Organisatsiooni First Stone Ministries juhataja Stephen Black räägib oma loo, kuidas ta mitmete lapsepõlvetraumade tagajärjel juba teismeeas homoseksuaalse identiteedi omaks võttis ja kuidas ta aastaid hiljem Jumala abil homoseksuaalsest eluviisist vabanes, luues tõelisele abielule rajaneva õnneliku perekonna.
Koos moonutustega, mis minu elus aset leidsid, pidin ma ka kuidagi toime tulema sildistamisega.
Minu nimi on Stephen Black, ma olen organisatsiooni First Stone Ministries juhataja. Ma olin seotud homoseksuaalsusega umbes kaheksa aastat.
Esimest korda puutusin homoseksuaalsusega kokku, kui olin umbes 14-aastane ja sain endale juhtimisõiguse. 16-aastaselt võtsin homoidentiteedi täielikult omaks ning sellega kaasnes üsna pikk ja sünge 6–8-aastane periood minu elus.
Ma vabanesin homoseksuaalsusest umbes 31 aastat tagasi.
Varakult oma lapsepõlves, umbes 6 aastaselt, oli minu lapsehoidjaks üks perekonna sõber, kes andis mulle mõista, kui palju ma talle meeldin ning kes võttis mu sülle istuma ja ütles mulle, kui armas väike poiss ma olen ning hakkas mind pilastama.
Ja siis 10 aasta vanuselt olin ma naabri juures ja neil oli külaline teisest linnast, vanuselt umbes kolmekümnendate keskpaigas. Ta järgnes mulle, kui olin kroketi komplekti garaaži ära panemas ning nõjatus minu kohale ja hakkas mind pilastama.
Ta järgnes mulle, kui olin kroketi komplekti garaaži ära panemas ning nõjatus minu kohale ja hakkas mind pilastama.
Minu kuritarvitaja hakkas mulle kõrva rääkima, et ma ise tahtsin nii väga, et see minuga juhtuks, kuna ma ei kandnud särki ning jooksin ringi vaid lühikeseks lõigatud teksaste ja plätudega.
Tema sõnad vajusid sügavale mu hinge ning ma jäin seda tegelikult uskuma.
Ma ei rääkinud sellest kellelegi, et mingil viisil olin ma sellise kuritarvitamise 10-aastase väikese poisina ise põhjustanud.
Kui ma jõudsin puberteedini, siis tekkisid mul põhikoolis kiusajad. Üks kiusaja ütles mulle 8. klassis terve õppeaasta vältel iga päev: "Black" – ta kutsus mind mu perekonnanimega – "sa igavene plika, lilla, pederast." Ning kunstiõpetaja vaatas sellele lihtsalt üle klassi ja ütles: "Ah, jäta ta rahule."
Ja siis nad järgnesid mulle koduni ning hakkasid mind taguma. Ma põgenesin naabri verandale, ent nad järgnesid mulle ja hakkasid mind näkku peksma, sõimates mind samal ajal plikaks, lillaks ja pederastiks.
Nii läksingi koju kahe sinise silmaga. Ja mu isa oli omal ajal mereväes poksija. Seega kuulsin ma koju jõudes koheselt isalt, et loodetavasti näevad minu peksjad välja sama räbalad või veel räbalamad kui mina. Ei mingit tõelist kaastunnet.
Ning see tekitas mu südames taaskord viha oma isa vastu, mistõttu ma ei tahtnud temaga mingit tegemist teha.
Kui minu kasvav, arenev seksuaalsus hakkas välja kujunema, siis tekkis minus tugev ligitõmme oma sookaaslaste vastu, millest ma järeldasin – nende moonutuste põhjal, mis minu elus aset leidsid –, et ma pidin mulle nagunii külge kleebitud sildid omaks võtma.
Minu suhtumine oli, et kuna kõik nagunii mind sellisena näevad, ju ma siis selline olengi.
Minu suhtumine oli, et kuna kõik nagunii mind sellisena näevad, ju ma siis selline olengi.
Homoidentiteeti omaks võttes muutusin aga seksisõltlaseks. Ma soovisin monogaamset suhet ja olgugi et see ei ole homoseksuaalide puhul tavaline, õnnestus mul siiski mõningaid suhteid luua.
Ma kasvasin üles katoliiklasena ning mind õpetati kirikukoolis, mistõttu ma uskusin Jumalasse ja olin Jumalast teadlik ning tegelikult tahtsin Jumalat oma ellu, kuid samal ajal oli minu elus ka see märatsev homoseksuaalsus.
Minu elus tekkis kriis, kuna ma tahtsin tõde.
Ühel päeval juhtus see, et ma pidutsesin ühe sõbrannaga, kes oli pärit teisest linnast, ning me läksime tema õe majja, mis oli väike haagiselamu Nicoma Parkis, Oklahomas.
Need inimesed, kelle sealt eest leidsin, olid aga armunud Jumalasse ning nad muudkui rääkisid Jumalast ning sellest, et Jumal oli nende eludes ja Jeesus saatis nende eludes asju korda ja vastas nende palvetele.
Istusin seal nende kodus ning tundsin armastuse kohalolu. Olin seal ümbritsetud inimestest, kes olid kompromissitult alistunud Jumalale. Ning minus tekkis järsku tunne, et ma pean õppima Jumalat tundma nagu nemad Jumalat tunnevad.
Mõtlesin, et ma ei lahku sellest majast enne, kui tunnen Jumalat samamoodi nagu need inimesed.
Seega ma vaatasin ühe kuti suunas, kes seal viibis – tema nimi oli samuti Steve –, ning ütlesin talle, et ma tahan tunda Jumalat samamoodi nagu tema. Ja tema ütles: vennas, Jumal vist kutsub sind!
Te ei kujuta ette, mis minu sees parajasti toimus.
Nüüdseks olen ma 27 aastat abielus olnud ning meil on kolm täiskasvanud last ja kaks lapselast.
Kuid tagasiteel koju küsis mu sõber, et kas see tähendab siis, et sa ei ole enam homoseksuaalne mees? Ning ma vastasin, et ilmselt tähendab see siis ükskõik mida, mis Jeesusel mulle varuks on
Ma ei tõrjunud palvetades oma homoseksuaalsust minema, vaid ma vaatasin oma südamesse, oma kiindumustele ja ihadele ning sain nõustamist ja hingehoidu.
Vaatasin väga sügavalt oma südame ja hinge seisukorda ning samuti korraldasin ümber oma mõtlemise – ma pidin õppima, kuidas meestega käituda ja suhelda viisil, mis ei oleks seksuaalselt himustav. See võttis aastaid.
Oma teekonna kolmandal aastal kohtusin oma abikaasaga. Nüüdseks olen ma 27 aastat abielus olnud ning meil on kolm täiskasvanud last ja kaks lapselast. Meie noorim laps on juba taevas.
Ma olen teekonnal ning ma ütlen alati inimestele, kes minuga maha istuvad ja vestlevad, et see on üks valusamaid teekondi, mis teil tuleb elus ette võtta, kuid see on teekond, mis on seda kindlasti väärt.
Tõlkis Martin Vaher.