Kanada bioeetikud on esinenud üleskutsega organidoonorluse eutanaasiaks.
Idee liikumiseks sellesse staadiumisse läks vaid pool aastat alates eutanaasia seadustamisest Kanadas läinud aasta juunis, kirjutab Mercatornet.
Nimelt ilmus detsembris ajakirjas Journal of Medical Ethics artikkel, milles organidoonorluse eutanaasiast räägivad positiivses võtmes nii Qebeci provintsi valitsuse kui siirdava kirurgia esindajad.
Artikli autorid, Montreali ülikooli bioeetikud Julie Allard ja Marie-Chantal Fortin väidavad, et võimalus oma organeid annetada avardab inimeste autonoomiat. Nad lisavad täiendava märkusena, et siinjuures peab oma organeid annetav isik olema kompetentne ning vaba välisest survest seda teha.
Samuti nõuavad nad, et otsus annetada organid peab olema lahutatud otsusest saada eutaneeritud – sest selline poliitika võiks mõjuda negatiivselt avalikule arvamusele organite annetamisest.
Küll aga on Quebeci kirurgid ja valitsuse eetikakomisjon varasemalt sedastanud, et kuna inimestel on õigus paluda suremisel arstiabi ning elundidoonorlus on ühiskondlikult vastuvõetav, tuleks teha võimalikuks nende kahe ühildamine.
Nagu rõhutavad Allard ja Fortin, oleks organite annetamine eutanaasia alusel alati harv juhtum, kuna enamik eutanaasiat taotlevaid inimesi on suremas vähki ning seega reeglina organite annetamiseks kõlbmatud.
Vastav poliitika on tänaseks paigas vaid Belgias Ja Hollandis ning aastail 2005 – 2015 annetasid oma organid eutanaasia-järgselt 21 belglast ning hollandlaste vastav näitaja on tänaseks 15.
Seadusandjad muuhulgas Kanadas ja USAs (artikkel ilmus Barack Obama administratsiooni päevil – toim) on rõhunud patsientide autonoomiale ehk õigusele otsustada, mis nende kehast saab.
Allard ja Fortin tunnistavad, et esineda võib eetilisi komplikatsioone. Patsiendid võivad tunda, et on teistele koormaks ning saavad olla kasulikud vaid siis, kui annavad kellelegi oma organid. Ning see oleks olemuselt sundus.
Kuid Allard ja Fortin on veendunud, et sellest probleemist saab jagu. Nad kirjutavad, et patsientide motiivide eraldamine ja sorteerimine saab olema raske, kuid kui kaks otsustusprotsessi teineteisest täielikult lahutada, siis peaks olema võimalik tagada, et eutanaasia otsus tuleneb talumatutest kannatustest ning mitte tunnetusest, et inimese ainus väärtus on tema organid.
Rõhutades, et tegemist on hullumeelse lähenemisega, illustreerib Mercartornet ülaltoodut näitega, et siis saaks mootorrattaõnnetuses kaelast allapoole halvatuks jäänud inimene, kes ei tea enam, mis on elu mõte, selle jälle leida. Haiglas olles näeb ta telesaadet, kus siirdamiskirurg kutsub üles unustamatule heateole: kui sinu elu enda ei ole enam midagi väärt, siis kingi võimalus elamiseks teistele.
Lisaks võivad organidoonorluse propageerijad suruda läbi standardse direktiivi, millega antakse lähisugulastele juhised sinu organidoonorlus-eutanaasiaks juhul, kui sa jääd dementseks.
See pole võimalik? Belgias saab juba dementseid inimesi eutaneerida ehk halastussurmata ning nende organeid aktsepteeritakse ka vanuritelt.
Nii saaks vanadekodud tühjaks ja neerude ootejärjekorrad lühemaks.
Nagu üks kommentaator on Objektiivile öelnud: "Parafraseerides viimaste päevade üht tulist jututeemat võiks öelda: eutanaasia ei ole märk. Eutanaasia on tööriistakast, millele igaüks saab anda oma sisu. Üks võimalus on saata oma rümp lammutuskotta, st lihunikule, kes sinu paremad palad peenemale seltskonnale fileerib."