Alljärgnev tekst pärineb äsjaavaldatud raamatust "Surmakultuuri arhitektid", milles on vaatluse all mitmete viimase kahe sajandi jooksul Lääne kultuuriruumi tugevalt mõjutanud inimeste elu ja ideed ning nende vahelised seosed. Teiste hulgas on fookuses Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Charles Darwin, Karl Marx, Jean-Paul Sartre, August Comte, Sigmund Freud, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger. Raamatu eessõnaga, mis on juba varem De Civitates avaldatud, saab tutvuda siin.

Kindel märk, et keegi esindab surmakultuuri, on see, kui pahet peetakse vooruseks. Raamatus “Nõnda kõneles Zarathustra” toob Nietzsche eriliselt välja kolm pahet, mida ta ise peab kõige hinnalisemateks voorusteks. Nendeks on iharus, võimukirg ja isekus.[1] Esimese kohta ütleb ta, et see on “süütu ja vaba, õnneaed maa pääl … südamekinnitus ja hardalt alal hoitud viinade viin.”[2] Võimukire kohta kirjutab ta, et see “ahvatlevalt tõuseb ka puhaste ja üksikute juurde ning üles eneses rahulduvate kõrgusteni, hõõgudes otse nagu armastus, mis meelitavalt maalib purpurseid õndsusi maistaevale.”[5] Kolmandaks toob ta välja “enesearmastuse, selle terve, tervisliku enesearmastuse, mis hoovab võimsast hingest.”[4]

Nende kolme põhilise vooruse abil lootis Nietzsche rajada midagi maapealse paradiisi taolist. “Macbethi” nõiad tundsid ära paha ende, kui võlts oli läinud segi tõelisega. Seevastu Nietzsche ei tajunud pahedest vooruste tegemises midagi kurjakuulutavat. Vene romaanikirjanik Nikolai Gogol kirjutas: “On kurb, kui headuses ei nähta head.” Sama suur on õnnetus, kui pahelisuses ei nähta pahet. Gogoli märkus on sobilik epitaaf 20. sajandi moraalifilosoofiale.

Pahede kujutamine voorustena on endiselt väga moes, eriti popkultuuris. Tänapäevase kõnekeele jaoks on Nietzsche võib-olla liiga hea stiiliga. Samuti tekitab teatavaid probleeme tema seostumine natsifilosoofiaga. Kuigi Nietzsche ideed on elujõulised, ei haara tema emotsioonidest laetud ja keevaline keelekasutus enam tänapäeva lugejat.

Siin astub areenile Helen Gurley Brown. Tuleb tunnistada, et Zarathustra looja taaskehastusena on ta ebatõenäoline kuju. Esmapilgul ja pealiskaudselt vaadates näib ta olevat Nietzsche vastand. Ometi peidavad uue välisilme taga end needsamad vanad ideed, mida Nietzsche vormis ja kaitses ebatavalise kirega. Pakend on teine, kuid toode sama. Tema raamat “Täisväärtuslik elu” (Having It All) on kaasajale kohandatud “Zarathustra”. See on osav ümberkirjutus, milles on “iharusest” saanud seks, “võimukirest” raha ja “isekusest” edu.

Brown, nagu Nietzschegi, tunneb erilist uhkust vooruste ja pahede äravahetamise üle. Püha Augustinus hoiatab meid oma “Pihtimustes” kolme peamise pahe eest, mis võivad hinge hävitada: “Lihahimu, silmahimu ja elukõrkus.” Browni arvates ei tule himurust, ahnust ja uhkust karta. Need tuleb omaks võtta kui kõige vajalikumad voorused. Seksiks, rahaks ja eduks ümbernimetatuna saavad neist hea elu hädavajalikud koostisosad. Browni arvates pole patu palk mitte surm, vaid suurem palk. Vanade halvakspandud pahede taas väljailmumine trendikate voorustena, mis sobivad kokku praeguse ajastu lühinägelikkusega, on kindel märk surmakultuurist.

