Ühendkuningriigi ajakirjanik Iain Martin kirjutab päevalehes The Times, kuidas merkelism on tekitanud tänase katastroofilise olukorra Ukrainas ja selle ümber ning miks on lootust, et Saksamaast võib uue kantsleri ajal saada normaalne riik.
Monument Angela Merkelile, tema katastroofilise kantsleriaja kehastus, lebab Läänemere põhjas. Nord Stream 2 oli torujuhe, mis pidi Saksamaad varustama veelgi suurema hulga Venemaa gaasiga. Tuleb ära märkida, et see läks 1. märtsil pankrotti. Venemaa energiahiiu Gazpromi omanduses olev Šveitsi ettevõte, on küll tagasi lükanud väited, et see on tehniliselt pankrotis, kuid sellest hoolimata vallandas kõik oma töötajad. Torujuhtme ainus klient, Saksamaa, ei hakka seda kasutama. Projekt on põrmus ja koos sellega Merkeli reputatsioon.
See oli Merkel, kes rõhutas aasta-aasta järel, et kõik on korras asjaoluga, et Saksamaa sõltub Venemaa gaasist, kuna see pehmendab tulevaste aastakümnete jooksul Saksamaa üleminekut rohelisemale energiale. Kõik arvasid selle juures, et Vladimir Putin midagi hullumeelset ette ei võta. Putini jaoks oli väidetavalt kaalul väga palju, sest suur osa Saksamaa ärieliidist ja poliitilisest nomenklatuurist olid temaga väga lähedased. Merkel rääkis, et Putini peletamiseks pole mitte mingisugust vajadust kaitsekulutuste suurendamise järele. Säherdused nõudmised olid olid ainult rumalate ameeriklaste närvi ajavad jutupunktid. Ta rõhutas, et kui hoolikalt käituda, on autokraadist Putinit võimalik hallata, teda on võimalik konstruktiivselt kritiseerida ja joone peal hoida.
See kõik oli eepiliste mõõtmetega luulu ja alates 2. Maailmasõjast üks hullemaid geopoliitilisi valearvestusi. Ultra-küüniline Putin ilmselt ei suutnud uskuda oma õnne, kui ta vaatas, kuidas Saksamaa sulges oma tuumajaamad ja kavatses oma söeenergeetika järk-järgult asendada Moskva pakutava gaasiga. Saksamaa saab täna 55 protsenti maagaasist, 45 protsenti söest ja 40 protsenti naftast Venemaalt.
Selliste arengute turjal andis merkelism Putinile julgust juurde, täitis Kremli varakirste, ja veenis teda, et Lääs üldiselt on alla käinud, enesega rahulolev ja liiga nõder, et hakata vastu agressioonile, mida see korduvalt ka demonstreerinud oli. Vähem kui seitsme päevaga haihtus kuusteist aastat Merkelismi suitsuvinena õhku.
Aastaid oli Läänes arukas ülistada Merkeli vooruseid. Ta oli väidetavalt geopoliitika geenius, täiskasvanud riigi täiskasvanud riigijuht, kes kehastas realismi ja tarkust. Kui meil ainult oleks endal Merkel olnud kuskilt võtta…
Kui Merkel möödunud aastal pensionile suundus, kiitis Barack Obama, kes on samuti üks Putinist väga valel arusaamisel olnud ja ülehinnatud riigijuhtidest, teda kui väga suurepärast inimest. Libekeelse poliitiku ülistus kõlas: "Teie armastatud Saksa rahvas ja kogu maailm on teile tänu võlgu, et te olete nii palju aastaid meie väärtuseid kõrgel hoidnud."
Brüsselis toimunud jumalajätutseremoonial pälvis Merkel kestvad ovatsioonid. Euroopa Nõukogu president Charles Michel väitis, et Euroopa Liidu juhtide nõupidamised on ilma Merkelita nagu Pariis ilma Eiffeli tornita. "Teie stiil on teie vaoshoitus … Te olete Euroopa Projekti kompass ja majakas." Luksemburgi peaminister, kes kõlas, nagu oleks tal nutt kurgus, kirjeldas merkelit kui kõige võimekamat kokkulepete sõlmijat: "Proua Merkel oli nagu kompromisside masin."
Need, kes toona Merkelit kritiseerisid, ei peaks tundma mingit schadenfreude'i, seda isegi juhul, kui saadakse aru, kuidas see "kompromisside masin" on tänasele hädale ja viletsusele kaasa aidanud. Sissetung Ukrainasse on ajalooliste mõõtmetega tragöödia, mille oleks pidanud saama ära hoida. Täna maksavad aastakümnete jooksul Lääne poliitikute tehtud valearvestuste eest, milles Merkelil oli keskne roll, vaprad ukrainlased oma verega.
Uue Saksamaa kantsleri kiituseks võib öelda, et ta saab sellest aru ja Saksamaa poliitikat on ainult nädalaga olulisel määral muudetud. Ilmselt Olaf Scholzil ei olnud väga palju muid võimalusi kui teatada kurnatud Saksamaa relvajõudude elluäratamisest 100 miljardi euroga ja et hakatakse täitma NATO kaitsekulutuste kahe protsendi määra SKTst. Ümber vaadatakse ka Saksamaa energiapoliitika, seda puhuks, kui mingil põhjusel peaksid Venemaa nafta ja gaasivood vanemas Nord Stream 1 torujuhtmes peatuma, mis võib vabalt juhtuda.
Scholzi algatused näitavad tema selgepilgulisi juhivõimeid, mille sarnastest oli riigis viimastel aastakümnetel suur puudus.
Mõned inimesed kindlasti küsivad, mis võiks sellise Saksamaa ärkamisega valesti minna. Sedasi küsimine näitab tänase Saksamaa vääriti mõistmist ja võimalikke eksiarvamusi selle osas, kuidas kõnealune suurriik on oma minevikuga rahu teinud. See on positiivne areng kui Saksamaa võtab omale asjakohase koha Euroopa kaitsevõimes ja tugevdab kollektiivset julgeolekut.
Scholzi korraldatud Saksamaa muutmine on alates 1989. aastal toimunud Berliini müüri langemisest Euroopa jaoks kõige olulisemad 72 tundi. Euroopa Liit, mis ei uskunud Ameerika Ühendriikide ja Briti luureandmeid invasiooni kohta, võttis ennast korraga kokku. Mida me näeme, on uue maailmanägemuse sünd. Kontinendi kaitsevõime tugevdamiseks kavandatakse tohutuid investeeringuid, seda eriti riikides nagu Poola ja Baltimaad, seda isegi siis kui peale USA järgmiseid presidendivalimisi pole ameeriklaste panus enam sugugi nii kindel.
Ühendkuningriigis tähendab see samuti asjade ümbermõtlemist ja oma sidemete taas üles ehitamist. Kui keegi hääletas Brexiti poolt, ei tähenda see, et Ühendkuningriik on lihtsalt üks riik teiste kõrval ja Euroopa Liit ning Lääs võib olla lõhestatud.
Ühendkuningriik pole küll enam Euroopa Liidus, kuid see on väga oluline NATO partner ja juhtiv teabetegevuse jõud Euroopas. Lähiajal räägitakse palju uue julgeolekuarhitektuuri ülesehitusest. Sellesse peavad olema kaasatud NATO ja NATO välised, Euroopa Liidu ja Euroopa Liidu välised riigid. Ühendkuningriik on selle keskmes ja tänu Jumalale, on seda ka Saksamaa, kuna merkelism on möödas.
Tõlkis Karol Kallas