Möödunud nädala "Kolmeraudses" kirjeldas "ansambel" Hekdik Vooglaiu peret sobimatute "poeetiliste" kujundite abil. Ilmselt vajab tegelik olukord väheke täpsustust, leiab seitsme lapse ema Helena Vooglaid.
Päriselu huumor seadis asjad nii, et hommikul peale Oja ja Kolmeraudse seppukut tegutsesin ma tõepoolest keldris. Panin maja ühisest rattakuurist oma laste kelgud suveks ära, ise mõeldes, kas keegi naabritest ometi ei märka mind päästma tulla… Ei tulnud kedagi ja jäin oma beebikäru, koera ja mõtetega päikselisele hoovile üksi. (Täpsustus: abikaasa tegi samal ajal mulle kohvi ja valvas toas magavaid lapsi.)
Esiteks mõtlesin tänuga, et on eriline and jääda solvangust puutumata. Heade inimeste julgustavad sõnumid on suureks rõõmuks ja toeks, samas oleme ilmselt ka karastunud ja püsivalt inimeste palves hoitud — see tähendab, et suvalise haukumise peale enam ei võpata ega pea vihagi!
Teiseks mõtlesin julgusest. Vapruse voorus ei ole Euroopa kultuuriruumis kunagi tähendanud äkilist salakavalust või tormakust. Rõveräppar ei ole julge ega eriline — meie Pussy Rioti kloonil on ju tumedad prillid ees ja parukas peas. Aga suure pere ema on julge ja eriline. Täiesti ilma parukateta oleme selle rahva vaimse taassünni avant-garde, hedonismi-režiimi punkarid ja ego-muumiate preeria pioneerid (rääkimata sellest, et meist sõltub ka teie tulevane majanduslik heaolu). Vaprus on julgus, püsivus ja vastupidavus. Vastu tuleb pidada raskustes, aga ka rõõmus. Seda tuleb ehitada, hoida ja väärtustada.
Sellega seoses pani mind mõtlema Mari-Vivian Ellami tänuväärne kirjutis Delfis suurpere kaitseks. Ellam võrdleb Hekdiku verbaalset rünnakut seitsme lapse ema vastu koormahobuse peksmisega. See on aga metafoor, millega ma nõustuda ei saa, et mitte lüüa suurpere niigi lombakal mainel ka teist jalga alt.
Elagem julgelt ja täiel rinnal. Minu pere ja kodu ei ole ränkraske kandam, vaid minu ja mu abikaasa tegelik elutöö ja elutööpreemia ühtaegu. See pole Vargamäe, vaid meie väike kuningriik: lärmakas, aga sageli pillimängust ja laulust, millel on tegelikult ka viis ning sõnad. See on minu meeskond, kus õpitakse üksteisega arvestamist, leppimist ja koostööd. Need on minu inimesed — nii erinevad, nii huvitavad, nii nõudlikud, nii hullumeelselt armsad! See on armastuse kool, millest ma ei tahaks iialgi välja kukkuda.
Paljud inimesed on minult uurinud, mida ma kavatsen ette võtta selle intsidendiga, mis seondub "Kolmeraudse" saates kõlanud "muusikaga". Aus vastus on see, et ma ei kavatse midagi erilist ette võtta. Põhjus on lihtne – kõnealune intsident räägib ise enda eest vägagi selget keelt ja tõestab täpselt seda, millele ma olen kogu aeg osutanud – nimelt seda, et vasakliberaalidele meeldib küll pidevalt konservatiive hurjutada krõbedate väljaütlemiste jms pärast (nagu seda tegi ka Mihkel Raud kõnealuses saates), aga ise on nad valmis silmagi pilgutamata laskuma sellisele ebaväärikuse tasemele, mida konservatiivid (vähemalt sellisel tasemel, nagu üüratu vaatajaskonnaga "Kolmeraudse" saade) ei ole endale lubanud absoluutselt mitte kunagi. Väga kõnekas on ka see, et kui minu abikaasast "lauldakse" samas saates, kuhu ma olin külalisena kutsutud, kui ketiga köögipliidi külge aheldatud sünnitusorjast, tehes otseseid viiteid, nagu ma peaksin teda keldris kinni ja vägistaksin teda ning nagu oleks meil selle tõttu liiga palju lapsi, siis ei ole ühelgi liberaalsel arvamusliidril ega ka väljaandel mitte ainsatki kriitilist sõna avalikult öelda – rõhutan: MITTE ÜHT AINSAT KRIITILIST SÕNA! Aga tasub vaid ette kujutada seda pahameeletormist tõusvat ulgumist ja kriiskamist, mida saaksime kuulda, kui konservatiivide poolt lubaks keegi endale liberaalide suunal samasugust käitumist… Olgugi, et edaspidi ei pea ma isikliku väärikuse kaalutlustel enam võimalikuks „Kolmeraudse" saates osaleda, ei kanna ma juhtunu pärast ka kellegi vastu viha ega muid raskeid tundeid. Pigem on mul inimestest kahju, sest lõppastmes on isikliku väärikuse puudumine inimestele endile kõige suuremaks karistuseks. Küll aga on oluline seda juhtumit esile tõsta ja meeles pidada iga kord, kui liberaalid hakkavad midagi rääkima sellest, et konservatiivid peaksid avalikus arutelus väärikamalt käituma. Räiged topeltstandardid ei ole mulle mitte kuidagi vastuvõetavad – ei minu abikaasat ja perekonda mõnitava TV3, minu suhtes allapoole vööd "nalju" tegeva ERRi ega kellegi teise puhul. Lõpetuseks olgu öeldud seegi, et kui ma oleks "Kolmeraudse" eel teadnud, et samas saates hakatakse mängima sellise otseselt minu perekonda ründava sõnumiga „muusikat", oleksin loomulikult kanna pealt ukselt ümber pööranud või kasvõi otse-eetrist minema jalutanud – absoluutselt kindlasti ja täiesti külma kõhuga. Paraku mulle sellist infot saate eel ei antud, kuigi Mihkel Raud hoiatas loetud hetked enne eetrisse minekut üldsõnaliselt, et saates saab kõlama krõbeda tekstiga muusika, mis võib olla mulle häiriv. Et saate tegijad teadsid väga hästi, millised tekstid saates nende "lauludega" kõlama pannakse, seda tõestab asjaolu, et kõnealusel kollektiivil on YouTube'is välja pandud täpselt kaks "laulu" – need samad, mis saates kõlasid. PALUN JAGAGE SEDA VIDEOT VÕIMALIKULT PALJUDEGA, et inimesed näeksid, mil moel liberaalid käituvad – olgu nad ise endale karistuseks. #kõigieesti
Posted by Varro Vooglaid on Laupäev, 23. märts 2019
.