Kadunud on Nietzsche võimsa retoorika särtsakus. Selle asemel leiame palju proosalisema ja lamedama nietzscheliku kire ja enesekeskse tahte ülistuse, mis sobib laiatarbekasutuseks, kuid on igas mõttes sama surmav kui Nietzsche oma. Browni seksifilosoofia on reduktsionismi musternäidis: “Seks tähendab, et on mõnus … väga mõnus.” [5] Seejärel ütleb ta meile, kasutades oma laialt tsiteeritud lemmikaforismi, et “meil on kolm head asja: üks on seks ja mis on kaks ülejäänut, ma ei tea.”[6] Aga tegelikult teab ta hästi, mis need kaks ülejäänut on. Raha kohta kirjutab ta: “Raha on väga tähtis. Ainult lollpead arvavad, et ei ole. Raha on meie sõber siis, kui teised sõbrad on meid maha jätnud, ta aitab sul olla väärikas ja lõbutseda ka vanas eas.”[7] Edu motiveerib ja annab kogu elule tähenduse – see kumab läbi kõigist Browni kirjutistest. Selle kaotamise võimalus on tema elus suurim ebakindluse ja ängi allikas (“miski ei ole kergem kaduma kui edu”).[8] Ent kui tahes igav Browni proosa Nietzsche kõrval ka ei tunduks, on Brown võrreldes Nietzschega ehitanud kirjastusimpeeriumi, mis levitab sedasama mürgist sõnumit palju suuremale publikule. Kuid kes on siis Helen Gurley Brown ja kuidas on tal õnnestunud omandada sedavõrd lai mõju kultuurisfääris?

Helen Gurley Brown sündis 18. veebruaril 1922 Green Forestis arkansase osariigis. Pärast texase Osariigi Naistekolledži ja Woodbury Ärikolledži lõpetamist pidas ta Los Angeleses mitmel pool sekretäriametit. 1959. aastal abiellus ta filmiprodutsent David Browniga. Sel eluhetkel ei näidanud veel miski, et tulevikus saadab teda suur edu või et temast saab üks mõjukamaid 20. sajandi ameerika naisi. Kolmekümne seitsme aastasena oli ta “edukuse” terminites tühi koht. Omaenda sõnul oli ta “hiireburger,” sõna, mille ta leiutas tähistamaks inimesi, “kes pole kütkestavad ega ilusad, kellel pole eriti kõrget IQ-d, korralikku haridust, head perekondlikku tausta ega muud märkimisväärset kapitali.”[9] Ometi oli tal üht laadi kapitali. Kahekümneaastaseks saamisest kuni abiellumiseni elas ta metsikut, dionüüsoslikku seksuaalelu.

Browni kaks korda abiellunud ja kaks korda lahutatud abikaasa julgustas teda kirjutama oma abielueelsetest metsikutest seiklustest raamatut. Ta kuulas mehe soovitust, kuigi polnud varem avaldanud isegi mitte ajakirjaartikli mõõtu kirjatööd. Tulemuseks oli “Seks ja vallaline tüdruk” (Sex and the Single Girl), “häbitu, nilbe, tsenseerimata, süüdimatu”[10] käsiraamat, mis õpetas naistele, kuidas võrgutada mehi ja nautida oma võõrandamatut õigust seksida nii palju kui inimesel võimalik.

Raamatust sai üleriigiline sensatsioon. Brown, tol hetkel neljakümneaastane, vallandas sõjahüüu, kutsudes kõiki vallalisi tüdrukuid vabanema seksuaalsetest piirangutest. Ta andis nende id­-ile voli tegutseda väljaspool igasuguseid kultuurilisi superegosid, tõotades neile samal ajal paremat seksuaalelu kui abielus naistel.[11] “Seksi ja vallalise tüdruku” autorist kujunes vallaliste tütarlaste jaoks see, kelleks Hugh Hefner oli saanud vallalistele meestele. Ent Brownil polnud oma tegevuspõllul võistlejat. Kogu seksuaalselt uudishimulik ja äärmiselt vastuvõtlik naislugejaskond oli täielikult tema päralt.

