Kui väga paljud paarid elavad koos ilma abiellumata, kas siis abielude sõlmimise aeg on läbi. Illimar Toomet annab mõned vastused küsimusele, milleks abielu sõlmimine on hea ja vajalik.
Esitlesin hiljuti ühele jaapanlasest neiule Miharule oma kodukirikut. Ta oli vahetusõpilane, kes oli selleks ajaks elanud Eestis peaaegu aasta. Selle aja jooksul oli ta muuhulgas õppinud eesti keelt ja kultuuri, nõnda et suutis argistes olukordades piisavalt hästi hakkama saada.
Kirikus leidis Miharu 1950-ndatest aastatest pärineva foto, millel oli hulk tüdrukuid valgetes kleitides ning noormehi tumedates ülikondades.
"Kas see on la…, la…, lau..," otsis ta küsival häälel sobivat sõna.
Oh Jumal, mõtlesin endamisi. See jaapani tüdruk teiselt poolt maakera teab paremini sõna, mis Eesti noortele on üsna tundmatu.
Selgitasin Miharule, et pildil oli siiski kiriklik leeri- ehk konfirmatsioonipüha, mitte laulatus.
Eestis registreeris oma abielu 2023. aastal 6127 paari. Neist kiriklikult laulatas oma abielu vaid murdosa. Näiteks luterlikus kirikus, mis on õigeusu kiriku kõrval liikmeskonnalt üks suuremaid, toimus eelmisel aastal vaid 171 laulatust. Abielu riiklike registreerimiste arv on viimase kolmekümne aasta jooksul olnud üsna püsiv, kõikudes 6000-st 1000 jagu üles või allapoole.
Meie naabermaal Soomes aga räägitakse abielude sõlmimise enneolematult madalast arvust, nt 2021. a sõlmiti seal 19 500 abielu. Seda on 1000 elaniku kohta veerandi võrra vähem kui Eestis.
Erinevalt Eestist peab näiteks Soome statistikaamet arvet ka kooselavate paaride abielustaatuse üle. Nn vabaabielus olevate paaride hulk kõikidest paaridest Soomes on 29 protsenti, see hulk on viimase paarikümne aasta jooksul viie protsendipunkti võrra tõusnud. Kui vaadata kuni 29-aastaseid noori, siis nende seas on vabaabielus olevate paaride hulk neli ja pool korda suurem kui abielus olevate paaride hulk.
Kui ühiskondlik areng niigi selles suunas läheb, kas see tähendab, et abielude sõlmimise aeg ongi läbi? Kellele ja milleks seda enam vaja on? Järgnevalt tahan anda küsimusele mõned vastused.
Esiteks – abielu sõlmimist vajab püsimiseks abielu ise. Olen korduvalt kuulnud ütlemist: me ei tea veel, kas me oleme teineteise jaoks sobivad. Päris omapärane kuulda seda paarilt, kellel on juba kolm last ning ühise pangalaenuga soetatud kodu. Abielu on oma olemuselt eluaegne. Ka abieluleping on läänelikus õigusruumis ainulaadne, sest seda ei ole võimalik sõlmida tähtajaliselt. Paar, kes väidab, et alles katsetab, kas nad on teineteise jaoks sobivad, ei katseta mitte sobivust eluaegseks liiduks, vaid liiduks, mille saab mistahes hetkel lõpetada. Ainuke võimalus proovida, millised kaasad ollakse teineteisele abielus, on anda eluaegse ustavuse tõotus ning sõlmida selle kinnituseks abieluleping.
Teiseks – abielu sõlmimist vajavad lapsed. On lugematu hulk uurimusi, mille kohaselt parim keskkond lapse arenguks on lapse oma isa ja oma ema registreeritud abielu. Nt majandusteadlane Douglas W. Allen on uurinud seost Kanada keskkooliõpilaste õpiedukuse ning nende perekondliku kuuluvuse vahel. Uuring haaras viiendikku Kanada 2006. a rahvaloendusega kirjeldatud perekondadest, sh kümneid tuhandeid õpilasi. Mis selgus? Vaadeldavate perede spekter oli kirev nagu elu ise: abielupaarid, vabaabielupaarid, üksikvanemad, kasuisa või -emaga elavad noored, homopaarid jne. jne. Siiski oli sellel spektril kaks äärmust ning uuringu kohaselt olid suurim tõenäosus keskkooli lõpetamiseks neil noortel, kes kasvasid oma isa ja ema registreeritud abieluga perekonnas.
Kolmandaks – abielu sõlmimist vajavad abikaasad ise. Olen kuulnud korduvalt väidet, et paber, s.t abieluleping ei tee veel kedagi õnnelikuks. Põhimõtteliselt olen selle väitega nõus, aga küsin: mis siis teeb? Armastus väljendub väga erinevates asjades: füüsilises läheduses alates puudutusest ja kallistusest kuni suguaktini; sõnades alates lapsepõlvelugudest kuni igavese armastuse tõotuseni; tegudes alates lillede kinkimisest kuni korteriremondini. Mitte ükski neist toimingutest ei garanteeri abieluõnne. Ometigi annab abielulepingu sõlmimine võimaluse ainulaadsel viisil väljendada oma tahet. Mõttes öeldu saab kuuldavaks "jah"-sõnas ning püsiva, nähtava kuju allkirjas, mis abielulepingule kirjutatakse.
Lõpetuseks. Olen abielus olnud juba pea veerand sajandit. Oma laulatusest ei mäleta ma kuigi palju. See on meeles, et kirikusse astudes põlved värisesid ning hiljem anti kiriku ees õuel lilli ja õnnitleti. Aga mis toimus nende kahe asja vahel?
Oma abielu jooksul olen nii mõnegi eesseisva töö puhul kogenud: no ma tõesti ei viitsi. Kui siis olen abikaasa käest küsinud, kas ma selle töö kohta ka laulatusel "jah" ütlesin, olen alati saanud vastuseks, et ma olevat kõige peale "jah" öelnud. Nojah, mis seal ikka, siis tuleb ära teha.
Usun, et abieluõnne jaoks vajatakse mõlemat: abielu sõlmimist teineteisele antava "jah"-sõnaga ning allkirjaga abielulepingul. Aga neist veel ei piisa. Abielu eeldab iga päev, üha uuesti ja uuesti sõna ja teoga kinnitamist – "jah, tahan".