Milles uue võimuliidu punujad ka kokku ei lepi, homoteerullile pannakse igal juhul hääled sisse. Progressistid haistavad oma võimalust ja katsuvad „väärtusküsimustega" ühele poole saada veel enne, kui majandusliku või üldpoliitilise olukorra halvenemine neilt lõivu hakkab nõudma, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Liberaalne front tahab homoteerulli uuesti tööle panna – Reformierakonna eestvedamisel loodavalt võimuliidult nõutakse „homoabielu" kiiret kehtestamist ja kogu ühiskonna sündinud fakti ette seadmist.
Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK) tegelase Alari Rammo sõnul tuleb tegutseda kohe, sest „tänavust ajaloolist akent ei pruugi enam aasta pärast või isegi mitme valimistsükli jooksul avaneda."
Ka erakonna Eesti 200 endine juht Kristina Kallas leiab, et „on käes ajalooline hetk, mil tuleb vastu võtta kardinaalsed otsused inimõiguste osas."
Niisamuti pooldab sotsiaaldemokraatide endine juht Jevgeni Ossinovski liberaalidele avanenud võimaluse ärakasutamist: „Minu isiklik arvamus on, et me võiksime seda hetke ära kasutada praegu, kus liberaalsel koalitsioonil on tugev mandaat rahva käest saadud."
Stopp! Talitsege oma teerulli! Rahvas ei andnud mitte ühelegi koalitsioonile mandaati kehtestada nn homoabielu. Jah, seda lubasid Eesti 200 ja sotsid, kes said riigikogu uues koosseisus ametlikult kinnitamata andmetel vastavalt 14 ja 9 kohta, kokku 23 kohta (rohelised lubasid ka, aga ei pääsenud parlamenti), kuid valijate enamus ei ole seda lubadust toetanud.
Reformierakond lubas oma valimisprogrammis eesti rahvale kooseluseaduse rakendusakte. Raske öelda, kui paljud seda ka tähele panid, aga mustvalgel see kirjas oli.
Homoabielu kehtestamisest enne valimisi praktiliselt ei räägitud. Küllap ei tahtnud liberaalid riskida häälte kaotamise ja EKRE-le veel ühe võimaluse kätte mängimisega. Siinkirjutaja oli üks neist, kes sellele lubadusele nimetatud erakondade valimisprogrammis tähelepanu juhtis ja kutsus vähemalt kristlasi üles mitte hääletama nende poolt.
Progressistide küüniline käitumine
Liberaalse frondi käitumine on eriti küüniline selles valguses, et kaks aastat tagasi, jaanuaris 2021, nurjati abielureferendum, kus rahvas oleks saanud oma tahte teada anda. Lüüasaamise kartuses süüdistas vastasleer referendumi pooldajaid ühiskonna lõhestamises.
Veel kaks ja pool aastat tagasi, septembris 2020, kirjutas Kaja Kallas: „Kõige pealt tuleb meelde tuletada, et praegu sätestab perekonnaseaduse §1 lg 1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda muuta tahaks. Seega on selle küsimuse rahvahääletusele panemine täiesti mõttetu, sest ma ei tea ühtegi poliitilist jõudu Eestis, kes sooviks seda määratlust muuta. Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset."
Kaja Kallas lisas: „Kokkuvõttes lisaks sellele, et planeeritav rahvahääletus on põhiseaduse vastane ja teenib Venemaa huve, on siiski arusaamatu, miks sellist lõhestavat referendumit üldse ette võtta? Tegemist ei ole olulise riigielu küsimusega, keegi ei ründa abielu institutsiooni ning kohalikel valimistel on palju olulisemaid teemasid, mis inimestele päriselt korda lähevad."
Tõepoolest, tol hetkel polnud liberaalne front „abieluvõrdsuse" loosungiga veel välja tulnud, kuid eesmärk oli see algusest peale ja täna arutavad nad avalikult ning häbenemata, et tuleb juhust kasutada ja asi kohe ära teha, küll ühiskond pärast olukorraga lepib.
„Ühiskond ei ole kusagil lihtsalt valmis saanud ja vähemustele ise õigusi pakkuma tulnud. Alguses ollakse igati üksmeelselt inimõiguste vastu, siis ühiskond lõhestub, julge valitseja teeb targa otsuse, ning kerib ka avalik toetus järele," avameelitseb Alari Rammo.
Otsustamine on Reformierakonna käes. Kaja Kallas on sel teemal teada andnud, et „oleme valmis kõike arutama". Kommentaatorid märgivad, et valida on kas kooseluseaduse rakendusaktide või „abieluvõrdsuse" või mõlema samaaegse kehtestamise vahel.
Valedele tuginedes („Keegi ei ründa abielu institutsiooni!") alustati omal ajal kooseluseaduse läbisurumist, siis sõditi vihaselt vastu „ühiskonda lõhestavale" rahvahääletusele, nüüd aga, kui võim tundub kindlates kätes olema, on maskid kõrvale heidetud.
Milles uue võimuliidu punujad ka kokku ei lepi, homoteerullile pannakse igal juhul hääled sisse. Progressistid haistavad oma võimalust ja katsuvad „väärtusküsimustega" ühele poole saada veel enne, kui majandusliku või üldpoliitilise olukorra halvenemine neilt lõivu hakkab nõudma.