Helen Gurley Brown oli saabunud. Või kas ikka oli? Üks vahejuhtum ajast, kui “Seks ja vallaline tüdruk” oli just müügiedetabeli tipus, seadis asjaolud veidi realistlikumasse valgusesse. Kui ta kohtus esimest korda oma mehe uue sekretäriga, ütles too: “aga proua Brown, te pole ju üldse seksikas!”[12] Säärane otsekohesus, mille tingis üllatus, et vahe avaliku elu tegelase ja tegeliku inimese vahel on niivõrd suur, maksis sekretärile töökoha. Ilmselt leidub tõdesid, millest on targem vaikida, kuna nad kipuvad illusioone purustama. Nagu sekretär taipas, peitus peenekoelise välisilme taga inimene, kes polnud ise ei seksikas, vallaline ega ka tüdruk.

Ometi kasvas Browni avalik persoon sisu ja välimuse vahel laiutavast kuristikust hoolimata jõudsalt. “Seks ja vallaline tüdruk”, mida Brown nimetas ka oma “esimeseks lapsukeseks,”[13] oli nii edukas, et sellest vändati samanimeline film. Kuigi filmil, milles Natalie Wood mängib psühholoogina kujutatud Browni, polnud raamatuga mingit seost, tähendas see autorile 200000 dollari suurust autoritasu. Verivärske kirjanik oli seksiga kaubeldes võitnud nii raha kui ka edu ja oli igati sõiduvees.

Tema järgmine peatus oli ajakirja Cosmopolitan peatoimetaja koht, milleni ta jõudis kantuna oma esimese raamatu edust. Sel ajal, 1965. aastal, ajakiri vindus. Kirjandusajakirjana oli Cosmopolitan avaldanud artikleid sellistelt kirjanikelt nagu Ernest Hemingway, John Steinbeck ja John dos Passos. Nüüd aga vajas see uut nägu. Uue näo andiski Brown: ta suurendas ajakirja tellijate arvu kolmveerandilt miljonilt kolmele miljonile, muutis selle kasumlikuks ning juhtis seda kolmkümmend kaks aastat.

Kui ta 1996. aastal ametist lahkus, oli Cosmo läbimüügi poolest ajalehekioskites 11475 ajakirja hulgast kuuendal, kolledžite raamatulettides aga esimesel kohal. Kuigi Brown lahkus peatoimetaja ametist, ei jätnud ta Cosmot maha, vaid juhatab ajakirja kolmekümne üheksa rahvusvahelise väljaande ilmumist, mis kõik on samamoodi majanduslikult plussis. The Ladies’ Home Journal arvas Browni “20. sajandi 100 kõige tähtsama naise” hulka. Tema käsikirjade, artiklite ja kirjade kogu asub Sophia Smithi raamatukogus Smith College’is. Teismelistele mõeldud Cosmo Girl on Cosmopolitani tütarväljaanne. Ülipopulaarne teleseriaal “Seks ja linn” on veelgi häbitum taaskehastus raamatust “Seks ja vallaline tüdruk”. Browni pärand on vaieldamatu ja tema mõjuvõim mõõtmatu.

Kuigi Brownil endal lapsi pole, on ta leiutanud või vähemalt kujundanud “cosmo-tüdruku,” 18-34-aastase “tüdruku,” kes soovib oma elu ohje enda käes hoida, st segamatult püüelda kallihinnalise kolmainsuse poole, milleks on seks, raha ja edu. Ideaalnaine on muidugi loodud Browni enda näo järgi, kuid sedasama nägu kuvatakse osavalt ka Cosmo Girli vastuvõtlikele lugejaile, kellest edaspidi saavad Browni loendamatud “lapsed.”

