astmele.
Kas voolab tagurpidisuse saast pähe või on see vaid pettekujutlus? Kas kirik on tegelikult peldikuga samas suurusklassis ehk võrdväärne või ehk mitte; ning kuidas täiendab seoste kihte vaiba sisse kootud fantaasia rahvuslikest(?) meeste stringidest?
Peale mõningaid meelt mahendavaid portree- ja maastikuvaateid pakutakse külastaja vaimutoidu pipraks altarilaadses raamistuses (giid nimetas lausa ikooniks!) mehi oma väidetavalt erilist orientatsiooni presenteerimas.
Et ükski detail märkamata ei jääks, paistab lisaks meheaule ka peegli ees seisva modelli õilis tagumikuvaade. Vaatame ära ja võtame teadmiseks. Või lausa eeskujuks. kes kuidas. Maali keskne mõte on muidugi vabadus. Endiselt kõlab vaikselt taustaks Pärdi tintinnabuli.
Giid selgitab, et kahetsusväärsel kombel oli vanasti sedasorti ilu ja naudingute lubamine vaid rikaste mõisnike privileeg. Nojah, nüüd siis on igal matsil imeline võimalus sama "ilu ja naudingut kogeda" ja nina sinnasamusesse toppida.. Ja kui ise ei topikski, siis näitusel satud sinna pahaaimamatult ikkagi. Kõrge kunsti kaasabil.
Ilmselt saavad sama valgustava selgituse osaliseks ka näitust külastavad koolilapsed. Aga kes julgeks kunsti arvustada! Kuningas ei saa ju ometi alasti olla. Või on siiski?
Küsisin näituse lõpus giidilt, kas ta on kursis mida Arvo Pärt ise eksponeeritud maalidest ja traagelniitide vahelt kumavast ideoloogiast arvab. Ilmselgelt kõlas mu küsimus asjatundmatu ja tagurlikuna. Kontseptsioon olevat Pärdi keskusega läbi arutatud. Mida helilooja isiklikult taieste valikust arvab, jäi siiski teadmata.
Igaks juhuks rõhutatati veel täiendavalt, et näitusel olevat väljas kogu elu spekter oma ilus ja tegelikkuse tõelisuses. Paradoksaalsel kombel seisame parajasti autoportree ees, millelt jõllitab vaatajale koolnupilgul otsa kehast eraldatud pea. Mis seal ikka. Kui kogu spekter, siis kogu spekter.
Kõikvõimalikke õnnetukesi on alati olemas olnud ja Issand laseb oma päikest ometigi kõigi peale paista. Seni kui nad suitsiidseks ei muutu. Patt on eksisteerinud Eedeni aiast peale, samuti peen kunst kõikvõimalike seletustega seda õilistada. Vabadus otsida ja otsima jäädagi. Vabadus eluks kaasa antud võimekuse ebasihipärase kasutamise taaka kanda.
Kummalisel kombel torkas siiski silma, et väidetava "kogu spektri" hulgast puudub elu alguse ja sünni ime kajastamine, ema ja lapse vahelised seosed ja põlvkondade järjepidevuse peegeldused.
On see ehk kogemata kombel kajastamata jäänud või lihtsalt nüüdisaja spekrtis ebaoluline teema? Võimalik muidugi, et kogu eesti ja saksa kunstis sellise ainese alal ühisjooned puuduvad. Eks spetisalistid teavad.
Või on tegu sihikindla kõverpeegliga?