Cosmo kaanepildid on üldjuhul ühe ja sama fotograafi, Francesco Scavullo tehtud. Need kujutavad laitmatu ilmega imekauneid noori naisi, kes on samas ka kauged ja kättesaamatud. Nad on peaaegu äravahetamiseni sarnased ja erinevad üksteisest märgatavalt vähem, kui Shakespeare on ette näinud Cleopatra puhul. Modell Cindy Crawford on kaanepildil esinenud lausa kaheksa korda. Kas Monica Lewinsky sobiks cosmo-tüdrukuks? Brown leiab, et sobiks küll, eriti kuna “cosmo-tüdrukud ei kohku tagasi ka abielumeeste ees.” Kuid “nii jube sõbranna kui Linda Tripp” [Bill Clintoni seksiafääri avalikustanud Valge Maja töötaja] küll ajakirja lehtedele ei jõuaks.[14]

Browni juhtimise all on Cosmopolitan järjekindlalt ja tõhusalt populariseerinud tema seksuaalse vabaduse kuvandit ja püüdnud lugejateni jõuda ja neid mõjutada kõikvõimalikel viisidel. Cosmopolitan on meelierutav: kord pihtisid ajakirja lugejad, mis ebatavalistes kohtades nad on armatsenud (“Edgar Allan Poe voodis Virginia Ülikoolis”); skandaalne: “Oh kuidas ma sooviksin presidenti [Nixonit] Pat’ilt üle lüüa.”; šokeeriv: 1972. aastal tõi Cosmopolitan oma lugejateni ameerika esimese postri alasti meesmodelliga, kelleks oli Burt Reynolds. Selliste siivutuste peale sattus üks feministliku liikumise rajajaid Betty Friedan raevu ning nimetas ajakirja “ropuks ja jubedaks.” Selleks ajaks aga oli Cosmopolitani peatoimetaja juba harjunud nii hea kui ka halva tagasisidega ning kasvatanud endale sedasorti kriitika suhtes paksu naha. Niikuinii oli teda avaliku etteaste käigus välja vilistatud ja tomatitega loobitud juba siis, kui ta alles esitles oma raamatut “Seks ja vallaline tüdruk”.

Missuguseid vajakajäämisi muudes küsimustes Betty Friedanil ka poleks, oli ta mõistnud, et Browni nägemus naisest pole kaugeltki ohutu. Ainult seksile, rahale ja edukusele keskendumine ei aita tõepoolest ühelgi naisel ehitada tervet ja tasakaalustatud elu.

Kõike, mis ei sobitu cosmo-müüti, peetakse kas olematuks või kahjutuks. Näiteks hoidub Brown lugejaile meenutamast nende surelikkust ja õigustab seda sellega, et naised, kes tema ajakirja loevad, on sellistele asjadele mõtlemiseks liialt noored.[15] AIDSist kirjutades kinnitab ta oma lugejaile möödaminnes, et selle pärast pole tarvis muretseda, kui su partner pole just süstiv narkomaan, homoseksuaal või biseksuaal.[16] Kui juttu tuleb seksuaalsest ahistamisest, soovitab ta pigem töökohta vahetada kui paigale jääda ja võidelda. Pealegi on enamik meeste seksuaalseid lähenemiskatseid kas meelitused või lihtsalt ohutud, kinnitab ta oma naisleegionile.[17] Brown soovitab oma lugejail “teha endale juhusuhete osas isiklikud reeglid. Ma arvan, et valgustatud isekus on hea.”[18] Nümfomaaniast ei ole mõtet rääkida, kuna enamik psühhiaatreid leiab, et sellist asja pole olemas.[19] Samuti ei suuda ta mõista kogu kära abielurikkumise teemal. “Ma ei kujuta ette, kuidas üks vallaline tüdruk võiks üldse ilma juhuslike abielumeesteta ellu jääda, kui on vaja täita tühja kohta ja hoida kehvematel aegadel nälga eemal.”[20] Browni jaoks on seksi puhul ainus ohtlik asi katse seda piirata. Ta ütleb, et püüe keelata endale seksuaalset iha võib inimese viia selleni, et “mõnelt peolt koju sõites otsustab ta kaljult alla sõita.”[21] Seks istub roolis, cosmo-tüdruk on aga “vabastatud” kaassõitja.

Nietzsche filosoofiliste aforismide puistamise tuhmi imitatsioonina naudib Brown patjadele hipiloosungite tikkimist. Üks tema lemmikuid kõlab järgmiselt: “Head tüdrukud lähevad taevasse, halvad tüdrukud lähevad igale poole.” Milline võluv aritmeetikaviga – paneme mingile asjale midagi juurde ja see läheb kohe paremaks. Ent kui lisame Dom Perignonile jääkuubikuid, on ütlematagi selge, et nii ei ole. Veel üks Browni lemmiklausetest: “Ma armastan Šampanjat, kaaviari ja raha.”[22] Veel üks viis kinnitada oma pühendumist seksile, edule ja rahale.

Me oleme näinud, et selline iseenda ihade kummardamine toob kaasa sügava üksilduse, mis on vastuolus meie olemuslikult sotsiaalse loomusega. Brown kutsub meid üles: ““Võimenda” ennast ja saavuta!”[23] Kuid kogu selle võimendamise käigus jääb meil väga vähe aega ja tähelepanu ehtsate inimsuhete jaoks.

“Intersubjektiivsus” – suhted kaasinimeste vahel – kui mõte või sõna ei tule talle pähe ega ilmne tema raamatutes. Ta annab oma lugejatele nõu: “Vabane süütundest, kui oled hüljanud vanad sõbrad, kellega sa end enam mugavalt ei tunne.”[24] Ta ei tee vahet tõelisel ja petlikul süül, sest mistahes süütunne takistab ego püüdlust rahuldust leida.

Nagu võime arvata, õõnestab Browni üleskutse ise rahuldust leida tema vaadet seksuaalsusele. Tema arusaamine seksist meenutab Sartre’i väidet, et inimesed teevad igal juhul üksteisest isikliku tarbimise objektid. “Seksuaalseks objektiks olemine on väga hea asi,” ütleb Brown. “Kui sa ei ole seksuaalne objekt, siis on sul häda käes.” “Sa ei saa kedagi voodisse, kui sa pole seksuaalse iha objekt. Niisiis pole seksuaalseks objektiks olemises midagi halba. Vastaspool on ju sinu objekt. See toimib mõlemat pidi.”[25] kuigi Brown distantseerib end feministidest, kes paistavad mehi vihkavat, ei näi ta mõistvat, et nende kasutamine ei erine kuigivõrd vihast.“Seks on vinge asi ja tuleb meestelt. Seepärast ei saa mehi sellest maailmast välja arvata ja ütelda, et nad on õudsed ja mädad – ühel päeval läheb neid vaja sinu enda tarvis.”[26] Ühelt poolt ta õigustab meeste kasutamist seksuaalsete objektidena, teisalt näib ta põlastavat iseenda sugu. Pigem Arthur Schopenhauerile kui vabastatud naisterahvale sobivas piinarikkas proosas kirjutab ta: “Mõnikord haarab mind ja kägistab nagu mangust oma lõugadega kobrat (kas teile meeldib see võrdlus?) arusaamisele jõudmine, kui totaalselt õudsed on naised.”[27] Ta noomib oma õeskonda, miks nad ennast küllaldaselt ei “piitsuta.”

Kui kokku võtta, kõneleb Helen Gurley Brown meile vaid Helen Gurley Brownist. Tema memuaaride kaanele on kirjutatud, et ta on “elus kõik mängu pannud.” Seesugune ülespuhumine on muidugi ootuspärane. Ometi võime küsida, kas miski võib olla tõest kaugemal? liigne tegelemine iseendaga ahendab elu, armastus ja altruism aga laiendavad seda. Kuid Brown hülgab need voorused, kuna leiab, et need võivad tema isekust kahjustada.

Tema mälestustes pole peaaegu sõnagi isast. Ta mainib vaid möödaminnes isa surma liftiõnnetuses, kui ta oli kümneaastane.[28] Peatükis “Vanemad,” mis on vaid kolme lehekülje pikkune, kurdab Brown, et tema ema rääkis lakkamatult sellest, kuidas ta oma keha Helenit ja tema õde Maryt sünnitades oli “rebestanud.” Helen ei soovinud kunagi lapsi saada ega saanudki. Ta annab mõista, et muuseas põhjustas seda hirm, et tema enda järeltulijad võiksid tema elu suhtes osutuda sama ükskõikseks, kui tema oli olnud oma ema elu suhtes: “Kellele on vaja seda tülpinud last oma klaasistunud pilguga, siis kui sa talle endast räägid, isegi kui ta hiljem, 39-aastasena hakkab sind kuulda võtma ja sulle rohkem tähelepanu pöörama.”[29]

Brown kinnitab meile korduvalt, et pole kunagi last soovinud ja nõnda pole juhus, et ta oli abordi seaduslikkuse eest võitlemise eesliinil. Ometigi lõpetab ta oma memuaarid kolmeteistleheküljelise kirjaga oma väljamõeldud tütrele, keda ta nimetab Anna Marieks. Ta kirjutab oma olematule järeltulijale: “Su ema ei usu Jumalat… aga ma usun, et kõik, kes siin maa peal elavad, on okei.”[30] Raske on seda memuaarilõppu lugedes mitte aduda, et seitsmekümne üheksa aastasena teab Brown oma hingepõhjas, et kõike pole tema elus siiski olnud. Anna Marie ei saa oma ema nõuandeid kuulda võtta. Ema sõnad ei ole öeldud mitte kurtidele kõrvadele, vaid neid kõrvu polegi. Need kajavad lastetu ema peas ja rõhutavad seda enam, et temast ei jää lapsi, kes teda leinaks ja kannaks tema pärandit edasi.

Isegi kui Helen Gurley Brown väitis, et ei tahtnud lapsi, hakkas ta aja möödudes kindlasti üha enam ja enam tahtma seda, mida tal polnud võimalik saada – surematust. Kuigi ta püüdis surma reaalsust oma lugejate eest varjata, kummitas teda

Üha rohkem lihtne tõsiasi, et vanadus toob aina lähemale seksi, raha ja edu jahtimisele kulutatud elu tühjuse. Nagu on öelnud püha Augustinus, kõik, mis ei ole igavene, on liiga üürike. See võib seletada, miks Brown leiab, et on “igal hommikul ärgates hirmul” ja miks tema kõrge iga ei lase tal olla õnnelik.[31] Ükski iluoperatsioon (ta lasi veel seitsmekümne kolme aastaselt oma rindu kergitada) ei suuda vikatimeest eemal hoida.

Brown teadvustab endale väga valuliselt, et teised ei jäta tema vananemist tähele panemata. Kord kuuekümne nelja aastasena sõitis ta New Yorgis Madisoni avenüül bussiga nr 30. Veetlev noor tütarlaps pakkus talle istet. Brown jõllitas lahket pakkujat umbes viisteist sekundit, ütlemata ainsatki sõna. Ta ei suutnud taluda valusat tõde, et teised inimesed said aru koledast tõsiasjast: Helen Gurley Brown on jäänud vanaks. Ta valetas, et väljub järgmises peatuses, ning varjus bussis ettepoole. Nüüd ei põgenenud ta enam vanaduse eest, vaid inimeste eest, kes nägid teda läbi. Cosmo-tüdruku emast oli saanud vana naine.[32]

Pole üllatav, et seejärel leiame Browni psühhiaatri kabinetis “end hingepõhjani välja nutmas.” Dr Kennedy sõnad “kuid te soovite olla noor” ei pakkunud mingit lohutust. “Me kõik saame ju ainult vanemaks,”[33] lisas dr Kennedy, rõhutades vääramatut tõsiasja, et me ei saa alati seda, mida tahame, ja saame tihti hoopis seda, mida me ei taha. Sünge tõsiasja ees, et me vananeme, oleme kõik kaitsetud. Keegi ei saa oma surmaotsust vaidlustada. Võime seda ainult dieedi, treenimise ja teiste inimeste abiga edasi lükata. Aga meil kõigil saab aeg otsa. Seks, raha ja edu tähendavad üha vähem ja vähem, kuni lõpuks pole neil enam mingit tähendust. Helen Gurley Browni elu näitab selgelt, et üks surmakultuuri juurtest on paradoksaalsel kombel surmahirm, mis on nii tugev, et blokeerib seda ületava vaimse reaalsuse. Kuigi aeg-ajalt paistab, et seksi, raha ja materiaalse edu tagaajamine summutab meie transtsendentsi-vajaduse, ei suuda me põgeneda eksistentsiaalsest reaalsusest, et me oleme vaimsed olendid. See tähendab, et meil on vaja sedalaadi toitu, mida seks, raha ja edu ei saa anda.

Surmakultuuri saab määratleda transtsendentsuse tagasilükkamisena. Nõnda on sellise transtsendentsuse võimalus tema silmis mitte ravi, vaid haigus. Mõned aastad tagasi ühel lõunasöögil Washingtonis leidis Helen Gurley Brown, et istub tõsimeelse katoliikliku ajakirja toimetaja kõrval. Saanud teada tema ameti, põrnitses ta meest ning ütles: “Nii et teie olete siis vaenlane.”[34] Hea ja kurja ümberpööramine surmakultuuris, endale kaela tõmmatud pimedus on nii sügav, et see embab enesehävitust ja peab sõpra vaenlaseks.

Viited:

[1] Friedrich Nietzsche, “Nõnda kõneles Zarathustra”, tlk Johannes Palla (Tallinn: Olion, 1993), lk 159.
[2] Ibid., lk 160.
[3] Ibid., lk 161.
[4] Ibid., lk 161.
[5] Helen Gurley Brown, I’m Wild Again: Snippets from My Life and a Few Brazen Thoughts (New York: St. Martin’s Press, 2000), lk 52.
[6] Ibid. Vt ka Helen Gurley Brown, The Late Show (New York: William Morrow, 1993): “Ma tahan teile veel kord meelde tuletada, et meil on kolm head asja: üks on seks ja ma ei ole kindel, mis on teised kaks.”
[7] Brown, The Late Show, lk 283.
[8] “Bad Girl”, Psychology Today, märts-aprill 1994, lk 22.
[9] Helen Gurley Brown, Having It All: Love, Success, Sex, Money … Even if You’re Starting with Nothing (New York: Simon and Schuster, 1982), lk 10.
[10] Ibid., lk 439.
[11] Brown, The Late Show, lk 15.
[12] Ibid.
[13] Helen Gurley Brown, The Writer’s Rules, (New York: William Morrow, 1997), lk 84.
[14] Brown, I’m Wild Again, lk 281.
[15] “Bad Girl”, lk 22.
[16] Brown, The Late Show, lk 74.
[17] Brown, Having It All, lk 49.
[18] Ibid., lk 228.
[19] Ibid.
[20] Ibid., lk 275.
[21] Brown, Wild Again, lk 52.
[22] Ibid., lk 32.
[23] Brown, Having It All, lk 33.
[24] Ibid., lk 66.
[25] “Bad Girl“, lk 70.
[26] Ibid., lk 71.
[27] Brown, Wild Again, lk 5.
[28] Ibid.
[29] Ibid.
[30] Ibid., lk 276.
[31] “Bad Girl”, lk 70, 22.
[32] Brown, Late Show, lk 12.
[33] Ibid., lk 13.
[34] Isiklik suhtlus nimetatud toimetajaga, 13. mail 1999, Atlanta, Georgia.